Tapa Ernst Grimmi ajal

14. septembril 1926. aastal ilmunud „Riigi Teatajast“ võis lugeda esilehelt:

„Vabariigi valitsuse otsus 30. juunist 1926. a.

1. Muuta Tapa ja Põltsamaa alevid elanikkude soovil samanimelisteks linnadeks, sellega et loodavate linnade piirkonnas olevad maad ja muud kinnisvarad jäävad isikute ja asutuste omanduseks, kes need varemalt seaduslisel alusel omandanud.

2. Panna punkt 1 nimetatud uutes linnades maksma 1892. a. linnaseadus selle hilisemate muudatuste ja täiendustega, määrates volikogu liikmete arv kummagi linna kohta kindlaks 21 peale.

3. Anda siseministrile õigus kindlaks määrata linnaseaduse maksmapanemise kord uuesti asutatavates linnades.
Riigivanem J. Teemant
Siseministri k.t. kindralstaabi kindralmajor J. Soots
Riigisekretär R. Terras“

See otsus hakkas maksma 1. jaanuarist 1927. aastal, kuna järgmised kuus kuud olid ettevalmistuse aeg ja aeg linna volikogu valimiste teostamiseks. Tapal oli sel ajal üle 2500 elaniku ja majaomanikke 238.

Alevivalitsus soovis Tapale linnaks muutmise korral uut nime – Valgejõe või Valgemäe. Sellele ettepanekule oldi siseministeeriumis vastu ja seda vabariigi valitsusele ei esitatud.

Uues Tapa linnas seadis 1927. aasta eelarve kokku 1926. aastal veel ametis olev alevivalitsus. Eelarve vastuvõtmine jäi aga uue linnavolikogu otsustada.

Sel ajal iseloomustas Tapa ärielu suur äride ja kaupluste arv. Ainuüksi juukselõikamise ja habemeajamise ärisid oli alevikeses 5. Samuti oli pagariärisid umbes 10. Eriti rohkesti oli aga igasuguseid toiduainete-, pudu- ja talurahva kauplusi. Alevi peatänavate ääres asus igas majas mitu kauplust, ka kõrvalisemates tänavates oli neid üsna mitmeid. Nii püüti ostjatele igasuguste abinõudega kaupa kaela määrida, peaasi et äri õitseks. Tapa alevis oli sel ajal ka kolm tarvitajate ühisuse kauplust: Tarvitajate Ühisuse „Ustav“, Raudteelaste Tarvitajate Ühisuse ja 1917. aastal asutatud Tapa Tarvitajate Ühisuse kauplused. Elanike arv kõige selle juures oli aga veel võrdlemisi väike.

Tapa inimesed ootasid esimesi linnavalimisi suure huviga. Terve kirju rida rühmitusi oli selleks ajaks „vee peale“ kerkinud. Näit. tuletõrjujad, kes moodustasid rühma selleks, et saada uut veeaami, mida senine volikogu polnud neile andnud. Ei saanud eitada tuletõrjujate tähtsust, kui olla järjekindel, kas ei oleks sel juhul olnud õigustatud oma rühmaga volikogusse minema ka katlakütjad, mustusevedajad, korstnapühkijad jne., sest need ametid olid linnale samuti tähtsad. Veel üks omapärane rühm oli „linnakodanikkude partei“. Keegi ei teadnud, mida nemad üldse tahavad ja kõige vähem teadsid nad seda ise, milleks neil tarvis oli volikogusse saada. Iseloomustav neile oli see, et nad, otsustades võetud nime järele, ainult ennast lugesid linnakodanikeks. Loomulikult, et teised kodanikud neile siis ka korda ei läinud.

Asunikkude rühm – see kurioosum oli ainult Tapal võimalik. Kui neist kasvõi üksainuski volikogusse pääseks, oleks tema esimene ettepanek, et linn tuleb külaks muuta – muidu poleks tema olemine õigustatud.

Põllumehed oma nimekirjaga lagedale aga ei tulnudki, sest nemad ometi teadsid, et tõsisel põllumehel üldse linna asja pole.
Näiteks kujunes „Tööerakonna“ kandidaatide nimekiri järgmiseks:

4. Paul Vaarask: kesk- ja täienduskooli juhataja
5. Konstantin Kaal: insener, tee- ja ehitusjaoskonna ülem, tehniliste juhtivate jõudude kutseühingu esimees, kohaliku luteriusu kiriku nõukogu esimees
6. Karl Küüra: riigikontrolli ametnik, majaomanik
7. Bernhard Rooba: ehitusmeister, alevi volikogu liige
8. Salme Kass: keskkooli õpetaja, kodukaitse ühingu juhataja
9. Egon Sild: õigusteaduse tudeng
10. Elise Valdmann: seltskonnategelane
11. Karl Vernik: raudteelane, depoomeister, tehniliste jõudude kutseühingu Tapa osakonna esindaja, kaitseliitlane
12. Aleksander Ein: Tapa jaoskonna loomaarst
13. Karl Vinter: raudteelane, kassapidaja
14. Paul Seidelberg: kaupmees, tuletõrjuja
15. Erna Vollmann: seltskonnategelane
16. Aleksander Nöörmann: käsitööline
17. Hugo Mägraken: mehhaanik

Esimesed uue linna volikogu valimised toimusid 18. – 19. detsembril 1926. aastal. Linna volikogu valimistel osales 9 nimekirja, kelledest said hääli:

1. Tapa majaomanike nimekiri – 184 häält, kohti 3: Villem Gabriel, Hans Saar ja Voldemar Steinfeldt.
2. Asunike ja noormajaperemeeste nimekiri – 232 häält, kohti 4: Ernst Grimm, Liborius Paal, August Tops ja August Pallon.
3. Üürnike nimekiri – 185 häält, kohti 3: Juhan Kroon, Johannes Kask ja Jaan Kütt.
4. Tööerakonna nimekiri – 152 häält, kohti 2: Paul Vaarask ja Konstantin Kaal.
5. Kristliku rahvaerakonna nimekiri – 51 häält, jäi ilma esindajata.
6. Tulekaitse rühma nimekiri – 27 häält, jäi ilma esindajata.
7. Sotsialistlik tööliste partei – 110 häält, kohti 1: Hans Koplimäe.
8. Eesti Rahvaerakond – 55 häält, jäi ilma esindajata.
9. Tapa linnakodanike partei – 161 häält, kohti 2: Johannes Ruuse ja Jakob Roplik.

Hääleõiguslikke kodanikke oli nimekirjas 2053, neist mehi 1010, naisi 1043 ja hääletamas käis 1164, neist mehi 608 ja naisi 556, 7 häält tunnistati kehtetuks.

Seega võib öelda, et valimistest võttis osa 56% hääleõiguslikest kodanikest.

Uue valimisseaduse järgi sai volikogu 15-liikmeline.

17.01.1927. a. valiti Tapa linnapeaks asunike hulgast Ernst Grimm, tema abiks Johannes Ruuse linnakodanike rühmast ja nõunikuks August Pallon asunike nimekirjast. Uus linnavalitsus sai poolt 9 ja vastu 6 häält.

Kohe peale linnavalitsuse ametisse nimetamist kuuldus majaomanike hulgast nurinat, et uus linnavalitsus olevat seadusevastaselt ametisse valitud. Nii esitasid majaomanikud protesti Rakvere-Paide rahukogule linnavalitsuse valimiste tühistamiseks.

18. märtsil 1927. aastal, pärast asja arutamist ja valimistel esinenud asjaolusid kaaludes otsustaski rahukogu valimised tühistada. Paratamatult pidid nüüd volinikud uue linnavalitsuse moodustama, mis aga kujunes nüüd juba õige raskeks.

Uue linna esimesed suuremad ettevõtmised olid linna tänavate parandamine, eksporttapamaja ehitusega alustamine, viinalubade jaotamine kauplustele ja restoranidele. Suveperioodil tehti suurem remont elektriliinidel, mis üle 100 000 marga maksma läks. Lisaks endistele, ehitati juurde veel mitmesse kohta uulitsavalgustus, nii et linnas uulitsalampide arv kokku oli 50. Kuid üle terve linna oleks olnud vaja veel palju lampe paigaldada, sest linna keskmest asus palju elumaju eemalasuvatel kruntidel. Elektrivalgustus oli paigaldatud ainult Pikal tänaval ja sedagi kuni „Sõbra“ poeni.

Kuni selle ajani oli linna elektrijaam andnud elektrivoolu lambi tariifi järele. Et elektrivoolu kokku hoida ja seega ühtlasi saada ka paremat valgustust, oli alevivalitsus juba 1926. aastal otsustanud võtta kasutusele voolumõõtjad. Tähtaeg voolumõõtjate paigaldamiseks hakkas aga nüüd juba kätte jõudma, milleks oli 1. september 1927. aastal. Kes aga polnud veel selleks ajaks omale voolumõõtjat paigaldanud, sellele lubati küll veel ajutiselt voolu, kuid hind oli endisega võrreldes kahekordne.

