II maailmasõda – aasta 1940

Ajaleht „Lääne Elu“ kirjutab 26. juunil:

Eesti Vabariigi kodanikud!

Eile kujundati uus Eesti Vabariigi valitsus. See astus rahvavaenulise Valitsuse asemele, kes ei suutnud ega tahtnud kindlustada õiget sise- ja välispoliitikat, millist vajas Eesti rahvas. Endine valitsus ei olnud võimeline ega tahteline ausalt ellu viima Nõukogude Liidu Eesti vahelist vastastikuse abistamise pakti, mis päästis meie kodumaa sõjatulekahjust ja mis tagab Eestile rahu ja ta piiride julgeoleku. Endise valitsuse poliitika oli vastuolus eesti rahva põhihuvidega.

Asudes oma kõrgete riiklike kohustuste täitmisele, peab Eesti Vabariigi uus valitsus oma esimeseks pühaks kohustuseks teatada kogu Eesti rahvale, et tema kavas on ülimal määral teenida rahvast, tema huvisid ja lootusi, mida senini eelmiste valitsuste tagurliku režiimi poolt jämedalt maha suruti ja ignoreeriti. Lähtudes sellest peamisest põhimõttest seab uus Valitsus enesele üles järgmised tähtsamad ülesanded:

Välispoliitika alal toetades ja arendades normaalseid vahekordi kõigi riikidega, kindlustab Valitsus esmajärjekorras Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise paketi ausat ja tõelist täitmist ja temaga tiheda liidu alusel tõelikult siirate ja sõbralike suhete edasiarendamist. Valitsus on veendunud, et üksnes sel alusel on võimalik Eesti iseseisvuse ja kaitse kindlustamine.

Sisepoliitikas pühendab Valitsuskogu oma jõu rahva õiguste täielikule maksmapanekule, tema ainelise heaolu tõstmisele ning rahvusliku kultuuri ja kodumaa hüvangu arendamisele. Selle sihiga kindlustab Valitsus rahva demokraatlike õiguste teostamise.

Ta hoolitseb poliitiliste vangide, rahva vabaduse eest võitlejate amnestia viivitamatu läbiviimise eest. Valitsus võtab päevakorda rahva tõelist tahet mitte esindava Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmise ja uute valimiste läbiviimise küsimuse, et nõnda teostada rahva tõelist esindust, ta saadab laiali ja keelab rahvavaenulised organisatsioonid, algatab kohalike omavalitsuste reformi, et kindlustada neis rahva tõelist osavõttu.

Uus Valitsus seab endale ülesandeks puhastada riiklikku aparaati kuritahtlikest, laostavaist ollustest.

Tööliste, talupoegade ja töötava haritlaskonna organisatsioonide abiga teostada otsustavat võitlust bürokratismi ja riigiaparaadi ülekulutuste vastu, asendades mandunud, laostunud ja bürokraatlikud elemendid rahva mitmesugustest kihtidest tulevate värskete jõududega, et muuta valitsemisaparaati ausaks, vähekulukaks ja rahva tarvetele vastavaks.

Valitsus püüab kindlustada Eestis elavate vähemusrahvuste õigusi ja otsustavalt kõrvaldada lahkhelid üksikute rahvaste vahel, taotledes meie maal asuvate rahvuste tõsist sõprust. Valitsus astub tarvilikke samme seaduste läbiviimiseks, mis taotlevad töölisklassi ja haritlaste töötingimuste ja olude parandamist, samuti seadusi, mis on sihitud põllumeeste majanduse ja kultuuri edendamisele ja tõstmisele.

Valitsus pöörab tõsist tähelepanu rahvahariduse ja tervishoiu igakülgsele arendamisele. Ta võtab tarvitusele kõik abinõud, et Eesti majanduslik elu, kaubandus ja tööstus saaksid tõhusalt areneda tihedate vastastikuste majanduslike vahekordade alusel meie suure idanaabri ja sõbra – Nõukogude Liiduga.

Jagades eesti rahva sooje tundeid punaarmee vastu, annab Valitsus oma poolt täielikku kaasabi Nõukogude Liidu vägede paigutamisel Eestis.

Vabariigi Valitsus, olles sügavalt veendunud, et tema tegevuskava väljendab tõelisi rahva huvisid ning soodustab meie kodumaa hüvangut, pöördub üleskutsega kõigi Eesti kodanike poole, vaatamata nende sotsiaalsele olukorrale, rahvusele, soole või usule, koonduda üksmeeles riigi uute ajalooliste ülesannete ümber ja aidata laialdaselt kaasa Valitsusele tema töös.

Eesti valitsus, mis kujundati 21. juunil 1940. aastal:

Peaminister dr. Johannes Vares-Barbarus, kirjanik ja arst.

Peaministri asetäitja prof. dr. Hans Kruus.

Välisminister Nigol Andersen, töölistegelane.

Siseminister rvkl. Maksim Unt, töölistegelane.

Sotsiaalminister rvkl. Neeme Ruus, töölistegelane.

Kohtuminister Boris Sepp, advokaat.

Põllutööminister rvkl. Aleksander Jõeäär, töölistegelane.

Majandusminister Johannes Nihtig, majandustegelane.

Teedeminister Orest Kärm.

Sõjaminister kindral-major Tõnis Rotberg.

Laupäeval, 22. juunil 1940. aastal toimus Tapal esimene meeleavaldus uue Vabariigi valitsuse ametisse astumise ja uue ajastu alguse tervitamiseks. Kohe hommikul moodustati Tapa Tööliste Ühingu liikmeskonna poolt Tapa Tööliste Omakaitse komitee järgmises koosseisus: esimees – dr. Karl Kaljas, abiesimees – Joosep Talpas, sekretär – Leonardo Valts ja informatsiooni korraldaja – Juhan Allandi. Komitee korraldusel algas kella 12 paiku rongkäik tööliste kodu juurest, mis punaste lippude lehvides sammus läbi linna. Saabunud turuplatsile, avas vabaõhu-miitingu Juhan Allandi, Joosep Talpas aga luges ette deklaratsiooni uue Vabariigi valitsuse ametisse astumise puhul. Tervitatavaile hüüti kolmekordne „elagu!“

Edasi siirduti linnavalitsuse ette, kus omakaitse komitee juhid käisid tutvumas kohaliku omavalitsuse-asutusega. Peatuti lühidalt ka politseijaoskonnas, edasi Tapa jaama kaudu uuesti tööliste kodusse Laial tänaval.

Teine meeleavaldus ja rongkäik toimusid järgmisel päeval, millest võttis osa ka umbes 100 Lehtse Turbatööstuse töölist. Siis siirdus rongkäik Laialt tänavalt Tapa vanale kalmistule, kus Leonardo Valts pani Tapa Tööliste Ühingu nimel pärja 1917. a. revolutsiooni tegelaste ühishauale. Kalmistule liiguti punaste lippude lehvides laulu saatel läbi linna ning siirduti lõpuks linnalähedale rohelisse.

Mõlemad meeleavaldused olid osavõtjate arvult võrdlemisi tagasihoidlikud. Sel põhjusel korraldas Eesti Töölisühingute Keskliit koos kohalike töölisorganisatsioonidega pühapäeval, 30. juunil Tapal uue suureulatusliku miitingu ikka sellesama uue Vabariigi valitsuse ametisse astumise tervitamiseks. Sellest võtsid osa raudteelased, linnateenijad, töölised, tuletõrjujad, ümbruskonna põllupidajad, töötavad haritlased jt. ehk kõik , keda kätte saadi ja kohale minema sunniti.

Rongkäik, mis algas turuplatsilt, siirdus punaste lippude lehvides spordiväljakule kus toimus miiting, mille avasõnad lausus linnavalitsuse kassapidaja August Merede. Kõnelesid veel keskliidu esindaja O. Pärn Tallinnast, kohaliku punaarmee nimel major Novikov, keskliidu esindaja V. Jaanus, punaarmee poolt tervitasid ins. Kuusik ja advokaat Peeter Lainevool.

Lõppsõna ütles miitingule Rahva Omakaitse Tapa komitee sekretär Leonardo Valts. Koosolijate nimel saadeti tervitustelegramm punaarmeele ja uuele Vabariigi valitsusele. Miiting lõppes „Internatsionaaliga“. Osavõtjaid oli üle 2000 inimese.

Veel enne laupäevase miitingu algust võeti Tapa vabastamise mälestustahvel jaamahoonelt maha, mis sinna oli paigutatud 9. jaanuaril 1934. aastal. Mälestustahvli mahavõtmist nõudis kohalik Tööliste Omakaitse Komitee, kuna tahvlil olev tekst riivavat meie heanaaberlikke suhteid sõbraliku Nõukogude Liidu ja punaarmeega. Sellekohasele komitee poolt vastuvõetud resolutsioonile järgnes tahvli mahavõtmise korraldus ametlikult poolt.

