Tapa alevivalitsuste ajal

Tapa sai ametlikult aleviks 11. septembril 1917. aastal, kui ta lahutati Lehtse vallast. Päris alevi algusaegadest on vähe teada, sest see kattus Vabadussõja ajaga. Esimene alevivanem valiti 7. jaanuaril 1918. aastal, kelleks sai Villem Gabriel.

Tapa alevit ennast ei olnud enamlased punakaardiväelastega „õnnistanud“, kuid ümberkaudsetes külades oli neid omajagu. Need hakkasid 23. ja 24. veebruaril alevisse kokku kogunema, kus tehti plaane kodanlaste kinnivõtmiseks ja kaupluste ülevõtmiseks. Sõnadest kaugemale aga palju ei jõutud ja kui saadi kindlamaid teateid, et saksa sõjaväed Tallinnale lähenevad, kadusid ennem nii sõjakad punakaardiväelased vähehaaval jälle küladesse ja mõisatesse tagasi. 24. veebruaril läksid Tapalt läbi Tallinnast tulijad vene soldatid ja madrused. Need lasksid kuulipildujatest alevi peale, kuid õnneks keegi viga ei saanud. Madrused ja soldatid võtsid Tapa jaamaülema Adam Zmijevski kaasa ning tapsid hiljem Jõhvis metsikul kombel.

26. veebruari pärastlõunal jõudsid saksa väed rongiga Tartu poolt Tapale. Rong jäi alguses semafori taha seisma, kui aga mingit vastupanu alevist ei osutatud, sõideti peagi jaama ja võeti alev enda kontrolli alla. Sellest ajast saadik oli alevis kindel kord. Õhtuti peale kella 8 oli väljas liikumine keelatud.

6. märtsil pandi esimene rong käima, mis sõitis Rakvereni ja Tartuni.

Saksa sõjaväe poolt lasti maha varanduste röövimise ja vägivallategudele õhutamise eest rätsep Rudsit Amblast, kes oli tuntud enamlaste juht; Orinu mõisa meier; keegi Käravete mõisa teomees ja üks jaapanlane, kes saksa ohvitserile vastu hakkas.

Vabadussõja ajal, 5. aprillil 1918. a. oli Tapa alevivalitsus senises koosseisus tagandatud ja selle võttis üle saksa okupatsioonivägi. Alevi valitsuse asemele nimetati sakslaste poolt kohalik advokaat Theodor von Müthel Tapa valitsejaks. Uus valitseja võttis endale Tapa „linnapea“ nimeks, millist allkirja kõik tema poolt ilmunud määrused kandsid. Ka alevivalitsuse kassa oli von Mütheli käes. Nii täitis siis üks ja seesama isik „linnapea“ ja kassahoidja kohuseid. Revisjoni komisjon puudus täiesti. Von Müthel võis väljaminekuid oma äranägemise järele teha, ilma, et ta kellelegi tarvitses aru anda. Tema tegevus seisnes peaasjalikult selles, et päeval oli ta saksa komandandi juures tõlgiks, õhtul aga kirjutas kodus saksa ametivõimudele palvekirju. Enamasti igal õhtul oli „linnapea“ ukse taga palvekirjade ootajate järjekord.

Tapa vaksali einelauas puudus täiesti leib. Kui keegi sinna sööma minna tahtis, pidi tal oma leib kaasas olema. Muid suupisteid oli siiski saada, kuid hind oli muidugi tulisoolane.

Rändkaupmeestele anti teada, et nad kirikute juures ja muudes avalikes kohtades kaubelda ei tohtinud, kui nad selleks vastavat luba polnud küsinud. Lubasid andis välja Tapa alevivalitsus. Ka vabahindadega liha müük oli keelatud.

Põllumehed aga kohustati järgmiseks aastaks niisama palju maad põlluvilja alla külvama, kui sel aastal ja ka vajamineva osa seemet järgmiseks aastaks alles hoidma. Kui omal seemet ei jätkunud, lubati seda kohaliku majandusohvitseri poolt muretseda.

Et raudteel kaupade liikumise üle kontroll sisse seada, oli Ajutine Valitsus Tallinna, Tapa, Narva, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu ja Haapsalu jaamadesse oma raudteekomissarid määranud. Tapale määrati komissariks Karl Saar.

Juhtus kord selline lugu: 12. novembril 1918. a. laskus öisel ajal üks saksa lennumasin bensiini puudusel Tapa mõisa väljale maha, mille tagajärjel lennumasin vigastada sai. Sõitjad viga ei saanud, kelledeks olid mõisnike peamees Dellingshausen ja üks saksa ohvitser. Parun Dellingshausen oli teel koju Riiast „maapäevalt“.

Detsembris alustas tegevust „Ühistöö“ toitlustuspunkt, mis seati sisse raudteejaama. See oli mõeldud rindelt toodud haavatud sõjameeste toitlustamiseks. Juba esimesel päeval anti välja 150 portsjonit toitu. Toiduaineid annetasid ka linnaelanikud ja toetasid igati „Ühistöö“ tegevust.

23. detsembril 1918. a. hommikul tuli peastaabi teadaanne: „Põhja front. Hommikul kella 3 – 4 ajal hakkas enamlaste pealetungimine Põima külast Koplimetsa küla kaudu Tapa jaama poole. Vaenlase ülemvõimu all taganes meie Tapa jaama salga pahem tiib Tapa jaama juurde Valgejõe kaldale. Jaam on meie käes. Eila õhtul sõitsid enamlased reevoori peal Võhma külasse. Meie nõrk kaitsesalk oli sunnitud Porgaste ja Kolga külasse taganema. Võetud vangide ütluse järele sõdib enamlaste seas ka Soome punakaartlasi.“

24. detsembril 1918. a. teadete järgi oli Tapa jaam ja alev samuti enamlaste kätte langenud. Enamlased said Tapal viibida vaid 18 päeva, sest 9. jaanuaril 1919. a. tungis Tapa sihis meie soomusrongide dessant soomusrongide suurtükitule ja kuulipildujate toetusel edasi ja lõid vaenlase suurte kaotustega Tapa alevist, külast ja mõisast ja Torma külast välja. Üks meie soomusrong sõitis Tartu poole välja. Sõjasaagina langes meie kätte 78 vangi, 3 kuulipildujat, 56 kasti kuulipildujate lintisid ja palju püsse.