Samal ajal elas Tapal advokaat. Seoses temaga üks selline väike vahejuhtum:

Kui reisijaterong 14. aprilli õhtul Tapalt välja sõitis, märkas jaamas vahikorral viibiv vanem kordnik Rumessen tundmatut meesterahvast liikuva rongi trepil rippumas. Kuna sellise rippumise tagajärjel on varemgi õnnetusi olnud, mis üsna tihti inimelu maksma läinud, siis arvas kordnik omal täieliku õiguse olevat tundmatut avalikult hoiatada ja tegi mehele vastava märkuse.

See ei meeldinud tundmatule. Ta hüppas varsti peale seda vagunitrepilt alla, läks politseiniku juurde, tegi vihase näo ette ja kärgatas: „Kuidas julgete minule rahvarikkas kohas märkust teha, kas teie ei tea, kes ma olen? Olen Tapa advokaat Lainevool!“ Kui nüüd kordnik julges advokaadihärrale meelde tuletada, et seadus ka advokaadi kohta maksev, sai viimane veel vihasemaks ja käratas: „Mina ei tunnista ühtki politseid, võta müts maha, näru!“ jne. Ning sammus selle peale platvormi mööda edasi.

Jõudes jaamahoone lähedale, juhtus vihase advokaadi ette konstaabel Nurme. Kuigi Lainevoolul selle mehe vastu mingit viha olla ei võinud, tõstis ta siiski temast möödumisel pea hästi kõrgele, ajas keele, mis sel päeval kaunis niiske näis olevat, viimase võimaluseni suust välja ja näitas siis seda tema ees seisvale konstaablile.

Nähtavasti ei olnud aga konstaablil kuigi suurt himu teise keelt vahtida, sest igal mehel on oma keel, mida ta alati vabalt vaadata võib, ja ta kutsus advokaadihärra endaga kaasa politseijaoskonda. Nüüd tõusis Lainevoolus uus vihahoog. Ühes sellega kerkisid ka rusikad ja peagi kõlasid hüüded: „Sisse löön, löön näo sisse!“ Tõsiselt ei löönud ta aga kedagi ja kui rahunes, siis ütles: „Lööks küll, kuid siis on karistus suur!“ Nähtavasti tulid tal kohtulauad ja paragraafid meelde.

Muidugi ei jäänud nii kordnik kui ka konstaabel advokaadi sõnavabadusega rahule ja vahejuhtumile anti seaduslik käik.
Novembris oli asi Tapa rahukohtuniku juures arutlusel. Kohus mõistis advokaat Peeter Lainevoolu kolmeks nädalaks aresti, pannes ühtlasi talle veel 800 marka kohtumaksu peale.

1927. aasta septembriks olid uues linnas asjalood segaseks läinud. Nimelt oli juba kauemat aega valitsenud Järva maavalitsuse ja Tapa linnavalitsuse vahel suuremad lahkarvamused vastastikuste arvete kohta. Tapa linnavalitsuse seletuse järele võlgnevat Järva maavalitsus Tapa linnale umbes 300 000 marka. Maavalitsus omalt poolt seletas aga, et Tapa linn maavalitsusele üle 200 000 marga võlgu olevat. Et saada nende arvete üle selgust, andis Tapa linnavalitsus asja kohtule lahendada. Kohus tegi otsuse ja nõudis Järva maavalitsuselt Tapa linnavalitsusele välja võlgneva summa – ligi 2500 krooni. (Kuniks kohus asja arutas, jõudis vahepeal toimuda rahareform ja käibele tuli Eesti kroon.)

Ühtlasi pöördus Tapa linnavolikogu siseministeeriumi poole palvega, et Tapa linn Järvamaa alt ära võetaks ja Virumaa külge liidetaks. Põhjuseks maakonnalinna Paide kaugus, kus asusid mitmed riiklikud ja omavalitsuse asutused, nagu koolivalitsus, kaitseväe ringkonnaülem, Eesti Panga osakond jt. Need oleksid olnud elanikele Rakveres palju kättesaadavamad. Maavolikogu aga leidis ühehäälselt, et Tapa linna liitmine Virumaa külge pole otstarbekas, see tekitavat ka suuremaid sekeldusi valdade administratiivpiirides.

Lõpuks siis, 4. oktoobril 1927. aastal tegi riigikohus otsuse tühistada Tapa linnavolikogu valimised, mis 17. jaanuaril peetud said. Valimine oli toimunud sedelitega, aga seadus nõudis kuulidega hääletamist. Ja peale selle valiti kõik kolm linnavalitsuse liiget korraga.

