II maailmasõda – aasta 1941

Jaanuaris sai Tapa kohalik tervishoiuosakond omale moodsad ja avarad ruumid südalinnas asunud natsionaliseeritud Harald Noormetsa majas, kus avati emade ja laste sotsiaalõiguslik büroo, arsti jaoskond ja ambulatoorium. (Tänapäeval asub selle maja asemel vallavalitsuse juurest üle tee jääv plats, kus asuvad teadetetahvlid).

Natsionaliseeritud August Linno trükikoda nimetati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega ümber Tapa Trükikojaks.

21. jaanuaril oli kogu Tapa linn leinalippudes. Äride vaateakendele olid üles seatud Lenini portreed. Tähistati V. I. Lenini 17. surma-aastapäeva. Koolides korraldati õpilastele leinaaktuseid. Läbi linna korraldati tõrvikutega rongkäik, millest võtsid osa ametiühingud, raudteelased, tuletõrje ja punaarmee üksused. Selle rongkäigu kaudu pidavat kajastuma Tapa töörahva tõsine austus ja sügav leinameeleolu 17 aastat tagasi surnud geniaalsele töötava rahva juhile. 22. jaanuaril jätkus V. I. Lenini mälestamine ühendatult 1905. a. 9. jaanuari veriste sündmuste tähistamisega. Kinos „Kalev“ korraldati päeval kell 12 eriseanss, mille vaheaegadel peeti vastavasisulisi kõnesi.

Kui Tapa linna raamatukogus oli 1939. aasta alguses 2054 köidet, 1940. aasta alguses 2185 köidet, siis veebruariks 1941. a. oli see arv tõusnud 2233 peale. Soetati ohtralt juurde kirjandust, mis pidavat vastama töötava rahva huvidele, ehk siis sotsialistlikku ja marksistlikku kirjandust. Varasematel aegadel sellist tööliskonna silmaringi laiendavat kirjandust kodanlusaegses raamatukogus silmaotsaski ei sallitud. Samal ajal, kui sotsialistlikku ja marksistlikku kirjandust juurde toodi, kõrvaldati raamatukogust hulgaliselt töölisvaenulikku, kodanluse klassihuvisid taotlevat ja rahvast pimestavat usulist kirjandust.

Veebruari keskpaigaks oli T.T. Miilitsa Tapa jaoskonnas töörahva õpetaja ja suure juhi V. I. Lenini mälestuse vääriliseks tähistamiseks sisse seatud eriline Lenini nime kandev tuba. Ruum oli maitsekalt dekoreeritud ja varustatud poliitilise ning majandusliku kirjandusega. Tapa miilitsatel hakkas juba 1940. aasta 10. oktoobrist alates ilmuma oma seinaleht, mille nimi oli „Tõusev päike“. Selle lehe toimkonna moodustasid seltsimehed Raiend, Ehasalu ja Holdre. Miilitsa jaoskonna juures asus ka EKP algorganisatsioon, mis pidas koosolekuid kaks korda kuus.

10. veebruaril 1941. a. kinnitas Järvamaa Täitevkomitee oma koosolekul ametisse Tapa Linna Täitevkomitee, koosseisus: esimees – Leonardo Valts, esimehe asetäitja Marta Kant ja sekretär Peep Remma. Natsionaliseeritud Oskar Lasbergi majas asus endine linnavalitsus, mis nüüd hakkas uue korra järele eksisteerima täitevkomiteena. Linnavalitsus oli majja kolinud juba 4. oktoobril 1940. aastal. Kuna maja ülemisel korrusel juba varem Tapa Töölisühing ja teised kutseorganisatsioonid omale ruumid said, siis nüüd viidi alumiselt korruselt osa osakondi, eriti aga kommunaalosakond teisele korrusele ja alumisel korrusel tehti ruumides ümberehitused, kus hakkaski tööle Tapa Täitevkomitee.

