II maailmasõda – aasta 1944

Kohe jaanuari alguses sai oma majja tagasi õppetööd jätkama Tapa algkool. Sakslased olid hoone vabastanud. Enne seda toimus õppetöö ajutistes ruumides ning kahes vahetuses ja ülepäeviti igale klassile. Samuti tulid Imastu mõisa härrastemajast ära Tapa algkooli majja gümnaasiumiklassid. Kuna algkoolimajas oli selle aja nõuetele vastav köök, lahendas see ka õpilaste sooja toidu valmistamise küsimuse, mis oli ajutiste ruumide juures üks valusamaid küsimusi.

Muuseas – Tapal oli Kalju Riis`il hõberebasekasvatus, mis asus Pärna tänaval. Tema ostis ümbruskannast kokku kõiksugu hukkunud loomi ja isegi tööks kõlbmatuid hobuseid, millega oma hoolealuseid toita.

Siis algas veebruari mobilisatsioon. Kindralinspektori poolt 30. jaanuaril 1944. a. antud aastail 1904 – 1923 sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse põhjal kohustati Tapa Kaitseteenistuse vastuvõtu punkti Nigoli pst. 3 kogunema järgmiselt:

03.02.1944 – Tapa linnas elavaid kohuslasi.
06.02.1944 – Lehtse vallas elavaid kohuslasi.
07.02.1944 – Ambla vallas elavaid kohuslasi.
08.02.1944 – Tapa linnas elavaid kohuslasi.

Kaitseteenistuse kohuslasel pidi vastuvõtu punkti ilmudes kaasas olema:
1. Isikutunnistus ja arvestamisasutuse poolt välja antud registreerimiskaardi lõige C,
2. Kolme päeva toit, lusikas ja jooginõu,
3. Seep, käterätik ning muud vajalikud puhtuse ja korrashoiu abinõud,
4. Pakkimisvahend seljariiete koju tagasi saatmiseks.

Ühtlasi kutsuti üles kõiki võitlusvõimelisi mehi, kes ei kuulunud nendesse sünniaastakäikudesse, vabatahtlikena ilmuma vastuvõtupunktidesse kaitseteenistusse astumiseks.
Kõigile neile, kes said määratud komisjoni poolt uuele arstlikule järelvaatusele, kutsuti 15. märtsil 1944. a. Paide staapi.

Märtsi lõpuks oli ka otsustatud, kui palju tuleb Tapa linnal kohustusliku külvikava järgi kevadel külvata, mis oli 0,5 ha nisu, 2,5 ha otsa ja 2 ha kartuleid. Seega oli kohustuslikku külvipinda üldse kokku 5 ha.

Märts oli Tapa linna jaoks taaskord hävitamise aeg. Hoolimata sellest, et Tapa elanikkond kuulus kaugeltki valdavas enamuses töölisklassi, kelle kaitsjana reklaamisid endid bolševikud, olid mitmel ööl ilmunud linna kohale enamlaste kümned mõrvalennukid ja katnud lainelistes rünnakutes linna arvukate lõhke- ja süütepommidega. Ametivõimud tegutsesid neis rünnakutes tänuväärse ettenägelikkusega, mille tõttu oli Tapa evakueerimine teostunud juba aegsasti ja nii ei saavutanud rünnakud oma otsest eesmärki ega suutnud tappa olulisel hulgal elanikke.
Küll aga muudeti suur hulk Tapa linna maju rusuhunnikuteks või elamiskõlbmatuks. Nende rusude vahel selgus kõige kujukamalt bolševismi „õnnistus“, mida ta tõotas Euroopa „töötavale rahvale“.

(Tapa pommitamisest saate täpsemalt lugeda muuseumi kodulehe aadressilt: https://www.tapamuuseum.ee/ajalugu/tapa-linn/tapa-pommitamine ning vaadata suurt pildigaleriid Tapa pommitamise tagajärgedest.)