Tapa vabastamisest soomusrongide poolt saate pikemalt lugeda:
https://www.tapamuuseum.ee/ajalugu/soomusrongirugement

Alev ise sai pommitamise all vähe kannatada, ainult raudteejaam oli osaliselt purustatud. Igal pool lamasid surnukehad. Vangid viidi esialgu Tapa mõisa. Ka uudishimulikud kohalikud elanikud läksid lähemalt vaatama, kõigil varjamatult rõõmsad näod. Vangide poole raputati rusikat, kiruti ja päriti, kus on röövitud lehmad, sead ja lambad? Kirujate hulgas oli ka mõisa töölisi.

Üks mees kõneles oma kodust järgmist: „Koju minnes ei tunnud oma kodukohta ära. Mis seal selle lühikese aja vältusel korda saadetud, seda on raske ära ütelda. Naine tuli mulle nuttes vastu ja sõnas: „Meil ei ole enam mitte midagi, millest peame elama. Meie loomad on pea kõik maha tapetud ja ära söödud ja raisatud.“ Karja poolest on mu koht täitsa otsas, olgugi, et karja soetamise peale suurt rõhku olen pannud ja palju kulu olen kannud. Need metsloomad ei ole selles osas mitte mingit vahet teinud. Kuidas nad meeletult raisanud, sellest ei suuda mu omaksed küllalt vihaga kõneleda. Kui ära tulin, jäi umbes 6-puudane noor siga aeda. Ei olnud aega ega võimalust teda kuhugi panna. Pealegi oli lootus südames: kas nad meile lähevadki ja ega nad siis metsloomad ole. Sea pistnud nad püssitikuga läbi, võtnud sellest ainult mõned osad, kuna muist liha ühes sisikonnaga õue aia ääre jätnud, kust koerad selle laiali kannud. Ega keegi majarahvast siis seda tohtinud puutuma minna. Talus ei ole lihtsalt muud kui neli seina. Isegi saanid, reed, hobuseriistad on ära viidud. Ühe sõnaga, mitte midagi ei ole järel – nagu oleks tuli üle käinud. Koju ei võinud ma jääda. Ma ei tea, kuidas mu omaksed seal nüüd elavad ja endid toidavad.“

7. jaanuaril 1919. a. nimetati Tapa alevi komissariks Oskar Tedder.

17. jaanuaril toimus Tapa jaamas sõjaväekohtu otsuse järele 11 inimese mahalaskmine. Surmanuhtlus määrati mitmesuguste süütegude pärast.

Pärast Tapa vabastamist sai ka selgemaks alevis toimunu. Sel päeval, kui meie väed juba Lehtse jaamast Tapa alevi peale tungisid, viibinud Anvelt ühes oma staabiga Tapal. Meie püsside pragin tulnud ikka lähemale. Ka saanud meie luurajad teada, et punased hulganisti jaamahoonesse olid kogunenud ja andnud sellest kohe ka meie suurtükimeestele teada. Punased, kuuldes esimest laengut, koondusid jaamahoone otsas olevasse aita, mille sein sai tabamuse ja varises kokku. Anveldi adjutant jooksnud siis alevis oma ülemjuhataja juurde teatega, et valged on ligidal ja et vaja kaugemale minna. Esialgu Anvelt polnud seda juttu nagu tähelegi pannud. Adjutant läinud siis teist korda tagasi ja teatanud: „Seltsimees, kui nüüd kaasa ei tule, siis jääge, aga mina lähen!“ Siis alles tulnud „seltsimees“ toast välja, raputanud frondi poole rusikat ja ütelnud: „Kui venelased kuradid minu sõna enam ei kuula, siis toon miljon hiinlast ja tulen tagasi!“ Haaranud siis revolvri pihku ja eht vene viksilt „kolmekordselt“ vanudes jooksnud välja. Just sel hetkel lõhkes aga meie pomm ja Anvelt sai korralikult põrutada. Olla ta siis autosse tõstetud ja viidud Tamsalu, kust edasi Rakvere sõidetud.

Tapa vabastamisest oli möödunud juba 10 päeva, kuid nii mitmelgi pool vedelesid veel lahingus langenud enamlaste surnukehad maas. Tapa ümbruses oli neid umbes 30. Külmade ilmadega ei olnud nad veel haisema läinud, kuid kaarnad ja rebased tegid nende kallal juba oma tööd. Ka oli palju enamlasi taganedes Valgejõge ületades ära uppunud.

Iseäranis palju olid kannatada saanud mõisate elumajad: kõik mitme põlve jooksul teoorjade verehigiga kogutud põlised peened kultuuriväärtused olid hävitatud, ajaloolised pildid, kunstiteosed, stiilne mööbel, vaibad, teppihid, marmorlauad, peeglid jne. Hale lugu oli ka mõisate raamatukogudega, mis mõnedes mõisates olid lihtsalt puruks rebitud ja hunnikusse loobitud.

Tapa lähedal Näo külas, ajal, kui enamlased taganesid, langesid enamlaste kätte ka mõned meie sõjamehed, nende hulgas ka ratsaväelane Masing soomusrongilt. Kui Näo küla hiljem tagasi võeti, rääkisid kohalikud elanikud, et enamlased, kõik teised vangid peale Masingi, olid kohe maha lasknud. Masingit usutletud aga ennem hulk aega ja kui tema käest mingeidki teateid ei saadud, siis torgatud tal alguses üks, siis teine silm välja ning heidetud lõpuks jõkke ning uputatud ära.

1. jaanuaril 1919. a. olid Tapa mõisas punakaartlaste poolt arreteeritud mõisa meier Johannes Schmitsner ja kubjas Hindrek Roosilill, keda viidi Tapa komandandi juurde, kus nad 10. jaanuaril maha lasti.

Haridusseltsi koolimaja saalis olid hobused sees olnud, ukse kõrval seisis väljaaetud hobuste sõnnikuhunnik. Hoovipealne ja klassiruumid oli aga prahti täis ja koolilaste kaste ja laudu lõhutud.