7. novembril 1927. aastal volikogu koosolekul oli linnavalitsuse valimine uuesti päevakorral, kus asunikust linnapea Ernst Grimm valiti tagasi, kuid tema abi, kassahoidja ja teise nõuniku valimine ei õnnestunud.

24. novembril 1927. aastal toimuma pidanud volikogu koosolekul oleks toimunud uus üritus valida linnapea abi ja teine nõunik. Senine linnapea abi Johannes Ruuse kartis oma sooja koha pärast ja mõtles välja triki, et oma ametiaega veel natukegi pikendada. Kui volikogu esimees Johannes Kask oli 24. novembriks kutsunud koosoleku kokku et valida linnapea abi ja teine nõunik, oli Ruuse käinud üksikute volinike juures kodudes ja teatanud, et koosolekut ei toimu. Usaldades linnapea abi sõnu, ei ilmunudki osa volinikke koosolekule, teine osa ühes volikogu esimehega aga istusid ja ootasid asjatult. Lõpuks oli volikogu esimees sunnitud koosoleku lõpetama kvoorumi puudusel.

29. novembril 1927. aastal peeti juba erakorralist volikogu koosolekut ja valiti siiski endine linnapea abi ja endine kassahoidja Johannes Ruuse tagasi. Teiseks nõunikuks valiti Hans Saar majaomanike hulgast, kuna kandidaat Villem Gabriel, kellele ennem nõuniku kohta pakuti, kuid millest ta keeldus, nüüd enam häälteenamust ei saanud.

Sama aasta lõpus, 3. detsembril, revideeris siseministeeriumi administratiivosakonna juhataja Hendrikson Tapa linnavalitsust, kus leidis asjaajamise ja arvepidamise korras olevat, korras oli isegi kassa seis.

Järgmise aasta kevadel, 21. mail 1928. a. tuli Rakvere-Paide rahukogus arutusele Tapa linna elektrijaama paisu tekitatud kahjukäsitlus. Nimelt oli juba mitu aastat järjest ülevalpool elektrijaama asuvad heina- ja karjamaad veest üle ujutatud, eriti just Moe küla põllupidajate maad. Seekordseks kaebuse esitajaks kohtule oligi üks Moe küla põllupidaja. Selliseid kohtuvaidlusi ja kahjunõudeid tuli linnal tihti klaarida. Kuna selline kõrgvee oht oli alaliseks nähtuseks juba alates elektrijaama ehitamisest 1919. aastast saadik, siis suurem kahi tekkis just vihmastel aastatel. Nii oli oht, et põllud ja heinamaad sedasi pika peale soostuvad.

Elektrijaam oli sel ajal Tapa linna tähtsamaks ja suurimaks ettevõtteks. Pikemat aega, alates 1920. aastast, oli elektrijaam valgustanud ka raudteejaama, raudtee tööstusettevõtteid, kui ka teenijate ja ametnike ühiseid maju. Linn omakorda oli raudteelt saanud voolu eest üsna suuri summasid, talvekuudel üle 100 000 sendi kuus. Kuna aga raudtee planeeris oma ettevõtete laiendamist, siis suurenes ka elektrivoolu kasutamine. Eriti suurel määral suurendas voolu kasutamist raudtee vedurite põlevkiviga varustamise automaattõsteseade elektrijõu peale üle viimine. Teatud momentidel mõjus see aga kogu linna valgustusvõrgu peale.

Et asjasse parandust tuua, palus linnavalitsus raudteed oma voolutarvitamist ümber korraldada. Raudteevalitsus aga loobus seejärel alates 1. juulist 1928. a. hoopis linna elektrivoolu kasutamisest, ehitades omale ise Valgejõe peale iseseisva elektrijaama.

Et aga linnal suured summad kaotsi minna ähvardasid seoses raudtee uue elektrijaamaga, siis otsustas linnavalitsus linnale kuuluvat elektrijaama laiendada ja vastavalt täiendada, et see ka raudteed ja uut valmivat eksporttapamaja vooluga varustada suudaks. Seega asuti ruttu raudteevalitsusega põhjalikumaid läbirääkimisi pidama.

Sellega polnud aga nõus linna volikogu. Üldse oli linnavalitsuses ja volikogus saanud võimu isiklike huvide rahuldamine, jonniajamine ja kisklemine. Seetõttu kannatas linnale tähtsate otsuste vastuvõtmine. Selle asemel, et elektrijaama täiustada ja saada sellest korralikke sissetulekuid, jonniti ja kogu see leppimatus ja järeleandmatus oleks viinud selleni, et lisaks olemasolevale linna elektrijaamale lisandus raudtee oma elektrijaam ja kui eksporttapamaja oleks pidanud ka omale ise elektrijaama ehitama, siis liidame siia juurde veel Tapa sõjaväe garnisoni elektrijaama, oleks lõpuks olnud Tapa linnas neli elektrijaama.

