Kuidas väikesest Tapa alevikust ametlikult alev sai

19. augustil 1917. aastal toimus Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi saalis koosolek, mis algas kell pool 10 õhtul. Koosoleku avas Lehtse vallakirjutaja Arenschild. Valiti eestseisus, kuhu kuulusid koosoleku juhataja Arenschild Lehtsest, tema abiks Reinhold Reitel, kirjatoimetajaks Paul Poom ja tema abiks Aleksander Söödi.
Et koosolekul ka umbkeelseid venelasi viibis, paluti, et Karl Saar kõned vene keeles kokkuvõtvalt edasi räägiks.

Koosoleku päevakorras oli kaks punkti: kooliküsimus ja Tapa lahutamine Lehtse vallast iseseisvaks üksuseks.
Esimese päevakorra punkti juures kõnelesid Karl Saar ja Aleksander Söödi.

Teise punkti juures võttis sõna Arenschild ja tegi Lehtse valla täiskogu otsuse 6. augustist 1917. a. Tapa kodanikkudele ettepanekuks, et Tapa enesele iseseisvust nõuaks, sest majanduslik käsikäes käimine valla valitsusega on alevikul võimatu.

Karl Saar tegi etteheite kevadel valitud komisjonile, kes Tapa eraldamise eeltööd pidi korraldama, aga lõpuks ka komisjoni kätte usaldatud paberidki oli ära kaotanud. Saare arvates pidi alev iseseisvaks saama ja ise enda eest hoolitsema. Kodune korraldus olevat omapärasem.

Arenschild selgitas lähemalt iseseisvuse tähtsust vallast eraldatuna. Plawinsky seletas siis pikemalt iseseisva üksuse esitajatele kohustustest, Kukemilk tõi ette aleviku kasvamise peatumise põhjused, Abram kartis alevit üksusena pankrotti jäävat.

Arutati veel üksikasju asjade üle ja nii otsustas koosolek 68 häälega „vastu“, erapooletuid hääli ei olnud, Tapa aleviku lahutada Lehtse vallast ja tunnistada iseseisvaks üksuseks. (Paraku ei ole andmeid „poolt“ häälte arvu kohta). Koosoleku protokollis Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi esimehe Aleksander Thomsoni abi Johannes Ruuse.

Tapa alevi valitsuse esimees Villem Gabriel andis oma kirjas 10. septembril 1917. a. Järva Maakonnavalitsusele teada, et Alevi Korralduse Seaduse põhjal, mis Ajutise Valitsuse Teatajas 15. ja 17. augustil 1917. a. nr. 131 ja 132 oli välja kuulutatud, oli Tapa rahvakoosolek 19. augustil otsuse teinud iseseisva alevi seadus sisse seada ja Tapa alevik Lehtse valla küljest ära lahutada.

Alevi seaduse §5 põhjal valiti komitee, kelle hoolde jäeti eeltööd ära teha ning pärast valimise komisjoni tööst osa võtta. Komiteesse kuulusid Tapa majaomanik Aleksander Söödi, raudtee ametnik Karl Saar ja Tapa era-advokaat Antony Sass. Ühtlasi oli Antony Sass ka esimeseks Tapa alevivalitsuse sekretäriks.

Vastuskirja ei pidanud just kaua ootama. See saabus 13. oktoobril 1917. aastal, kus teatati: Maakonna Valitsuse Maakonna nõukogu oma koosolekul 11. septembril 1917. a. on Tapa aleviku eraldamise Lehtse vallast jaatavalt otsustanud ning selle otsuse vastu Kubermangu Komissar protesteerimiseks põhjust ei leia.
Samuti oli teatatud otsusest Eesti Ajutist Maavalitsust, mis andis omapoolse loa tehtud otsuse teostamisele asuda.

7. novembril 1917. a. teatas Järva Maakonnavalitsus Tapa aleviku korralduse komisjonile, et nemad 6. novembril on Tapa aleviku valimiste komisjoni esimeheks Karl Saare valinud ja palusid valimisi, kui võimalik, 17. detsembril 1917. a. ära pidada.