Franz Egloni apteek oli rüüstatud ja kogu mööbel ära rikutud ja lõhutud. Jaama juures oli saanud tublisti kannatada Hans Saare pood.

25. mail 1919. a. pidid toimuma uued kohalike omavalitsuste valimised. Alanud oli valimiskampaania. Ka ajalehtedesse kirjutati rida artikleid. Näiteks kirjutas Tapa endine sakslaste raudteekomissar Karl Saar:

„Peremeheks soovijaid on palju ja sellepärast peab enne järele mõtlema, kes kõige kohasem on, kui oma hääle kellelegi annab.

Nr. 1 all leiab sotsiaaldemokraatide nimekirja, kuid valija, ole ettevaatlik, et sa selle nimekirja poolt oma häält ei anna! See nimekiri ei ole distsiplineeritud sotsiaaldemokraatide oma, vaid avalikul rahvakoosolekul kokku seatud kirju kari, kuhu parempoolsed oma mehi mahutasid.

Nr. 2 on Rahvaerakonna oma, siin on mehi sees, kes alati kitsarinnaliselt oma huvisid on taga ajanud ja mõttest ei või loobuda, et peale majaperemeeste ka teistel midagi rääkida on, isegi naisterahvaid ei arva nad valida võivat.

Nr. 3 on Eesti Tööerakonna oma, eesotsas Gabriel, Rooba, Summer, Kask, Ebrok, kes alati kõige töötava ja vaesema klassi huvide eest valvel on.

Nr. 4 on majaperemehed, nende nimekirja poolt saavad ainult nemad ise hääletama.

Iga valija, kes soovib, et töötava klassi huvid Tapa alevi volikogus kaitstud oleks, siis peab ta oma hääle Tööerakonnale nr. 3 andma. 25. mail on kõik valijad platsis ja kirjutavad oma valimislehe peale nr. 3.
Karl Saar.“

(Karl Saar oli sünd. 13.08.1887, raudteel töötamist alustas augustis 1904. a., olles Tapa jaamaülema abi ja tagavaraagent, Tapa raudteesõlme komissar Vabadussõja ajal ja liikumise revident, raudtee kaubandusosakonna juhataja ja tulude kontrolli osakonna juhataja).

Peaaegu valimistega samal ajal tulid Tapa alevi tegelased välja oma ammuse kavatsusega alevit linnaks ümber muuta. Ühes sellega kavatseti Tapa kreisi luua. Uue kreisi külge oleks liidetud selle kavatsuse järgi Rakvere maakonnast Salla, Avanduse, Saksi ja pool Undla valda; Paide maakonnast Liigvalla, Nõmmküla, Ambla, Lehtse, Einmanni, Võhmetu, pool Albu valda ja pool Kapu valda. Õnneks see mõte mõtteks vaid jäigi ja mingit Tapa kreisi siiski ei moodustatud.

Tapa alevi volikogu valimised toimusid niisiis 25. mail 1919. aastal. Volinike nimekiri sai seekord päris pikk.

1. Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei volinike nimekiri:
Aleksander Tamjärv
Liisa Lindermann
Ado Pihlakas
Karl Krebsbach
Johannes Noormets
August Detlov
Johannes Eller
Johanna Tamjärv
Liborius Paal
Johann Tamm
Herbert Juske
Aleksander Jürgenstein
Jakob Römmer
Jüri Tutt

2. Rahvaerakonna Tapa osakonna volinike nimekiri:
Johan Pari
Paul Uusvell
Gustav Klement
Voldemar Steinfeldt
Reinhold Viidas
Kurt Lipp
Johannes Ruuse
August Pallon
Otto Baumann
Johannes Luuk

3. Eesti Tööerakonna Tapa osakonna volinike nimekiri:
Villem Gabriel
Bernhard Rooba
Richard Summer
Salme Kass
Ludvig Ebrok
Aleksander Söödi
Antony Sass

4. Majaperemehed:
Reinhold Reitel
Hans Saar
Kristjan Masing
Jaak Tõnts

Kokku valiti 35 volinikku.

Vaatamata igasugusele kampaaniale, olgu see laimu levitamisele või viisakale lähenemisele, said valimistel kõige rohkem hääli nimekiri nr. 1 ehk sotsiaaldemokraadid – 14 kohta, edasi nr. 2 rahvaerakond – 10 kohta, nr. 3 tööerakond – 7 kohta ja viimaseks nr. 4 majaperemehed – 4 kohta. Alevivanemaks valiti 30.05.1919 Bernhard Rooba tööerakonnast.

Tapa alev tahtis juba varem Tapa mõisaomaniku Axel von Fock’i käest elektrijaama ehituse alla maad osta. Mõisaomanik tahtis ruutsülla eest 70 tsaarirubla. Selline hind oli alevile ennekuulmata kõrge, arvestades asjaolu, et soovitud maatükk vaid liivane jõekallas oli.

Seoses uue maareformi ja mõisate riigistamisega, kui maad läksid Põllutööministeeriumi kätte, õnnestuski maatükk Valgejõe ääres elektrijaama ehituseks kätte saada ja juba septembris 1919. a. olid ehitustööd hoogsalt peal, lootuses talveks alev elektriga varustada.

Tapa alevile elektrijaama ehitamise mõtte algataja oli alevivanem Villem Gabriel. Elektrijaamast sai alevile suurim sissetulekuallikas. Algselt ehitatud elektrijaam, mis valmis 1919. aastal aga ei suutnud toota kasvavale alevile vajaminevat elektrikogust, mistõttu oli juba 1921. aasta kevadel alevi volikogus arutusel mõte elektrijaama laiendada.

Sõjaseisukorra tõttu polnud aga alevivalitsusel raamatupidajat, aasta kokkuvõtted olid tegemata ja alevi korrektse raamatupidamise asemel olid kasutuses keerulised ja mitmekordsed arveraamatud, milledest alevivanem isegi midagi ei taibanud.