Probleemi lahenduseks muretseti 120 – 150 -hobujõuline diiselmootor. Ega ainult raudtee ja eksporttapamaja pärast elektrijaama laiendatud. Lisaks Tapa linnale said linnalt voolu ju ka Moe ja Rauakõrve külad.

Asjalood Tapal muutusid aga veelgi imelikumaks. 22. märtsil 1929. a. pidi toimuma linnavolikogu korraline koosolek, kuhu oli ilmunud 11 volinikku, kuid väljakuulutatud ajaks ei saanud koosolekut alustada, sest puudus koosoleku juhataja Johannes Kask. Järelpärimise peale selgus, et teda üldse Tapal ei viibigi. Puudus ka teine juhataja abi Jakob Roplik, kes aga oli otseseid töökohustusi täitmas. Pärast tunni pikkust asjatut ootamist läks kogu seltskond laiali.

Siis aga selgus, et koosoleku peatamine oligi „ette nähtud“, sest koosolekul oli plaanis osadel volinikel pöörduda linnapea Ernst Grimmi poole küsimustega kuulduste kohta, mis linnas sensatsiooni tekitasid ja linnapeale kahtlast varju heitsid.
25. märtsil siiski koosolek peeti. Päevakorras oli 11 punkti, kuid läbi sai võetud vaid 4. Viimane päevakorra punkt tõsteti esimeseks, milles linnapea pidi aru andma kuulduste kohta, millesse ta ennast oli mässinud seoses nafta vargusega soomusrongide rügemendist. Grimm nimetas seda vaid laimuks ja väitis, et tema arvele väljamaksmiseks vastavat märkust tehes ei olevat teadnudki, et nafta varastatud oli, ei olnud sellele mingit tähelepanu pööranud.

Järgnes volikogu juhataja esimese abi valimine, mis seni ikka veel tegemata oli. Seati üles kandidaat Tups, kes sai poolt vaid 8 häält ja sellega vähemusse jäi. Nii ebaõnnestus juba järjekordne katse esimest abi ära valida ning vägikaika vedamine opositsiooni ja koalitsiooni vahel kestis edasi.

Nafta, roobaste ja villatroppide ostmise ja lisaks veel linnavalitsuses joomingute korraldamise süüdistus võttis linnas tuure üles.

28. mail 1929. a. toimunud linnavolikogu koosolek kujunes ilmselt ainukeseks taoliseks tollases Eestis, sest see ei olnud enam linnavolikogu koosoleku moodigi, vaid sarnanes pigem endiste mõisamoonakate omavahelisele sõimlemisele, kus lendasid vastastikku sõnad: „Teie olete kaabakas, pätt, mis te kaagutate“ jne. Kuuldus isegi selliseid sõnu, mis trükimusta ei kannatanud ja erilise andekusega hiilgas selliste sõnadega linnapea Ernst Grimm.

Volikogu pidanuks lahendama hakkama hiljuti välja tulnud kuritarvidust, mis seisnes selles, et linna arveametniku Heinrich Liblikmanni poolt sissekasseeritud elektrimakse oli umbes 100 000 sendi eest kõrvaldatud. Selgus, et raha oli kõrvaldatud kassahoidja Johannes Ruuse äraolekul ning linnapea Grimmi käsul ja pealekäimisel. Raha oli kasutatud viina ostmiseks, mille olid nad koos linnapeaga ära joonud. Liblikmannil tulnud sageli restoranis linnapea joogiarveid tasuda ja isegi linnapead lõbustavatele daamidele tasu maksta. Hiljem käskinud linnapea kassahoidja järelt rahalisi dokumente kõrvaldada, et sellega kassapidajat sisse vedada.

Selle peale avaldas volikogu linnapea Grimmile umbusaldust ja nõudis linnapea tagasiastumist. Selle peale tähendas linnapea: „Avaldage nii palju umbusaldust kui tahate, aga mina siit veel ei lähe!“

Nähes sellist irvitamist volikogu otsuse üle, lahkus osa volinikke koosolekult.

Samal koosolekul tulid ilmsiks veel huvitavad asjaolud. Linnavalitsuse poolt anti vähempakkumisel kivitee sillutamine Tapa linnast Valgejõeni ettevõtjale Bernhard Roobale 8490 krooni eest välja. Vähempakkumisel esines ka teine ettevõtja, Aleksander Beljaninov, kes oli nõus töö odavamalt tegema, sellegipoolest anti töö kõrgema hinnaga Roobale. Beljaninov palus volikogul see otsus tühistada ja töö temale välja anda, kuid see palve lükati tagasi.

