II maailmasõda

Tapa linn II maailmasõja päevil

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. aastal, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Sõda lõppes 2. septembril 1945. aastal. Euroopa jaoks lõppes sõda 9. mail 1945. aastal Berliini kapitulatsiooniga Moskva aja järgi.

Esimene mobilisatsioon viidi läbi 2. juulist 1941 kuni 24. august 1941, kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest. Tapal oli mobilisatsiooni punktiks mõisahoone, kuhu mobiliseeritud kutsete peale kogunesid. Sealt sõidutati mehed raudteejaama ning paigutati rongidele, mis viisid mobiliseeritud Tallinnasse.

Otsest sõjategevust Tapa linnas II maailmasõja ajal ei toimunud. Siin-seal tuli ette arreteerimisi ja ülekuulamisi. Ülekuulamised toimusid Ambla mnt. 11 asunud hoone keldrites, kus olid ka arestikambrid. Ülekuulatavad olid ka arreteeritud meeste abikaasad, keda piinati tundide kaupa öösiti, kuni nad teadvuse kaotasid.

Kogu sõjaperioodi vältel pommitati Tapa linna neljal korral. Esimest korda 7. märtsil 1944, teist korda 18. märtsil 1944, kolmandat korda 29. märtsil 1944 ja neljandat korda 9. mail 1944. Neis pommirünnakuis hukkus palju linnaelanikke, täpsed andmed hukkunute kohta puuduvad.

Tapa linn on läbi aegade strateegiliselt üks Eestimaa tähtsamaid raudteesõlmpunkte olnud, asudes kahe idasuunalise raudteeharu keskpunktis. Lisaks oli siin ka sõjaväe lennuväli. Sel põhjusel tegid venelased oma hävitustööd Tapalgi suure põhjalikkusega. Juba mõned päevad enne pommitamist oli Saksa komandantuurist linnarahvale käsk antud peale tööpäeva lõppu kohe linnast lahkuda – olevat karta suuri venelaste lausrünnakuid. Inimesed käisidki linnalähedastes taludes ööbimas. Isegi 8 kilomeetri kaugusel käidi magamas.
Rünnaku algul jooksid paljud elanikud pommivarjenditesse, mis olid asutuste keldrites, kuid paljud panid jooksu metsa poole. Teel metsa aga üle lageda välja tabasid vaenlase lennukipommid ja nende killud jooksjaid ning sedasi hukkusid paljud süütud linnaelanikud. Kannatada said paljud hooned, millest põles maha 63 elumaja koos vallasvaraga. Suuremad tulekahjud ja hävitustööd viidi läbi kesklinnas, maha põlesid elumajad Apteegi, Kesk, Pikk, Kooli, Jaama, Põllu, ja Iisaki tänaval ning Ambla maanteel. Majade elanikud olid kodudest põgenenud ja nii jäid vähemalt elanikud ellu. Tapa muuseumis on säilitamisel mõned mürsukillud sellest pommitamisest ja plekktahvel Tapa Jakobi kiriku katuselt, mille läbistas suur mürsukild. Tapa kirikud pommitamise perioodil õnneks kannatada ei saanud, vaid Tapa Õigeusu kiriku fassaad oli tugevasti pommikildudest auklikuks purunenud.

Seoses saksa vägede eduka pealetungiga oli punaarmee sunnitud taganema. Täites Stalini käsku jätta vaenlasele hävitatud maa, süüdati Tapa kesklinn kohalike kommunistlike noorte poolt 3.08.1941 põlema. Sakslased vallutasid Tapa 4. augusti hommikul.

Lühidalt vabanemisaasta sündmustest:

Tapal juhtisid eestlaste hävitamist ja sotsialismile “ettevalmistamist” Moskva delegatsiooni liige Leonardo Valts, juudi soost arst Karl Kaljas jt. L. Valts, olles Tapa linnavanema töö ja asjaajamise üle võtnud, tõmbas külalisteraamatusse kaks punast joont ja kirjutas suurelt: “1940. Punane aasta”. Sinna külalisteraamatusse panid siis kirja endi nimed mitmed Tapa punased tegelased kõigi ameti- ja aunimedega, mis hiljem näitas nende osavõttu kaasmaalaste reetmise kohta kirjaliku dokumendina.