Tapa alevis oli 1920. aasta kevadel 200 maja, 600 – 700 perekonda, ehk umbes 3500 elanikku, 25 – 30 lehma ja 35 – 40 hobust. Alevi maad mõõdeti välja, anti alevile üle ja nii võis lõpuks alustada uute majade ehitamist, sest mõisniku käest ülikõrgete maa hindadega ei jaksanud keegi omale maad osta.

9. ja 10. aprillil 1921. aastal toimusid tolleaegsete seaduste järgi uued alevivolikogu valimised. Võistlema asusid 7 nimekirja:

Nr. 1 – Tapa alevi töölised, eesotsas Ernst Liivak ja Aleksander Ott
Nr. 2 – majaperemehed, eesotsas Reinhold Reitel ja Ludvig Ebrok
Nr. 3 – tööerakond, eesotsas Richard Summer, Karl Saar, Peeter Kaik, Salme Kass ja Antony Sass
Nr. 4 – üürnikud, eesotsas Johannes Lassur
Nr. 5 – vabameelsed, eesotsas Johannes Ruuse
Nr. 6 – käsitöölised, eesotsas Jaan Vendt ja Johannes Noormets
Nr. 7 – rahvaerakond, eesotsas Gustav Klement

Ajalehte pani artikli loomulikult jällegi Karl Saar:
„Pole mitte ükskõik, keda alevivolikogusse valida, kas väntoreli mängijaid – iseseisvaid sotsialiste, või ihnsaid majaperemehi, kes kõik kasulikud ettevõtted nurja ajavad, nagu seda praeguses volikogus, kus sotsiaaldemokraadid ja rahvaerakondlased ühes majaperemeestega enamuses on. Näituseks tegi tööerakondlane alevivanem Rooba ettepaneku veejõuga töötavale elektrijaamale aurumasin appi osta, mis oleks 100 000 marka maksma läinud, see ettepanek lükati tagasi, kuid mõni kuu hiljem renditi raudteevalitsuse käest samaks otstarbeks viie kuu peale lokomobiil, mille rent ja edasi-tagasi vedu umbes 65 – 70 tuhat marka maksma läks. Revisjonikomisjon, kes pea kõik sotsidest koos seisab, ei ole kordagi korralikult alevivalitsuse tegevust revideerinud. Volikogul enesel puudub igasugune kodukord. Need on üksikud puudused. Kõiki ettelugeda oleks asjata.

Uuelt volikogult ootame kõigi nende puuduste kõrvaldamist ja näeme, et ka meie kooli ruumide, tervishoiu, alevi arenemise ja teised küsimused ära lahendaks. Sellepärast peab iga valija 9. ja 10. aprillil valimiskasti juurde minema ja oma hääle ainult loovtöötegijatele andma.
K.S.“

Valimistulemustest selgus, et nimekiri nr. 1 – töölised said 174 häält ja 7 kohta; nr. 2 – majaperemehed said 144 häält ja 6 kohta; nr. 3 – tööerakond sai 155 häält ja 6 kohta; nr. 4 – üürnikud said 182 häält ja 8 kohta; nr. 5 – vabameelsed said 129 häält ja 5 kohta; nr. 6 – käsitöölised said 17 häält ja 1 koha ning nr. 7 – rahvaerakond sai 52 häält ja 2 kohta.

Valimistest võttis osa 75% valimisõiguslikke kodanikke.

Alevivanemaks valiti 30.05.1921. a. Ludvig Ebrok majaperemeeste hulgast.

19. aprillil 1921. a. paigaldati kaks esimest telefoni ühendust Tapa postkontori (mis asus Veski tänaval Treubergi majas) ja raudteejaama vahele.

Alevivanem Ludvig Ebrok lahkus ametist omal soovil augustis ja asemele valiti 15.08.1921. a. Heinrich Ruus.

3. veebruaril 1922. aastal oli kokku kutsutud alevi volikogu koosolek. Kokkukutsujaks revisjoni komisjon. Nimelt hakati arutama alevivanem Heinrich Ruus’i ja volinik August Freimuti tegevust. Mõlemad olid üürnike rühmast.

Revisjoni komisjoni protokollist selgus, et alevivanem Ruus oli alevivalitsuse kantselei jaoks sooritanud ostusid omaenda kauplusest, makstes sealjuures ebaloomulikult kõrget hinda. Süüdistati alevi kassaraamatute ebakorrektses pidamises ja lõpuks – Tapa alevis toimunud laadapäeval ei olnud laadaraha korjajaks mitte alaline tururaha koguja, vaid alevivanem oli selleks kutsunud oma erakonna mehe volinik August Freimuti. Kahel laadapäeval kokku oli ta kasu saanud 5074 marka, mille ta oma sõnade järele oli jaganud ära teiste alevivalitsuse liikmetega. Kui palju aga keegi neist sai, seda ta ei nimetanud. Selline rahamaksmise viis tunnistati volikogu liikmete poolt seadusevastaseks.

Revisjoni komisjoni aruanne tõi välja, et Freimut, kes ka ise revisjoni komisjoni liige oli, paljudelt alevi elanikelt igasugust vahetalituse maksu oli võtnud, lubades neile uuest alevi planeeritavast maast ehitusplatse anda. Sellist maksu võtmist oli Freimut toimetanud lausa alevivalitsuse ruumides ja alevivanema teadmisel ja nõusolekul. Selle peale tehti ettepanek Freimut volikogust välja heita. Üürnikud ja töölised aga, kartes, et nende parteikangelase käsi võib halvasti käia, seisukorra päästmiseks lahkusid koosolekult.

Kui häälte lugemiseks läks, selgus, et puudub kvoorum. Nurja läks ka kvoorumi puudumise pärast teine ettepanek – Freimut lahkugu revisjoni komisjonist. Nüüd tehti kolmas ettepanek, milles nõuti, et volinik Freimut, kas loobugu alevi rahalistest operatsioonidest või astugu revisjoni komisjonist välja. See otsus võeti aga miskipärast ühel häälel vastu.

Alevivanemale tehti aga kohuseks valvata selle järele, et kõrvalised isikud alevi ruumides maaga ei hangeldaks ja rahalisi asju alevi nime all ei ajaks.

