Tuletõrjujate selts

“Postimehe” trükk 1915:
(Tekst muutmata)

Väikene Tapa alev sai omale tuletõrjujate seltsi aastal 1900. Nagu Richter`s Balt. Adressbuch teatab, oli sel ajal Tapal 72 maja 642 elanikuga, millele veel 13 raudtee maja 286 elanikuga juurde tulevad arvata. Oli siis vist juba tarvidus tuletõrje seltsi järele olemas. Pealegi oli lähem selts 12 versta eemal – Amblas.

Hoogu andis ka see asjaolu, et hiljuti suurem tulekahju Tapal mitu maja ära oli hävitanud. Rakvere tuletõrjujate selts ja Moe mõisa prits olid appi rutanud ja jõudsid tule laialilagunemisele piiri panna.

Asja agaraks algatajaks oli endine Tartu tuletõrjujate seltsi liige Reinhold Masing, kes Keiserliku Vene tuletõrjujate seltsi käest juhatuskirjad muretses, mispeale palvekiri 45 allkirjaga seltsi asutamise lubasaamiseks kubermangu valitsusele ära saadeti. Luba seltsi asutamiseks anti 25. juulil 1900. Esimene koosolek, kuhu 30 liiget oli ilmunud, peeti 9. augustil 1900 härra Busse ruumides ära. Seda päeva loeb selts oma asutamise päevaks. Koosolekul valiti seltsi peameheks J. Glaudan, tema abiks R. Runge, selle asemikuks K. Eller, kassahoidjaks dr. R. Thar, tema abiks A. Wildmann, kirjatoimetajaks A. Pohla, tema abiks W. Gabriel. Auliikmeteks valiti Tapa mõisa omanik Axel von Fock, Imastu mõisa omanik krahv H. Rehbinder ja Moe mõisa omanik J. Kurberg. Järgmise aasta kevadel lahkus J. Glaudan Tapalt ja peameheks valiti senine kassahoidja dr. Thar. Kassahoidjaks tema asemele sai O. Org. Et selts enesele juba riistu, mundreid jne. hakkas muretsema, siis valiti nende hoidjaks – zeugmeistriks – A. Duglas.

Kapitali soetamiseks, millega tuletõrjumise riistu muretseda, olid muidugi hakatuses, nagu pärastpoolegi, pidud, näitemüügid jm. Ka leiti alguses heldeid kinkijaid, kes noort seltsi aitasid jalule ajada. Sissetulekud ja väljaminekud on iseäralises tabelis kokku võetud, kust ülevaadet toimepandud pidude jm. tagajärgede üle leida võib, mispärast neid siin ülevaates kõiki nimetatud ei ole.

1901. aastal astus selts Keiserliku Vene tuletõrjujate seltsi liikmeks ja on selleks jäänud tänapäevani.
Järgmisel aastal oli selt juba niikaugel, et omale pritsi jõudis muretseda, mis peale 500 rubla maksis. Zeugmeistriks sai A. Duglase asemele C. Luuk.

1903. aastal asus dr. Thar teisale elama, tema asemele valiti peameheks Carl Luuk, kes seda vaevarikast ametit tervelt 9 aastat on truult ja enesesalgavalt pidanud, kuni elukoha muutmine teda sundis seda mahapanema. Abiesimeheks valiti R. Runge asemele R. Masing, zeugmeistriks K. Teitelbaum, tema abiks A. Orav.

Üldisel koosolekul 13. märtsil teatati, et Tapa mõisa omanik von Fock seltsile krundi 360 ruutsülla suuruses on kinkinud. Selts võttis kingituse tänuga vastu ja palus eestseisust herra von Fockile tänu avaldada. Otsustati poolteist vakamaad veel juurde rentida ja platsile aed ümber ehitada. Ka ehitati aeda väike lahtine näitelava, et seal oleks võimalik näitemängusi ja kontsertisi toime panna. Selsamal aastal lubas lubas seltsi auliige J. Kurberg seltsile ühe vakamaa ehk rohkem anda pritsimaja ehitamise jauks ja täiendas oma lubamist veel sellega, et ta järgmisel aastal seltsile maksuta tarvitamiseks pritsimaja ühes torniga üles ehitab. Peale selle ehitab tema veel Tapa seltskondlise ühenduse “Harmonie” juure suurema saali, mida tuletõrjujate selts kolm korda aastas pidude jauks maksuta tarvitada võib. Saali ja pritsimaja vahele jääb kammer, mida selts talvel schlauchide kuivatamiseks ja muude väikeste asjade panipaigaks võib tarvitada.