Punastele lõi esimesest võimu ülevõtmise päevast kaasa kohapeal tuntud advokaat Peeter Lainevool. Tema andis alguses oma maja kogu sisustusega täitevkomitee käsutusse. Nii lamasid töölt tulnud seltsimehed raudteelaste perest õliste rõivastega advokaadi-härra siidkatetega mööblil ja tegid “poliitikat”. Elu linnas kulges punaste terrori ja jänditamistega valimiste ja teiste lööktööde tähe all, kuni saavutas küüditamisega juunis 1941 kõrgpunkti. Siis, kui veeresid paljud rongid Tapalt ida poole kannatavate inimestega, nähti punaste valitsejate tõelist olemust, mis pani julgemaid mehi terrorile passivset vastupanu avaldama töölt lahkumise ja metsa siirdumisega. Nii tekkisid esimesed üksikud metsavennad Tapa ümbrusesse.

Saksa sõjakäigu algus oli rõõmupäevaks tõsistele eestlastele. Kohalikud punased olid sõjakuulutusest paanikas, mis avaldus mitmel viisil.

Advokaat Peeter Lainevool kärutas mõned päevad hiljem isiklikult käsikärul pakid jaama ja kadus Tapalt teadmata kuhu. Üks punaseid postkontori ametnikke hakkas peale sõja algust laulma isamaalisi laule, nagu: “On Eestis ilus elada ja vabal pinnal atra kanda!”, “Nii tugevad kui kaljud suures meres…” jne. Ta laulis tööl ja tänaval tuttavatega kohtudes, keda pidas tõsisteks isamaalasteks.

Linnas nähti märksa rohkem punasõdureid liikumas, pandi pea igasse tänavasse mitu valveposti, kontrolliti pidevalt inimeste dokumente, ka öösel majades. Kontrolle teostasid mõnel juhul Lätist ja lõuna poolt põgenenud miilitsad, keda Tapale kogunes sadasid. Miilitsasse koondusid mehed, kes enamuses seni olid kuulunud ühiskonna põhjakihti. Kui isik oma saamatusest või mõnel muul põhjusel oli seni ühiskondliku elu areenilt kõrvale langenud, siis leiti, et see oli kodanliku korra süü ning mees võeti kahel käel vastu kommunistlikku ühiskonda. Kohtulikult karistatud, küla püssikangelased, joomarid jt. sarnased võeti nüüd miilitsa teenistusse, arvestamata ühegi mehe haridusega, teadmiste ja ettevalmistusega. Nendest tehti meie uued korravalvurid.

Siis arreteeriti ootamatult palju kohalikke isikuid. Peale seda läksid paljud mehed metsa, kus teati paljusid ees asuvat, eriti kohalikust eesti väeosast.

Linnas levis teade ühe ratsagrupi metsaminekust terves koosseisus (need olid leitnant Jaanholdi mehed). Need teated andsid paljudele vastupidavust ja teadmist, et on mehi metsades, kellega ühineda, kui terror muutub väljakannatamatuks.

Punategelstele ilmusid revolvrid vööle, mõni liikus ringi kui ilmutus metsikust läänest, padrunikarbid õlarihma vahel ja mitu püstolit püksivärvli vahelt välja vaatamas. Oli näha ka hävituspataljoni mehi ja naisi, viimased aga õige noorukesed, kohalikud komnoored. Punased tegelased olid vihased, et neid ei lastud ära sõita, sest mõned olid Narvast tagasi saadetud.

Mobilisatsiooni kartuses oli noorematel meestel valmis metsa minemise varustus. Paljud kutsealused olid metsa siirdunud.