22. aprillil 1922. a. kirjutab ajaleht: „Tapal on oma „parlament“. Mullu kevadel valiti ta suure kisa ja käraga. Töölised viisid kuus-seitse meest „sisse“, aga mis need mehed seal teinud on ehk teevad, sellest ei tea vist peale vana sarviku enese ükski valijatest…… Tapa on üks rahutu linnake. Kommunistid olla põranda all! Kui mõni neist „sarvilistest“ veel välja tuleks ja kord valjusti röögataks! Kui tööinimene oma raske seisukorra üle suu lahti julgeb teha, siis…. esiteks ristitakse ta kommunistiks, tehakse väike läbiotsimine teistele hirmutamiseks ja lõppude-lõpuks roogitakse „bürgerite“ seisusest välja. Alevisaksad, vürtspoodnikud ja linnaisad, värisege, kui töörahvas kord ühisel väerinnal teid oma alla matab!“

Päris hirmutav!

Tapal oli aga tugevalt puudus korteritest ja üüripindadest. Raudteevalitsus otsustas oma teenijatele hakata uusi maju ehitama. Nii alustati 1922. aasta suvel Tapale esimeste raudteemajade ehitamist Tapa raudteejaama juurde. Krediiti võeti eelarvesse selle jaoks 5 000 000 marka. Samuti alustati Tapale uue depoo ehitamist.

1923. aastal valmisid Tapal kolm raudteemaja, kuhu asusid elama raudteelaste perekonnad ja teenistujad. Alustati neljanda raudteemaja ehitamisega.

Alevivalitsusel olid renditud omale ruumid Jaama tn. 6 Paul Uusvelli majas, kus neil üsna kitsas oli. Tehti ettepanek Tapa hobupostijaama ruumid alevivalitsusele kasutada määrata. Ettepaneku järgi oleks hobupostijaam Valgma karjamõisa üle viidud ja vabaks jäänud postijaama eluruumid oleks alevivalitsus oma kantselei ja muude ruumide alla võtnud. Väikest ümberehitust plaaniti ka postijaama tõllakuuris, kuhu oleks saanud ruumika volikogu koosolekute saali teha.

Kuna postijaamas ruumi jagus, plaaniti sinna üle tuua ka Tapa jaoskonnapolitsei ülema kantselei. Siis oleksid olnud kõik alevi tähtsamad asutused üksteise kõrval rivis: alevivalitsus, rahukohus, politseikantselei ja arestimaja.

Paraku seda siiski ei tehtud. Alevivalitsus jäi Paul Uusvelli majja.

Veebruaris 1923. aastal oli Järva maakonnavalitsus käinud Tapa alevivalitsust revideerimas. Mis selgus? Alevivalitsusel puudus täiesti inventari raamat, viinalubade register korratu, revideerimise päeval oli kassast 59 000 marka puudu. Raha puudumise kohta ükski alevivalitsuse liige seletust anda ei osanud. Üldse oli alevivalitsus alati suuremaid summasid kassas hoidnud vaatamata sellele, et kohapeal oli laenu-hoiukassa olemas. Veel leiti, et alevivalitsus ei olnud kõiki volikogu otsuseid täitnud. Et alevi elektrijaam ainult nõrka voolu anda suutis ja valgus alati kino töötamise ajal äärmiselt nõrgaks muutus, mistõttu kannatasid selle all just koolid, mis õhtupoolses vahetuses töötasid, siis oli alevi volikogu otsustanud kinole „Imperial“ elektrivoolu andmise lõpetada. Lõpetamine pidi toimuma 14. novembrist 1922, kuid otsust poldud täide viidud ja kinole elektrit kuni 7. jaanuarini 1923 antud. Samuti oli otsustatud kinopidajalt alevimaksu piletite pealt ette võtta, mida alevivalitsus samuti teinud ei olnud. Kinopidaja ise aga kadus teadmata kuhu ja jättis alevile 40 069 marka tasumata.
Veel leiti, et alevivalitsuse arvuline koosseis on liiga suur. Nii oli alevivalitsuses iga päev 8 inimest istunud – kolm valitsuse liiget, neli ametnikku ja käskjalg. Varasemal ajal, kui Tapa alev oli veel Lehtse vallast lahutamata, sai selle tööga valla sekretär üksinda hakkama.

Pärast revideerimist oli aga alevivalitsus ise hoopiski täies koosseisus ametist lahkunud, kusjuures vähemalt kassapidaja puuduva summa oli alevi kassasse ära maksnud.

16. veebruaril 1923. aastal oli alevivanema kohalt lahkunud Heinrich Ruus’i asemele uue alevivanema valimine. Kuna ükski pakutud kandidaat ei saanud häälte enamust, jäi alevivanem seekord valimata. Alevivanema ülesandeid jäi ajutiselt täitma Johannes Kask.

Uus koosolek toimus 28. veebruaril. Ka seekord uut alevivanemat valida ei õnnestunud. Ülesseatud kandidaatidest sai K. Krebsbach vaid 4 poolthäält, vastu oli 21. Ei leitud aga enam ühtegi meest, keda kandidaadiks üles seada. Peeti nõu alevivanem väljastpoolt alevit sisse tuua. Alevinõunikeks valiti Johannes Kask ja Toomas Lutrik.

23. märtsil tuli koosolek taas kokku, et valida alevivanemat. Seekord oli ainult üürnikel kandidaat ette panna, teistel aga polnud kedagi. Siis aga tähendas vabameelsete juht, volinik Johannes Ruuse, et tema ise on nõus alevivanema kohale kandideerima. Nii esitatigi üürnike poolt Freimut ja vabameelsete poolt Ruuse. Valimistel jäid töölised erapooletuks (kokku 5 volinikku). Freimut sai 10 poolt ja 11 vastu häält, Ruuse aga 11 poolt ja vastu 10. Tekkisid vaidlused: kas lugeda Ruuse valituks või ei, sest koosolijatest (26 volinikku), ta enamust ei saanud.

Aeg oli liikunud edasi poolde aprilli kuusse, aga Tapal polnud ikka veel alevivanemat. Maakonnavalitsus oli jätnud Johannes Ruuse alevivanemaks kinnitamata, sest alevivanem ei tohtinud seaduse järgi teises kõrvalametis olla, aga Ruuse oma õpetaja kohalt lahkuma ei nõustunud.