Rahulolematus linnapea Ernst Grimmi tegevuse vastu oli linna kodanike hulgas niivõrd suur, et nähes ära volikogu võimetust linnapea taltsutamiseks, otsustati nõuda linnapea tagandamist, milleks oli kogutud mitusada allkirja.

Tapa linnapea lood olid hoidnud linnakodanikke juba mitu kuud ärevil. Ka linna volikogu koosolekud olid sellepärast rohkem sõimu kui asja arutamise koosolekuteks.

29. mail 1929. aastal toimunud volikogu koosolek kujunes taas eriti kärarikkaks, sest nüüd saadi lõpuks niikaugele, et linnapeale umbusaldust avaldati. Ka linnapea poolehoidjad andsid lõpuks alla. Rakverest olid sõitnud Tapale politsei ametnikud, kes alustasid põhjalikku juurdlust ning linnapea Ernst Grimm ning arveametnik Heinrich Liblikmann arreteeriti. Mõlemad saadeti Rakverre. Arreteerimiseks oli korralduse andnud prokurör.

Siis selgus, et linnapea Grimm ahvatles arveametnik Liblikmanni linna kassast raha kõrvaldama, mille eest siis kõrtsis joodi. Raha kõrvaldamine alanud juba 1927. aastal, kusjuures võetud mõne krooni viisi, et aga viina saada. Summa tõusnud üle 2000 krooni. Arveametnik Heinrich Liblikmann, sel ajal, kui ta oli kassapidaja kohusetäitja, kõrvaldas kassa dokumendid.
Kui linnapea lood ka muudes asjades avalikuks tulid, tunnistas arveametnik raha kõrvaldamise üles. Linnapea ähvardas arveametnikule selle eest kätte maksta. Kättemaksuna teatas Grimm arveametnik Liblikmanni tegudest ametivõimudele. Kõige selle tagajärjel olidki mõlemad tegelased arreteeritud. Linnapea Grimm andis omad ametikohustused üle linnapea abile Johannes Ruusele, kes ka kohe ametikohustuste täitmisele asus.

Kogu Grimmi kohtuprotsess tuli arutamisele Rakvere-Paide rahukogus, mis kujunes väga pikaks, süüdistusi oli palju, veel rohkem asjasse segatud teisi linnakodanikke, ametnikke ja teenistujaid. Ülekuulamistele kulus päevi ja isegi nädalaid. Põhiliselt koosnesid süüdistused soomusrongide rügemendist seadusevastaselt kõrvaldatud nafta ja masinapuhastamise narmaste kohta, raudteevalitsuselt kõrvaldatud raudteeroobaste kohta, linna elektrimaksudest kõrvaldatud raha kohta ja muidugi joomingud linna raha eest linnavalitsuse ruumides.

Esimene selline istung toimus Rakvere-Paide rahukogus 20. detsembril 1929. aastal. Alustati ülekuulamistega. Teine istung kohtuasjas toimus 12. veebruaril 1930. aastal. Lagedale tulid kahtlased arved ja puudujäägid, ülekuulatavateks olid süüalused.
13. veebruaril 1930. aastal protsess, mida Tapal oli hakatud kutsuma „naftapanamaks“ jätkus. Seoses omapoolse osalusega linnapea Grimmi ebaseaduslikus tegevuses mõisteti kohtu poolt süüdi Peeter Soon soomusrongide rügemendist, kellele määrati üks aasta vangiroodu ühes ametist kõrvaldamisega. Heinrich Liblikmann ja Ernst Grimm said mõlemad karistuseks 6 kuud vangistust, soomusrongide rügemendi masinist Paul Schmidt sai 3 kuud vangistust tingimisi 3 aasta peale, elektrijaama juhataja Johannes Toomel ja kaupmees Eduard Seidelberg said 3 kuud vangistust tingimisi ühe aasta peale.

Et Grimmil nõutavat 1000 krooni kautsjonit maksta polnud, siis võeti ta kohtu ees kohe vahi alla.

Ega sellega veel kohtuprotsessid lõppenud ei olnud.

Eraldi protsess pidi toimuma 25. veebruaril 1930. a., kui arutusele oleks tulnud linna raha raiskamine summas 2880 krooni ja selle raha eest linnavalitsuse ruumides joomingute korraldamine.

Kui aga üks peamistest tunnistajatest, Tapa politsei abikomissar Wichmann oli selleks päevaks haigestunud, lükati protsess edasi.