Selle helde kingituse läbi on herra J. Kurberg omale jäädava mälestuse, mitte ainult Tapa tuletõrjujate seltsis, vaid terves alevis jätnud. Aias on peale tuletõrjujate seltsi veel Noorsoo kasvatuse seltsi Väikeste Laste eest hoolitsemise seltsil ja Käsitööliste Abiandmise seltsil võimalust olnud haljal murul ja kõrgete õõtsuvate kuuskede all hulga pidusi, kontsertisi, näitemüükisi, jaanituld ja muud toime panna.

1904 anti seltsile Eestimaa mõisnikkude vastastikku tulekinnituse seltsi poolt prits, umbes 400 rubla väärtuses tarvitada. Kirjatoimetaja abiks valiti K. Masing. Järgmisel aastal valiti tagasiastunud R. Masingi asemele esimehe abiks Jaak Tõnts.

1906 otsustati näitelava J. Kurbergi poolt kingitud platsi peale tuua ja katuse alused näitemüügi ja einelaua jauks juurde ehitada. Seltsile kingiti auliikme krahv Rehbinderi poolt siidist lipp, mille õnnistamist aastapidu ajal 27. juulil toimetati. Lipule oli kirjutatud: “Tapa Vabatahtlik Tuletõrje ja Jumalale auuks ja ligimesele kasuks.“
Otsustati herra von Focki poolt kingitud maa peale teine pritsimaja, ühes järelvaataja eluruumidega ehitada. Ehitamist ei ole aga põhjustel, mis platsi seltsile kinnitamisega ühes seisid, veel saanud ette võtta.
1907 valiti kassahoidjaks F. Eglon, kuna tema eelkäija O. Org Tapalt lahkunud oli. Kassahoidja abiks sai J. Luuk, kirjatoimetajaks K. Masing, selle abiks H. Keevit.

Raudteevalitsuse poolt anti seltsi palve peale luba tulekahju kordadel raudtee kraanidest vett tarvitada.

1909 valiti komandu ülemaks J. seltsid, kes suure agarusega seltsi sisemise korralduse kallal tööd on teinud, zeugmeistriks sai J. Noormets, kellele lühikese aja järele A. Orav järgnes.

1910 ehitati seltsi aeda suurem saal pidude jne. jauks. Ruum on kerge laudadest ehitus ja ainult suve kuudel tarvitada. Näitelava juure ehitati näitlejate jauks riidesse panemise tuba, einelaua juure köök.

Järgmisel aastal telliti Narvast näiteseinad, osteti 100 tooli, muretseti pinkisi ja kinnitati saal tule vastu 1000 rubla eest.
Suurem rahva kontsert mitme laulukoori ja hulga lauljate kaastegevusel õnnestus õige hästi. Eestseisuses valiti komandu ülema abiks A. Orav, zeugmeistriks K. Teitelbaum, tema abiks V. Ivanov.

Harilikult nimetatakse kolonnede juhatajad seltsi vanema (peamehe) poolt ametisse ja nad ei käi mitte eestseisuse hulka. 1903. aastal valiti kolonnede juhatajad üleüldise koosoleku poolt, mille läbi nad ka eestseisuse liikmeteks tunnistati. Pärastpoole komandu ülema poolt ametisse nimetatud kolonne juhataja ja agar seltsi tegelane J. Juske tunnistati 17. märtsil 1911 eestseisuse liikmeks. Kolonnede juhatajad M. Mickin ja V. Gabriel on selles ametis juba 1903. aastast saadik.