12. aprilli koosolekul oli küll välja pakkuda kaks kandidaati, kuid kumbki neist ei saanud häälteenamust. Ajutine alevivanem Johannes Kask oli küll nõus alevivanema koha vastu võtma, kuid seda alles uues volikogus, mis 1924. aasta kevadel valimistele pidi tulema.

16. aprilli volikogu koosolekul selgus, et ka Järva maakonnavalitsus oli end kandidaadi määramisest lahti öelnud, sest et keegi ei tahtnud sellise kangekaelse alevi valitsemisele asuda.

Seati siis uuteks kandidaatideks üles majaperemeeste rühmast Kristjan Maasing ja üürnike rühmast Johannes Lassur. Maasing sai 11 poolt ja 15 vastu häält, Lassuri poolt olid 7 ja vastu 19 volinikku. Seega mõlemad läbi kukkunud. Ja nii jäi alevivanem ikkagi Järva maakonnavalitsuse määrata.

21. juunil oli alevivolikogu koosolekul kõige esimese päevakorrapunktina alevivanema küsimus. Maakonnavalitsus oli saatnud päev varem enne koosolekut omalt poolt Tapale alevivanemaks kellegi üliõpilase. Alev ise aga oli selle aja peale avastanud, et neil on ju küllaltki hea kandidaat omalgi olemas – varasem alevivanem Villem Gabriel. Volikogu ei võtnud maakonnavalitsuse määramist arvesse ja valis alevivanemaks Villem Gabrieli. Kõigil oli põhjust nüüd oletada, et see vaid õnn oleks, kui nüüd valitud alevivanem püsiks kuidagi uue volikogu valimisteni tuleval kevadel.

Juulikuus alustas Tapa – Ambla – Aravete vahel sõitmist auto-omnibuss, mis sõitis iga päev kaks korda, kuid suuremal hulgal sõitjaid oli vaid pühapäeviti. Sõidu hinnaks oli Ambla otsa eest 85 marka ja Tapalt Aravetele (umbes 22 kilomeetrit) maksis 155 marka. Liini peeti kolm korda nädalas.

Alevi uued valimised olid määratud 8. ja 9. detsembri 1923. a. peale. Uus volikogu oli nüüd uue määruse järele ette nähtud 15-liikmeline senise 35 asemel.

Seekord oli nimekirju esitatud 6.

Ka seekord „avas valija silmi“ ajalehes oma artikliga ikka seesama Karl Saar, kirjutades:

„Kõigepealt „Tööliste ühine väerind“ on õige vähe õigustatud seda nime kandma, sest juba esimene kandidaat on majaomanik hoopis Narvas, kuna kõik teised on enamasti Tapa depoo töölised, mille pärast seda lihtsalt „depoomeeste nimekirjaks“ nimetada, kes alevi elu vastu põrmugi huvi ei tunne. Majaperemeeste nimekirja esimene kandidaat on praegune alevivanem hr. W. Gabriel, kelle vend on kohtuminister. Tööerakonna nimekiri on kaunis kirju. Esimesel kohal metsa suurkaupmees ja õllepoodnik, kes praeguses volikogus majaperemeeste nimekirjas seisab ja keda pahem tiib volikogus alati mingisuguse alevile müüdud 19 ¼ sülla puudega näägutab. Tööerakondlaste leeri sattunud ta seetõttu, et majaperemeeste nimekirjas liiga tahaotsa jäänud. Siis oli veel samas nimekirjas keegi preili, kes ka praeguses volikogus ja kes vaevalt ühelgi volikogu koosolekul lõpuni püsib.

Veel kirjum on üürnikute , asunike jt. nimekiri. Eesotsas on kohalik kinopidaja, missugune kino alevi elanikele palju meelepaha on valmistanud. Järgmine alevi monopolimüüja. Vabameelsete rühma esimene kandidaat on nagu ennegi õpetaja Ruuse, keda möödaläinud kevadel mõned kolleegid tahtsid Kesselaidu saata, sest tema, olles valitsuses, polnud oma kaasvendadele 13-nda kuu palka ja mitmesuguseid lisarahasid välja norinud ja nõudnud veel pealegi, et kooliõpetajad ka alevis toimepandavast laste registreerimisest osa võtaks, vastasel korral neid ähvardades prii valgustust ära võtta. Umbes sellised on siis tulevased aleviisad. Kuidas nad oma tööga hakkama saavad, näitab tulevik.
K. S.“

Tapa alevisse oli elektrijaam ehitatud 1919. aastal insener Petersoni juhatusel ja see asus Valgejõel. Elektrijaama tamm (pais) tekitas aga üleujutusi jõe äärsetel aladel, sealhulgas Moe veski ümbruses ja isegi Imastu mõisa turbarabas. Rääkimata siis jõeäärsetest põldudest ja heinamaadest. Nii jäi Moe vesiveski tihti suurvee pärast seisma ja tekitas palju nurinat põllumeeste seas.

See elektrijaam oli alevil ehitatud suures osas laenu abil. Veejõust kasutati tammi abil 30- hobuse jõudu. Veeturbiinile lisaks oli alev ostnud veel 18-hobusejõulise nafta mootori, sest vesi ei seisnud mitte alati ühtlasel tasemel ja nii ei suutnud jaam alati vajamineval määral elektrit anda. Peale Tapa alevi kasutasid Tapa elektrijaama voolu ka Moe ja Rauakõrve külad.
Alevi üldine elektri tarbimine oli 60 amprit, külades umbes 2 ampri ulatuses. Vesiturbiin oli tellitud Soomest, naftamootor andis lisajõudu õhtuti, kui tarbimine kõige suurem.

Veesamba kõrgus tammi taga ulatus 1600 mm-ni, kuid seda sai tõsta ka kuni 1750 – 1800 mm-ni. Et tammi vesi pealpool asuvatele heinamaadele kahju ei teeks ja loomade karjatamist ei takistaks, siis oli seatud elektrijaamale tingimus – veesamba kõrgust enne 15. oktoobrit mitte üle 1600 mm kõrgemale tõsta.

