II maailmasõda – aasta 1943

1943. aasta jaanuaris toimus Tapa jaoskonnas kohtuprotsess, kus karistati sõjavangidega läbikäijaid. Nii mõistis jaoskonnakohtunik 30-aastase Leida Danilovi 2 aastaks vangimajja ühes kodanikuõiguste kaotamisega, kuna sõjavangidega ühendusse astumine oli lubamatu. Nimelt oli L. Danilov 1942. a. kevadel andnud Tapa raudteejaamas nõukogude sõjavangidele võileibu. Sama teo eest said sama karistuse Tapa elanikud: 47-aastane Vassili Meola, 66-aastane Irina Abrastsova, 62-aastane Karl Seepõld ja 35-aastane Kaarel Kaljurahu. Nii viiski võileib neid kaheks aastaks trellide taha.

Veebruari alguses viidi Tapa linnapea Jaan Adel Tapalt üle uuele ametikohale – Petseri linnapeaks. Vastlahkunud linnapea kohuseid jäi täitma kuni uue linnapea määramiseni senine kohusetäitja Peep Pahtma.

Juuni alguses muudeti kogukonnavalitsuste sisseseadmise määrust, mille alusel ei moodustatud enam maavolikogusid, linnavolikogusid ja vallavolikogusid, vaid nende organite ülesanded ja pädevus läksid üle omavalitsuskorporatsiooni juhatajale. Uute nõuandjatena määrati ametisse maavalitsuste juures maanõunikud ja linnas raehärrad. Tapa linna raehärrad nimetati ametisse alles septembri keskpaigaks. Nimetamine toimus Järva maavanema poolt piirkonnakomissari nõusolekul. Vastavalt sellele nimetati Tapa linna raehärradeks Liborius Paal, Juhan Kroon, Jaan Gnadenteich, August Utsar, August Türk, Karl Adamson, Arnold Reisa ja Roman Uudelepp.

Tapale määrati uus linnapea mais 1943. aastal, kelleks sai Valter Perem.
Esimene raehärrade töökoosolek toimus oktoobri viimastel päevadel. See oli koosolek, kus jälle linnakodanike esindus sai kaasa rääkida linna omavalitsuse töös, see oli mitme aasta järele esmakordne. Kohale olid tulnud kõik 8 raehärrat ja linna ettevõtete osakondade juhatajad. Töökoosoleku avas selgitava sõnavõtuga Tapa linnapea Valter Perem.

Sõnavõtust selgus, et Tapa linnavalitsus asus tööle 5. augustil 1941. aastal raskete majanduslike tingimuste juures. Linn oli sõjatules palju kannatanud, bolševikud olid viinud linnakassast pea kõik raha, mistõttu tuli tollasel linnavalitsusel eesotsas linnapea Arno Niitmega tööle asuda rahata. Esimene tegevuskapital saadi saksa sõjaväelt laenuna, milleks oli 12 000 marka. Hiljem, peale Eesti Omavalitsuse loomist hakkas linn igakuulist toetust saama. Alates 1. aprillist 1943. a. oli linnal taas oma eelarve. Eelarve oli 1943. aastaks koostatud tasakaalus 100 000 riigimarka, milles kuni 1. oktoobrini oli tulusid 40 307.44 riigimarka rohkem kui kulusid.

Selleks ajaks olid linnal järgmised ettevõtted: kütteladu, veovoor, jahuveski ja lihajärelvalveasutis. Tapa esimesel raehärrade koosolekul viibis külalisena kohal ka Tapa endine linnapea Jaan Adel.

Kui Tapa saksa okupatsiooniaegne esimene linnapea Arno Niitme siirdus linnapea ametist Tapa Gümnaasiumi direktoriks, siis nüüd vabastas Eesti Omavalitsuse juht oma otsusega 1. juulist 1943. a. ta direktori ametist. Ja sellesama otsusega määras ta Arno Niitme uueks Gustav-Adolfi Gümnaasiumi direktoriks. Nii lahkus lugupeetud ja kõigi poolt austatud A. Niitme Tapalt.
Uueks Tapa Gümnaasiumi direktoriks määras Eesti Omavalitsuse juht endise Rakvere linnapea Oskar Kalmisto.