1912. teisale elama asumise pärast lahkus kauaaegne esimees C. Luuk, tema asemele valiti A. Thomson. Otsustati ühele pritsile ja aamile talviste väljasõitude jauks sellekohased saanid teha lasta, mis ka täide saadeti. Pealinnas peeti sel aastal 20. – 24. maini VI rahvusvaheline tuletõrjujate kongress ära. Saadikuks seltsi poolt saadeti sinna seltsi esimees A. Thomson.

Pritsimaja esine prügitati ära.

1913. Pühitseti 21. veebr. pidulikult Romanovite suguvõsa 300-aastast valitsemise jubileumi, mille juures Keisri Majesteedile kuberneriherra kaudu truualamline telegramm saadeti.

Et kaevud Tapal sügavad on ja tulekahju korral tarvilist osa vett ei suuda anda, siis ehitati kesk alevit maa sisse kividest ja tsemendist müüritud veereservuaar, kuhu üle tuhande pange vett sisse mahub. Et koht mitte kinni ei tuiskaks ega külmetaks, ehitati katteks väike majake peale.

Raudtee valitsuse poolt paluti uueste ja saadi luba tarbekorral raudtee veeanumatest vett võtta. Kassahoidjaks valiti F. Egloni asemele, kes ameti maha pani, G. Klement, tema abiks E. Pohlmann, kirjatoimetaja abiks O. Koost.
1914. neile seltsi liigetele, kes selleks 21. veebruaril 1913 olid, anti Kõigekõrgemalt poolt luba Romanovite suguvõsa 300-aastase valitsuse jubileumi mälestuseks asutatud raha rinnal kanda. Elektri märguandmise kellade sisseseadmine ei leidnud telephoni valitsuse poolt vastutulekut ja jäi esiotsa täidesaatmata.

Kohaliku Nooresoo kasvatuse seltsi osakonna kaastegevusel pandi 15. juunil laulupidu toime, mis väga ilusaste korda läks. Lauljaid oli umbes 200. Auliikmeks valiti A. Thomson, zeugmeistri abiks A. Pirk. Aasta teisel poolel said ruumid, mis muidu pidude toimepanemiseks tarvitada olid, muuks otstarbeks äravõetud, nõnda et ainult suvel suurem ruum näitelavaga tarvitada oli.

1915. 23. aprillil tehti seltsi auliikme herra von Fockiga kirjalik leping 360 ruutsülla suuruse maatüki üle, mille herra von Fock seltsile ennemalt suusõnal oli lubanud. Kingitud krundi pele kavatsetakse teist pritsimaja ehitada.
Tulekahjusi on alevis eneses vähem olnud, sagedamini on käidud väljaspool abi andmas.
Laulu- ja näitejuhtidena on iseäranis palju vaeva näinud ja seltsi tänu ära teeninud herrad Hans Pudel ja Eduard Liblik.

Tapa pritsimeestel oli ka oma hümnus, mis algas sõnadega:
„Seal sarwe hüüd ja kuulda abi kaja:
sest tuline leek on neelamas kõik!
Nüüd ülesse maast, meid on nüüd sinna waja,
Et ligimest peasta – peab jääma meil wõit!….“

Selle perioodi suurimad tulikahjud Tapal: J. Glaudani laualadu – 1901, W. Busse maja – 1902, E. Liblika maja – 1904, E. Langebergi vorstitöökoda – 1906, raudteedepoo – 1910.