Siis tuli Tapale kokku tohutult palju hobuseid, sest oli alanud hobuste äravedu Venemaale. Hirmul inimesed viisid viimase veolooma talust. Ent teised ladusid koormale kogu pere ja kadusid – metsa. Tapa ümbruses leidus küllalt neid, kes sõitsid vaid vastuvõtu punktini ja pöördusid siis hobust näitamata tagasi. Ent ulatuslik hoop paremate loomade kaotamisega anti Järvamaale siiski.

Taibukamad leidsid nii mõnedki nipid, kuidas hobuseid säästa. Nii näiteks saatis Kõue vallas major X, olles hobuste vastuvõtmisel määratud asjatundjaks, kõik paremad hobused tagasi. “Ei kõlba võitmatule punaarmeele!” ütles ta ja venelastest “asjatundjad” nõustusid. Kui aga asjasse hakkas siginema juba pisut selgust, oli major X juba metsavend.

Või selline näide: Eriti häid loomi toodi Järva-Jaani ja Väinjärve poolt. Kohalik elanik W koos loomaarst O-ga kirjutasid vastuvõtukomisjonis omal algatusel hobuste passidele “ratsareservi” ja panid passed vigaste hobuste passide hulka, milledele löödi tempel “vabastatud” või “kõlbmatu”. Nii pääses hulk hobuseid, kuid tuhanded viidi siiski rongile. Hobuste vastuvõtmise üldkorraldaja oli keegi Peipsi poolt tulnud venelane Sitin.

Saksa lennuk sõitis üle linna, kui turg oli hobustest täis kiilutud. See viis vastuvõtmist korraldavad venelased paanikasse ja hobused viidi Männikumäele metsa alla varjule.

Tuli mõnelegi saatuslik 21.juuli, mil kuulutati välja täiendav mobilisatsioon Järvamaal, kus oli kokkutulekukohana Tapa. Sellest asjaolust järeldasid paljud, et Paide on saksa vägede käes ja ei ilmunud komisjoni. Igatahes palju punaarmeesse ihkajaid Tapale kokku ei tulnud. Osa Tapa mehi pääses seetõttu, et jäid Tapa mõisas eriruumi magama, kust neid ei teatud äratada, kui teised jaama viidi vaguneisse paigutamiseks. Ärgates ja leides end jäetud omapead, tulid tapalased lihtsalt ära.

Peale mobilisatsiooni teostamist tahtis Leonardo Valts Tapa mõisast andmeid kokkutulnud linna meeste kohta, kuid sealt vastati, et andmed on “punaarmee saladus” ja neid välja ei anta. Nii jäi ära nende omaste arreteerimine, kes ei ilmunud vastuvõtukomisjoni.

Taganevaid punaväeosasid pommitas saksa lennuk Männikumäe metsas, kus sai surma hulk punaväelasi. Üks pommidest kukkus staabimaja ette, sellepärast tehti uue staabi jaoks tühjaks keset linna Apteegi tänavas üks kahekorruseline kivimaja, kust elanikud aeti päeva jooksul välja. Maja tühjendamist teostas miilits nimega Jüri Kukk, kes enne Tapa langemist tegutses kohapeal miilitsaülemana, oli endine linna sauna teenija-kütja, enne seda veel lihtne voorimees. Maja tühjendamisel sattus Kukk metsavend S korterisse, kelle juures oli hoiul kolm raadioaparaati. Kui Kukk parasjagu ära oli, pakkisid korteri elanikud W ja T raadiod kastidesse ning esitasid miilitsale pakitud raadioaparaatide kastid kolme kasti voodi- ja ihupesuna. Nii viidi aparaadid täitevkomitee hoole alla, kust omanik need linna vabanedes kätte sai.