Juba kevadest alates töötasid Tapa linna turbarabas, mis asus linnast 2 km. kaugusel, Tapa koolide õpilased. Õpilasi oli umbes 50, kes varusid seal koolidele ja linna asutustele kütteturvast. Õpilased said oma töö eest vastavat tasu ja neile oli välja antud rasketöölise lisatoidukaardid. Ühissööklast varustati õpilasi sooja toiduga. Turbarabasse läksid kevadel tööle need õpilased, kes ei soovinud minna põllutöödele.

Toiduainetega oli väga kitsas, samuti loomatoiduga. Juuli kuus, kui linna pagarid võtsid osa kütte muretsemisest eelolevaks talveks, anti järgnevatel nädalatel linnaelanikele leiva asemel leivajahu. Leiba küpsetas niikaua Tarvitajateühisuse leivatööstus, nii et neil ostjatel, kel teenistuslikel põhjustel leiva küpsetamine kodus võimalik ei olnud, said osta äridest valmisleivad. Paljud aga küpsetasid ise.
Samuti said linnavalitsuse korraldusel Tapa linnas asuvad loomapidajad osta soola kuni 5 kg. Soola anti ainult veise- ja hobusepidajaile.

Tapa linnavalitsusel oli kokkulepe Imastu metskonnaga, et võis välja anda linnaelanikele isevarustamise korras kändude ülestöötamiseks lubasid endisel Tapa asunduse maa-alal. Kui kohapeal kogunes kokku vastav arv kändude ülestöötajaid, siis telliti Tallinnast kohale mehaaniline kännutõstja. Ka kahel varasemal aastal anti niimoodi kände isevarumise korras. See ei olnud just kõige efektiivsem kütte varumise võimalus ja nii oli kändude soovijaid siiski võrdlemisi vähe.

Linna majaomanikud, kellede hooned said sõjas tublisti kannatada ja kus oli veel hädavajalik remont tegemata, said linnavalitsuse korraldusel mõningaid materjale nagu tsementi, naelu, katusepappi jne. Et saaks hädapärastki remonti teha.

Küttega olid aga väga suured probleemid. Tapa linnavalitsusele oli 1943/44 küttehooajaks vabaks antud niivõrd väike kogus küttepuid et igale soovijale ei olnud võimalik puid anda. Linna küttelaost, mis asus Turu tänaval, said puid esmajärjekorras Eesti Leegionis või Saksa sõjaväes teenivate vabatahtlike perekonnad, milleks neil tuli end linnavalitsuse küttelao juhataja juures registreerida. Paljud linnaelanikud siiski kasutasid isevarumise võimalust ja olid omale korralikud küttevarud soetanud, mõnel oli isegi eelmisest kütteperioodist kütet järel.

Minnes veidi ajas tagasi, teeme vahelepõike:
„Tapa linn ja selle ümbrus olid bolševike ajal „sipelgapesa“ sarnased,“ kirjutas metsainspektor Puhvel. „Seal töötasid tuhanded sunnitöölised ja suur hulk Põhja-Eesti mehi olid sinna käsutatud hobustega mulda vedama. Selle sagimise juures ei saanud keegi aru, mis seal tehti.“

Mis seal siis tehti?

Veeti mulda ühest kohast teise ja varsti veeti sama muld vanasse kohta tagasi. Sajad traktorid töötasid ja veoautod vurasid mööda teid ja välju. Räägiti, et sinna pidi tulema suurim ja moodsaim lennubaas maa-aluste angaaride ja betoonist startimisteedega. Huvitav oli seejuures ka bolševike poolt teostatav maade võõrandamine ja elanikele tasu maksmine. Ametnik ilmus talusse, andis omanikule 300 rubla ja teatas, et viimane peab talust lahkuma kahe tunni jooksul. Kui keegi küsis, mis ta peab selle rahaga tegema ja kuhu minema, sai ta vastuseks, et mingu kuhu tahab ja söögu seda raha surmani.

Lennuvälja alla oli võetud Tapa metsandikust Põldsaare vahtkonnast 55 ha suurune 1. klassi 100-aastase kuusemetsaga kaetud maa-ala ning mitusada hektarit talumaad. Puud kisti traktori abil koos juurtega üles ja kasutati sealsamas ehituste juures igasuguseks materjaliks.

Aga siis tuli sõda ja tõmbas sellele ehitusele ja kogu kavale kriipsu peale. Järele jäi aga õudne maastik. Seal, kus kilomeetrite viisi lokkasid viljapõllud ja mühas mets, haigutas nüüd vastu lage kõrb üleskuhjatud mullavallidega, tohutute paekivi mägedega, kruusaväljadega, betoneeritud teedega ja sügavate aukudega.

