Tapa ajakirjanduses

Adolf Rohusaar ja Tapa ajalehed  

Adolf  Rohusaar (sünd. 1895, surn. 1974) elas Tapal 11 aastat, 1925 – 1936. 1930. aastatel ilmusid Tapal mitmed kohalikud ajalehed. Kõige kauem anti välja Tapa ja ümbruskonna erapooletut häälekandjat “Tapa Sõnumed”. Esimest korda ilmus leht 17.10.1929, viimast korda 18.03.1935. Lehe asutajaks, toimetajaks ja väljaandjaks oli Adolf Rohusaar, tegevtoimetaja aastatel 1931 – 1932 oli Evald Tiits. Alguses ilmus 4-leheküljeline leht kord nädalas, alates 01.09.1931 aga juba kolm korda nädalas.

Majandusraskustesse sattunud A. Rohusaar oli sunnitud ajalehe 01.07.1932 üle andma Jakob Loosalule, kes andis seda välja aastatel 1932 – 1934. Edasi olid väljaandjateks E. Soosaar (1934) ja OÜ Trükk (1934 – 1935). Ajalehe toimetus asus nende aastate jooksul mitmes eri paigas: Pikk tnv. 31, Apteegi tnv. 3 ja Jaama tnv. 10.

Algul trükiti ajalehte Paides E. Hunti trükikojas, alates 1931 Tallinnas AS-is “Eestimaa Trükikoda”.

31.10.1926 asutati Adolf  Rohusaare eestvedamisel Tapa Eesti Põllumajanduse Selts, mille esimeseks esimeheks teda valiti. Seltsi suuremaid ettevõtmisi oli põllumajandusnäituste korraldamine.

A. Rohusaar asutas 1925. aastal Tapale aadressil Suurturg 1 müügiühistu “Muna” Tapa osakonna, olles ise selle juhatajaks kuni osakonna sulgemiseni 1928. aastal. Tapa ümbruse taludest osteti kokku kanamune ja vähesel määral ka kodulinde, mis müüdi edasi Tallinna eksportööridele. A. Rohusaarel asus Suurturg 1 majas 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul kauplus “Talupoeg” ning põllutööriistade ja masinate ladu.

Teise kohaliku ajalehe “Kaja”, mis ilmus aastatel 1934 – 1935, tegevtoimetajaks oli samuti Adolf Rohusaar.
Ka kuulus talle märtsist 1928 kuni dets. 1934 segakauplus ja ajakirjanduse kontor, ehk peenemalt “Kirjatööde büroo” Tapal, Lai tnv. 8 asunud Jaan Thubergi majas.

Teistest Tapal ilmunud lehtedest

Tapal ilmus lisaks nendele ajalehtedele veel hulgaliselt teisi lehti.

1929. aastal ilmus 9 ajalehenumbrit „Tapa Uudised“, mille vastutav toimetaja oli samuti Adolf Rohusaar, väljaandja P. Pichelmann. Trükiti Rakvere Ühistrükikojas. Sellest ajalehest saigi hilisem „Tapa Sõnumed“.
1930. aastal ilmus ajaleht „Tapa Teataja“, väljaandja ja vastutav toimetaja oli E. Lageda. Seda lehte ilmuski vaid 3 numbrit.

Üksainuke number ilmus Tapa linnakodanikkude partei häälekandjat „Walgjõe Waatleja“, väljaandja oli Johan Luuk, vastutav toimetaja Johannes Ruuse ja trükitud sai see leht 1926. aastal Johan Luuki enda trükikojas Tapal.

1922. aastal ilmus ka kaks numbrit Tapa Reaalgümnaasiumi õppurite aegkirja „Algajad“, väljaandjaks oli Tapa Reaalgümnaasium, peatoimetaja H. Rink.

Aastail 1928-1931 ilmus Tapa Garnisoni ajakiri „Häire“, väljaandjaks Tapa Garnison, vastutav toimetaja Paul Villemi. Neid ajakirju anti välja kokku 10, täpsemalt: 1928. aastal numbrid 1 – 4 (nr.1 oli mimeografeeritud); 1929 aastal nr. 5; 1930. aastal numbrid 6 – 8; 1931. aastal numbrid 9 – 10. Trükiti Tallinnas J. Zimmermanni trükikojas.