Punaarmee aastapäeva veebruaris tähistati kultuurhommikuga, mis oli mõeldud punaarmee populariseerimisele ja selle sangarlikkude juhtide tutvustamisele. Selgitava kõne pidas sm. Erich Int. Kanti ette ka muid meelelahutuslikke ettekandeid.

Veebruari lõpuks oli usuvastane töö Tapal juba teatud hoogu sisse saamas. Siis taheti muuta seda veelgi efektiivsemaks. Selleks moodustati Tapal usuvastase propaganda komitee, kes asus usuvastaseid organiseerima ja usuvastast propagandat teostama nii Tapal kui ka ümberkaudsetes külades.

Raudtee asjaajamine viidi üle venekeelseks. Sellega seoses hakkas Raudteevalitsuse Tapa Tee- ja Ehitusjaoskond omale hankima vene tähestikuga kirjutusmasinaid.

Esimene ränk kokkupuude Tapa linnaelanikel Vene võimudega oli 14. juuni küüditamine. Küüditamise ehk sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ettevalmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid. Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongide ešelonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Sõideti kilomeetrite kaugusele oma sugulaste või tuttavate juurde peitu. Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.

14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja majad otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väärisese rändas läbiotsija taskusse. Ka ei mainitud, et perekonnapead naistest-lastest hiljem eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks kätt taskus. Aega pakkimiseks anti kuni 2 tundi, mõnel pool vaid 20 minutit. Hiljem selgus, et tollane Tapa Täitevkomitee esimees Leonardo Valts oli koju tassinud kohvrite viisi küüditatute maha jäänud vara.

Tapal seisid küüditatute vagunid Soomusrongide haruteel Rotilageda metsas, kus naised-lapsed perekonnapeadest eraldati ja erinevatesse vagunitesse paigutati.

Huvitav on märkida, et äraviidud Tapa depooülema abi Karl Roode, kellele allus Tapal depoo vagunitöökoda, sai eelmisel päeval käsu valmistada ja varustada järgmiseks päevaks 60 kaubavagunit trellide ja vastavate torudega. Tööle asudes olnud mitmesuguseid arvamisi nende vagunite kohta, kuid tõtt ei osanud arvata keegi. Nimetatud tähtajaks siiski niipalju vaguneid varustada ei jõutud ja imelikul kombel leppisid käsuandjad sellega, mis valmis oli, ja lasksid töölised koju. Samal ööl umbes kella 4 paiku vuras auto püssimeestega Roode elukorteri ette ning viimasel tuli alistuda, asuda peaaegu esimesena eelmisel päeval enese poolt valmistatud „puuri”. Mis puutub inimlikkusse küüditamisel, siis seda polnud üldse olemas. Inimesed aeti unepealt üles, ilma et keegi oleks saanud ühes võtta söögiiva või soojemat riietust, mõnedel tuli olla 10 minuti jooksul autos, millega siis veeti vagunisse. Tapal oli rong selleks aetud Tapa Soomusrongi haruteele, kuhu aga võõraid ligi ei lastud. Tapalt küüditatud viidi samal päeval Tamsalusse, kus oli kahe-kolme päevane peatus ning siis hakati jaam-jaama viisi pikkamööda Tartu poole edasi liikuma.

Küüditatute olukorrast nende transportimisel Venemaale saadi pilt juhuslike pealtnägijate ja pääsenute jutustustest. Keegi reisija, kes Tapa jaamas oli näinud küüditatavate naiste vagunit, jutustas olukorrast, kus naine oli sünnitanud vagunis ja ise seejuures surnud. Keegi vanem naine võttis vastsündinu oma sülle, teadmata, mida temaga peale hakata. Noore ema laip lebas veel kaua koristamatult vagunipõrandal.