 Järva Teataja, 16. august 1935

Tapa tuletõrje 35-aastane

Pühapäewal, 18. aug. s. a. pühitseb Tapa wabatahtlik tuletõrje ühing oma tegewuse 35 aasta juubelipäewa. Päew tõotab kujuneda kohalikuks suurpäewaks, kuna pidustustest osa wõtma on oodata rohkesti külalisi ka wäljaspoolt. Juubelipidustustele tuleb arwatawasti ka tuletõrje liidu esimees adw. B. Melts. Pidustused algawad kell 12 päewal paraadiga turuplatsil, millele järgneb hoolsus- ja teenistusmärkide jagamine, kell 14 ühine kooswiibimine ühingu ruumes ja kell 17 samas õhtune kooswiibimine tee ja tantsuga. Tapa wabatahtlik tuletõrje ühing esialgse nimetusega Tapa tuletõrjujate selts asutati 1900. aastal, mil Tapa oli weel wäike alew umbes 700-800 elanikuga. Tõuke tuletõrje organisatsiooni asutamiseks andis sel ajal Tapal olnud suurem tulekahi, kus häwines mitu maja. Asja algatajaks ja tegelikuks õhutajaks oli Tapa kaupmees Reinhold Masing, kelle eestwõttel saadi seltsi asutamiseks 25. juulil 1900. a. luba. Esimene koosolek peeti 30 liikme osawõtul 9. augustil, kus waliti seltsi juhatusse J. Glaudan, R. Runge, K. Eller, dr. R. Thar, A. Wildmann, A. Pohla ja W. Gabriel, hiljem warahoidjaks A. Duglas. Esialgu oli tegewus seotud suurte raskustega, kuna polnud warustust ega tulekustutusabinõusid, millede soetamiseks siiski seltskonna kaasabil samme astuti. 1903. a. kinkis Tapa mõisnik v. Fock seltsile 360 ruutsüllalise krundi, millele Moe mõisa omanik J. Kurberg umbes poolteist wakamaad lisaks annetas. Järgmisel aasal ehitaski ühing sinna pritsimaja. 1904. a saadi mõisnikkude wastastikuse tulekinnituse seltsilt suurem käsiprits lisaks 1901. a. muretsetud wähemale pritsile. Siitpeale areneb seltsi tegewus järjest edukamalt. 1906. a. suurendatakse pritsimaja juurdeehitusega ja saadakse kingitusena Imastu krahw Rehbinderilt siidist lipp. 1913. a. ehitati alewisse weereserwuaar üle 1000-pangelise mahutusega, mis praegugi weel olemas Jaama ja Pika tänava nurgal. Seltskonna wastutuleku ja toetuste abil awaneb ühingul wõimalus üle saada ajutistest raskustest, milleks erilisi teeneid omab päewapiltnik Hans Pudel, kes sissetulekute hankimisel suurt agarust üles näitab. 1923. aastal ehitatakse ühingule uus maja Pikale tänawale, mis sisaldab peosaali ühes näitelawa ja kõrwalruumidega. Hoone ehitamisel tekkis ühingule küll 1,5 miljoni sendiline wõlg, kuid juhtiwate tegelaste energilise töö ja kohaliku seltskonna heatahtliku kaasabi tagajärjel on see summa wähenenud poole miljoni sendile. Wiimasel ajal on tuletõrje warustust ja tulekustutusabinõusid wõimaluse piirides juurde muretsetud. 1927. a. osteti ühingule mootorprits ja 1934. a. Rakwere tuletõrjelt pruugitud auto-weetank 4500 ltr. mahutusega. Praegu on autoweetank remondis ja teeb esimese tuleproowi läbi arwatawasti tuletõrje nädala puhul (septembrikuul) Tapal peetawal tuletõrje manööwril. 35 a. juubeli puhul mainisime siinkohal ka isikuid, kes aastate kestel on ühingus juhtiwal kohal tegutsenud. Esimeesteks on olnud J. Glaudan 1900-1901. a., dr. R. Thar 1901-1903. a., Carl Luuk 1903-1912. a., A. Thomson 1912-1919. a., T. Lutrik 1919-1923. a., L. Ebruk 1923-1928. a., E. Grimm 1928-1929, P. Landsberg 1929-1931. a., L. Ebruk 1931-1934. a. ja Liborius Paal 1934. a. seniajani. Peamehe koht oli algul ühine esimehe omaga, hiljem on peameesteks Joh. Kask 1923-1930. a., wahepeal lühemat aega Wiktor Peterson, Joh. Leesmann 1930-1934. a., Juhan Kroon 1934-1935. a. ja Karl Rode 1935. aastast alates. Praegu kuuluwad ühingu juhatusse esimees L. Paal, abiesimees L. Ebruk, laekur Ed. Seidelberg, laekuriabi Toomas Lutrik, kirjatoimetaja August Meder, warahoidja Edmund Mikin, warahoidja abi Bernhard Lepp, peamees Karl Rode ja linnawalitsuse esindaja B. Rooba. Üldiselt on Tapa tuletõrje tegewus arenenud kõigiti edu radadel tänu oma tublidele juhtidele ja seltskondlikule kaasabile. Aastate jooksul on tulnud tulega wõidelda ligi 100 korda. Ühingul on 7 jaoskonda, neist naisjaoskond asutatud 1934. a. Tegewliikmeid on 128, toetajaid liikmeid 100 ümber ja peale selle rida auliikmeid. Lähemaks kawatsuseks on ühingul uue pritsimaja ehitamine Pika tänawa äärde, kuna senine pritsikuur juba liig wana ja wäikese mahutusega. Wastawa projekti kohaselt tuleks uus pritsimaja kahekordne ehitus torniga, kogumahutusega 1430 kantmeetrit. Hoone sisaldaks alumisel korral pritsikuuri ja teisel korral juhatuse-, õppe- ja majahoidja ruumid ja läheks maksma eelarwe järele umbes 20 000 krooni. Ehitustöödega tahetakse algust teha juba käesolewal aastal. Ehituse läbiwiimiseks wajalikke summasid loodetakse hankida laenuna, toetustest, korjandustest jne. Kuna ehituse püstitamine hädawajalikuks osutub, jääb soowida, et Tapa ja ümbruskonna elanikud ja asutused ka siinjuures oma ohwrimeelsust näitaks ja tuletõrjele ajakohase pritsimaja soetamisel aineliselt kaasa aitaks. Lõpuks olgu juubeli puhul weel meelde tuletatud neid hallpäid ja wanu tegelasi, kes 36 aasta jooksul on püsinud Tapa tuletõrje ridades, kõik küll mitte juhtiwatel kohtadel, kuid siiski wäärt selleks, et neid seataks aukohale ühingu juhtivate tegelaste kõrval. Need oleksid K. Luuk, H. Pudel, M. Kask, M. Wollmann, G. Nimrig, J. Noormets j. t. Erilisi teeneid ühingu ajaloos omavad Luuk, Pudel, Wollmann. Peale selle on rida wanu lugupeetud juhte ja tegelasi, J. Tõnts j. t. surma läbi lahkunud tuletõrje ridadest. Olgu nende wanade tegelaste wisa ja edasipüüdew tööwaim õhutajaks ka praegustele tegelastele ja arenegu Tapa tuletõrje tegewus senises edu suunas lipukirja all “Jumalale auks ja ligimesele kaitseks.”
Tapa Linna wabat. tuletõrje ühingu juhatus ja rew.-kom. 1934. a.
Liborius Paal. Tapa linna wabat. üh. esimees.