Erapooletu nädalaleht „Kodu Uudised“ ilmus 1930. aastal kord nädalas. Ka selle lehe väljaandja ja vastutav toimetaja oli Adolf Rohusaar. Leht ilmus Tapal,  numbrid 1 – 2 trükiti Tallinnas J. E. Meigase trükikojas, Paides E. Hunt`i  trükikojas trükiti numbrid 3 – 12. Rohkem seda lehte välja ei antud.

Samuti oli Adolf  Rohusaar väljaandjaks erapooletule nädalalehele „Meie Kodu Uudis“, mis ilmus 1930-1931 kord nädalas, välja anti 1 number ja numbrid 2 – 7 oli juba Järvamaa ja ümbruskonna erapooletu häälekandja sama ajalehe nimega. Trükiti Paides E. Hunt`i trükikojas.

1930-1931 aastatel ilmus veel erapooletu Tapa linna ja ümbruse häälekandja „Tapa Sõna“, seda kord nädalas. 1930. aastal anti välja numbrid 1 – 23 ja 1931. aastal vaid üks number. Väljaandja oli H. Pitsahl. Esimesed numbrid 1 – 17 trükiti Tallinnas J. E. Meigase trükikojas, viimased numbrid aga Tallinnas K. Kabanovi trükikojas.

Ka Tapa skautidel ilmus üksainuke number oma suguharu väljaanet, mille nimi oli „Lõke“. Vastutav toimetaja oli J. Baumann ning see ilmus 1933. aastal.

Üheainsa aastakäigu, lehenumbrid 1 – 7 andis välja erapooletu informatsioonilehena „Tapa Post“ vastutav toimetaja E. Ilves. Leht ilmus kord nädalas aastal 1933. Väljaandja oli A. Tekko, kes trükkis  numbrid 1 – 2 ja 6 – 7, numbrid 3 – 5 V. Baumann, tegevtoimetaja nr. 4 juures oli O. Leiten. Viimane, nr. 7 oli Tapa ja Kesk-Eesti erapooletu informatsioonileht. Lehte ilmus kaks esimest numbrit Paides ja viimased Tapal.

Tapa Soomusrongirügemendi trükikoda andis välja kaks numbrit 1.diviisi häälekandjat „Teras“. Need ilmusid 1940. aastal, peatoimetaja oli H. Kängsepp, vastutav toimetaja F. Rannaste. See teadaolev nr. 2 ilmus 10.septembril 10-leheküljelisena 600-s eksemplaris, seega oli see juba okupatsiooniaegne.

Samuti oli 1. Soomusrongide rügemendi Ohvitseride Kogu poolt 1927. aastal Tapal antud välja trükis „Telefoniasjandus“, mille koostas J. Jalak. Tegemist on masintrükis välja antud 224-leheküljelise teosega, mille trükkis Merejõudude staabi kivitrükk.

„Tapa Sõnumetest“ ja Adolf Rohusaarest.

Ajal kui Tapal leht ilmuma hakkas (1929), leidus üks kade või tige vaim, kelle nimi Jaan Uuetoa. „Wirumaa Teataja“ lubas tema kritseldustele pea igas lehenumbris hulk ruumi, aga temal polnud midagi kirjutada kui et jänesel on pikad kõrvad, aina linnapea Krimm ja Tapa naised. Kõige kibedamini kritseldas ta Tapa lehest ja kuulutas sellele peatset lõppu. Kui aga Tapa leht oli juba pool aastat ilmunud, selgus et Jaan Uuetoa kuri manamine oli olnud asjatu. Siis aga võttis ta oma kohuseks korjata trükivigu. Mõne lause või sõnumi puudulik regideerimine või korrigeerimine aga ei tähendanud lehe enda väljaandja sõnul veel et „Tapa Sõnumete“ sisu oleks „aina rämps“, nagu Jaan Uuetoa seda nimetas.