Keegi vedurijuht, kes sunniviisil oli pandud juhtima küüditatute rongi Tallinnast Tapale, tutvus sel sõidul mitme vaguniga ja avaldas üksikasju küüditatute, naiste ja laste ebainimlikust olukorrast täiskiilutud loomavaguneis. Asja iseloomustamiseks ütles vedurijuht, et kuigi tal olnud olevat tugevad närvid, ei talunud ta siiski seda sõitu. Nii kohutavad olevat olnud need pildid, mis vaguneis avanesid, et keegi ei suudaks neid unustada.

Vaguniuksed olid tavaliselt suletud, raudlatt ees. Õhk oli hingemattev, sest värsket õhku pääses juurde ainult ülevalt väikestest aukudest. Õhku rikkusid ka augud, mis keset põrandat või nurgas täitsid kloseti aset. Ka põrand oli mitmes kohas üle ujutatud. Eriti masendav oli pilt naiste vaguneis, kuhu kesk räpasust ja jälkust oli paisatud naisi ja lapsi rohkem, kui need vagunid suutsid mahutada. Seal oli naisi kõige raskemas olukorras – üks sünnitab enneaegselt, teine lebab minestunult, kolmandal on südamepööritus. Kuskil nurgas hakkab keegi surema. Esineb südameatakke ja verekaotusi. Kellelgi on verejooks, kuid pole sidemeid ega ligniini et abi anda. Paljudel ütlesid närvid üles, mitmed sattusid hüsteerikasse – märatsesid, kraapisid ja tagusid kätega vastu vaguni seinu.

Pilt oli jubedustäratav ja viletsuse määr ületas igasugused inimlikud piirid. Keegi ei saanud nende õnnetute eest hoolitseda, ametlikult neile midagi ei varutud, ka arstimeid mitte. Janu oli põrgulikult piinav. Jaamadesse sisse sõites sirutati trellide vahelt käed välja ja anuti vett.

Ühe iseloomustava näitena olukorrast saab tuua pealtnägija jutustuse järgi Tamsalust: „Hüüdeid ja palveid kuuldus vagunitest. Kuid kõige vähematki ei reageerinud nendele hüüetele rongi saatjaskond. Tamsalulased ei suutnud lõpuks enam taluda. Veepanged täideti veega või piimaga, poest osteti vorsti, leiba, saia ja kõike söödavat, mis üldse kätte saadi ja mindi vagunite juurde. Üks agar tamsalulane lükkas lihtsalt venelasest tunnimehe kõrvale ja kiskus ukse lahti. Meie silmadele avanes masendav pilt. Küüditatud lamasid läbisegi põrandal, kus naised sülelapsi kätel hoidsid. Vagunist väljavoolav õhk oli läpastav ja raske. Kõigi vagunisolevate naiste ja laste näod olid janust punsunud. Kui neile ulatati vee ja piimapanged, siis puhkesid nad nutma. Lühikese ajaga tühjendasid janukannatajad nõud. Kui küüditatud olid janu kustutanud, siis ulatati neile poodidest kokkuostetud toidukraam.“

Naiste-laste vagunitele oli juurdepääs siiski kergem, kuna nad kuulusid B liiki (väljasaadetud) ja neid ei peetud konvoi valve poolt nii ohtlikeks kui mehi, kes olid eraldatud A tähega märgitud vagunitesse (arreteeritud).
Naistel õnnestus jaamades vagunitest välja saata kirju, milles nad kirjeldasid kinnivõtmist ja vagunis valitsevat olukorda. Need, tihti paberitükikestele kritseldatud napid read on jäänud huvitavaiks inimlikeks dokumentideks inimeste läbielamistest, olukorrast ja mõtetest, mis neid valdas ja mis neid suusõnal ei saanud enam jutustada.
Kui Tallinna poolt saabunud küüditatute rongid võeti Tapal kohalike elanike poolt abistavalt vastu, leidsid bolševikud abinõu, kuidas rahva meeleavaldust ja abistavat kätt kõrvale juhtida. Selleks nimelt lasti Tapalt edaspidi need rongid peatumatult läbi sõita. Ja nii võisid paljudele äraküüditatuile Tapale vastu sõitnud omaksed ainult näha trellitatud pikka punast lohet kiirelt jaama läbimas ning vihas ja ahastuses pidid nad oma kodudesse tagasi pöörduma. 