Ja nii alustaski selts oma tööd, mida võib nimetada Tapa vanimaks seltsiks. Teist pritsimaja von Focki kingitud maatükile ei ehitatudki kunagi.

1926. aasta lõpuks valmis tuletõrje seltsimaja Pikal tänaval, mis täitis oma funktsiooni kuni 1932. aastani, mil ehitusvõlgade tasumiseks peosaal kinole „Mars“, eesruumid aga restoranile-einelauale renditi. 1935 – 1936 ehitas tuletõrje ühing oma krundile uue tuletõrjedepoo, mis on säilinud tänapäevani. Tol ajal veeti pritse hoburakenditega või ka käsitsi. Tulekahju korral oli märguandeks tuletõrje või kiriku kellahelin, vedurivile või käsipasuna signaal. 1930. aastatel kujunes tuletõrje aiast kogu Tapa kultuurielu keskus, seda eriti suvel.

1935. aastaks oli ühingul 132 tegevliiget. Ühingu esimeesteks oli ridamisi tuntud äri- ja rahamehi: Toomas Lutrik, Ludvig Ebrok, Arnold Lansberg, Paul Seidelberg, raudteelased Gustav Klement ja aastatel 1934 – 1941 Liborius Paal, kes oli ka uue tuletõrjedepoo ehituse algataja. Peameestena olid ametis Juhan Kask, Karl Roode, Juhan Kroon jt.
Sõja-aastatel seiskus tuletõrjeühingu tegevus. 1950. aastatel allus tuletõrje Tapa Rajooni Täitevkomiteele, ülemaks Bernhard Lepp.