Kui palju hukkus Tapa linna elanikke märtsi õhurünnakutes, pole täpselt teada. Ajalehtedesse ilmusid mõned harvad matuse kuulutused, nagu näiteks:

„Tapal õhurünnaku ohvrina langenud armast raudteeõde Julie-Johanna Sauenbergi, sünd. 26. dets. 1900, surn. 18. märtsil 1944, mälestavad kurbuses…“

Aprilli teises pooles võimaldati kõigile Tapa linna seapidajatele sigade punataudi leviku vältimiseks sigade kaitsepookimist. Samuti pakkus linnavalitsus elanikele võimalust suveks kasutada aiamaad. Kõik soovijad registreerisid ennast linna kantseleis.

Kõigile Tapa ja ümbruskonna elanikele olid antud välja elatustarbeainete kaardid. Nende kaartide alusel väljastati elanikkonnale toiduaineid. Näiteks: mai esimesel nädalal sai nende kaartidega osta võid ja margariini 100g; juustu 250g; nisujahu 1kg; 0,5kg ehk üks purk linnaseekstrakti iga elaniku kohta. Erikupong herneste saamiseks pikendati 23. maini. Maakauplustes, kus margariini ei olnud, anti võid. Anti ka searasva (seapekki) 100g. Sellised kogused olid ühe toitlustusnädala jooksul tarbimiseks. Viinakupongid pikendati 28. maini.

Mai alguses andis ERÜ Järva ringkonnajuht Evald Tiits teada, et Tapa linnas õhurünnaku all kannatanutele ja Tallinnast Järvamaale evakueeritud inimestele, kes kaotasid riietusesemeid Tallinna pommitamisel, oli määratud ameti kaudu vähemal määral tekstiilesemeid. Jaotamisele tulid peamiselt väikelaste riided, voodipesu ja piiratud koguses meeste ja naiste pesu ja pealisriideid. Selleks, et saada riideesemeid, pidi esitama avalduse ERÜ Järva ringkonnaametile Tapal, Pikk tn. 27, lisama sinna juurde politsei poolt väljastatud tõendi vallasvara ja riietusesemete täieliku hävimise või kaotsimineku kohta õhurünnakul.

Ööl vastu 9. maid 1944. a. pommitati taas sõjaväeešelone Tapa raudteesõlmes, mille tagajärjel tekkis 4 tugevat plahvatust ja sellest tekkinud tulekahjud võtsid enda alla suure osa raudteesõlmest. Terrorirünnak haaras kogu Järvamaad, tuues kaitsetuile naistele ja lastele nõukogude „paradiislikku õnnistust“ sel teel, et heitsid oma pommikoormad täiesti valimatult ja eesmärgitult alla üksikuile kaitsetuile küladele ja taludele üle maakonna. Suuremaid kahjustusi suudeti tekitada siiski vaid Tapa linnas, kus järjekordselt purunes mõningaid elumaju ning elanikke jäi peavarjuta. Pomme loobiti eesmärgitult, hajutatult ja mõttetult metsadesse, karjamaadele ja põldudele. Üks hukkunu Tapal, umbes kümmekond kannatada saanud hoonet, akende purunemine samuti kümnekonnal majal ning ühe hobuse ja ühe lehma surm, siis olidki nimetatud kõik kahjud, mis nõukogude „sangarlikkus“ ja kuni paarsada pommi seekord umbes paari tunni kestel tekitada suutsid.

Seda kindlamini tõendas aga uus terrorirünnak, et Nõukogudele pole miski püha ning et seni, kuni on olemas veel ükski bolševik ja Nõukogudel veel ükski lennuk, ei ole tagatud rahuliku töötaja julgeolek ka kaugeimas metsakülas.

15. – 21. maini jagati elanikkonnale elatustarbeainete kaartide alusel võid ja margariini 100g. Sama palju jagati ka suhkurt. 29. maist – 4. juunini jagati võid 100g, margariini 100g, suhkurt aga anti kolmekordne kogus kolmeks perioodiks korraga. Suhkurt said 0 – 5 aastased väikelapsed 2400g, 6 – 17 aastased noored ja vanemad normaaltarbijad 1200g. Lisakaardi A omanikud said ühe perioodi kohta 2160g. suhkurt. Soola anti ühekordselt 2 kg. ja sahhariini 1 karp, milles oli 100 tabletti. Elatustarbeainete kaartidega arvestamine oli tegelikult palju keerulisem, osa kaarte asendati teistega, osa tühistati, kogused kaardil märgitud summadest erinesid vastavalt võimalustele.