Kui Tapal hakkas ilmuma ajaleht „Tapa Sõna“ (aastail 1930 – 1931, mille väljaandjaks oli Harald Pitsahl), mis nimetas ennast erapooletuks Tapa linna ja ümbruse häälekandjaks, trükiti üsna ruttu lehes ära artikkel „Tapa Sõnumete“ suunas. Leht kirjutas:

„Meil Tapal ilmuvat väikene kribu-krabuline nädalleheke, mille mõned arukamad seltskonnategelased on ristinud iseloomustava nimega – „prahikogu“, kuigi leheke on toimetatud võrdlemisi hästi ja mitte just kirjaoskamatult. Selle toimetajaks ja väljaandjaks on omapärase kuulsuse võitnud endine läbikõrbenud ärimees Rohusaar, kes tuntud oma pankrottidega ja kelle liikumata varandus möödunud kevadel müüdi maha kohtupristavi poolt võlgade katteks.“
See oli alles sissejuhatus.

Edasi seletas „Tapa Sõna“ Rohusaare võlgasid ja ettemakse, ilma milleta trükikoda lehe väljaandjale ei usalda valmistrükitud lehti kättegi anda. Kiideti oma enda head ainelist seisukorda ja lõpuks soovitati Tapa seltskonnal edaspidigi just nende lehte lugeda ja „sarnaseid nurgataguseid naabri räuskamisi“ mitte tähele panna.

Mis panrottidest „Tapa Sõna“ siis kirjutas, mida silmas pidas?

1927. aasta aprillikuul sõlmisid Eduard Rebane, Johannes Peterson ja Gustav Truu ostu-müügi lepingu 1930-ndaks aastaks pankrotti läinud müügiühisusega „Muna“, mille osakond asus Tapal, kus oli juhatajaks ja direktoriks Adolf Rohusaar. Selle lepingu järele ostsid kolm nimetatud meest 1927. aastal „Muna’lt“ „Ford“ veoauto 1250 krooni eest ja andsid lepingu põhjal auto Rohusaarele kasutamiseks määramata aja peale. Aga „Muna“ läks pankrotti. Pankrotti jäi muidugi ka Rohusaar ja tema vallasvara figureeris oksjoni objektina võlausaldajate ja endise „Muna“ lao teenijate nõudmise asjades.

Pärast kurba „Muna“ lõppu Rohusaar otsustaski asutada hoopis uue ajalehe „Tapa Sõnumed“, mille toimetajaks ja väljaandjaks ta ennast määras.

Kuid määramata aja peale laenatud veoauto läks kaduma teadmata kuhu ja Rohusaar ei suutnud kuidagi omanikele selgeks teha, kus auto asub. See aga ei rahuldanud sugugi auto omanikke. Need leidsid selles kuriteo tundemärke ja asi tuli arutusele Tapa jaoskonna rahukohtus, kus Rohusaar tunnistas ennast võõra varanduse omandamises ja raiskamises süüdi. Rohusaar mõisteti 3-kuuks vangi, kuid tingimisi, andes kohtule allkirja, et kolme aasta jooksul uusi trikke kriminaalalal tema poolt enam ei toimu.

Teine Tapal konkureeriv ajaleht „Tapa Sõna“ trükkis loo rõõmuga ära oma lehe veergudel, kirjutades artikli lõppu: „“Juhtumine iseenesest on kaunis lihtne, nõuab aga tähelepanu, sest asi puutub „ajalehe toimetajasse“, kes püüab teisi hoolega mustata, kuid oma tegude üle targu vaikib.“

Vaid mõne kuu pärast materdab „Tapa Sõna“ taaskord „Tapa Sõnumete“ väljaandjat, kirjutades:
„Teatavasti annab Tapal „ajalehte“ välja endine talurahva kaupluse pidaja ja omapärase kuulsuse võitnud munadega hangeldaja A. Rohusaar.“ Artikli sisuks oli Tapa Tuletõrjeühingu 30. aastapäeva puhul „Tapa Sõnumetel“ pühendatud erinumber ühingu auks, kuid juba järgmises numbris kirjeldas Rohusaar irooniaga ühingu juubelipidu, tarvitades üsna jämedat laimu ühingut juhtivate isikute kohta. Kuna Rohusaar ise ka kuulus tuletõrje perre, siis otsustas juhatus teda ühingust jalamaid välja visata ja lipu kohta öeldud haavavate sõnade eest kohtusse kaevata.