Edasi toimus Tapa Tööliste Ühingu juhatuse ümbervalimine. Selle järele hakkasid juhatusse kuuluma – esimees Leonardo Valts, abiesimees advokaat Peeter Lainevool, sekretäriks Erich Int, dr. Karl Kaljas laekurina ja Juhan Allandi informatsiooni korraldajana. Ühtlasi moodustati töölisorganisatsioonide vaheline komitee, mille ülesandeks oli kohalike töölisorganite vahelise kontakti korraldamine ja süvendamine ning töö ühtlustamine. Sellesse komiteesse hakkasid kuuluma: esimees Leonardo Valts Tapa Tööliste Ühingust, abiesimees V. Tiisvelt raudtee veo töövõtjate kutseühingust, kirjatoimetaja August Merede Tapa linnateenijate ühingust, Heinrich Randla vedurijuhtide kutseühingust, Aleksander Eek rongiteenijate kutseühingust, R. Aruleid jaamateenijate kutseühingust ning peale selle raudtee ehitusjaoskonna ja postiteenijate esindajad, kes olid nimeliselt veel valimata.

Riigivolikogu valimisteks seati üles 19. valimisringkonnas 7. juulil 1940. a. Töötava Rahva Liidu poolt kandidaadiks Leonardo Valts. Ringkonda kuulusid peale Tapa linna veel Ambla, Lehtse ja Albu vallad. Vastaskandidaadiks Valtsile esitati Karl August Anton, põllumees ja ühistegevuskoja liige Albu vallast.

Leonardo Valts kandideeris ka eelmistel Riigivolikogu valimistel samas ringkonnas, kuid pidi rahvarinde kandidaadi A. Miljani ees vähemusse jääma, kogudes vaid 981 häält.

Nüüd hakati pidama miitinguid ja kihutuskõnesid. Esimene miiting peeti kohe gümnaasiumi saalis ametiühingute keskliidu korraldusel, millest võttis osa ka rohkesti sõjaväelasi Soomusrongide rügemendist ja kohalikku töötavat rahvast. Saali olid välja pandud loosungid: „Nõuame sõjaväe demokratiseerimist!“, „Elagu Eestimaa Kommunistlik Partei!“, „Töötava rahva liit on meie tõsine ja ainus kants valimisvõitlusel!“, „Elagu sõprus Eesti ja N. Liidu rahvaste vahel!“ jne.

Kõnega esines ametiühingute kohapealne usaldusmees Juhan Allandi, kutsudes üles sõdureid ja töötavat rahvast hääletama Tapa valimisringkonnas ülesseatud töötava rahva liidu kandidaadile. Kõneles veel Erich Int, kes kutsus üles laulma „Internatsionaali“.

Järgmine suurem meeleavaldus toimus 9. juulil Tapa turuplatsil, millest võtsid osa peale töölisorganisatsioonide ka Tapal asuvad sõjaväeosad, kokku umbes 1500 isikut. Kõnega esines sotsiaalministri abi dr. Viktor Hion, tervitussõnavõtte oli Tapa garnisoni esindajalt major Novikovilt ja Tapa sõjaväelaste nimel kõneles reamees H. Kängsepp. Major Novikov, tervitades miitingust osavõtjaid N. Liidu rahvaste ja valitsuse poolt, märkis muuseas, et Eestis on levitatud naeruväärseid kuuldusi, nagu tulnuks punaarmee siia selleks, et siinset rahvast saata koloniseerimisele Siberisse. Ei, N. Liit tahab vaid kaitsta rahu oma ja sõbralikes väikeriikides.

Leonardo Valts tänas tapalasi usalduse eest. Lubades temal esineda nende delegaadina uude rahvaesindusse. Märkis, et on võidelnud nn. punaliikumise eest juba poisikesest saadik, laskis „elada“ vaba Eesti töötavat rahvast ja Eesti – N. Liidu alalist ja igavest sõprust.

Senini oli Tapal kohapeal töötanud kaks töölisühingut – Tapa Tööliste Ühing ja Tapa Ehitustööliste Kutseühing, millised olid seni pidanud töötama üsna tagasihoidlikult väheste liikme arvu pärast. Nüüd aga loodi vastav keskus, kes siis hakkas korraldama tööliste koondumist ametiühinguisse ja koordineerima kohalike töölisorganisatsioonide tööd.

Sarnaselt 9. juuli miitingule, peeti selliseid miitinguid ka Tamsalus ning Aegviidu ja Ambla alevikes. Tapa linnas moodustati ringkonna komitee poolt valimisjaoskonna koosseis 14. ja 15. juulil toimuvateks Riigivolikogu valimisteks järgmiselt: juhataja Aleksander Eek, liikmed Heinrich Randla, Joosep Talpas, Erich Int ja Karl Kaljas. Hääletamine toimus Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi ruumides Nigoli pst. 3.

Vahetult enne valimispäevi toimusid rahvakoosolekud kogu Tapa 19. ringkonnas. Hommikul koosolekud Lehtse vanas vallamajas, kus kõnelesid August Merede, A. Aret ja Erich Int Tapalt. Lõuna paiku Järva-Madise rahvamajas, kus kõnelesid Leonardo Valts, August Just ja Heinrich Randla. Jäneda mõisas käisid veel õhtul kõnelemas August Merede, A. Aret ja Erich Int. Jõuti veel ka Albu-Ristile, kus Tapa Tööliste Ühingu liikmed kõnesid pidasid.

Järjekordne rahvakoosolek peeti järgmisel päeval Tapal Rotilagedal, kus kõneles sotsiaalminister Neeme Ruus, Riigivolikogu kandidaat Leonardo Valts, punaväe ja kohalikud töörahva esindajad. Seekord oli rahvast tunduvalt vähem kui eelmistel kordadel. Koosoleku avas Tapa Gümnaasiumi õpetaja A. Aret, misjärel kõneles minister, kes märkis, et seni on kommunistlikke tegelasi kujutatud mingiste metslastena, kes nuga suus tungivad kodanlusele kallale. See on  suurim vale! Äsja vanglast vabastatud kommunistlikke poliitvange on paigutatud ministriabide ja direktorite kohtadele, ent nagu näha, pole senini vangistatud veel isegi ühtegi endist ministrit kuritarvituste pärast!

Punaarmee esindaja, kelle kõnet oli vaja vene keelest tõlkida, ütles, et N. Liidu sõjavägi pole siia tulnud vallutama ega üle võtma, nagu hirmutatakse, vaid kaitsma oma naaber-väikeriikide rahu ja iseseisvust.

Kõnelejate hulgas oli ka Tapa rongiteenijate kutseühingust R. Kadak, kes arvustas Tapa jaamaülemat Rudo Merilod ja Erich Int Tapa Tööliste Ühingust, kes kritiseeris Tapa Gümnaasiumi direktori Eduard Kansa tegevust, lugedes nimetatud isikuid sobimatuteks praegustele ametikohtadele nende töölisvaenulikkuse tõttu.

Valimised said mööda ja otse loomulikult, vaadates valimiskomisjoni kuulunute nimekirja, sai Tapa Tööliste Ühing valimisvõidu, misjärel valiti Leonardo Valts 19. ringkonnas riigivolikokku.

Sel puhul toimus Tapal suur meeleavaldusrongkäik ja vabaõhumiiting. Rongkäigust võtsid osa töölised, sõjavägi ja rohkel arvul kohalikke organisatsioone. Suisa kahe orkestri saatel liikus rongkäik punaste lippude lehvides spordiväljakule. Seal esinesid kõnedega sotsiaalministri abi Lembit Lüüs, värske Riigivolikogu liige Leonardo Valts, Tapa linnavanem Jaan Maidre ja kohalik punaarmee esindaja. Pikema kõnega esines Tapa Tööliste Ühingu nimel August Merede, käsitledes senist tagurlikku režiimi kogu selle pahedega ning uue riigikorra hüvesid. Tervituskõne pidas ka Eestimaa Kommunistliku Partei nimel Juhan Allandi. Koosolekust osavõtjate juubelduste saatel võeti vastu resolutsioonid: kuulutada Eesti Vabariik Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, otsustati liituda Nõukogude Vene Sotsialistlike Vabariikide Liiduga, natsionaliseerida suurtööstused ja pangad, teha lõpp maaga spekuleerimisele. Resolutsioonide edasiandmine tehti kohustuseks August Meredele, Aleksander Eekile ja Juhan Allandile.

Lauldi „Internatsionaali“ ja Eesti hümni. Meeleavaldust oli jälgima kogunenud umbes 2000 inimest.