Metsastamise ja kultiveerimise väljavaated olid tööjõu puudusel lootusetud. Vaid paari aasta möödudes oleks see väli aga kattunud rohu ja lepavõsaga, mis kultiveerimise oleks teinud võimatuks. Kohalikud metsaametnikud otsustasid siiski pöörduda Tapa linnavalitsuse, koolijuhatajate ja elanike poole tööjõu saamiseks, rõhutades ja kirjeldades selle töö tähtsust ja vajalikkust. See andis tagajärgi: ühe nädala jooksul oli rajatud 52 ha metsakultuure. Seega oli riigimetsa maadel küsimus õnnelikult lahendatud.

Sealsamas kõrval paistis see talumaadel välja aga kurvana. Need maad olid küll taludele tagasi antud, kuid keegi talupidajaist ei leidnud enam piirikive ega teadnud, mida selle rikutud maaga peale hakata.

Juuli lõpus võis hakata esitama avaldusi seltside uuesti registreerimiseks. Vastavalt kindralkomissari sellekohasele määrusele esitasid kohaliku politseikomissari kaudu avaldused uuesti tegutsemise alustamiseks Tapa Linna Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, Tapa Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts ehk Hariduse Selts ja Tapa Meestelaulu Selts. Kohalikud sportlased jäid tegutsema maakondliku spordiseltsi „Järvapojad“ osakonnana.

Aegajalt anti tollastes ajalehtedes teada elanikele pimendamise aegadest, mis olid näiteks 29. juulist kuni 5. augustini kella 19.50-st kuni hommikul kella 05.05-ni. Sel ajal pidid inimesed katma oma majade ja korterite aknad nii, et sealt valgust läbi ei paistaks. Nii välditi linna öist pommitamist, et lennukid ei näeks üleval lennates, et all on linn.

1943. a. augustis pühitseti Tapa linna vabastamise 2. aastapäeva 8. augustil. Linna õige vabastamise päev oli 4. augustil 1941. a. Hommikul kell 8 helisesid kirikukellad ja heisati hoonetele rahvuslipud. Pidulikud jumalateenistused algasid kell 10 ja kell 11 hommikul. Kell 13 päeval oli pärgade asetamine surnuaial võitluses langenud metsavendade ja saksa sõdurite haudadele ja õigeusu kiriku koguduse surnuaial Vabadussõjas langenute mälestusmärgile. Spordiväljakul toimus kell 15 vabaõhu aktus, kus esitati Tapa laulupäeva ettekandeid. Esines Tallinna kaitsepataljoni orkester, mida juhatas Tapal juba ammugi tuntud muusikamees Friedrich Tammar.

Kui saabunud oli augusti keskpaik, siis pidas Tapa Ühispank oma peakoosolekut. Seesama pank, millega liideti bolševike ajal Lehtse Ühispank, Kadrina Ühispank ja Tapa Põllumeeste Ühispank. Juhatusse valiti esimees Toomas Lutrik ja teisteks liikmeteks Johannes Terts ja Johannes Tamm. Panga nõukogusse valiti: A. Ant esimeheks ja liikmeteks Hans Lõõnik, Kustav Laupa, Gustav Tamm, Leopold Paal ja Arnold Paal. Revisjonikomisjoni kuulusid Andres Vaher, August Türk ja M. Bürger. Pank toimetas kohapeal kõiki pangaoperatsioone ja nagu aruandest selgus, oli see töötanud kasumiga ning olukord oli stabiilne. 1942. a. läbikäik oli üle 6 miljoni riigimarga.

Ka Tapa Majandusühistu pidas augustis oma korralist koosolekut. Viimane peakoosolek oli peetud märtsis 1940. aastal. Ühing, olles Tapal suurimaks kaubandusettevõtteks, mis omas ka tööstusi, kannatas bolševike rüüstamise ja põletamise tagajärjel tugevasti. 1941. a. lahingutes hävis ühingul varandusi üle 60 000 riigimarga väärtuses.

1943. aasta keskpaigaks oli leitud ka kõigile inimestele kodu, kes oma elupaigast linna suurpõlengus olid ilma jäänud.