Järgmine lugu juhtus oktoobris 1930. a., mida jällegi vaid ajalehele „Tapa Sõna“ kohane lähenemine omane oli ja juhtunu kirjeldus pilava alatooniga. Oli siis kirjas nii:

„Tapa linn on viimasel ajal üle trumpanud oma ajakirjandusliste veidrustega kõik teised kodumaa linnad.“ Asi oli selles, et ajalehes „Tapa Sõnumed“ oli ilmunud mõni aeg tagasi artikkel mingist haruldasest sõnajalale sarnanevast taimest, mis oli leitud Tartu Ülikooli juures asuva kodumaa looduse uurimise toimkonna poolt Tapa linnast. See taim, mille nimi „Raasuhor Alot“ kasvada ainult sügavas Venemaa põhjas ja sellepärast olla imelik, kuidas see taim Eestisse sattus ja pealegi – Tapale? Selle küsimuse peale murda nüüd õpetatud mehed kangesti oma päid.“

Kui aga Tapa õpetlased olid kogu oma ladinakeelse tarkuse kokku võtnud ega saanud nemadki millestki kahtlasest aru, ruttas „üleaedne“ ajaleht „Järva Teataja“ asja kiiruga selgitama: „Selle sõnumi toomisega on toimetaja järjekordselt sisse kukkunud. Igaüks, kes on taimedega vähegi tegemist teinud, mõistab, et sarnast taime pole sugugi olemas. „Haruldase taime“ ladinakeelset nime tagurpidi lugedes tuleb aga välja päris eestikeelne tähendus, mis lehe toimetajat sugugi meeldivalt ei iseloomusta.“

Mis tagurpidi lugedes tuleb? Tola Rohusaar. Tegelikult olnud asi lihtne. Kaks Tapa topsisõpra L ja S vaielnud isekeskis kõrtsilauas, kas oleks võimalik toimetajat tema enda lehes sõimata „tolaks“? Veetud koguni kihla 10 krooni peale. Siis kirjutanud L sõnumi valmis, viinud selle toimetusse – ja sõnum läks lehte!

Järgmine Rohusaare üllitise kritiseeriv artikkel ilmus juba nii „Virulases“ kui ka loomulikult „Tapa Sõnas“. Seda juba novembris 1930. a. Nimelt oli Adolf Rohusaar oma ajalehes „Tapa Sõnumed“ ilmutanud artikli pealkirjaga „Tamsalu vorstitöösturite võistlustrikid ja päevased vasikad“, kus oli öeldud, et Tamsalus on mitu lihaäri. Nii olevat Tamsalu sahkermannid väga osavad päevaste vasikate operatsioonide juures, millest kõlbavat vorsti teha ainult pimedas. “Kuna Tamsalus oli sel ajal ainult kaks lihaäri – vanem meeskaupleja Sägi ja teine preili Kingsepa oma, siis oli päevselge, et artiklis mõeldi ainult Kingsepa äri. Omanik leidis selle olevat enda kohta laimava ning kaebas lehe vastutava toimetaja Rohusaare kohtusse. Asi oli arutusel Rakvere – Paide rahukogus, kus kohus soovitas mõlemaid ära leppida, kuid pooled ei jõudnud kuidagi kokkuleppele, sest erasüüdistaja volinik nõudis kahjutasu 500 krooni. Raha Rohusaarel loomulikult polnud. Kohtuprotsess lõppes sellega, et kohus ei saanud lugeda ausa inimese nime aluseta laimamist ja äri usalduse kõigutamist seltskonna huvide eest võitlemiseks ja mõistis Rohusaare 3 kuuks vangiroodu. Ka otsustas kohus temalt sisse nõuda 100 krooni kohtukulu ehk maksujõuetusel panna mees veel üheks kuuks aresti.