10. aprillil 1930. a. toimus järgmine kohtuistung.

Linnapea Grimm oli selleks ajaks nõutud 1000 kroonise kautsjoni ära maksnud ja jalutas kohtusaali „vaba mehena“. Liblikmann toodi aga saali valve all. Kutsutud olid kolm tunnistajat, kes aga tulemata olid jäänud. Ilmselt meelega, et venitada kohtuprotsesse sügisesse. Sellega seoses nõudis prokurör Grimmi taas vahi alla võtmist, määrates kautsjoniks jällegi 1000 krooni. Mitteilmunud tunnistajatele määras prokurör igaühele 50 krooni trahviraha ning kohtu ja asjaajamise kulud.
Protsess jätkus 13. mail 1930. aastal hommikul kell 10.00. Vahepeal oli Grimm oma 1000 kroonise kautsjoni jällegi ära maksnud ja isegi perekonnanimes teinud väikese muudatuse, mille järel oli ta nüüd Krimm. Seega jalutas Krimm kohtusaali valveta, valve all aga toodi saali Liblikmann.

Ülekuulamisele oli kutsustud üle 20 tunnistaja, kuid üle kuulata jõuti lõunaks vaid mõni üksik. Tunnistajate ülekuulamisele kuluski terve päev, kusjuures Krimm ja Liblikmann süüd ikka teineteise kaela veeretada üritasid. Tunnistajate ülekuulamisel selgus ka koomilisi asju. Näiteks leidunud linna arhiivi toas, kus joomingud põhiliselt toimusid, õllepudeleid ja üks toober, mida oli kasutatud „loomulike asjade“ toimetamiseks. See toober seisnud kauemat aega koristamata nurgas, mistõttu arhiivi toa õhk oli muutunud sarnaseks väljakäigu omale.

Liblikmann oli Krimmi käsul toimetanud linna arvetega, kasutades erinevaid keerulisi operatsioone arveid võltsida, kustutada ja hävitada.

Ametlik uurimine lõpetati õhtul kell 22.00. Pärast seda toimusid vaidlused veel kuni kella pool 1-ni öösel.
Kell pool kaks öösel kuulutas kohus otsuse, mille järele Ernst Krimm mõisteti nuhtlusseaduse §13 ja §354 III jao punkt 2 põhjal 8 aastaks sunnitööle ühes õiguste kaotamisega. Arveametnik Heinrich Liblikmann mõisteti nuhtlusseaduse §354 III jao punktide 1 ja 7 põhjal 4 aastaks sunnitööle ühes õiguste kaotamisega ja rahatrahvi maksma 5699 krooni suuruses summas, maksujõuetusel aga üheks aastaks vangi. Tsiviilnõudmise rahuldamiseks mõisteti Liblikmannilt Tapa linnavalitsuse kasuks välja 832 krooni 48 senti ja Liblikmanni ja Krimmi mõlemi käest solidaarselt 1869 krooni ja 14 senti.

Krimm polnud ennast mitte ühelgi istungil süüdi tunnistanud. Kohtuotsuse kuulamise ajal tabas Krimmi psüühiline närvišokk. Mees värises ja oigas seni, kuni kohale kutsutud arst talle rahustavaid tilkasid jootis. Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist võeti Krimm ja Liblikmann kohe vahi alla.

Mööda läks suvi ja saabus 11. november 1930. aastal. Ernst Krimm oli vahepeal oma võlguolevad summad linnakassasse tagasi maksnud ja Rakvere-Paide rahukogu otsuse Tallinna Kohtupalatisse edasi kaevanud. Samuti oli Krimm tasunud rahukogu poolt määratud 1868 krooni Tapa linnavalitsusele. Ära oli makstud ka 1000 kroonine kautsjon ja Krimm saabus nimetatud päeval Tallinna kohtupalatisse käed taskus.

Tallinna kohtupalat võttis arvesse kõiki tasutud võlgnevusi ja vähendas Krimmi karistust 8-aastaselt sunnitöölt 2-aastase vangirooduni koos õiguste kaotamisega. Samal päeval oli kohtupalatis Krimmi edasikaebamise tulemusel ka Krimmi soomusrongide „naftapanama“, kus kohtupalat kinnitas Krimmile 6-kuulise vangistuse.

Aga kogu see asi polnud ikkagi veel lõppenud. Kohtupalati otsuse peale tõstis protesti kohtupalati abiprokurör, kes leidis, et karistuse vähendamiseks ei olnud põhjust, sest Krimm polnud ennast süüdi tunnistanud, olgugi et ta tasus kogu omandatud rahasumma. Seega kaebas otsuse edasi riigikohtusse kohtupalati abiprokurör.