Kuna elektrijaam kõigest sellest tulenevalt ikka piisavalt voolu toota ei suutnud, hangiti veel juurde üks 50- hobusejõuline naftamootor. Selleks aga pidi elektrijaama mõnevõrra ümber ehitama. Ehitustöödega tehti algust 1927. aasta kevadel.

Tapa alevivolikogu järgmised valimised toimusid 8. ja 9. detsembril 1923. aastal.

Volinikud nimekirjade järgi:

1. Tapa alevi töörahva „Ühise väerinna“ nimekiri:
Aleksander Ott
Gustav Hansmer
Johannes Roots

2. Majaomanike nimekiri:
Villem Gabriel
Hans Saar
Gustav Klement
Voldemar Steinfeldt

3. Tööerakonna nimekiri:
Bernhard Rooba

4. Üürnike, asunike, vigastatud sõjameeste ja demobiliseeritud sõjaväelaste ühine nimekiri:
Villem Laut
Ivan Ivanov
Liborius Paal
Jakob Vildt

5. Vabameelsete rühm:
Johannes Ruuse
Johannes Kask

6. Rahvaerakonna ja kristliku rahvaerakonna nimekiri:
Paul Uusvell
Jakob Tammar
Aleksander Nurm

5. jaanuaril 1924. aastal pidas Tapa alevi uus volikogu oma esimest koosolekut. Alevivanemaks valiti Villem Gabriel majaomanike rühmast, nõunikeks Paul Uusvell (majaomanikud) ja Jakob Vildt (üürnikud). Volikogu juhatajaks valiti Johannes Kask vabameelsete rühmast, abideks Aleksander Nurm rahvaerakonnast ja Gustav Klement majaomanike nimekirjast.

Revisjoni komisjoni esimeheks sai Johannes Ruuse vabameelsete rühmast ning liikmeteks Aleksander Ott (ühine väerind) ja Leopold Paal (üürnik). Koolivanemaks valiti Voldemar Steinfeldt (majaomanikud).

Peale selle valiti veel mitmed komisjonid. Kuna kogu alevi valitsuse ja volikogu koosseis oli vähendatud kujul, kujunes koosolek lühikeseks ja asjalikuks, sest nii mõnigi mees oli valimiste tulemusel ukse taha jäänud, kes möödunud volikogus oma lõpmatu targutamisega nii palju aega olid viitnud.

1924. aasta 27. novembril toimus Sõjaringkonna kohtuprotsess „149 kommunisti“. Protsessis tunnistati kõik organisatsioonid, mis kuulusid „Ühise väerinna“ koosseisu riigivastaseks. Sellele otsusele järgnesid korraldused karistusseadustiku § 102 järgi võtta vastutusele kõik „Ühise väerinna“ tegelased.

Tapal olid kolm niisugust tegelast kandideerinud 1923. aasta detsembris alevi volikokku ja sinna ka valitud. Nüüd arreteeriti neist kaks: Gustav Hansmer ja Aleksander Ott. Karl Soon, kes samuti arreteeriti, ei kuulunud volikokku.

Nende tegevuse kohta teatati, et nad olid Tapal igatepidi püüdnud teostada kommunistliku internatsionaali põhimõtteid ja tegutsenud maksva riigikorra kukutamiseks. Hansmer ja Soon olid koos tegutsenud põranda alla kadunud keskorganisatsiooni tegelastega Silm’iga ja Estrang’iga, laiali jaotanud kommunistlikke lendlehti ja oma korteris pidanud riigivastaseid koosolekuid. Ühel koosolekul oli Soon pidanud kõne, kus rõhutanud üürnike ja kutseseltside asutamist, kuhu ainult kommuniste võiks vastu võtta. Organiseeris Tapal mingisuguse ametiühisuse, mis tegutses kommunistliku prosinterni platvormil.

Hansmer tegutses tuntud põrandaaluse tegelasega Heidemann’iga, kes Tartust oli Tapale organiseerimistööle saadetud, kogus kohalike maatameeste ja raudtee tööliste seas omale poolehoidjaid ja selgitas neile kommunismi põhitõdesid. Sõjaringkonna kohus ei suutnud tõestada Soon’i ja Ott’i süüd, kuid Hansmeri süü sai tõestatud ja kohus mõistis ta 4 aastaks sunnitööle.

Augustis 1924. aastal hakati alevivalitsuse käsul tänavanurkadele uusi ühesuguseid nimelaudasid üles panema. Mis sellest välja tuli: Laial tänaval „ilutses“ ühe maja esiküljel silt „Lai. tän.“ ja sama maja teise tänavasse kuuluval küljel „Õuna. tän.“ Niisuguses punkte täis keeles oli enamus nimelaudu. Päris omapärane sildistus oli Veski tänaval: esimene maja kandis silti „Weski. tän.“, keskmine maja „Weski. Tänaw.“ Ja viimane maja „Busse-uulits“.

Järva maakonna nõukogu otsustas oma koosolekul sulgeda alates 1925. aastast kõik alkohoolsete jookide müügikohad Järva maakonna piirides. Tapa alevivalitsus sellega leppida ei kavatsenud ja taotles luba avada alkohoolsete jookide müügikohti samadel alustel, nagu linnadeski.

Oktoobris 1925. aastal oli Tapa alevivalitsuse saatkond käinud siseministeeriumi omavalitsusasjade peavalitsuses ja esitanud palve, et alevile juba uuest aastast linna õigused antaks. Linnaõiguste kiire vajaduse põhjenduseks toodi asjaolu, et Järva maakonnavalitsus ei lubanud alevis tulude saamiseks viinamüüki korraldada, mispärast alevi majanduslik seisukord väljapääsmatult raskeks oli kujunenud. Oli tavaline, et omavalitsused kasutasid linnaõiguseid majanduse ja kultuurilise tegevuse teostamiseks, Tapa alev aga tahtis linnaõigustega viinamüüki edendama hakata. Kuna Tapal oli sel ajal niigi salaviina urkaid iga nurga peal, siis õigupoolest oligi alevi majanduslik jõuetus tingitud liigsest alkoholi tarbimisest, sest just alkoholi tarbimisest olid paljud perekonnad nii vaeseks muutunud, et enam maksusid maksta ei jõudnud. Niisiis – alevi linnaks saamise peapõhjus seisnes viinamüügi lubade saamises.