Sama aasta lõpus võtab sõna „Virumaa Teataja“ ja kirjutab artikli, milles viitab Rohusaarele, kes ise ennast oma lehes „tola’ks“ sõimab aga samas üsna rasvases kirjas on oma ajalehes üht kirjasaatjat Pruuna-Kõrvest sõimanud lausa avalikult arenematuks ahvipärdikuks, tobedaks ja tont teab, milleks veel. „Virumaa Teataja“ valab veelgi õli tulle kirjutades: „Mis peavad küll mainitud lehe lugejad mõtlema, kui toimetaja nimetab end avalikult tolaks, aga kirjasaatjat sõimab arenematuks ahvipärdikuks? Küllap jäävad nüüd ootama uudistega seda nummert, kus ka neid ristitakse „tolade tolaks“, sest teisiti ju ei saa nimetada inimesi, kes loevad tola ja arenematu ahvipärdiku kirjutisi ning ammutavad endile neist mahlakat vaimutoitu.“
„Tapa Sõna“ aga ei rahunenud mitte maha, vaid urgitses Rohusaare kohta kõike, mida urgitseda andis.

Nimetatud leht kirjutab detsembris 1930. a.: „Meie lehe kõige kurjem vaenlane on kurikuulus pankrottmeister Aadu. Et meie lehe levitamist takistada, selleks võeti tema poolt kasutusele mõnesugused surveabinõud: ähvardati ajalehemüüjaid poisikesi ja kisti hoolega maha kuulutuslaudadelt meie reklaamkuulutused. Nüüd on Aadu surve nähtavasti levinud ka Tapa jaama bagažiosakonda, milliseks arvamiseks annab põhjust järgmine asjaolu. Nagu kõik ajalehed, nii saadetakse ka meie leht bagažiga Tapale, kus saajad ta ühes teiste lehtedega saavad kätte. Nüüd on selles asjas tekkinud järsk pööre: paar viimast nummert saadi kätte mõnepäevase hilinemisega, mille tõttu lehed ei pääsenud müügile ja väljaandja sai tuntavalt kahju.
Mis oli selle viibimise põhjuseks? Nagu sellekohasel järele uurimisel selgus, jõudsid lehed küll õigel ajal kohale, kuid visati lihtsalt aita ja sinna ka „unustati“. Saaja, käies iga päev lehtede järel, ei teadnud just meie lehte eriliselt hakata nõudma, sest see ilmub viimasel ajal juhusliselt, ja nii juhtus, et leht, mis jõudis Tapale reedel enne lõunat, anti kätte saajale alles esmaspäeva hommikul, kusjuures muigati: „Siin on teile v e e l üks pakk.“ Millega seletada nimelise paki kolme päevalist hilinemist korduvatel juhtudel?“

„Tapa Sõna“ kahtlustas selles loos muidugi Aadut ja ootas artiklile reakstsooni, mis jäi paraku tulemata.

Ikka sellesama 1930. aasta detsembris avaldas artikli ajaleht „Virulane“, kus väidab, et peale lehe toimetamise tegi Adolf Rohusaar tegemist ka väikese äriga. Nii oli tema omal ajal AS „Lihaprodukt’i“ kohapealne agent, võttis rahvalt villu ja linu vastu, andis valmismaterjali jälle tagasi ja kasseeris tööraha sisse. Kõige selle vaeva eest sai Rohusaar oma protsendid, mida kohe võis töörahast omale jätta, kuid ülejäänud raha pidi igas kuus vabrikule ära saatma.

1929. aasta sügisel märkas vabriku valitsus, et Rohusaarelt arve kohaselt raha ei tule. Järelepärimise peale Rohusaar vastas, et tema on küll nõus puuduvat summat ära tasuma, kuid seda majandusliku kitsikuse pärast kohe teha ei saa. Palus oodata paremaid aegu.