Seoses sõja puhkemisega 22. juunil (22. juunil 1941 algas sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel), hakkasid Tapal hargnema edasised sündmused. Linn võttis kiiresti sõjaaegse välimuse. Sõjaväevoorid, marssivad sõdurid. Parteimeeste peata korraldused, kilplaslik edasi-tagasi voorimine teedel ja raudteel. Kõige sellega kaasnes nõukogude korrale omane terror, arreteerimised. Nagu mujalgi. Et pääseda sellest „õnnistusest”, valgusid paljud linnast lähemasse metsa või maakolkasse varjule, eemale märatsevatest nõukogude võimumeestest. Suuremaks peitupagejate asukohaks kujunes tapalastele Ristsaare raba, kus võis olla ligemale 200 metsavenda peidus. Enamiku neist moodustasid Soomusrongi rügemendist põgenenud ajateenijad-sõdurid.

Kohaliku NKVD juhi kurikuulsa Buškar`i käsul pandi toime arreteerimisi ja mõrvamisi. Tegevust alustas raudtee liinikohus ja sõjatribunal.

Rinde lähenemine tekitas Tapa võimumeeste keskel hirmu ja närvlemist. Suuremate majade katustele seati õhuvaatluspostid. Tänavanurkadel tülitasid kodanikke liiklemisloa nurumisega sõdurpoisid, kuigi nad ise kirja ei tundnud.

1. juulil leidis aset omalaadne tulevahetus. Selle püssiragina kohta teadsid tapalased järgmist pajatada: Kohalikel punajuhtidel ja hävituspataljonlastel olnud andmeid Ambla rajoonis olevate metsavendade kohta. Neid tahetud tabada ja kahjutuks teha. Tähelepanuta metsavendadele lähenemiseks riietatud salk punaväelasi tsiviilriietesse ning saadetud siis teise punasõdurite rühmaga Ambla suunas teele. Samal ajal aga saabunud Tallinnast 30—40 miilitsameest neile abiks. Ka need saadetud Ambla poole teele, kuid teist teed. Siis aga juhtunud see, mis venelaste seas ikka juhtuda võib: need eraldi väljasaadetud üksused sattunud teadmatuses omavahel „sõjaseisukorda” ja peagi arenenud korralik lahing. Venelased taandunud militsionääride eest Tapa-Lehtse raudteeni, seejuures kaotades Tapa komandandi abi ja rea punaväelasi, ka haavatuid olnud mõlemal pool. Hiljem, hommikul valgenedes, selgunud ränk eksitus: militsionäärid pidanud erariietuses punasõdureid metsavendadeks, viimased aga omakorda militsionääre saksa parašütistideks.

Tapagi punased olid agarad täitma Stalini hävitamiskäsku. Kõigepealt hakati ära viima Tapa raudteetöökodade sisseseadeid, masinaid ja tööriistu. Kartuses, et koos masinatega ka töölised evakueeritakse, kadus palju töölisi linnast, otsides varju metsades. Ohtlikuks muutus aga liiklemisega seotud raudteelaste elu: saksa lennumasinate õhurünnakud vene ešelonidele olid sagedased. Rinde lähenedes anti käsk sunnitud taandumisel raudtee rööpmestik lõhkuda. Tapagi äride laod pidid oma uksed avama ahnetele nõukogude meestele.

Esimesed saksa kahurikuulid langesid linna 1. augustil, mil algas otsene võitlus linna pärast. Need esimesed vabaduse kuulutajad tekitasid venelaste keskel peakaotuse. Algas põgenemine. Järgmisel päeval aga teatas täitevkomitee esimees Leonardo Valts rahva julgustamiseks, et oht on punaväe poolt kõrvaldatud ning edaspidine rahu kindlustatud. Vaenlane olevat Eesti pinnalt tagasi aetud. Aga nagu kiuste lajatasid õige pea uued pommid linna. Ja veel ägedamini.