Samasisuline meeleavaldus toimus vaid mõni päev varem ka Tapa turuplatsil, kust samuti liiguti orkestri saatel spordiplatsile. Seekord kõnelesid August Merede, linnavanem Jaan Maidre ja kõikvõimalikud organisatsioonide esindajad, Tapa jaama komandant ja punaarmee esindaja. Lauldi „Internatsionaali“ ja saadeti tervitus Riigivolikogule. Osavõtjaid oli seekord 1000 inimese ümber.

Leonardo Valts, kes oli oma ametilt Tapa veojaoskonna vedurijuhi abi, lisaks veel Tapa Tööliste Ühingu esimees, oli sündinud 18. aprillil 1907. aastal Rakveres käsitöölise pojana. Ta lõpetas Rakvere linna Tööstusõpilaste kooli rauatöö alal, asudes tööle juba 17-aastasena. Sellest ajast peale tegeles ta ka organiseeritud tööliskonna ridades ergutajana ja eestvedajana. Ta pani aluse ka raudteelaste esperanto ringile, et selle keele abil kontakti saada ka välismaiste vennasorganisatsioonidega. Samuti võttis ta osa raudteelaste esindajana jaama kongressi töödest Skandinaavias 1934. aastal. Võttis osa Tapa Töölismuusika Ühingust ja tegutses Eesti Töölisspordi Liidu Tapa osakonna juhatuses. Selle kõige kõrvalt töötas Tapa omavalitsuses Tapa linnavolikogus, kus ta kaitses noormajaperemeeste seisukohti, kelledeks Tapal olid peamiselt palgalised töölised.

Enne valimisi oli Leonardo Valts Tapa Tööliste Ühingu esimees, Tapa kutseorganisatsioonide komitee esimees ja Tapa Omakaitse komitee sekretär.

Juuli keskpaigas toimus Tapal kohaliku vedurijuhtide kutseühingu erakorraline peakoosolek, millest võttis osa 57 liiget. Koosoleku avas Tapa kutseühingute komitee juhatuse liige Heinrich Randla, kes esitas komitee juhatuse nimel resolutsioonid ühingu liikmete Evald Ristikivi ja Peeter Ümera suhtes. Arutati ja kaaluti, kuniks otsustati Evald Ristikivi ümberpaigutamine Tapalt, kuna ta oli seni tegutsenud kohapeal töölisvaate vastasena ja sellekohase poliitilise politsei agendina. Peeter Ümera suhtes, kellele omistati süüd sõjaväes poliitilise politsei käsilasena tegutsemises, võeti esialgu äraootav ja andestav seisukoht, kuna sellekohased andmed osutusid puudulikuks.

Kõige selle peale vabastati Tapa jaamaülema kohalt Rudo Merilo, kes määrati raudteevalitsuse poolt uuele ametikohale Lihula jaama ülemaks Rapla – Virtsu kitsarööpalisele teele. Uueks Tapa jaamaülemaks määrati senine vanemkorraldaja Jakob Roplik, kes võttis ametikohustused Rudo Merilolt üle. Jakob Roplikul täitus sama kuu lõpus 25 aastat Tapa jaamas korraldajana tegutsemisest.

Jakob Roplik oli sündinud 1. märtsil 1883. aastal Virumaal. Pärast Rakvere linnakooli lõpetamist  astus ta 1901. aastal raudteeteenistusse telegrafisti õpilasena Kadrina jaamas. Sealt edasi määrati telegrafistiks Jõhvi ja hiljem Kadrinasse. Teenis vahepeal 4 aastat Vene sõjaväes ning naastes teenis jällegi telegrafistina Kadrinas. Sealt jätkus teenistus Leningradi all Balti liinil post 4. versta juures, Raasiku jaamas ja jaamaülema abina Lissino jaamas. 1914. aastal siirdus tagavaraametnikuks Narva ning sealt 31. juulil 1915. a. jaamaülema asetäitjaks Tapa jaama. Tal oli tulnud üle elada ja kannatada mitmeid valitsusi ja korramuutusi, sõdu ja revolutsioone, olles mõnigi kord oma teenistuskohuste täitmisel seatud silm-silma vastu surmaga. Alluvate poolt peeti Jakob Roplikust väga lugu kui väga täpsest ja õiglasest kaasteenijast.

Järgmisena esitas ametist lahkumise palve Tapa abilinnavanem Helmut Kiisk. Ametist vabastamine toimus juuli keskel.

Vahepeal oli korraldatud Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete ümberregistreerimine ja uute liikmete vastuvõtmine, mis toimus partei Järvamaa komitees Tapal, aadressil Kesk tn. 5 iga päev. Maja kuulus Peeter Lainevool`ile. Komitee sekretäriks oli Eduard Säremat.

Üsna varsti algas ka liikmete vastuvõtmine vastloodud Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Tapa osakonda.

Tervitusi tõi kohalik punaarmee komandant vanemleitnant Ivan Šenko, kes avaldas siirast rõõmu selle üle, et tulevikus elame ja kosume sõbralikult koos Stalini põhiseaduse päikese all. Hüüdis „elagu!“ parteidele ja kogu maailma töötava rahva isalikule juhile sm. Stalinile. Jälle lauldi „Internatsionaali“. Viimasena võttis sõna Ametiühingute Keskliidu Järvamaa usaldusmees Juhan Allandi. Ta rahustas kodanikke igasuguste ärevate kuulduste suhtes, mida alusetult ja provokatiivselt levitati majade ja varanduste ülevõtmise, rahakursi languse ja muude majanduselu avalduste suhtes. Kutsus kodanikke üles selliseid provokaatoreid üles andma kohalikku politsei jaoskonda või tööliskomitee staapi.

Tervitati üksmeelselt sm. Stalini tarka poliitikat, mis oli eestlased eemale hoidnud laostavast sõjast ja viinud neid vastu hoopiski helgele tulevikule. Kiideti Komparteid ja valitsust ja lõpuks lauldi jälle „Internatsionaali“.

Nüüd selgus, et Tallinna Rahva Omakaitse kultuuriosakond vajas töörahvale pühendatud luuletusi ja helitöid. Paluti käsikirjad saata Tallinna Rahva Omakaitse kultuuriosakonna juhile Jüri Viinamäele. Osakond asus Tallinnas Pärnu mnt. 11. Muuseas – Jüri Viinamägi oli samal ajal ka Tapa Gümnaasiumis muusikaõpetajaks. Ta oli sündinud 23. juunil 1902. aastal Tallinnas Raudteelase pojana. 1922. aastast peale pühendas end muusikale ja laulule. 1927. aastal siirdus ta välismaale. Saksamaal õppis ta heli- ja lauluteadust, esines teaduslike loengutega Rotburgi õpetajate akadeemias, Königsbergi konservatooriumis ja Varssavi Ülikoolis. 1939. aastal naases ta kodumaale ning töötas lauluõpetajana hääleteaduse alal Tallinna konservatooriumis ja Tartu Ülikooli juures. Nüüd siis Tapa Gümnaasiumis ja selles kahtlases Rahva Omakaitse kultuuriosakonnas.

Ja ei läinudki palju aega mööda sm. Allandi rahustavast kõnest, kui 26. juulil 1940. a. kinnitati Vabariigi valitsuse poolt Riigivolikogu deklaratsiooni põhjal natsionaliseerimisele kuuluvate pankade nimekiri, mis hõlmas kokku 103 panka üle Eesti. Virumaal kuulus natsionaliseerimisele 15 panka, sealhulgas ka Tapa linna pangad. Need pangad olid Tapa Ühispank ja Tapa Põllumeeste Ühispank. Natsionaliseerimisele kuulusid ka kõik kindlustusseltsid, peale valdade kindlustuskassade.

27. juulil alustati kiirelt Tapa pankade ja käitiste natsionaliseerimisega. Ettevõtete valdajaile ja personalile kuulutati vastav otsus ning algas nõutavate andmestikkude koostamine selleks moodustatud komisjonide juhtimisel. Tapal tegutsesid komisjoni liikmetena Johannes Altdorf ja Eduard Toots. Tapa Ühispanka määrati komissariks sama panga asjaajaja Voldemar Ollep, komisjoni Rudolf Kadak ja pangaamatnik Helmi Talve.

Tapa Põllumeeste Ühispanka määrati komissariks ametnik Erika Rekker, komisjoni August Tops ja Marta Läll.
Elviine Rooba mehhaanilisse puutööstusse määrati komissariks tööline Johannes Urvaste ja August Linno trükikotta tööline Arnold Randrüüt.

Kaks päeva hiljem, pärast natsionaliseerimist, 29. juulil 1940. a. alustas rong koos Riigivolikogu delegatsiooniga teekonda Moskvasse.