Vabriku valitsus ei olnud aga sellega nõus ning tõstis Rohusaare vastu süüdistuse 213 krooni ja 48 sendi omandamises. Rahukohtuniku juures seletanud Rohusaar, et tema olla majanduslisse kitsikusse sattunud sel teel, et tema „Talurahva kaupluses“ olla puudujääk tekkinud, mille katmiseks vabriku rahad ära kulunud. Rahukohtunik mõistis Rohusaare süüdi ja mõistis tema kolmeks kuuks vangi ning ühes sellega tuli tal tasuda ka omandatud summa.

Rohusaar ei jäänud otsusega rahule ja kaebas tehtud otsuse edasi. Rakvere – Paide rahukohus aga kinnitas pikema jututa rahukogu otsuse ja Rohusaar pidi minema kolmeks kuuks „sitsima“.

Vaevalt oma aja ära istunud sadas talle kaela uus kohtulugu. Nimelt oli ta möödunud aasta lõpus oma lehtedes „Tapa Sõnumed“ ja „Kodu Uudised“, kus ta vastutavaks toimetajaks oli, kirjutanud kohaliku advokaadi Peeter Vainevoolu kohta ebaõigeid kirjutisi. Nii oli „Kodu Uudis’tessse“ paigutatud artikkel „Sirga sorga siit ja säält“, milles arvati, et Lainevool ei tunnista moraali ja et tema ainuke püüe olevat rahva kulul praalida. „Tapa Sõnumete“ kolmes numbris kirjeldati Lainevoolu seadusevastaseid, kuid tegelikult olematuid tegusid. Oma au jaluleseadmiseks tõstis Lainevool Rohusaare vastu neli süüdistust.

Kui 19. mail 1931. a. Rakvere – Paide rahukogus asjad arutusele tulid, sai Rohusaar igas asjas karistuseks kolm kuud vangiroodu, seega tuli tal terveks aastaks istuma minna. Ja lisaks veel pidi ta maksma 400 kroonise rahatrahvi, maksejõuetusel aga sai karistuseks 4-kuulise aresti.

Nagu sellest veel vähe oleks olnud, pidi Rohusaar ka avaliku vabanduse oma lehe veergudele trükkida laskma:
„Vabandus. „Tapa Sõnumed“ tõid Tapal elutseva advokaat Peeter Lainevoolu kohta mitmesuguseid laimu sisaldavaid artikleid. Advokaat Lainevoolu kaebusel on kohus oma otsusega need artiklid valeks ja ebaõigeteks tunnistanud. Asjaolud nimetatud artiklites on valed ja paigutati lehte sihilikult, et advokaat Lainevoolu isikut ja nime mustata. Vabandan advokaat Lainevoolu ees niisuguse teo pärast. Adolf Rohusaar, „Tapa Sõnumed“ vastutav toimetaja.“

Ajalehe „Tapa Sõnumed“ väljaandja ja vastutav toimetaja Adolf Rohusaar andis 16. detsembril 1933. aastal samas lehes teada, et tema enam „Tapa Sõnumete“ teenistuses ei ole.

1. juulil 1932. aastal andis ta lehe toimetamise üle Jakob Loosalule. 12. novembril 1934. aastal andis Loosalu lehe üle Evald Soosaarele.

Pärast „Järva Teatajas“ 11. jaanuaril 1935. aastal ilmunud vastusartiklit „Tapa Sõnumete“ toimetusele, mis oli ühes oma viimases numbris teinud „Järva Teataja’le“ etteheiteid, justkui ei tunneks ajaleht geograafiat ja on unustanud suures enesekiitlemise hoos ka Järvamaale kuuluva Tapa linna ning selle ajalehe „Tapa Sõnumed“ samasse maakonda kuuluvaks, algas lehe lõplik allakäik.