1. augusti lõuna paiku saksa suurtükitule all hakati vene sõdurite poolt jaama lähedal seisvast vagunist välja tassima mingisuguseid valgeid kotte. Peagi levis jutt, et varsti lastakse õhku raudtee 6- kordne veetorn, depood, jaam ning sillad. Kuid õhtu eel said venelased uue käsu ja kiirelt tassiti see kahtlane kraam vagunisse tagasi ja see vagun haagiti viimasesse Tapalt väljuvasse kaubarongi. Tapa jaam, kus seni alati seisid sajad vagunid, oli viimseni vagunitest tühi, isegi küttelao teedelt toodi täiesti kõlbmatud vagunid ja haagiti rongi ja saadeti minema. Pommisaju all vurasid rongid kõik Tallinna suunas. Narva-poolse raudtee lõhkumiseks oli antud käsk, mida ei saadud läbi viia, kuna Tapa depoo meister oli teinud lõhkumismasinale mõningad rikked, mille tõttu see kohe puruneks käsu täitmisele asudes, üles tõmbamata meetritki teeosa.

Õhtu saabudes muutus suurtükiväe tegevus mõlemal poolel eriti hoogsaks, kuid hoolimata venelaste visadusest, tuli neil valida ainult üht – taanduda. Olgugi, et Tapa pommitamise tagajärjel palju ei kannatanud, sai see linn kannatada asiaatide süütamiskire tõttu, mille läbiviijaiks olid kohalikud kommunistid koos komnoortega. Terveks jäid imekombel raudteejaam, veetorn, depood ja sillad.

3. augustil põgenes ka Tapa linna Täitevkomitee terves koosseisus ühes oma pooldajatega. Linnas ei teatud õieti, kes on olukorra peremees kohapeal. Alles terasel vaatlemisel nägi otsiv silm veel punasõdureid ringi luusimas ja kohkunult mindi tagasi varjupaikadesse, sest kardeti nende kätte sattumist. Linn oli nagu välja surnud, andmata enesest elumärki. Õhtupoole algas uuesti laskmine ja teadmatuses oodati järgmise öö saabumist.

Tapa põlemine algas ööl vastu 3. augusti ja lõppes alles 4. augustil sakslaste linna saabumisel. Esimesena süttis Kesk tänaval asuv esmaabipunkt. Sinna olid imelikul kombel venelased taandudes unustanud 3 haavatud saksa sõjaväelast. Kuid samariitlased täitsid oma kohustusi viimse silmapilguni ja kaaskodanike abiga toimetati need haavatud kindlasse varjupaika, ja sakslaste sissetulekul anti nad üle saksa sanitaridele. Üheaegselt süttisid mitmed majad ja varsti tegid leegid oma tööd kõikjal. Tuletõrje tahtis välja astuda, et täita talle antud tõotust „Jumala auks ja ligemise kaitseks”, kuid vähemagi katse puhul kustutada tuld, avati tuletõrjujaile püssituli. Nagu tuletõrjujad ise rääkisid, olnud kommunistliku korra ajal määratud inspektor esimesi, kes kõndinud ringi „tutiga” müts peas ja jaapani vintofka-loks seljas, ning ähvardanud igaüht, kes julgeb minna abiks ligimesele. Kõrgele kumasid leegid, kaugele paistis tuli. Ümbruskonnas olevad metsavennad aga teadsid, et vabastajad on jõudmas kodulinna.

Nagu lõputa lohe veeres venelaste tanke, traktoreid ja muid sõidukeid Ambla poolt, suundudes põhja ranniku suunas. Seda sõitu ei suutnud seisma panna võimas punaarmee ise, ega ka samal hommikul Nõmmküla rajooni välja saadetud naised ja lapsed oma kraavikaevamisega. Saksa sõjavanker tuli ikka kindlamalt ja kindlamalt lähemale.