Siinkohal peab kirjutama ümber ajalehe „Järva Teataja“ 31. juulil 1940 ilmunud artikli, et edastada tollane täpne sõnastus:

„Riigivolikogu delegatsiooni läbisõit Tapalt esmaspäeva hommikul kujunes ootamatult suureks sündmuseks, kuna jaama kogunes tervitus-meeleavalduseks üle paarituhande inimese. Juba hulk aega enne rongi saabumist hakkas rahvast voolama jaama perroonile, et reserveerida sobivamaid kohti. Jaamaesisele kogunes nii tulvil rahvast, et hilisemail tulijail tuli ronida isegi akende karniisidele. Perrooni esiküljele rivistusid sõjaväelased ja kutseorganisatsioonid punaste lippudega. Nende keskele Soomusrongi rügemendi orkester.

Moskvasse NSV Liiduga ühinemise deklaratsiooni esitama sõitev delegatsioon saabus erirongiga kell 10.35. Vedur oli ehitud vanikute ja kaskedega, eesotsas punaste lippude vahel suure töörahva juhi sm. Stalini pilt ning jaamapoolsel küljel N. Liidu väliskomissari Molotovi pilt ja suur punane kangas loosungiga: „Vaba Eesti tervitab võitmatut Nõukogude Liitu!“

Saabunud orkestri marsihelide tervitades jaama  saabunud rongi vagunist väljusid Riigivolikogu delegatsiooni liikmed, eesotsas Tapa saadiku Leonardo Valtsiga. Tagasihoidlikult ja seltsimehelikult teiste hulgas ka peaminister dr. Johannes Vares-Barbarus, sotsiaalminister Neeme Ruus ja välisminister Nigol Andersen. Ei mingit „kuninglikku“ tseremooniat ega raporteid, nagu olime harjunud nägema senini. Seekord sõitsid meie parema tuleviku kindlustamiseks välja tõelised rahvapojad töörahva ridadest, töörahva juhid ilma kulla ja karrata, kes meile omased ja lähedased.

Tervitusmarsi lõppedes tervitas delegatsiooni kõige Tapa töörahva nimel Juhan Allandi, soovides neile õnne ja edu suure ajaloolise töö läbiviimiseks. Eriti tervitas ta Tapa saadikut Leonardo Valtsi ja palus edasi anda tapalaste parimad tervitused suurele töölisjuhile sm. Stalinile.

Kõlasid elaguhüüded ja tormilised kiiduavaldused. Tervitusele vastates tänas L. Valts kõiki tapalasi, avaldades headmeelt, et delegatsiooni saadavad Moskvasse tema kodulinna siiraimad õnnitlused ja parimad soovid. Hüüdis „elagu!“ kodumaa töötavale rahvale, Eestimaa Kommunistlikule Parteile, kangelaslikule punaarmeele ja sm. Stalinile. Lauldi „Internatsionaali“. Leonardo Valtsile, delegatsiooni naissaadikutele jt. annetati punaseid roose ja hulgana lilli.

Raudteelaste nimel tervitas L. Valtsi kui raudteelasperest tulnud rahvasaadikut T. Jugar, läkitades tervitusi sm. Kazonovitšile Moskvasse ja avaldades lootust, et meilgi tema kui N. Liidu raudteeasjanduse üldjuhi kaasabil tulevikus kaovad ning asendatakse ajakohastega vanad ajast ja arust läinud vedurid. Vaimustus võttis üha haaravamat hoogu. L. Valtsi kanti kaasteenijate õlgadel vedurini, peaminister dr. J. Varest tõsteti õhku ja hõisati „elagu!“ Rahvahulk juubeldas.

Sotsiaalminister Neeme Ruusi ettepanekul lauldi lõpuks veel kord ühiselt ja võimsalt töörahva hümni „Internatsionaali“. Ning taas jätkaski rongi teekond tapalaste südamlike tervituste saatel.“

Erinevad tollased ajalehed kirjeldasid sündmust, kuidas ajakirjanik ülistavaid sõnu tundma oli õppinud, nagu näit: „…. Ja ikka rõõmsad, päikesest säravad näod, hõisked, lehvivate käte mets. Tumepunaseid võitlusvärvilisi lilli koguneb aina juurde!“  või siis: „…. Seltsimees Valts hüüab vaimustatult: „Elagu töötava rahva pioneerid, elagu Kommunistlik Partei!“ ning ta kõnet katkestab hoogne „Internatsionaal“ ühendatud orkestrilt. Selle lõppedes saab L Valts edasi kõneleda. Ta kinnitab, et Eesti töötava rahva vabadus on nüüd lõpuks saavutatud. Nüüd on võimalus koos Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu rahvastega vastu minna suurele ülesehitavale tööle ja vastu suurele, kaunile tulevikule. Eesti rahva üksmeelne soov on astuda NSV Liitu ja minna Stalini konstitutsiooni alusel vastu oma vabadusele. Kõneleja hüüab „elagu!“ J. V. Stalinile, mille järel kõlab jälle „Internatsionaal“.“

Nonii, rong läks Moskvasse.

Samal ajal käis Tapal hoogne Rahva Omakaitse organiseerimine. Tapa jaoskonna alla kuulusid Tapa linna, Ambla, Aegviidu ja Tamsalu rühmad. Tapa linna rühmajuhiks oli Johannes Järvelt, Amblas organiseerisid omakaitset J. Vähi, J. Tänavots ja L. Lööper. Aegviidus – A. Põldre ja Aug. Leht, Tamsalus – Older jt. Tapa jaoskonna juhiks oli Johannes Palundi.

Juunikuu lõpus oli Tapa Tööliste Ühingus koos sinna üle läinud Tapa Ehitustööliste Ühinguga kõigest 17 liiget, augusti alguseks oli see arv tõusnud juba 170-ne peale. Ühingu juhatusse kuulusid augusti algul Leonardo Valts esimehena, Peeter Lainevool abiesimehena, Erich Int sekretärina, Karl Kaljas laekurina ja Juhan Allandi info nõuandjana. Ühingu asukohaks oli Lai tn. 12, kus siis teatud kellaaegadel toimus ka uute liikmete vastuvõtmine.

3. augustil 1940. a. viidi Eestimaa Kommunistliku Partei Järvamaa komitee ja Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Tapa osakonna staap, mis senini asus Kesk tn. 5 Peeter Lainevooli majas, üle uude korterisse vast natsionaliseeritud Oskar Lasbergi majja Pikk tn. 19. Sealsamas toimus ka Eesti Ametiühingute Keskliidu Järvamaa organisaatori Eduard Säremat`i ja Rahva Omakaitse Tapa osakonna asjaajamine. Tapa Tööliste Ühing, mis oli ennast nimetanud lihtsamalt Tapa Töölisühinguks asus aga Laialt tänavalt Nigoli pst. 3 Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi majja.

Möödunud kuu lõpul olid alanud läbirääkimised Noorsoo Kasvatuse Seltsi ja Tapa Töölisühingu vahel seltsi maja töölisühingule üleandmise asjus. Vastav otsus tehtigi ära. Maja taheti kujundada kõigi linna töölis- ja kutseorganisatsioonide ning Kommunistliku Partei ja kommunistlikkute noorte koduks. Tapa raudtee kutseorganisatsioonide ja tööliskoondiste jaoks aga taheti korda seada raudteevalitsusele kuulunud endine keskkoolimaja raudtee ääres. Et Noorsoo Kasvatuse Selts Tapal arvati olema oma osatähtsuse kaotanud ja et kuna tulevikus tal enam ülesandeid ette näha polnud, siis oligi otsustatud selts üldse likvideerida.

Jätkus igasuguste ühingute loomine. Augusti esimestel päevadel toimus Üleriikliku Maanoorte Ühingu Tapa osakonna ellukutsumine Tapa küla algkooli ruumides, millest võttis osa ligikaudu 150 inimest. Koosoleku avas kohalik algkooli juhataja Harald Arulaane, puudutades mõne sõnaga maatöörahva organiseerimise vajadust. Sõna võttis ka Tapa Töölisühingu juhatuse liige Erich Int. Loomulikult otsustati moodustada Tapa osakond, mille juhatusse valiti: koolijuhataja Harald Arulaane – esimees, põllupidajad A. Rei, E. Rumessen, O. Kippar ja metsnik K. Kapp. Revisjoni komisjoni valiti Põldmaa, Veeroja ja Kasendi. Kõigist koosolekul kohalolijaist astus 31 kohe osakonna liikmeiks. Liikmemaks oli 1 kroon. Ja loomulikult saadeti koosoleku lõppedes tervitustelegrammid ENSV valitsusele, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Komparteile ja võidukale punaarmeele.

Aeg oli edasi läinud ja saabus 14. august, esmaspäev, kui rong hakkas Moskvast tagasi jõudma. Selle sündmuse puhuks alustati ettevalmistusi juba varakult. Delegaadid olid vaja väärikalt vastu võtta. Arvati, et see tagasisõit kujuneb Eesti kõigi aegade suurimaks triumfisõiduks kogu Narva – Tallinna raudtee rajoonis, kuidas siis tapalasedki saavad maha jääda oma siira rõõmu ja vaimustuse väljendamisega meie töörahva vabastajaile rahvapoegadele.