Nimelt kirjutab „Järva Teataja“:
„“Järva Teataja“ on kümnekonna aasta jooksul näinud maakonnas rea kohalikke väljaandeid ja uhkeldajaid. Seejuures on nad kõik sündinud suure lärmiga, kuid lõpuks vaikselt kokku kuivades kadunud. „Tapa Sõnumetel“ tuleb õppida esmajoones korrektsuse tunnet enese juures ja ise omale selgeks teha oma suust välja paisatud sõna „valelik“ mõistet. Alles hiljuti, 1934. aastal „Tapa Sõnumed“ nr. 122 tuli välja maailma paatosega, et nende leht pühitsevat oma ilmumise 5. aastapäeva „juubelit“. Nüüd aga loevad inimesed sama lehe 1935. aasta tiitlist, et „Tapa Sõnumed“ ilmuvad vaid 4. aastakäiku. Usu nüüd, keda sa usud! Soovitame omalt poolt Tapa sulemeestele jälgida küll terasemalt uue sundmääruse ajalehtedele paragraaf 4 all olevat 6. lõiget, kas see ei käi mitte kurjakuulutavalt „Tapa Sõnumete“ enese kohta sarnaste stiilipärlite pärast, nagu see ära toodud nende 9. selle kuupäeva lehes.“

21. märtsil 1935. aastal avaldas ajaleht „Postimees“ järgneva artikli: „20. märtsil s. a. on siseminister sisekaitse ülema ülesannetes otsustanud konfiskeerida kolm korda nädalas ilmuvate ajalehtede „Maalehe“, „Tapa Sõnumed“ ja „Võru Maalehe“ 20. märtsil s. a. Ilmunud numbrid, mis sisaldasid mitme välisriigi, nende hulgas meie liitriikide ja sõprusriikide valitsusjuhtide ja nendes riikides valitseva korra kohta raskelt riivavaid ja halvakspanevaid avaldusi, missugused kirjutised halvavad Eesti häid suhteid meie liit- ja sõprusriikidega ja nende valitsustega. Sarnased kirjutised on täiesti lubamatud ja vastuolus meil maksvate sundmäärustega. Peale selle on „Maaleht“ ja selle teisendid järjekindlalt avaldanud kirjutisi, milles väärseletustega ja moonutustega kogu aeg ebaõigelt hinnanud valitsuse tegevust ja valitsemise suunda, nähtava tahtega õhutada rahva hulgas vaenu ja vastuolu. Kõige selle pärast pandi seisma „Maalehe“ ja tema teisendite ilmumine. Otsusest teatas Tallinna – Harju prefekt eile õhtul.“

Üheks „Maalehe“ teisendiks oli saanud ka „Tapa Sõnumed“.

Tapal „leitud“ haruldase taime loost oli möödunud juba poolteist aastat, kui järsku ilmus ajalehes „Esmaspäevane Maamees“ (14. märtsist 1932. a.), mis oli ajalehe „Maamees“ hinnaline kaasaanne järgmine artikkel:

„Tartu ülikooli juures tegutseval kodumaa loodusuurimise toimkonnal, kelle liikmed lõpetasid neil päevil oma suvise uurimistöö kodumaa taimestiku tundmaõppimiseks Järvamaal, on juhuslikult õnnestunud leida Tapa linna maa-alalt taime, mis teadupärast puudub mujal Eestis. See taim, mille nimi Raasuhor Alot, ei erine palju meie sõnajalast, kuid on kasvult väiksem ja painduvam. Haruldane taim levinud üsna väikesel maa-alal ja tema avastamine on uudiseks meie loodusuurijate perele. Mil kombel see taim, mille asukohaks peamiselt Balkani poolsaar ja Lõuna-Venemaa stepid ning Krimmi poolsaar, siia on sattunud, selle kohta lähevad arvamised lahku. Oletatakse aga, et see on toodud Venemaalt siia inimese käe läbi. Taime avastajaks oli üliõpilane A. Seimann, kelle teeneks on ka mitmesuguste muude haruldaste taimede leidmine kodumaal. Taimest võeti proovid ja saadeti ülikoolile lähemaks uurimiseks.“

Kas tolleaegsetest ajalehtedest üldse mõningaid artikleid tõepähe võtta sai, on ka tänapäeval ajaloo uurijatele paras pähkel.