Sõjarinne liikus üha Tapale ligemale ja haavatud veriseid punaväelasi toodi rohkesti linna. Tapalt viidi läbi Tamsalu – Türi raudteeliini vedurid platvormidel. Sellest järeldati, et rinne peab olema õige lähedal. Jaama ja sildade purustamine jäi ära ka sel põhjusel, et saksa väeosade kiirel pealetungil polnud aega enam võtta kasutusse miine, mis asusid Valgejõe ääres Jaan Krusbachi vabriku kuuris ning need langesid saksa sõjavõimude kätte.

Saksa okupatsioon Tapal

Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941. aastal ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944. aastal. 3.augustil 1941.a. põletasid neli komnoort maha Tapa kesklinna.

4. augustil 1941. aastal sisenesid sakslased Tapa linna. Tapal võtsid elanikud sakslasi vastu kui päästjaid, neile pakuti kodudes süüa ja juua ja neisse suhtuti kui sõpradesse. Sakslased võtsid üle kõik linna olulised asutused. Saksa okupatsiooniaegne Tapa linnapea oli aastail 1941-1942 Arno Niitme. Seoses A. Niitme määramisega Tapa Gümnaasiumi direktoriks, andis ta 1942. aastal alguses linnavalitsuse juhtimise üle endisele Soomusrongirügemendi ohvitserile kapten Jaan Adelile. Viimaseks saksa okupatsiooni aegseks linnapeaks 1943-1944 Tapal sai Valter Perem.

Saksa okupatsiooni aega Tapal iseloomustab vast kõige enam siin asunud saksa vangilaager. Vangilaager asus endise Tapa Eksporttapamaja territooriumil. Sinna oli juurde ehitatud terved read barakke.

Saksa okupatsiooni ajal kandis vangilaager kokku 4 erinevat nimetust:
Dulag 110 Tapa 04.1943 – 12.1943
Dulag 375* N Tapa 10.1943 – 04.1944
Stalag XXI B Tapa 10.1941 – 04.1942
Stalag 381 Tapa 04.1942 – 05.1943

Kohalikud vanemad elanikud mäletavad, et vangilaager oli ümbritsetud kõrge traataiaga. Käidi traataia tagant vaatamas näidishukkamisi. Vene vangid, kes olid üritanud põgeneda ja kes kätte saadi, need hukati kogu laagrielanike silme all, et kellelgi ei tekiks tahtmist põgeneda. Vangilaagris hukkunud või hukatud vangid maeti Tapa linnakalmistu parempoolsesse tagumisse otsa kaevatud suurtesse kraavidesse kihiti. Ja hukkunuid oli palju. 1956. aastal avati seal kohas mälestusmärk. Vaatamata sellele, et ühishauda maetute täpset arvu pole olnud võimalik kindlaks määrata, kinnitati ausambale mälestustahvel kirjaga: „Siin asus fašistliku okupatsiooni aastail 1941-1944 surmalaager, kus hukkus ligi 10 000 nõukogude sõjavangi.“ Kirjad olid nii eesti kui ka vene keelsed. Aastal 2008 augustis eemaldati emaileeritud plaadid ning alt ilmus välja esialgne kivisse raiutud originaaltekst: „Igavene au kangelastele, kes on langenud lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest 1941-1945.“ Arvatakse, et hukkunuid võis olla ehk 1000 ringis, sest matmiseks kasutatud maa-ala ei võimaldaks suuremat hulka hukkunuid matta.

Igapäevaselt viidi vangid laagrist linna töödele, kes raudtee ehitusele, kes linnas varemete koristamisele. Vangide tee läks läbi majadevaheliste väikeste jalgradade, kus asusid ka kohalike elanike juurviljaaiad. Kohalikud elanikud nägid iga päev vange linna liikumas ja neil oli kõhetuid ja kurnatud vange nähes neist kahju. Memmekesed hakkasid tee äärde kapsa peenrasse toidupalukesi panema, et vangid saaksid neid süüa. Vaatamata sellele, et vange viidi konvoi saatel, märkasid vangid peagi oma toidulisa ja nii kadusid ka kapsalehed.