25. juulil 1944. a. toimus veel üks õhurünnak Tapa linnale, kus hukkusid meditsiini tudeng Olga Jakone (26.10.1921 – 27.07.1944) ning tema isa Aleksander Jakone (03.08.1887 – 31.07.1944). Mõlemad surid pärast pommitamist saadud vigastustesse. Aleksander Jakone oli Tapal raudteearsti Viktor Kibbermanni abi.

Septembri algupoole toimus Tapa haavatute kogumispunktis külastamine üle päeva, kusjuures külakostiks toodi igasuguseid maiustusi ja hädatarvilikke pisiesemeid. Linnas korraldati ERÜ ja naisomakaitse liikmete poolt haavatute jaoks linna aedadest marjade kogumist. Külastajad tõid haavatutele ka võileibu, paberosse jm. Samuti pakuti neile mitmesuguseid meelelahutuslikke etteasteid, mis said sooja vastuvõtu osaliseks.

1944. aasta 21. septembril saabus Tapale 8. Eesti Laskurkorpuse 221. tankipolk sm. Protšenko juhtimisel. Kuidas nad ise oma sõjasaaki kirjeldasid – „Sakslastelt sõjasaagiks saadud 50 suurtükki, suur hulk kuulipildujaid, 5 raudtee-ešeloni laadungitega ja 10 suurt ladu laskemoonaga, sidevara ja muid sõjalisi materjale. Vangi võeti üle 300 saksa sõduri ja ohvitseri.“ Nii kirjutas 23. septembril 1944. aastal Punaarmee 7. laskurdiviisi poliitosakonna ajaleht „Punaväelane“.

(Kas tasuks sellest jutust kasvõi pooltki uskuda? Juba sellepärast mitte, et sakslased taandumisel lasid ise oma laskemoona laod õhku, mis asusid Roti metsas ja kus praegugi veel haigutavad plahvatuste tekitatud suured süvendid ning hiljutise metsaistutamise käigus sealses piirkonnas tuli maapõuest välja kenake hulk lömmis ja tugevalt muljutud laskmata püssipadruneid, milledel kuulidki küljes. Laskemoona ladusid oli ilmselt kaks hoonet, üks suurem ja teine väiksem.)

„Vabastajaid“ võttis vastu purustatud linn. Lõunapool raudteed asuvast linnast seisis 2/3 varemetes, polnud olemaski Lille, Jaama ja Apteegi tänavat, rusuhunnikud palistasid Pikka ja Rohelist tänavat, osaliselt rusudes oli ka jaamahoone (idapoolne ots). Polnud ühtegi ettevõtet, mida olnuks võimalik käiku lasta.

22. septembril 1944. aastal sai Tapa Täitevkomitee esimeheks sm. August Paluvee ja sekretäriks Lembit Tamm, kes töötas hiljem Tapa I Keskkoolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana.

Algas 51 aasta pikkune uus Nõukogude okupatsioon.

Väljavõte Ilmar Jaksi raamatust “Saaremaalt Leninradi “, milles autor jutustab Tapa endises saksa aegses vangilaagris asunud 54. Vene jalaväe tagavarapolku mobiliseeritud eestlaste jõuluõhtust 1944. aastal.

Jõuluõhtu traataia taga

Isegi sel aastal tulid jõulud… Neile traataias eesti meestele Tapa jaama taga, keda mõnikord orkestri saatel sinna veetakse.

Kuni viimase hetkeni ei kõneldud lähenevaist pühadest midagi. Isegi jõulupühade „reaktsioonilisest olemusest“ pole roodu komsorg või pataljoni partorg vaevaks võtnud jutustada. Meie valitsejad – vene inimesed – näivad üle vaatavat sellisest kodanlise maailma veiderdamisest. Või kas too vaevalt paarikümnene naisohvitser, meie poliitjuht ja kasvataja. Kas ta üldse on teadlikki meie maailma tähtpäevadest, suurimast, mis ukse ees? Ta on pisut üleolev oma õndsakstegevas usus, süstides oma kasvandikele, endisse vangilaagrisse kehalisele ja vaimsele dieedile asetatud meestele, isegi jõululaupäeva varasel hommikutunnil poliitharidust, mis on paljaspäiste meeste hommiku-, õhtu- ja söögipalveks.