Vabatahtlik tuletõrjeühing loodi uuesti 1956. aastal ning tegutses sellisena kuni aastani 1987. 1961. aastal tehti juurdeehitus tuletõrjedepoole, ühingu aeda ehitati estraadilava tantsupõrandaga. Täienes tuletõrje tehniline varustus, muretseti juurde saadud GAZ-51 juurde autopaakpritsid, 2 autobussi jm.

Aastatel 1959-1983 tegutses tuletõrjeühingu juures puhkpilliorkester, dirigendid Eduard Rumm, Alfred Vaidla, Evald Õisma, Johannes Raado ja alates 1975. aastast Jüri Tüli.

Esimeestena töötasid alates 1956. aastast Harry Kübarsepp, Heino Tipp ja viimasena Jaan Oja.
Peale ühingu ametliku eksisteerimise lõppu 1980. aastal, tegutseti vabatahtliku tuletõrjena Rakvere Tuletõrjeühingu Tapa A-grupi komando nime all. 1. detsembril 1987 moodustati Rakvere Kutselise Tuletõrje Maleva IV üksus Tapal ja alates 1998. aastast Lääne-Virumaa Päästeteenistuse Tapa Tugikomando. Tänapäeval asub Tapal uus Päästeteenistuse- ja Politseimaja ühe katuse all.

 Tulekahjud, mida on kustutamas käinud Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu pritsimehed:

1900. aastal tulekahjudel ei käidud.
      1901. aastal 14. juunil Rakveres raudtee depoos, 29. juunil raudtee puutöötoas, 10. juulil Josef Glaudani laualaos, 30. juulil sealaudas raudtee maa peal.
      1902. aastal 21. mail Jäneda mõisas, 20. septembril Wilhelm Busse majas.
      1903. aastal 4. oktoobril Ambla pritsimajas, 8. detsembril põles tühi heinaküün Männiku mäel.
      1904. aastal 1. juulil Tapa raudtee jaamas, 4. augustil Walgma kõrtsis, 1. oktoobril Libliku majas, 3. detsembril Oheimi majas.
      1905. aastal 18. oktoobril Imastu mõisa rehi.
      1906. aastal 10. augustil Tamme saunas, 30. augustil Tormi talus Piilu külas, 11. novembril Langebergi vorstivabrikus.
      1907. aastal 20. mail Päevarahva talus Näo külas.
      1908. aastal 25. veebruaril Pleske majas Waldmanni kaupluses, 30. juunil põles Kakiti maja juures tõrvapada, 21. augustil Moe piirituse puhastuse vabrikus, 5. detsembril Perko pesuköögis, 20. detsembril Tapa külas Juhani peres.
      1909. aastal 3. juulil põles Kakiti maja katus.
      1910. aastal 17. jaanuaril raudtee depoos, 29. aprillil Moe õllevabrikus, 24. juunil Lehtse Piimatalituses, 29. novembril Karkuse külas karjalaudas.
      1911. aastal 25. veebruaril hobupostijaamas, 3. juunil tisleri töökojas Uusbergi majas, 15. novembril Howaldti majas.
      1912. aastal 4. juulil oli metsa põlemine Näo küla juures, 14. augustil Söödi majas, 23. augustil Moe külas Niidu peres, 18. novembril põles Moe metsavahi rehi.
      1913. aastal 12. mail raudtee koolis, 9. juulil Mäeotsa uurikaupluses Reiteli majas.
      1914. aastal 21. aprillil Läpi külas, 26. mail Kuru külas vaestemajas, 11. juulil toimus Tapa saarel metsa põlemine.
      1915. aastal 24. juunil Walgma vanakõrtsi ait ja laut.