Tapa jaam ehiti juba laupäeva õhtul delegatsiooni vastuvõtuks valmis. Jamahoone dekoreeriti loorberite ja vanikutega, jaama peasissekäigu kohale asetati pärgadest ümbritsetud Tapa delegaadi Leonardo Valtsi pilt, mille oli valmistanud Tapa gümnaasiumi joonistusõpetaja Friedrich Kruusmaa. Selle all oli NSVL vapp ja punane tervituskangas sõnadega „Tervitame töötava rahva saadikuid!“

Jaama veetorni ehtis suur kuldse päikese sümbol, mille all suur punane kangas loosungiga „Stalini konstitutsioon on töötava rahva päike!“ Samuti valmistati hiigelloosungeid ja kommunistliku revolutsiooni juhtide pilte. Need olid Lenini ja Stalini maalid, mis olid maalitud kunstnik R. Männa poolt.

Rongi saabumise puhul Moskvast lõpetati töö kõigis asutustes, ärides ja käitistes kell 11 ning kella 15-ks koguneti rõõmu-meeleavaldusele Tapa turuplatsile. Hiigelloosungite ja punalippude all marssisid kohale Soomusrongide rügement, raudteelased, linnateenijad, Tapa Töölisühingu nüüdseks juba suureks paisunud liikmeskond jne. Loosungitelt võis lugeda: „Tervitame ENSV vastuvõtmist NSV Liitu!“. „Koos NSV Liidu riikidega läheme vastu õitsengule!“ või siis „ Elagu Eestimaa Kommunistlik Partei!“

Vanal turuplatsil avas rõõmuavaldusmiitingu Juhan Allandi, märkides, et N. Liidu ülemnõukogu otsus Eesti vastuvõtmiseks NSV Liitu on rahva kokku toonud tervitama suurimat rõõmupäeva, mida tapalased üle elanud. Lauldi „Internatsionaali“. Veel kõnelesid August Merede, kohalik N. Liidu punaarmee komandant Ivanušenko, dr. Karl Kaljas, reamees H. Kängsepp, Erich Int ja August Just, avaldades siiraimat rõõmu Moskva tehtud suure otsuse puhul, mis pidavat tagama meie töörahva vabale kodumaale kauni ja õnneliku tuleviku. Rahvahulga vaimustatud juubelduste saatel lasti „elada!“ Eesti NSV-d, NSV Liitu, kuhu me nüüd kuulusime täieõigusliku liikmena, Eestimaa Kommunistlikku Parteid, Eesti ja N. Liidu ülemnõukogu, Eesti Moskva delegatsiooni, sm. Molotovi ja kogu maailma töötava rahva juhti, kaitsjat ja isa sm. Stalinit.

Siis lauldi jälle „Internatsionaali“ ja pilluti mütse.

Rongi saabudes jaama, oli peatus lühike. Toodi kuhjadena lilli, sõnavõtud. Delegatsiooni poolt võttis sõna Aleksander Mui, kes võrdles kuidas kodanlikes maades käib verine rahvaste tapapulm, aga sotsialistlikus maailmaosas, N. Liidus, elatakse rahus ja tehakse hiigeltööd, mida on delegatsioon võinud näha. Nüüd on meil suur õigus kuuluda NSVL rahvaste perre!

Jaamas olla olnud ka selline vahejuhtum:

Seisnud kaks vanakest, eit ja taat, olid seisnud perrooni ääres ja kõike toimuvat pealt jälginud. Kui rahvas hakkas vaimustunult laulma „Internatsionaali“, siis taat lõi oma mökutava vanainimese häälega agaralt kaasa, aga eit kukkus tönnima. Nuttis, nagu laps, ohjeldamatult, vaevu häält tagasi surudes. Taat lõpetas korralikult laulu ja alles siis müksas küünarnukiga eite ribide vahele ja ise küsis: „Vanamoor, mis sa nutad?“ Moor pühkis pearätiku nurgaga silmi, nuusatas paar korda ja ütles siis nutuselt ühe hingetõmbega: „Ma ei oska kohe isegi öelda, et miks. Aga on kohe nii hea, nagu… nagu…. – piiblitunnis kohe!“ Rahvas ümberringi naeris. Eidel oli piinlik ja taat ütles pahaselt: „Ütlesin sulle juba kodus, et ära tule – oled liiga vesine oma olemisega. Õige mul narr – nutab meelehea pärast! No mida sa siis häda korral teed?“ Eit võttis aga vanamehe kuuekäisest kinni, vaatas oma taadikesele otsa ja ütles: „Noh, meiesugune teab, mida häda korral teha. Surume hambad kokku ja muud ei midagi. Aga nüüd on rõõm ja vaat, sellega pole meiesugused nii harjunud, kui oleme seda hädaga.“ „Jah, noh…“ ei osanud taat midagi öelda. „Noh, neh, nuta siis….“ ja kange taadike puhastas isegi kaunis kahtlaselt nina.

Aeg läks edasi. Tapal leidus esimene käitis, mis alustas stahhaanovlikku tööd. Need olid linna senise suurima eratööstusliku saeveski „Puumass“ töölised, kes peale käitise natsionaliseerimist otsustasid asuda üksmeelselt ja stahhaanovliku jõu ning leidlikkusega sotsialistliku riigi ülesehitamise austavale tööle. Selle eesmärgi seadis omale kogu käitise tööliskond.

Sellisele ajakäsitlusele ja uue riigikorra tulekule reageeris Tapa linnavanem Jaan Maidre lahkumisavaldusega. Abilinnavanem Helmut Kiisk oli lahkunud juba pea kuu aega varem. Uusi linnajuhte veel ametisse ei nimetatud, mistõttu senine linnavalitsuse koosseis jätkas oma ametiülesannete täitmist.

Septembri keskpaigaks sai Tapa linn uue linnavalitsuse. Uueks linnavanemaks määrati Põhja-Järvamaa ja Tapa linna saadik ENSV ülemnõukogus ja Moskva delegaat Leonardo Valts. Uueks abilinnavanemaks nimetati Erich Int. Lisaks kõigele oli L. Valts ka veel Tapa kutseorganisatsioonide komitee esimees, Tapa Töölisühingu esimees ja Tapa Rahva Omakaitse komitee sekretär. Erich Int oli Tapa Töölisühingu sekretär.

Värske linnavanem Leonardo Valts kinkis Tapa Keskkoolile suured maal-portreed NSV Liidu suurtest juhtidest Leninist ja Stalinist, mis ta oli kaasa toonud Moskvast. Maalid paigutati keskkooli suurde saali.

Nüüd tekkis uuel võimul mõte võtta Tapa metodisti kirik haiglaks ja lastekoduks, kuna Tapal puudus senini kohalik haigla. Kuna kiriku juures oli ka suurem aed, taheti sellest korraldada laste mänguväljak. Etteruttavalt võib öelda, et seda siiski ei juhtunud.

Septembri keskpaigaks nimetati Tapal ümber mitmed tänavad. Ikka selleks, et jäädvustada klassisõja ja valge terrori ohvrite mälestust Tapal ja kaotada töörahvavaenuliste tegelaste jäljed avalikkusest. Nii nimetas uus linnavalitsus ümber turuplatsi juures asuva suurema väljaku, mida eelmiste linnavalitsuste ajal kasutati heinamaaks, „Punaseks väljakuks“. Ühtlasi taheti see senini heinamaana seisnud plats kaunistada lillemuruga, ilupuude ja põõsastega ja platsi keskele püstitada suur monument valge terrori ohvrite August Lillakase ja Richard Kääri mälestamiseks. Pikk tänav nimetati August Lillaka tänavaks, Lai tänav Käärti tänavaks.

Senine Esplanaadi tänav nimetati ümber 21. juuni puiesteeks, Kivolo tänav sai Viktor Kingissepa tänava nime, kapten Irve tänav nimetati Lennuki tänavaks, Jaan Poska tänav Pioneeri tänavaks ja Jüri Vilmsi plats hoopiski „Kaevu muruks“, kuna platsi otsas asus tuletõrje veevõtukaev.

1905. aasta 8. detsembril Tapa raudteejaamas tööliste, talupoegade ja sõjaväe ühisel algatusel teostatud relvavaguni ründamisel mõrvati sandarm Reeki käsul tapalane Robert Krusbach. Tema mälestuse tähistamiseks ristiti senine Kiriku tänav ümber miskipärast Olifer Krusbachi tänavaks. Et aga säilitada linna ümbritsevate parkide ilu ja välisilmet, suleti pargid hobusõidukitele.