Üksteistkümmend lööki, mis vabastasid kodumaa. Stalingrad, Sevastoopol, Karjala Kannas, Narva… Tütarlaps otse kurjustab – on ehtsalt ja teesklematult mures ja hämmastunud meie ebakultuursuse ja huvivaesuse üle – kui mõni meist, nariserval istuvaist, tukkuvaist – järjekordselt ei tea, mitmes järjekorras oli see löök, mis Maarjamaa vabaks pühkis… Vot, vot, seltsimehed – patšemuu tavarišah…
Üheteistkümnendal tunnil tuli aga pomm! Poliittunni lõppedes käsutati rood välja paigale: rooduvanemal midagi ütelda. Terve rida korraldusi: naridele uued kuuseoksad, juuksed siledaks, valge riideriba pluusekaeluse alla, pagunitesse papp või vineeritükk ning korralikult kinni õmmelda – vot! Kolm meest jõulukuuse järele – õhtul tulevat „prasdnik“!

Tuligi prasdnik. Köögis serveeriti esimene üllatus suurendatud portsu hirsipudru näol, millele lisandus suutäis vodkat. Seejärel koguneti „eeskavale“. Roodu korrapidaja raputas ükshaaval kolmandal korrusel tukkuvad ridavoid läbi – alla, eeskavale! Lamama võisid jääda ainult laagriarsti poolt haigeks tunnistatud või siis jälle need, kellel paise just sellises sandis kohas, et istumine piinarikas. Langetõbiste kohta – neid on meil alumisel naril terve kvartaal – pole kindlat korraldust. Nad tohivad tõenäoliselt talitada oma äranägemise järele.

Jõuluõhtu mis jõuluõhtu! Jõulukuusk, kuigi pime, on püstitatud põrandaprao vahele ahju juurde. Baraki keskpõrand on tühjendatud kõigest, mis ülearune, puhtaks pühitud, kuuseoksi riputatud. Ning viimasel minutil tuli keegi naisperelistest hiiglasuure viisnurgaga, mis ainsana ehib meie kuuske.

Roodu personal on täies koosseisus esindatud. Roodu komandör, purjus ja lõbus, nagu alati, sama temperamendiküllane rooduvana, „starši“, eestlasest rühmaülem-seersant, kes läheb ohvitserikursustele, kõhukas kokk, paljaspäine juuksur, naispere ambulantsist, poliitjuhid-ohvitserinnad, supikeetja köögist – lõkendavad ja muretud nõukogude inimesed.

Näib nii, juba algusest peale, et meie oleme lapsed, kellele tahetakse näidata jõulukombeid. See käib imelihtsalt – kui Dmitri, laohoidja-seersant, venitab lõõtsa! Kui starši asub keskpõrandale, heidab juuksesalgu uhke liigutusega kuklasse, lööb ühe käega esiteks vastu põlve, siis mõlemad käed pea kohal kokku ja tuleb „kamaaruski“, maruline, hoogus. Kui Marusha sellest vaimustusse sattudes venitab tantsupõrandale esimese kättejuhtuva mehepoja, kui terve naispere kilkab, rõkkab, sätendab.

Aga kus on saposhnik? Otsige saposhnik, tooge kingsepp siia! Kingsepameister, kes on kange laulumees. Tormatakse rüsinal järele.

Eeskava esimeseks punktiks seltsimees Vojenkovi soololaulud… Hurraa! Elagu seltsimees Vojenkov! Hurraa!Elagu rooduvanem! Komandör! Juuksur, seltsimees Stefan! Hurraa!