4. veebruaril 1931. aastal tegi riigikohus Tapa endise linnapea Ernst Krimmi protsessis lõpliku otsuse. Riigikohus otsustas jätta abiprokuröri kaebus rahuldamata ja Krimmil tuli vangi minna.

Kui 1932. aasta veebruaris istus koos vangide ennetähtaegse vabastamise komisjon, kes oli oma töö lõpetanud ja selle töö tulemusena esitanud Vabariigi valitsusele 15 vangi nimed enne tähtaega vabastada, siis oli nende hulgas ka Tapa endine linnapea Ernst Krimm. Kõik vangid olid ennast korralikult ülal pidanud ja üle poole oma karistusajast ära istunud. Valitsus tegi otsuseks need vangid vabastada.

Krimm pääseski vabariigi aastapäevaks koju. Ega temast enam suurt rohkem kuulda olnudki. Elas vaikset elu oma kodumajas Pikk tn. 50, uuris mitmendat aastat seadusi ja õppis selgeks kõik paragraafide konksud, millega võis „silmad ette teha“ nii mõnelegi advokaadile. Linna valimistel ta enam ei kandideerinud ja millegi erilisega silma ei paistnud.

1929. aasta kevadeks olid Tapa linna elamisala maad lõpuks ära määratud ja kaartidele kantud. See nägi välja nii:
Linna piir läks Moe küla Kangru talu piiri mööda kuni Rohelise tänavani, Rohelist tänavat mööda selle lõpuni ja käänates siis lõuna-õhtu sihis otse läbi Moe metsa Tapa asunduse põldudeni, sealt sama asunduse põldude (mis väljaspoole linna elamisala piirkonda jäävad) äärt mööda õhtu sihis jookseb umbes 150 sülda edasi ja siis lõikab läbi endise Tapa mõisa põldude otsesihis kuni Tapa – Ambla maanteeni. Sealt põhja sihis mööda Tapa – Ambla maanteed mööda kuni metsavahi majani (viimane jääb linna elamisala piirkonda), kust endist vana maanteed mööda samas sihis kuni soomusrongi raudtee liinile läheb, sealt käänakut tehes, põhja-hommiku poole sama teed mööda läbi Tapa – Tallinna raudtee ülesõidu koha, sisse piirates Meier Judeikini saeveski, kuni Kivimäe talu ristikivini surnuaia tee äärde, kusjuures Valgma Vanakõrtsi talu (endine Tapa mõisa kuuendikkoht) järgiolevad maad jäävad linna elamisala piirkonda, kuna sellel maa-alal asub linnalaadilisi ehitusi. Kivimäe ristikivi juures läheb linna elamisala piir mööda surnuaia teed põhja-õhtu sihis kuni surnuaiani, sealt surnuaia äärt mööda kuni surnuaia põhjapoolse nurgani , sealt endise Valgma karjamõisa piiri mööda üheltpoolt ja Tapa küla maade piiri teiseltpoolt kuni Valgejõeni, kusjuures endise Valgma karjamõisa maa-ala jääb linna elamisala piirkonda, sest et see maa-ala on juba osalt linna planeeritud ja ehituskruntidena välja antud. Sealt läheb linna elamisala piir Valgejõge mööda üles kuni Kangru talu piirini, sealt käänakut tehes lõuna-õhtu sihis mööda Kangru talu piiri kuni Tapa – Tartu raudteeliinini.

Lähenema hakkasid Tapa linna volikogu valimised, mis pidid toimuma 14. ja 15. detsembril 1929. aastal. Ärkama hakkasid igasugused „parteid“ ja „rühmad“, kes ennast nüüd liigutama hakkasid. Üks „ärkajatest“ oli Tapa Naisselts, kes esmakordselt oma nimekirja kokku pani. Ühtlasi otsiti linnapea kandidaati. Kohalikest tegelastest linnapea kandidaadina kedagi ei pooldatud, võõraid aga linnapeaks valida ei usaldatud.

Asunikud, kes aga olid enamuses eelmise linnapea tulihingelised pooldajad, sättisid oma nimekirja etteotsa „oma“ mehi.
Tollane ajaleht kirjutas: „Kuidas võib siis veel üks korralik kodanik piip hambus naiste ja laste man kodus tukkuda, kui poliitikataevas õhetab Tapal igas vikerkaare värvis. „Poliitikat tegema!“ – see on praegu iga tapalase hüüd ja mõistliku mehe ideaal.“