Seoses alevile viinamüügi lubade saamisega algas protsess alevi ja maakonnavalitsuse vahel. Viinamüügi lubade andjaks alevile oli Järva maakonnavalitsus, kes aga otsustas lubasid mitte anda. 1925. aastal toimus alevis viina müük seoses sellega, et aktsiisi peavalitsus oli selleks omapoolse loa andnud, kuid seadusevastaselt. Seda oleks tohtinud anda vaid maakonnavalitsus oma otsusega. Viinamüügi kohtade ehk kõrtside sulgemise määruse alla kuulusid ka raudteejaamade einelauad.

Sel ajal oli kõige suurem alkoholi tarvitaja Järvamaal Tapa alev, kus iga 200 elaniku kohta oli üks kõrts. Kui Tapa alev saaks linnaks, oleks tal linnaseaduse järgi omal õigus otsustada viina müügi asjus ja maakonnavalitsuse ettekirjutusi ja määruseid mitte kuulda võtta.

23. detsembril 1925. aastal otsustas maakonnavalitsus korraldada Tapa alevis rahvahääletuse, mida arvavad viinamüügist kohalikud elanikud ise.

Nii tahtis maakonnavalitsus alevivalitsuse kaudu saata igale hääleõiguslikule alevi kodanikule sellekohase teadaande ja kaks sedelit pealkirjadega „poolt“ ja „vastu“. Sedeleid, olenevalt kodanike valikust, pidid pandama kinnisesse ümbrikusse ja ära andma 7. – 8. veebruaril 1926. a. alevivalitsusse. Kui kõik sedelid ära antud, pidi maakonnavalitsus siis sellega arvestama oma otsuseid tehes, milliseks kujunes elanike soov. Alevielanike jaoks oli aga võimalus oma meelsust üles näidata ja karskusseltsidel olid nüüd käed-jalad tööd täis.

Siinkohal olgu öeldud, et kogu selle kampaania tegi kaasa ka Türi alev, kellel samamoodi olid majandusraskused.
Mõne aja pärast selgus, et maakonnavalitsus otsustas rahvahääletust läbi viia ilma alevivalitsuse loata. Et aga alevi hääleõiguslike kodanike nimekiri asus alevivalitsuses, siis hakkas Järva maakonnavalitsus nõudma selle esitamist. Alevivalitsus omakorda otsustas selles küsimuses volikogult nõu küsida, mis siis 3. veebruariks kokku kutsuti. Sama päeva hommikul olid aga Tapa alevivalitsusse ilmunud kolm Järva maakonnavalitsuse ametnikku ja esitanud dokumendid, et nemad olla komandeeritud alevivalitsust revideerima ja elanike nimekirjadest ärakirju tegema. Alevivalitsus andis küll nimekirjad revideerimiseks välja, kuid teatas, et ärakirja ilma volikogu nõusolekuta mitte teha. Vaatamata sellele, hakkasid revideerijad otsekohe nendel kaasasolevatele hääletamissedelitele elanike nimesid ja aadresse kirjutama. Alevivalitsuse protesti peale vaid vilistati. Revideerijad lõpetasid küll oma töö, kuid alevivalitsus korjas materjalid kokku ja pitseeris kinni.
3. veebruari õhtul tuligi alevi volikogu kokku, kes ühel häälel otsustas: alevivalitsuse ja revisjonikomisjoni astutud sammud selles asjas heaks kiita ja elanikkude nimekirju mitte välja anda. Peale selle saatis volikogu protestitelegrammid siseministrile ja teistele vastavatele asutustele.

Järgmisel päeval tulid maakonnavalitsuse mehed kohale juba koos politseiga ja nõudsid materjalide väljaandmist. Alevivolikogu oli aga parasjagu koos ja tõsteti kogu maakonnavalitsuse tegevuse vastu protest. Ka nõudjad pidid nüüd taganema. Nimekirju kätte ei antud ja rahvahääletus jäi ära.

Alevi elanikkude keskel valitses tõsine pahameel kõigi nende segaduste pärast, mis Järva maakonnavalitsus oma janditamisega alevis tegi.

Maakonnavalitsus oli ise ka sellest teadlik, et kõrtside sulgemine ja viinalubade keelamine viib väikese alevi majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda, kuid ometi loa andmisest keeldus.

Alevivalitsus aga, võideldes tasakaalus eelarve pärast, oli nõus kirjutama ja kaebama, protsessima ja kauplema lubade saamise nimel.

Ja ega lõpuks muud üle ei jäänudki, kui alustada alevile linnaõiguste taotlemist, et vabaneda Järva maavalitsuse alt ja olla ise otsustajaks oma enda linna asjades.

Siseministri ringkirja põhjal tuli alevil endal seisukoht võtta, kas anda alevile linnaõigused. Algasid erakondade koosolekud, kes hakkasid arutama alevi linnaks saamise poolt ja vastu argumente. Kardeti maksude tõusu, kuid arutati ka, millised summad siis alevile alles jääksid. Näit. sai Järva maakond Tapa alevilt tulumaksu 134 000 marka ja kinnisvara maksu 64 000 marka, kokku 198 400 marka, mis linnaks saamisel jääksid linnale. Näit. 15. novembril pidasid Tapa alevi majaperemehed ametliku koosoleku, kuhu oli kokku tulnud 127 majaomanikku, kelledest linnaks saamise poolt olid 87 ja vastu 37 majaomanikku, 3 jäid erapooletuks.

13. novembril toimus Tapa alevi elanike üldkoosolek. Linnaks ümbernimetamise vastu sõna ei võetud, küll aga selle poolt. Vastu hääletas vaid 2 elanikku ja erapooletuks jääjaid oli 12.

Seega otsustas alevi volikogu oma 21. detsembri koosolekul pöörduda palvega siseministeeriumi omavalitsuse asjade peavalitsuse poole korralduste tegemiseks, et Tapa alev saaks linnaks muudetud linnaseaduse ja linna maksuseaduse kehtestamiseks. Volinike arv määrati 21 peale, kuna tulevase linna nimetus veel lahtiseks jäi.