Selles suures ja põhjalikus eladalaskmises ei unustata kedagi: suuremale ja vägevamale ikka tugevam mõõt, kõrvulukustavam kiidukontsert. Suurtele ja geniaalsetele ja võitmatutele….
Kõike seda on meie mehed vaikides pealt vaadanud. Need rõkkavad, tantsivad ja vehklevad inimesed plekkahju ja pimeda kuusepuu ümber on nagu olevused teiselt planeedilt. Või on nad hoopis suure muremaa elanikud, kes sedaviisi on harjunud unustama silmapilku, tegelikkust, valu?
Miks vaikis pillihääl, tants, hõiskamine? Äkki nagu hoobist rabatuna. Kas rituaal on läbi või tuli puudu ja lõppes vaimustus? Ei – nad silmitsevad meid, kes istume nariveertel, keda nad nagu nüüd on märganud. Sel silmapilgul oleme neile mõistatuslikkudeks olevusteks, unised, tuimad, surnud või suremas.

Miks me ei tantsi, ei laula, ei hõika? On ju prasdnik, ise tahtsime kuusepuud!?

Märkan juhuslikult Stefani, umbes neljakümneis eluaastais pataljoni juuksurit, kes istub teistest pisut eemal ja üksinda nariveerel. Imelik mees too Stefan. Keegi pole näinud teda teiseilmelisena: nagu trotslikult kinnipigistatud huuled, luurav, pisut kartlik pilk tinahallides silmades. Näoilmes, mis on tüüpiline selle maa inimestele, milles on kõigest hoolimata midagi, mis on toonud ta meile lähemale, teinud Stefanist meile nagu sõbra. Huvitav, mida ta küll mõtleb praegu? Keha loogas, pea põlvedele toetuvate käte vahel, üksinda.

Ahju ääres on vaiksemaks jäänud. Komsorg demonstreerib oma lauluhäält, ta on ära õppinud ühe sõdurilaulu eesti keeles. Meie poistest ei saa aga asja täna. Mõni nagu pressiks läbi hammaste midagi uriseda, kaaslaste sünge vaikimine oleks nagu etteheiteks.

Vist ainult poolkogemata juhtus, et üks meie hulgast, kelle kätte oli jõudnud vaikinud pill, võlus sellest kääksuvast instrumendist üheainsa takti, mis paisus unustamatuks, ilusaimaks jõululauluks, mida kunagi olen kuulnud. „Püha öö, õnnistud öö…“

Algul vaikselt, nagu ebakindlalt ja lubaküsivalt, siis aga kord-korralt paisudes ja kõlavamaks muutudes. „Kristus on sündinud teil!“ mürises juba paarisaja enesekindluse leidnud mehe ühislauluna, mis pimedale kuusele tõi nähtamatu küünlasära ning pani viisnurga alla painutatud meeste kõrvus helisema kodukiriku kellad, sisendades neisse jõuluõhtu julget rahu. Ja kes teab, ehk meenutas paljaspäiste eesti meeste ootamatu jõululaul nagu kohkunult keskpõrandale jäänud pillerkaaritajatelegi kauge lapsepõlve ammuununenud jõulumeeleolu?

Pimeda kuusepuu ümber, hõredas vangibarakis 1944… Mehed kõikidest Eestimaa nurkadest, kalureid, üliõpilasi, endisi ohvitsere, põllumehi…. Paljaksaetud pea, läikivad vattpüksid, tühi kõht… See on ühislaul, truuduselaul, jõululaul sellele maailmale, mis ainult näiliselt on surnud, mis aga elab ja on tugev nagu sajandid.

Kuhu juuksur on läinud? Midagi aimates lähen välja. Väljas on täheselge öö. Barakinurgas seisab liikumatult Stefan. Tabaksin ta nagu kuriteolt. Sest ma ei eksi, ta silmanurgas läigib pisar, mille varjamiseks ta varrukaga üle näo tõmbab.
„Ilus õhtu,“ mainin nagu möödaminnes.
„Jah, jõulud,“ saan vastuseks.

Pillerkaar on veel täies hoos. Võibolla on paljudeski eesti kodudes tänavu pime jõulukuusk. Kuid ega jõuluvalgus seepärast olemata või tulemata jää.
Alt linnast kostis summutatud pillihääli…