Venelastel linnas kahureid ei olnud, need olid üles pandud Ohepalu mägedele ja Imastu mõisast merepoole viiva tee äärde. Saksa kahuritule all saatis täitevkomitee esimees Leonardo Valts oma omaksed ja viimased väljast tulnud kommunistide perekonnad Tallinna poole teele. Kogu aeg kestev saksa tuli püsis tunde linnal, suuremat kahju tegemata. Miilitsad olid eelmisel ööl pagenud Tallinna ja Rakvere poole. Täitevkomitee esimehe abi Peeter Kaik oli öösel teinud komitee majas paberite kokkukraapimist ja need hobusel ära viinud Tallinna suunas. Sama päeva õhtul käisid mõned Saksa mootorratturid linnas, sellest lagunes teade kaevikust kaevikusse, kus inimesed olid kokkusurutud olnud mitu päeva. Kõiki täitis vabanemise tunne, olgugi, et ümber linna käis võitlustegevus. Nüüd pommitas linna vene kahurvägi, mis oli asunud Ohepalu, Vohnja ja Kolu mägedele.

3. augustil 1941. kui toimus Tapa linna mahapõletamine, siis sellega said hakkama grupp kommunistlikke noori, kui linnarahvas oli rinde lähenedes ja mobilisatsiooni kartuses maha jätnud oma kodud ning põgenenud linnalähedastesse metsadesse. Olgu öeldud, et peale 14. juuni küüditamist algas juba massiline metsa pagemine. Ja 3. augustil loopisid neli komnoort tühjaks jäänud majade akendesse süütepudeleid. Seda tehti kahuritule ajal, et jätta muljet, nagu süttiks linn kahurimürskudest. Vahepeal tuli vaibus, kuid süüdati uuesti Apteegi ja Rohelise tänava kandist. Inimesed põgenesid põlevast linnast kogu öö ja järgmisel päeval ümbruskonna metsadesse. Tules hävisid kõik suured ilusad hooned. Väiksemad elumajad osaliselt siiski säilisid. Põhiliselt jõudsid süütepudelid hävitada Apteegi tänava majad, sest sõites ise hobuvankril ja sealt pealt pudeleid loopides ei jõutud enam Pika tänava majadele loopida, kuna sakslased olid juba linna sisenemas ja kardeti kinnivõtmist, nii nad põgenesidki hobuvankril. Linn põles leekides suitsusammaste taeva poole tõustes. Taevas lõkendas punases kumas. Kaugele oli see näha.

Ööl vastu 4. augusti kella 4 paiku hommikul saabusid esimesed Saksa üksused linna ja kammisid selle kommunistide jäänustest puhtaks. Rõõmust säravate silmadega valgusid inimesed välja varjenditest ja pelgupaikadest. Inimesed võtsid sakslasi vastu kui päästjaid. Ristsaare metsast tulid linna seal varjul olnud metsavennad. Likvideeriti viimased tuleleegid. Peagi nähti lehvimas sini-must-valget lippu. Oli möödunud aastapikkune halb uni ja võidi märgata inimestes tagasi tulevat ilmet ja kogu olemust, mida võib tuua vabadus.

Kuid ohvriteta ei saabunud vabanemine Tapalegi. Tapa linn kaotas hulk elanikke küüditamise, mobiliseerimise, arreteerimiste ja mõrvamiste läbi. Kogu südalinn hävis tules, kommunistid hävitasid enne sakslaste tulekut 63 elumaja. Peavarjuta jäi 93 perekonda umbes 300 inimesega. Jaama tänav oli täiesti maha põlenud. Põlenud olid Apteegi ja Roheline tänav ning suur osa Pikast tänavast. Kirikute vaheline majade kogum oli ära põlenud.