Niisiis toimuski Tapal 17. detsembril 1917. a. vastloodud alevi kõige esimesed alevivolikogu valimised.
Juba 14. detsembri ajalehes „Päevaleht“ ilmus valimiseelne üleskutse:

„Kui keegi veel kahtleb, missuguse nimekirja eest tuleks hääl anda, siis olgu üks otsus – kõik anname oma hääled nr. 2 eest, sest ainult selles on meie parem tööjõud esitatud. Nemad ei taha mitte koolide ruumisid sõjaväe alla anda, nagu seda nr. 1 mehed tahavad.“

Kokku oli 3 nimekirja, milledest ükski ei olnud seotud kindla erakonnaga ega erakondliku ilmavaatega.
Nimekirja nr. 1 olid koondunud Tapa majaomanikud, ainult nimekirja lõpus oli mõne käsitöölise nimi.

Nimekirja nr. 2 olid koondunud Tapa demokraatlikud seltskonnategelased, nagu Karl Saar, Aleksander Söödi, Villem Gabriel jt. Nende tegelaste kindel demokraatlik seisukoht, mis ei kaldunud ei paremale ega pahemale poole, oli kindlaks pandiks, et tapalased selle nimekirja poolt hääletada võivad.

Nimekiri nr. 3 oli enamlaste nimekiri, mille järele otsustati, et seda kohe mitte tapalastele kuidagi soovitada ei võinud, kuna igale tõsisele demokraadile oli niigi selge, et nemad vabadusele hädaohtlikud olid.

Nii soovitas ajalehes „Päevaleht“ vaid päev varem enne valimisi 16. detsembril 1917. a. ka Jüri Vilms tapalastele valida nimekiri nr. 2.

Tapalased võtsid mõistuse häält kuulda ja valimised võitis nimekiri nr. 2.

7. jaanuaril 1918. aastal valiti esimeseks alevivanemaks Villem Gabriel.

Algas värske Tapa alevi maade ja piiride kindlaksmääramine. See oli pikaajaline protsess ja terve pikk kirjavahetus alevivalitsuse ja Põllutööministeeriumi vahel.
Tapa alevi maa-ala kindlaks määramine toimus 1920. aasta talvel, kusjuures alevi kasutamise piirkonda vastaval plaanil äramärgitud Põllutööministeeriumi valitsemise alla kuulunud maad pidid minema nende riigistamise järjekorras. Selline plaan sai Planeerimise peakomisjoni poolt 13. novembril 1920. a. kinnitatud. Siseministeerium kavatses Tapa alevi piirkonda arvata maa-ala suurusega 340,50 ha, alevi administratiivpiiri kindlaks määrata piirikaardi järele, mille A. Toom & E. Wolmülleri maamõõdu büroo oli 1921. aastal valmistanud.

6. aprillil 1922. a. teatas Maakorralduse peavalitsus, et Tapa alevi administratiivpiir Põllutööministeeriumile alluvate maa-alade kasutamist ei takista ja nende poolest võib selle piiri niimoodi kinnitada.

Milliseks siis kujunesid Tapa alevi piirid, mis Tapa alevivalitsuse palve alevivolikogu otsuse põhjal 11. novembril 1921. a. alevi piiriks määrata sooviti? Järva Maavolikogu koosolekul 16. jaanuaril 1922. a. otsustati alevi piirideks:

1. Kõik Tapa mõisa maad põhjapool raudteed (ühes Valgejõe kaldal asuva metsavahi kohaga Imastu mõisa maalt), jättes piiriks mõisa ja talumaade vahelise piiri.

2. Lõunapool raudteed läheks piir otsejoones mööda suurt teed Tapa mõisa poole, mõisa maade sisse, kuni ristikivini.

3. Sealt edasi otsejoones üle põllu hommikupool oleva metsani, mööda metsaveert kuni „Roti“ lagendiku (surnuaia) lõuna poolse nurgani, jättes piiriks põllu ja karjamaa vahelise kraavi.