Septembris alustas linnavalitsus Eraomanduse Taastamise määruse põhjal Idaaladel natsionaliseeritud majade tagasiandmist endistele omanikele. Majade tagastamine toimus lihtsustatud korras palve esitamisega linnavalitsuse kinnisvarade kinnitusjaoskonnale endise omaniku või tema õigusjärglase poolt. Vara tagastamise kohta tehti märge kinnisvara kinnisturegistrisse. Tagastamise kohta andis tunnistuse välja Tapa linnavalitsus.

Augusti lõpus siirdusid põllutöödele ka Tapa linnavalitsuse ametnikud linnapea Valter Peremiga eesotsas. Põllutööle minek toimus gruppidena eri aegadel, nii et linnavalitsuse töö selle all ei kannatanud.

Raiekohuslased aga siirdusid metsatöödele, mis suuremas osas tehti Aegviidu metskannas, väiksemal osal Tapa metskonnas. Tapal oli raiekohuslasi 830 inimest, kellest naisi umbes 650 isikut. Iga meeskohuslane pidi küttepuid üles töötama 16 m3 ja naisisikud 8 m3.

Oktoobris algas Tapa linna elanikele ja põllumeestele aknaklaasi müük. Müük toimus linnavalitsuse poolt välja antud ostulubade alusel. Müüma hakati aknaklaasi Eduard Seidelbergi kaupluses. Ostulubasid anti välja esmajärjekorras neile isikutele, kes seda kõige rohkem vajasid.

Et oma talvevarusid täiendada, voorisid linlased korvidega käia küll seenel, küll marjul. Isegi juur- ja kõrsviljad korjati ära varem, kui tavaliselt, sest muidu võis mõne kodaniku kartuli- või kaalikamaalt saak lihtsalt kaduma minna. Vakamaapidajad tegid üheskoos viljapeksu talgud, kus masindati nisu, rukist ja segavilja. Masina saamisega oli raskusi, kuid leidlikud mehed ei jäänud hätta. Remonditi ise vanast ajast seismajäänud aurukatel, mis kandis ehitusaastat 1898 ja nii teostati viljapeks linnaäärsetes taludes.

Linnavalitsus korraldas seene- ja marjakorjamise ekskursioone oma veomasinaga Pala metsadesse, millest oli osavõtjaid niivõrd rohkesti, et tekkis riid istekohtade pärast. Tavaliselt sõideti Palale sakslaste puuveo masinatel.

Septembri lõpus kolis Tapale ka hambaarst, mis seni linnas puudus. Tapalaste hambad polnud mitu aastat näinud korralikku ravi. Nüüd aga oli selle ala esindaja nii katkiste hammastega kodanike hulka julgenud elama asuda.

Et edukamalt täita sõjaajast tulenevaid abistamise kohustusi, asus ERÜ Järva ringkonnajuht Evald Tiits Tapale, kuna Tapal kui raudteede ristumiskohas oli abivajavaid läbisõitjaid rohkem kui vaikses Paides. ERÜ avas oma ruumid Tapa Tarvitajateühistu majas Tapa Ühispanga kõrval. Oktoobri keskpaigas tuli linnavalitsuse korraldusel ja ikka ostulubadega linnaelanikele jaotamisele mitmesuguseid jalanõusid, nagu nahast ja puust tänavajalatsid, kalossid, toakingad jm. Juba suvel määratud ja nüüd lõpuks kohale saabunud jalatsid kooliõpilastele tulid jaotamisele Tapa koolide poolt. Õpilaste jaoks määratud jalanõude hulk oli aga üsna väike ja nii võimaldati jalatseid osta vaid neil õpilastel, kes neid tõesti äärmiselt vajasid. Linna varustusosakonnal oli raske ostuvajadusi kontrollida ja et jagamine toimuks õiglaselt, antigi jagamine koolide hooleks, kus ostuvajadust sai kergemini kontrollida. Tapa linna varustusosakonna juhatajaks oli linnanõunik Peep Pahtma.

Tapal töötas üks juut, kes oli sõjavang, nimega Nikoli Nirman, töötas ta Tapa saeveskis. Seal töötas ka naisterahvas, kelle nimi oli Helene Veidentamm. Maikuu algul oli ta juudile toonud toiduaineid ja saanud selle eest vastu sineli. Kuna aga sõjavangidega sellist ühendusse astumist polnud lubatud, siis võeti H. Veidentamm jaoskonnakohtus vastutusele. Ta tunnistas end süüdi ja kohus karistas teda 1-aastase vanglas istumisega. Veidentamm kaebas otsuse edasi ja palus kergemat karistust, kuna vang olevat seletanud, et tal on õigus omi riideid müüa. Ringkonnakohus kergendaski määratud karistust ja mõistis Veidentammi 6-kuuks vanglasse, võttes arvesse ka eelvangistuse. Mis jäigi vaesel Helenel üle, kui sinel selgas vangi minna.