Oktoobri algul kolis linnavalitsus Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi ruumidest vastnatsionaliseeritud Oskar Lasbergi majja Pikale tänavale. Uues asukohas sai linnavalitsus omale tunduvalt avaramad ruumid. Maja ülemisel korrusel asusid juba Tapa Töölisühingu ja teiste kutseorganisatsioonide ruumid. Seoses uute ruumide saamisega avanesid nüüd ka soodsamad võimalused sisustada „Punane Nurk“, kus oleks puhke- ja ajaviitekoht poliitilise ja kultuurilise selgitustöö arendamiseks linnateenijatele. Linnavanem Leonardo Valts algatas ka linnavalitsuse oma seinalehe väljaandmise.

Oktoobri algul toodi Rakvere Sõjaväemajandusühing oma endisest asukohast üle Tapale, kus hakkas tegutsema Jaama tn. 8 majas kus asus varem „Lihaekspordi“ kauplus.

Vahepeal peeti Tapal Haridusseltsi rahvamajas Tapa Töölisühingu peakoosolekut paarisaja liikme osavõtul, kus ühingule valiti jälle uus juhatus. Koosseis sai selline: riigivolinik Leonardo Valts (senine ühingu esimees valiti tagasi), Karl Kütt (uus), Erich Int (endine), Joosep Talpas (endine), Gustav Hansmer ja Ida Neidorf (uued). Tapa töölismaja küsimus oli samuti arutamisel, sest selgus, et endist Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi maja töölismajaks muutmist ei peetud just otstarbekaks, taheti näha rohkem sobivaid ja korralikumaid ruume. Sinnamaani olid tööliskonna juhtivad organid tegutsenud üüriruumides.

Septembri alguses oli Tapale organiseerimisel Rahva Omakaitse naiskond, kuna töötavad naised meeste kõrval samuti tahtvat  kaasa aidata korra säilitamisele ja julgeoleku kindlustamisele sotsialistliku ühiskonna kasuks.

Samal ajal hakkas linnaelanike arv vähenema. Kui aasta algul oli Tapal 3790 elanikku ja 1. aprilli seisuga isegi 3854 elanikku, siis kevade ja suve jooksul oli elanike arv pidevalt vähenenud. 1. juulil oli elanikke Tapal 3815, neist mehi 1823 ja naisi 1992. Viimaste kuude jooksul oli elanikke vähenenud mõnekümne inimese võrra. (Miks see nii oli, saab praegu lugeda Memento Liidu koostatud paksudest raamatutest.)

Nüüd arvati, et sotsialistlik ülesehitustöö suurendas huvi raadiote vastu. Et ajalooliselt tähtsate sündmuste rohke ja kiire areng suurendas Tapal ja ümbruskonnas tunduvalt raadiokuulajaid. Aasta algusest kuni 1. oktoobrini oli juurde tulnud 82 uut raadiokuulajat, neist üksi septembri kuu jooksul 23. Üleüldse asus 783-st raadioabonendist Tapa linnas 500 ja ümbruskonna külades 283.

Raudteelased tahtsid saada endale juba ammugi korralikku ja mugavat kooskäimise kohta, mida nimetada „Raudteelaste koduks“. Selleks otsustati vastaval koosolekul võtta endine Tapa keskkooli maja, mida viimasena olid kasutanud raudtee kaitseliitlased. Otsustati ehitada hoonele uus sissekäik alleepoolsesse otsa. Endiste lagunenud ruumide asemele otsustati kava kohaselt ehitada võimlemis- ja pidusaal ühes näitelavaga, suur jalutusruum, einelaud, raamatukogu ja riidehoiuruumid, koosolekute toad jne. Taheti kogu ehitusega valmis saada veel sügiseks.

Uue loodava raudteelaste kodu kõrval asunud väike maja lammutati. Kõik planeeritud ümberehitused endises keskkooli majas lõpetati oktoobris ja raudteelased kolisid sisse just Oktoobri pühadeks, mida Tapal polnud keegi kunagi varem pühitsenud.

Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva vääriliseks tähistamiseks Tapal olid ametiasutiste, ettevõtete ja sõjaväe hooned silmapaistva maitsekuse ja oskusega dekoreeritud ning illumineeritud. Nii kirjutas tollane ajaleht. Juba 6. novembri õhtul korraldas organiseeritud tööliskond erikoosolekuid ja koosviibimisi. 7. novembril hommikul kell 10 algas suur paraad „Punasel väljakul“, millest võtsid osa peale sõjaväe ja punaarmee üksuste veel organiseeritud tööliskond samariitlastega, kooliõpilased, kommunistlikud noored ja tuletõrje. Paraad ühes demonstratsioonrongkäiguga ja kõnedega kutsus paraadi ja miitingut jälgiva ning osavõtva rahvamassi keskel esile ürgjõuna väljapurskuvad poolehoiuavaldused ja vaimustustormi.

Sama meeleolu, rõõmu ja tänutunne kajastus ka paraadile pärastlõunal järgnenud uues keskkoolimajas peetud suurel rahvamiitingul. Nii kirjutas tollane ajaleht.

Natsionaliseerimisele kuulunud majade nimekirjad trükiti ka lõpuks veidi ametlikumasse vormi ja need nägid välja sellised:
(Ennesõjaaegne, uue linnavalitsuse poolt ümbernimetatud või endiseks jäänud aadress ja majaomaniku või valdaja nimi)

26. novembril 1940 (suured majad)
A. Lillaka 19 (Oskar Lasberg)
A. Lillaka 9 (Johan Pari)
Apteegi 2 (Johan Pari)
A. Lillaka 12 (Reinhold Reiteli pärijad)
Roheline tn… (Elmar Liiv)
Jaama 10 (Vladimir Anissimov)
A. Lillaka 6 (Toomas Lutrik)
A. Lillaka 11 (Juhan Poom)
Hommiku pst. 14 (Elmar Liiv)
Jaama 5 (Eduard Tuulisvorm)

10. detsembril 1940 (täiendus)
A. Lillaka 32 (Johannes Tuulisvorm)
Ambla mnt. 10 (Peeter Lainevool)
Veski 4 (Marie Older)
Ambla mnt. 13 (Katri Noormets)
Nigoli pst. 31 (Julius Kroonmäe)
Ambla mnt. 25 (Arnold Toomann)
Nigoli pst. 10 (Jaan Maalbergi pärijad)
Nigoli pst. 30 (Martin Kurvi)
A. Lillaka 35a (Hugo Puusepp)
Jaama 8 (Ida Gutmann)
A. Lillaka 35 (Hugo Puusepp)
Ambla mnt. 5 (Leonid Kaart)
R. Käärti 2b (Treubergi pärijad)
Eha 3 (Jakob Maalt)
Nigoli pst. 25 (Anna Kalmisto)
Ambla mnt. 3 (Mart Narva)
Vilde 37 (Evald Vapper ja Johanna Vildmans)
Hiie 2 (August Kristal)
Nigoli pst. 19 (August Niinepuu)
Ambla mnt. 6 (Rudolf Noor)

24. detsembril 1940 (täiendus)
Kevade/Kooli 18 (Jaan Einberg)
A. Lillaka 50 (Ernst Krimm)
Ambla mnt. 39 (Ernst Käspert)
Nigoli pst. 20 (August Valsiner)
Lembitu pst. 3 (Otto Tuuna)
A. Lillaka 16 (Harald Noormets)
Jaama 6 (Paul Uusvell)
Jaama 4 (Lydia Lius)
Veski 7 (Jüri Jänes)
A. Lillaka 45 (Gustav Kleemann)
A. Lillaka 55 (Karl Saar)
Apteegi 4 (Emma Viidas)
A. Lillaka 20 (Marta Tomson)
A. Lillaka 18 (Ivan Ivanov)
A. Lillaka 17 (Aleksander Mihkelson)
Valgejõe pst. 21 (Oskar Udikas)
Tähe 2 (Juhan Salvik)
A. Lillaka 17a (Gustav Mänd)
Veski 3 (Adolf Taal)
R. Käärti 14 (Elviine Anissimov)
R. Käärti 4 (Jaak Tõntsu pärijad)
Kalda 2 (Eduard Valdmaa)
A. Lillaka 14 (Julie Lindermann)
Põllu 8 (Pauline Nimrich)
21. Juuni pst. 3 (Tapa Jakobi kogudus)
Kabala 4 (Aleksander Essabel)
A. Lillaka 13 (Kirill Ivanov)
Väike-Põllu 6 (Mart Vollmann)
Kesk 11 (Metodisti kogudus)
Ambla mnt. 9 (Julius Martov)
R. Käärti 8 (Jaan Thuberg)
A. Lillaka 1 (Apostlik õigeusu kogudus)
A. Lillaka 1b (August Pärn)
Põllu 11 (Juuli Reitsnik)
Ed. Vilde 35 (Katri Noormets)
Vabriku 4 (Karl Allik)
Suur-turg 2 (Liborius Paal)
R. Käärti 3 (Arnold Vildmann)
Valgejõe pst. 22 (Hans Saar)
A. Lillaka 5 (Otto Baumann)
Jaama 3 (Peeter Landsbergi pärijad)
Jaama 1 (Meeta Langebergi pärijad)
Ambla mnt. 8 (Marie Pihlakas ja Anna Allik)
Ambla mnt. 26 (Vassili Lanna)

6. märtsil 1941 (täiendus)
R. Käärti 9 (Hans Tire pärijad)
R. Käärti 5 (Aleksander Vaino)
R. Käärti 12 (Anna-Matilde Erna)
21. Juuni pst. 7a (Leena Reitsnik)
Veski 5 (Johannes Jooritsa pärijad)
R. Käärti 11 (Gustav Reinmaa)
Valgejõe pst. 25 (Pauline Adelheid)
Ed. Vilde 10 (Jakob Kroon)
Apteegi 9 (Jakob Kroon)
Virve 5 (Salme Helari)
Ed. Vilde 4 (Marie Reitel)

Kokku 85 maja. Natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimekirjadele olid alla kirjutanud Rahvakomissaride Nõukogu Esimees Johannes Lauristin ja Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja Harald Habermann.