Apteegihoone oli varemetes. Tuli oli neelanud ka postijaama ja Lehtse valla kantselei, mis asus linnas. Tuli haaras vangimaja ja Langebergi võõrastemaja, 2 vorstitööstust ja ainukese kohaliku trükikoja. Pangahoonesse põles sisse 90 000 rubla sularaha. Maha põles Eduard Tuulisvormi pagariäri Jaama tänaval. Enne linnast lahkumist olid kommunistid tühjaks rüüstanud needki ärid, mis veel olid põlemisest kuidagi pääsenud.

Algas Saksa okupatsioon

Esmajärjekorras asuti kahjude kindlakstegemisele. Ja loota polnud midagi head: südalinn seisis suitsevas ahervares, ühes sellega oli kadunud ka sealne kunagine vilgas elu. Imelikul kombel pääses aga Tapa raudteesõlm sõjast nimetamisväärsete kahjudeta, kui mitte juurde arvata nelja raudtee elumaja. Terveks jäid jaam, veetorn, depood, sillad, isegi raudtee, ilma et oleks sealt juppigi roobast üles kistud või ära lõhutud. Ime läbi säilisid kõik kolm Tapa kirikut. Ainult veerev koosseis oli Tapa jaamast täielikult peale paari vana veduri ära viidud. Kõiki kavatsusi linna hävitamiseks siiski ei suudetud aja puudusel teostada, mistõttu rida tähtsaid ehitusi jäi terveks.

Kohe, 4. auguatil, kui sakslased olid Tapa linna kommunistidest vabastanud, alustasid omavalitsused tööd, koosseisus: maavanem – Herman Lipp, maanõunikud Herman Rajamaa ja Edgar Jaansoo. Tapa linnapeaks sai Arno Niitmeja linnapea abiks Evald Tiits, sekretäriks Eduard Valk.

Septembri keskpaigaks olid vallavalitsustes valminud andmed selle kohta, millisel määral punane mõrvavalitsus “kaitses töötavat rahvast”. Purustatud vabrikute ja rüüstatud talude, kaupluste ning põlenud linnaosade kõrval on veel kurvemaks näiteks vahepeal olnud “valitsusvõimust” allpool toodud nimekirjad nende kohta, kes asusid “vabatahtlikult” elama Venemaale – nagu kirjutas ajaleht “Pravda”, kes kõige julmemal kombel täiesti süütuna tapeti või toimetati siit salaja ära, nii, et neist puuduvad igasugused andmed. Detsembri alguse seisuga oli Tapa linn punase aastaga kaotanud kokku 121 inimest.

Ajalehtedes avaldati massiliselt kuulutusi kadunud inimeste kohta ja paluti teatada, kui keegi on kedagi näinud või teab midagi kadunute kohta. Näiteks otsis Tapa savitöösturit Oskar Udikas`est teateid tema abikaasa. Teada oli, et ta arreteeriti 12. juulil Tapal NKVD poolt ja viidi Rakverre, sealt edasi Tallinna ja Tallinnast saadeti 28. juulil Narva suunas…

Aga juhtus ka nii, et näiteks novembri keskpaigas leiti Tapa linna lähedalt Rotilageda metsast vägivalla tundemärkidega tundmatu meesisik, kellel oli pealuu nüri esemega muljutud, kõik käe- ja jalaluud murtud, nina ja kõrvad ära lõigatud, kõri purustatud. Siis oli laip puusärki asetatud ja leiukohale maetud. Hiljem selgus, et tundmatu jäigi tundmatuks. Tegemist oli soome rahvusest mehega, kes GPU meeste poolt arreteeriti 1941. a. kevadel Tapa baasitööde juures ja pärast julma piinamist tapeti.

Mobilisatsiooniga äraviidute hulka täpselt siis veel ei teatud. Arvestati sõjakahjusid – Tapa linnas kujunes selleks umbes 2 miljonit krooni.