Novembri keskpaigas murdsid vargad sisse Tapal asuvasse riidekauplusse. Sissepääsemiseks oli välisuksel lukk lõhutud ja sisemise ukse klaasid olid purustatud. Vargad viisid kaasa trikoopesu ja muud pudukaupa, aga ülikonna- ja palituriideid nad ei võtnud. Eks ta õige ju kah, et mis siin kehval ajal niiväga ülikonnatada, pesu ja pudupadu kulus aga kohe ära. Kes vargad olid, teada ei saadudki.
Samal ajal läks Tapale kokkutoodud normiviljast osa rukkeid linna jahuveskisse, kus siis sellest linnaelanikele leivajahu jahvatati. Kokkutoodud normirukkist hoiti Eduard Seidelbergi ladudes ja toodi aina juurde.

Ka meeskoor alustas lauluharjutustega, värvati ka uusi lauljaid.

Novembri lõpul saadeti Tapa ERÜ ringkonnaameti poolt erakorraliselt eesti rindevõitlejatele kingituspakke. Sõjameestele läksid pakke viima kaks esindajat ERÜ keskameti juurest ja Tapalt läks kaasa linnaelanike esindajana proua Raska. Pakkide koostamiseks koguti linnaelanikelt annetusi nii raha kui ka esemete näol.

Kuna saksa okupatsiooni ajal oli võetud Tapa Gümnaasiumi hoone sõjaväehaiglaks, kuhu toodi rindelt haiged ja haavatud, siis ei olnud majas õppetöö mõeldav. Nii otsustati esialgselt alustada õppetööga Ambla algkooli ruumides 1. novembril. Kuid Amblas puudus võimalus õpilaste majutamiseks ja toitlustamise tingimused ei olnud soodsad, siis alustati õppetööd Imastu mõisa härrastemajas väikese hilinemisega – 8. novembril.

Sama kuu lõpus asus Tapa linnavalitsus jagama vabatahtlike rindevõitlejate omastele aed- ja juurvilju. Esialgu tulid jagamisele kapsad ja porgandid, hiljem ka teisi juurvilju – peete ja kaalikaid.
Samuti lasti Tapa linnavalitsuse korraldusel müügile katusetõrva pappkatuste tõrvamiseks. Aknaklaasi müüdi nüüd ka juba korterite valdajatele akende parandamiseks.

Avaldati ka kuulutus, milles teatati, et õhukaitse vajab õhurünnakute ajal ja pärast seda telefoni ning paluti seepärast sel ajal mitte pidada erakõnesid.

Ega Tapa elanikud ka ilma apteegita ei jäänud. Mahapõletatud apteegi omanik Johan Pari oli niivõrd kiiresti ja operatiivselt asutanud uue apteegi, mis asus Pikk 18 majas alumisel korrusel.

Kooliõpilased kogusid sügisel ravimtaimi ning viisid need Pari apteeki. Nii koguti 1943. aasta novembriks üle 300 kg mitmesuguseid ravimtaimi.

Detsembri keskpaigas teatati natsionaliseeritud krundiomanikele, et ka neil on nüüd võimalus anda sisse avaldusi kruntide tagasi saamiseks. Avaldusplankette sai notari juurest ja seda pidi tegema üsna kiiresti, sest avaldusi võeti vastu vaid 1. jaanuarini 1944. aastal.

Enne jõule oli Tapa linnavalitsusel võimalus vähesel määral jagada ostulubasid petrooli ostmiseks neile elanikele, kelledel puudus korteris elektrivalgustus. Eelistatud seisus ostulubade saamisel olid väikeste lastega emad. Väga vähesel määral jagati ostulubasid pastlate ostmiseks ja nahka jalatsite parandamiseks.

Tapa jahuveski, mis selle ajani oli linnavalitsusele renditud endise omaniku Jaan Krusbachi poolt, läks ka enne jõule üle uuele rentnikule. Veski rentnikuks sai Rakvere tööstur Uueni, kellel varem oli olnud Tapal mehaanika- ja rauatöökoda. Temal oli plaan lasta veski käiku kahe paari kividega ja viia läbi veskis rida uuendusi.