Senise Tapa linna raamatukogu natsionaliseerimisega muutusid ka raamatukogu tegevused ja ülesanded. Et raamatukogu ka töötava rahva huvisid rahuldada suudaks, viidi see üle Tapa Töölisühingu juurde, ühingu kontrolli ja korraldamise alla. Ühtlasi täiendati raamatukogu töötava rahva huvisid käsitleva sotsialistliku kirjandusega.

Novembri alguseks polnud veel riiklikud toetussummad linna hoolekande tarvis kohale jõudnud, siis Tapa linnavanem Leonardo Valts määras omast palgast igale linna vanadekodu hoolealusele toetuseks ühe krooni, tehes seda Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul.

Samuti alustati novembri algul Tapa pankade liitmisega. Ühendati Tapa Ühispank ja Tapa Põllumeeste Ühispank. Ümbruskonnas asunud Kadrina ja Lehtse ühispangad aga likvideeriti. Varasemast ajast jäi edasi töötama Tapal sidekontoriga koos tegutsenud Eesti Panga agentuur.

Linna vanadekodu juures aga alustas tegevust sotsiaalõiguslik büroo, kus hakkasid tööle sotsiaalassistent ja õde. Selle büroo ülesandeks oli juhatusi anda sotsiaalsel ja tervislikul alal emadele ja lastele ning neid abistada.
Novembri lõpuks valmis ka linnavalitsuses linnateenijate ja linnavalitsuse ühisel korraldusel „Punane Nurk“. Selleks oli valitud avar ruum linnavalitsuse hoones, mis maitsekalt ja mugavalt sisustati.

Lõpuks leiti ka Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi majast välja aetud laste päevakodule uued ruumid. Selleks sai natsionaliseeritud Johannes ja Leena Reitsniku maja 21. Juuni pst. 7a.

30. novembril peeti Tapa Gümnaasiumi ruumides (Nooruse tänaval) Hariduse- ja Kunstitööliste Ametiühingu Tapa komitee valimiskoosolek, millest võttis osa 54 liiget ja 21 külalist, nende hulgas Järvamaa koolide inspektor sm. Herman Rajamaa. Koosoleku avas Ametiühingu Järvamaa Komitee juhatuse liige sm. Eduard Litter, kes valiti ka koosoleku juhatajaks.

Sm. Rajamaa käsitas koolielu aktuaalseid päevaküsimusi ja andis õpetajatele kasulikke juhtnööre nende töös. Ametiühingu Tapa komitee valiti koosseisus: Harald Arulaane, Friedrich Kruusmaa ja Eduard Litter, asemikuks A. Rõuk. Revisjonikomisjoni valiti A. Kikas, Velli Sepandi ja E. Pallas, asemikuks Juhan Kroon.

Koosolekule järgnes liikmete omavaheline teelaud seltsimehelikkude sidemete tihendamiseks. Samal õhtul pidas Ametiühingu Tapa komitee oma esimese koosoleku, kus otsustati ametid jaotada järgmiselt: Eduard Litter – esimees, Harald Arulaane – sekretär ja Friedrich Kruusmaa – laekur.

Detsembri keskpaigaks oli pankade ühendamine lõpusirgele jõudnud, mille tagajärjel moodustati Põllumajanduslik Krediidiühistu, mis moodustus senistest Tapa Ühispangast, Tapa Põllumeeste Ühispangast, Kadrina Ühispangast ja Lehtse Ühispangast. Asukohaks uuele rahaasutusele jäid senised Tapa Ühispanga ruumid, mis asusid endise Tapa Tarvitajate Ühisuse majas jaama ringteel. Selle Krediidiühistu tegevuspiirkonnaks sai lisaks Tapale Järvamaalt Lehtse vald ja Virumaalt Undla ja Vohnja vallad.

Kuna Eestis oli nüüd uus riigikord, siis peaks lahti kirjutama ka valge terrori ohvrite mälestuse jäädvustamise loo. Kuna Tapa linnast ja ümbruskonnast oli langenud valge terrori ja klassisõja ohvriks rohkesti töölisvõitlejaid ja siinsetes piirkondades asus punaarmeelaste ühis- ja üksikhaudu, siis võeti kavatsuseks nende langenute kalmude avastamine ja korraldamine.

Nii moodustatigi juba septembri keskpaigas selle mälestuse jäädvustamiseks vastav komitee, mille ülesandeks jäi matmispaikade avastamine ja mälestusmärgi püstitamine. Selleks kutsuti üles kõiki Tapa ja ümbruskonna elanikke. Mälestusmärki taheti avada juba 12. detsembriks.

Kustkohast ja kuidas leiti 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu töölisvõitlejate August Lillakase ja Richard Kääri säilmed, sellest ei kõnele keegi sõnagi. Ümbermatmine toimus 29. septembril 1940. aastal, kui töölisvõitlejate surmast oli möödunud juba 16 aastat. Ümbermatmine toimus loomulikult suuremate austusavaldustega väidetavalt hukkamiskohalt Punasele väljakule. Haudade korraldamise ja ümbermatmise oli oma hooleks võtnud Tapa Sõdurite komitee koos Tapa Töölisühinguga. Viimase austuse avaldamiseks kogunesidki Tapa Töölisühingu liikmed eesotsas orkestriga linna Vanaturu platsile, mis oli nüüd Punaseks väljakuks nimetatud. Sealt liiguti rongkäigus punaste lippude ja loosungitega läbi linna. Terroriohvrite maised jäänused olid paigutatud punasesse kirstu, mis kanti rohke rahva osavõtul Punasele väljakule ühishauda.

Hauale paigutati Kompartei, Tapa Töölisühingu, keskkooli ja teiste asutuste ning organisatsioonide poolt pärgi. Austavast ümbermatmisest võttis osa ka Tapa lähema ja kaugema ümbruse töötava rahva organisatsioonide esindajad.

2. detsembriks ei olnud haual küll mingit mälestusmärki ja ega see niipea tulnudki.

Ja nii see aasta saigi peagi läbi.

Hans Arjakse meenutus
Ajalehest “Edasi Kommunismile” 21. juuli 1969

Nii kehtestati nõukogude võim Tapal.

1940. aasta suve revolutsioonilised sündmused Tapal on mul hästi meeles, kuna võtsin nõukogude korra kehtestamisest siin isiklikult osa. Kodanliku korra jäänuste lõplik likvideerimine ja nõukogude võimu täielik maksmapanek toimus siin augustikuus. Ühel õhtul kutsuti meid, aktiviste, kokku majja, kus praegu asub rajooni täitevkomitee. Seal informeerisid meid Paidest siiasõitnud juhtivad seltsimehed eelseisvatest sündmustest ja meie ülesannetest. Kästi järgmisel päeval samasse uuesti kokku tulla. Ilmusime vastavalt korraldusele. Pärast paaritunnist ootamist ilmusid sm. Leesmet Paidest ja teised. Meid jaotati gruppidesse ning saadeti valitsusasutusi ja suuremaid ettevõtteid üle võtma.