4. Lõuna poolt „Roti“ lagendikku (surnuaeda) hommiku poole, läbi Moe mõisa maa, otsejoones üle Rakvere maantee, 100m. kauguselt maanteest Moe küla talumaa sisse, kuni piirikivini.

5. Sealt edasi maanteega roobasjoones põhja-õhtu sihis „Juhani“ talu ehk Postijaama piirini, jättes Moe küla talumaid 3 hektari 3300 ruutmeetri suuruses alevi maa-ala sisse.

6. Sealt edasi otsejoones hommiku poolses sihis üle Tartu raudtee, kuni Valgejõeni, jättes piiriks talumaade vaheline piir, ühelt poolt Valgejõgi, kuni metsavahi kohani, jättes alevi maa-ala sisse „Kärneri“ ja „Koppelmanni“ talud.

Ühe maa-ala osas tekkis siiski küsimusi. 11. novembril 1921. a. oli alevivalitsuse poolt palutud alevi maa alla võtta ka Imastu mõisa maal asunud Valgma metsavahikoht, mis algselt Järva Maakonnanõukogu poolt kinnitati 16. jaanuaril 1922. a., kuid 24. aprillil 1922. a. keeldus siseminister kaardile juba märgitud Valgma metsavahikohta alevi maaks andmast.

Seega said Tapa alevi maad 24. aprillil 1922. aastal ametlikult kinnitatud ja esialgsest lubatud 340,50 hektarist jäi järgi 330,57 hektarit alevi alla kuuluvat maad. Valgma metsavahi kohta mitte saades, kaotas Tapa alev 9,93 ha maad.

Alevi piiride kaart, mis valmistati 1921. aastal, jäi Järva Maakonnavalitsusele ja peaks olema praegu hoiul Riigiarhiivis.

Eksplikatsiooni kohaselt jäi Tapa alevi maade alla:
1. Koppelmanni talu (12,98 ha)
2. Jakobi talu (14,09 ha)
3. Juhani talu (22,59 ha)
4. Valgma karjamõis ja Tapa mõis (192,76 ha)
5. Surnuaed (2,29 ha)
6. Tapa alevik (39,94 ha)
7. Raudtee maa (28,65 ha)
8. Kangro talu (1,37 ha)
9. Villemi talu (0,92 ha)
10. Kärneri talu (13,94 ha)
11. Otsa talu (1,04 ha)

Olekski nagu kõik korras ja alev võis hakata oma maid valdama, kuid nii lihtsalt see siiski ei läinud. Jaanuaris 1923. aastal selgus, et maad, mis planeeriti, piirid kindlaks määrati ja „Riigi Teatajas“ välja kuulutati, on see maa tegelikult alevile vastava aktiga üle andmata.

Kõige rohkem kannatasid selle akti puudumise all majade ehitajad. Alevi poolt jagati ehitusplatsid välja ja inimesed asusid majade ehitusele. Paljud ehitajad soovisid riiklikku ehituslaenu, kuid seda ei antud neile kätte enne, kui majaehitajal vastav leping alevivalitsusega ehituskrundi asjus tehtud. Alev ei saanud aga rendilepingu tegemisele asuda sel lihtsal põhjusel, et ta ise veel oma maa peremees ei olnud.

Nii käisid inimesed ühest uksest sisse, teisest uksest välja ja otsisid olukorrast väljapääsu. Samuti kannatas selle akti puudumise pärast Tapa alevi uue algkoolimaja ehituse algus, mida kogu aeg edasi lükati.

Ehitusmaterjalgi oli juba paar aastat ehitusplatsi servas seisnud, aga ehitama hakata ei saanud.

Lõpuks siis 1924. aasta alguseks sai alev oma kauaoodatud akti ja oma maa peremeheks. Sellest ajast alates algas Tapa alevis laialdane ehitustegevus, mis pani aluse sooviavaldusele 1926. aastal alevit linnaks nimetada.