Seal sarvede hääl ja kuulda abi kaja,
Sest tuline leek on neelamas kõik!
Nüüd ülesse maast, meid on nüüd sinna vaja,
Et ligimest päästa – peab jääma meil võit!
Sest lehvigu me lipp seal uhkelt suitsu sees,
Ta kiri seisab ikka me silmade ees –
Meid julgustab ta tunnil tähtsamal:
Et „Jumala auks – abiks ligemal!“

Ei meelita au, ei meelita meid kasu,
Ei kohku me iial raskuste eest!
See on meie õnn ja meie ainus tasu,
Kui päästame ligimest leekide eest!
Need sõnad kasvagu, mis lippu ehivad,
Me südamesse nüüd, mis meid nii ülendab
Ja julgustab meid tunnil tähtsamal:
Et „Jumala auks – abiks ligemal!“

See eesmärk ja siht meil jäägu ikka pühaks,
Et kaitseme vendi ühisel nõul.
Ei maru, ei torm meid takistada suudaks,
Me töötame, kuni meil raugenud jõud,
Ei elu kallis meil, kui tules võitleme!
Kui võideldes me ise ka kord langeme,
Siis langeme ka tunnil tähtsamal:
Me „Jumala auks – abiks ligemal!“

(Ajalehest „Tapa Sõna“ 29. aug. 1930)

Kuidas poisikestel tekkis huvi tulekustutamise vastu.
Jutustab Juhan Raudla, kelle huvikaaslaseks oli ka omaaegne Tapa Vabatahtliku Tuletõrjeühingu üks peameestest – Juhan Kroon.

„See oli 1905. a. revolutsiooni tormide aegu, kui mu isa lasti vastase meele pärast mõisa sepaameti kohalt lahti ja tal tuli rännata ringi, et perekonda toita. Jõudsime siis lõpuks Väike-Maarjasse. Mina olin siis 7 – 8 aastane jõmmjalg ja koolis veel ei käinud. Väike-Maarjas elas siis kirjanik, raamatukaupmees ja aktiivne seltskonnategelane Jakob Liiv, Juhan Liivi vend. Tema algatusel tulime ühel päeval, eelkooliealised ja nooremate klasside õpilased, kokku ning moodustasime vanemate meeste eeskujul 9-liikmelise tuletõrjesalga, kuhu kuulusid peale minu ka Jakob Liivi pojad, Juhan Kroon jt.
Kuna sel ajal puudusid mudilastel igasugused organisatsioonid, siis oli noorte tuletõrjesalga moodustamine suursündmuseks. Nüüd tundsime end päris täiskasvanud meestena.
Ühest naelakastist meisterdasime endale mängupritsi, kollastest pakkimiskottidest aga säravad kiivrid ja läks lahti ehtsate pritsimeeste mäng…
Tegime rividrilli, ronisime, mängisime tulekustutamist. Eriti tähtsaks muutusime siis, kui Müüriku mõisa tisler tuli meie palvele vastu ja tegi meile puust päris tõelise pritsi, millega sai vett lasta ja kõike. Oli meil pärastpoole olemas muugi pritsimeeste varustus: kahehäälne häirepasun, tuletõrjeredel, voolikud, konksuga puukirved ning nöörid iga mehe jaoks. Nõnda saime oma õppusi läbi viia nagu kord ja kohus.
Majadest kaugemale, kartulimaale lubati meil ehitada laudadest putka. Selle panime põlema ja kustutasime siis kõikide reeglite kohaselt.
Nagu vanad pritsimehed kunagi, korraldasime ka meie ühes küünispritsimeeste peo. Õppisime ära vastavad ettekanded, muuseas ka dramatiseeringu luuletusest „Tere Toomas, tere Tõnu…“ Peost võtsid jõudemonstratsioonidega osa ka terves maailmas tuntud Eesti maadlejad Lurich ja Aberg, kes tihti peatusid Väike-Maarjas. Ja mis pritsimeeste pidu see oli, kui oleks puudunud päris rikkalik pidulaud söögi ja joogiga… Viimaseks oli muidugi mõdu. Päevapilt, mis sel peopäeval tehti, on veel tänaseni alles. Hiljem kasvasid kõigist neist noortest pritsimeestest tublid tuletõrjujad. Ka ise olen läbi teinud kõik ametikohad tuletõrje alal. See ala on poolesaja aasta jooksul nagu imbunud verre.
30. august 1958.“