Grupp, kuhu mina kuulusin, sai ülesandeks võtta oma kätte politseiasutused. Leonardo Valtsi juhtimisel tegutsev grupp läks üle võtma linnavalitsust. Vastavalt vabariigi, nüüd juba nõukogude vabariigi valitsuse korraldusele olid Tapale kokku tulnud kõik jaoskondade politseinikud koos varustuse ja relvastusega – üle kolmekümne inimese. Politseiülem Kutsar, pärast vastava direktiivi ettelugemist, milles tehti teatavaks, et temal tuleb ametist lahkuda ja kõik varad ning dokumentatsioon üle anda, ilmse vastumeelsusega, kuid alistunud ilmega, pani relva lauale ja andis oma alluvatele korralduse üleandmiseks. Võtsime politseinikelt ära relvad ja varustuse, samuti võtsime üle kogu dokumentatsiooni. Uueks, nüüd juba miilitsaülemaks määrati sm. Ingar, kes hiljem viidi üle tööle Paide riikliku julgeoleku organitesse. Vana kodanlik politsei saadeti laiali. Tolleaegse nn. kaitsepolitsei ülem Jürimaa ja tema abi Kaldmaa aga arreteeriti. Hiljem arreteeriti ka terve rida nende agente, keda nad ise välja andsid.

Võimu ülevõtmine toimus igal pool rahulikul teel, sest kodanlastest võimumeestel oli väga hästi selge, et nende laul on lauldud. Mind määrati tööle miilitsasse, kus tuli võidelda võssa ja varjule pugenud vaenlaste vastu. Likvideerisime edukalt bandiitide pesad ning ka Tapal algas helge nõukogulik elu!

Hans Arjakse

Kaitsepolitsei ülem Jaan Jürimaa (sünd. 09.01.1900 Viljandimaal, Olustveres), arreteeriti 09.10.1940 Tapal Suurturg 2. Tribunal oli 08.03.1941, kus määrati § 58-13; 58-2 järgi 10+5 a. Edasine saatus teadmata.

Rudolf Kaldmaa (sünd. 15.02.1903 Põltsamaal), arreteeriti 29.11.1940 Tapal, Punane t. 1. Tribunal oli 27.02.1941, kus määrati § 58-13; 58-2 järgi 8+3 a. Suri 14.04.1942 Kirovi oblastis kinnipidamiskohas.

Lembit Valtsi kirjapandud meenutus

(Tapa TK esimehe Leonardo Valtsi vend)

Olin siis 14 aastane. Valtside maja juurde kogunesid Leonardo sõbrad, relvastatud töölised Tapa depoost. Sealt suundusid nad politseijaoskonda, kandes kaasas punaseid lippe. Koos töölistega läksid kaasa dr. Karl Kaljas, advokaat Peeter Lainevool, ämmaemand Imastust Leena Laks, ühe Soomusrongide rügemendi ohvitseri koduteenija Tapa mõisast Olga Hunt jt.

Koos sõpradega läksin ka mina ja noorem vend Ferdinand. Eesmärgiks oli teha politsei relvituks. Politsei juba teadis, et oli toimunud revolutsiooniline riigipööre. Salk võttis enda kätte ka postkontori ja raudteejaama. Nendega ühines veel üks grupp relvastatud raudteelasi. Suunduti Tapa mõisa, kus asusid rügemendi kolm soomusautode kolonni. Seal ühinesid salgaga ka revolutsiooniliselt meelestatud sõdurid. Kõik sõjaväelised ülemused arreteeriti. Relvad ja lõhkeaine võeti ära. Selles samas sõjaväeosas teenis samal ajal vend Roland ja seal töötas ka ema Ida Valts. Seega oli kõik teada, kus asusid relvad ja lõhkeaine. Ohvitserid püüdsid küll takistada, kuid see neil ei õnnestunud.

Ajalehest „Eesti Raudteelane“ 20. juuli 1961.
Kirjutab Aleksander Eek:

„Juba noorpõlves hakkasin huvi tundma töölisliikumise vastu. Muretsesin endale K. Marxi ja F. Engelsi teoseid. M. Gorki „Ema“ ja mõned teised pahempoolse sisuga raamatud. Kuna valdasin vene keelt, siis ostsin Tapa jaama ajalehemüügikioskist vahete-vahel saadaolevat „Pravdat“ ja „Izvestijat“.

Kui 1938. aastal hakati Moskva raadio kaudu edasi andma ÜK(b) P ajaloo lühikursuse loenguid, siis kuulasin neid saateid suure tähelepanuga. Nii hakkas kujunema minu maailmavaade.

Kuigi K. Pätsi fašistliku diktatuuri tingimustes oli mõtteosaliste leidmine äärmiselt raske, õnnestus mul siiski kontakti astuda mõnede pahempoolse kallakuga raudteelastega. Nende hulgas olid Tapa depoo lukksepp Leonardo Valts ja vedurijuht Aleksander Ott, kes oli seotud 1924. aasta 1. detsembri relvastatud ülestõusuga.
1939. aastal valiti mind rongiteenijate kutseühingu Tapa komitee esimehe asetäitjaks. Esimeheks sai rongijuht E. Reismaa ja sekretäriks vanemkonduktor Peeter Vaga. Sel ajal hakkasid välispoliitilised sündmused arenema erakordse kiirusega. Fašistlik Saksamaa alustas II Maailmasõda. Eesti kodanlus ootas, et Hitler pöörab oma relvad itta – Nõukogude Liidu vastu ning hakkas tegema ettevalmistusi fašistlikule armeele sobiva platsdarmi loomiseks. Toimusid kiired läbirääkimised Balti riikide kindralstaapide ja riigimeeste vahel. Rahvahulkades kasvas ärevus ja rahulolematus seoses K. Pätsi valitsuse poolt kavatsetava rahvusliku reetmisega.
Kõikjal oli tunda läheneva revolutsiooni hõngu. Kodanlus närvitses. See avaldus isegi selles, et meid, väikseid kutseühingu tegelasi, käis poliitiline politsei kodus usutlemas. Kurja meile tookord küll ei tehtud, kuid nagu hiljem selgus, olime kõik kolm kantud „musta nimekirja“.

21. juunil, kui olin kaubarongiga parajasti Kohtla jaamas, kuulsin raadiost teadet, et J. Uluotsa valitsus on lahkunud ja moodustatud rahvavalitsus eesotsas arsti ja kirjaniku J. Vares-Barbarusega. Juba järgmisel päeval kutsusime kokku kutseühingu juhatuse ja otsustasime koos teiste Tapa raudteelaste kutseühingutega korraldada demonstratsiooni uue valitsuse toetamiseks. Loosungite ja punalippudega kogunesid sõlme ettevõtete töötajad turuplatsile, kust liiguti spordiväljakule. Seal toimus rahvarohke miiting. Kõnedega esinesid Leonardo Valts, mina ja veel mõned seltsimehed. Meeleolu oli ülev, sest „vaikiv olukord“ oli lõppenud ja igaüks võis vabalt oma mõtteid avaldada. Tapa raudteelased ja enamik linna elanikkonnast reageerisid uue valitsuse moodustamisse suure poolehoiuga.

Sellest päevast peale hakkasid ka Tapal arenema kiiresti revolutsioonilised sündmused. Tööliste koosolekud, miitingud ja demonstratsioonid kujunesid sagedasteks nähtusteks. Lisaks kohalikele agitaatoritele hakkasid koosolekutel ja miitingutel kõnedega esinema külalised Tallinnast – Paul Vihalem, Neeme Ruus jt. Uut hoogu selgitustöö süvendamiseks andsid Tapa agitaatoritele 14. ja 15. juulile määratud Riigivolikogu valimised. Need tõotasid kujuneda tõeliselt demokraatlikeks valimisteks. Linna valimisjaoskonna esimehena pühendasin kogu oma vaba aja valimiste ettevalmistamiseks. Töötava Rahva Liidu kandidaat Leonardo Valts sai valimistel täieliku võidu. Tapalased saatsid ta oma esindajana Riigivolikogusse.

Riigivolikogu istungjärgu avamise eel langes mulle osaks austav ülesanne tervitada esimest demokraatlikku rahvaesindust Järvamaa töötajate nimel. Sellekohane otsus võeti üksmeelselt vastu spordiväljakul toimunud rahvamiitingul.

21. juuli varahommikul sõitsimegi koos Riigivolikogu liikme L. Valtsiga Tallinna. Nii avanes mul võimalus viibida Nõukogude Eesti hälli juures. Täites rahvahulkade tahet, võttis Riigivolikogu 21. juulil 1940 vastu ajaloolise deklaratsiooni Eesti kuulutamise kohta Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Samal istungjärgul võttis Riigikogu vastu deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta, maa kuulutati kogu rahva omanduseks, suurmaapidamine likvideeriti ja maa anti maata ning vähese maaga talupoegadele. Kõik talurahva maaostuvõlad, maksuvõlad ja trahvid kustutati. Riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti astumise kohta Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu.

21. juunil 1940 fašistliku valitsuse kukutamisega alanud revolutsioon oli Eestis võitnud. EKP juhtimisel asendas Eesti töörahvas kodanliku korra nõukogude korraga, kehtestas proletariaadi diktatuuri, ühines teiste nõukogude rahvastega ja asus sotsialismi ülesehitamise teele.

A. Eek.“