14. detsembril 1941. a. tulid kokku Tapa ümbruses tegutsenud metsavennad, et mälestada suviseid võitlusi ja neis langenuid.
Päev algas kell 13 piduliku jumalateenistusega Tapa Jakobi kirikus. Kell 15 toimus Tapa gümnaasiumi saalis aktus, mille avas Tapa metsavendade juht van. seers. Villem Lepp. Järgnes tänukõne õpetaja-metsavend Bernhard Talvari poolt neile talupidajaile ja kõigile teistele, kes suvel toitsid ja abistasid neid, ehk rohelist polku. Mälestati langenuid.

Tapa ümbruses langesid metsavendadena:

1. Eduard Tõnts, vanemseersant, sünd. 1903, mõrvati 05.07.1941 pealetungil Liivandi talule, laipa ei leitud.
2. Olev Nerska, õpilane Tapalt
3. Heino Loim Türilt, sünd. 1918 Rannus Tartumaal, oli Türil tehnikumi õpilane, mõrvati 13.07.1941 Ristisaare lahingus Koonukõrves.
4. Arnold Päärson, sõjaväeametnik, sünd. 13.02.1904, põgenes sõjaväerongilt, mõrvati punaste poolt 13.07.1941 Ristsaare – Koonukõrves.
5. Viktor Raidmaa, sünd. 10.03.1912, langes Aegviidu juures 21.08. 1941.
6. Raimond Jeks, langenud Saksi mõisa juures hävituspataljoni haarangul.
7. Hillar Ojari, sünd. 1916, langenud Saksi mõisa juures 04.08.1941 hävituspataljoni haarangul.
8. Johannes Rõõmusoks, Tapa metskonna metsnik, langenud Saksi mõisa juures 01.08.1941 hävituspataljoni haarangul.
9. Arnold Makke, leitnant, Tapa Omakaitse liige, langes teenistuskohustuste täitmisel Udriku mõisa juures sõidukite kokkupõrke tagajärjel.
10. Karl Otsa, Tapa Omakaitse liige, langes teenistuskohustuste täitmisel Udriku mõisa juures sõidukite kokkupõrke tagajärjel.
11. Arved Kivikink, Tapa Omakaitse liige, langes haarangul Kuru-Kõrve metsas peituvate punaväelaste vastu.
12. Erich Malvre, sünd. 1901, langes haarangus Ristsaare – Koonukõrve lahingus 13.07.1941.
13. Theodor Koonukõrb, sünd. 16.02.1891, mõrvatud 04.08.1941 Saksis.
14. Vilhelm (Villem) Veltmann, sünd. 21.11.1897, Imastu invaliidide kodu kingsepp, mõrvatud invaliidide kodu lähedal 04.08.1941, oli talupidaja Lokuta külas.
15. 2 tundmatuks jäänud Türi koolipoissi, langesid NKVD ja hävituspataljoni haarangu vastu võideldes 13.07.1941 Ristsaare – Koonukõrve lahingus.

Langenuist on enamik maetud Tapa linnakalmistule, kuna osa on omaste poolt mulda sängitatud nende kodukoha surnuaedadesse.

Õhtul kell 7 oli Tapa Omakaitse ruumides koosviibimine, kus esines sõnavõtuga Haljala koguduse õpetaja Bernhard Talvar, kes oli olnud üks tulisemaid metsavendi. Koosviibimine lõppes maitsva õhtusöögiga ja klaasi vahutava õlle juures ülevas meeleolus.

Üldkokkuvõttes tegutses Tapa ümbruskonnas metsavendadena ligemale 2000 meest. Ainuüksi Albu metsandikus oli koos 1500 meest, Jussis 200 ja samuti teistes paikades. See oli suur abi eesti talumehele ja kogu rahvale, mida metsavennad osutasid bolševike väljalöömiseks Eestimaa pinnalt.

Läbi sai aasta 1941, mida igati õigustatult on nimetatud Eesti rahva kannatuste aastaks.