President Lennart Meri Tapal 22.11.1995

Tuntud ajakirjaniku Rein Siku sulest, vaadatuna president Lennart Meri külaskäiku Tapa jaamahoonesse läbi ajakirjaniku silmade sellisena, nagu sellest tollased ajalehed presidendi visiidist ametlikult mitte ei kirjutanud:

President Meri külastas Tapat 22.11.1995. aastal.
President Lennart Meri käis sügisel Lääne-Virus. Rahvas ootas teda Sagadi poes, ajakirjanikudki sekka. Et riigipeale tähtsates toimetamistes mitte ette jääda, sättisin ennast koos telemeestega leti taha. Siis kohalikul rahval hea leti ees Merit kätelda.
Ent kui tähtis hetk käes oli, hüppas Sagadi rahvas kahte lehte, Meri lõi patsi vasakule-paremale, sammus siis leti manu ja sirutas käe mullegi. Ju pidas mind omanikuks, sest maarahvaga samastumise huvides olen ikka kandnud nahknokalist vene rahvatantsusoget.
Sai pats löödud ja hakkasid kostma kommentaarid. Kolleegid arvasid küüniliselt, et küll Meri selle Siku järgmisel päeval Tapal raudteelase pähe üles leiab ja jälle patsi lööb. Ära sõnusid…
Päev hiljem istusime telereporter Ago Gaskovi, Antti Roosega ja operaator Jaak Eelmetsaga Tapa jaama puhvetis, et pikast reportaažitamisest veidikene hinge tõmmata. Gaskov, endal lihatükk kahvli otsas, tõstis äkki pilgu üles ja ütles mõtlikult: „Lennart tuleb.“ Keegi ei reageerinud, sest nali tundus mage ja presidendihärra tulemisi oli nende visiidipäevade jooksul juba piisavalt nähtud. Ja mis tal sellesse räpasevõitu raudteekõrtsi üldse asja.
„Lennart tuleb!“ kordas Gaskov kui katkiläinud grammofon. „Lennart tuleb!“ kähistas ta kolmandat korda ja operaator Jaak hüppas ussist nõelatuna püsti ja haaras kaamera. Tema kohale jaamakõrtsis aga maabus Eesti Vabariigi president Lennart Meri. „Kuidas maitseb,“ uuris presidendihärra.
„Maitseb hästi, ainult nuge ei ole,“ kostis tuntud lõuapoolik Roose argliku häälega. Samal hetkel algas tagaruumis hirmus kolin, nagu oleks seal kastruliga hullu lehma tapetud. Leti tagant hüppas välja elujõuline daam, lõi lauale kaks nuga, ise nii võidurõõmsa näoga, nagu õnnestunuks tal nüüdsama meie jaoks leida Tapa linna kaks ainukest lõikeriista.
Järsku meenus Meri sõnavõtt tööhõivekeskuses, kus ta meenutas Tapa raudteerestorani kui ilu etaloni oma esimeselt Eestisse jõudmiselt. (President peatus Tapa jaama restoranis 1937. aastal. Muuseumi märge).
„Härra president, kas see on seesama restoran?“ küsisin.
„Jah,“ vastas Meri, lastes silmad narmendavaile seintele uitama.“…ainult aeg on seda tundmatuseni muutnud…“ Naaberlauas parandasid paar kodanikku jätkuvalt pead.
Kogu selle aja seisis ametlik saatjaskond meie laua ümber püsti, justkui toimuks seal püha õhtusöömaaeg. Turvameestel näpud mantlialustel paugumasinatel, härradel käed kombekalt jalgade kokkukasvukohal ja daamidel küüned kotikestel. Kunagi varem pole nii soliidne seltskond uurinud, kuis ma rasvapirukatega maiustan.
Siis aga tõusis Meri lauast ja läks piletikassasse, et nõuda rongipiletit Pariisi. „Štoo???“ kõlas kassaluugist vastu ja president astus Kadrina rongile.
Päev hiljem kohtusime ka Rakvere sünnitusmajas. Õnneks härra president mind esimese meessünnitaja pähe ei õnnitlenud.

Oma mälestuse Lennart Meri külaskäigust Tapale pani kirja Raivo Raid:
Meenub hetk kui 1995.aasta hilissügisel viibis Tapa vaksalis president Lennart Meri. Esimesed märgid hoone lagunemisest olid juba siis märgatavad.
„Kas ma võiksin saada pileti Pariisi?“ küsis president kassapidajalt, kes sellepeale ehmunult midagi pomises.
Kas takistas teda vastamast vähene Eesti keele oskus või hoopis ehmatus presidendi ootamatu küsimuse peale, ei oska tagantjärele keegi väita, aga omaette sündmus oli see ikkagi. Vaksali sööklas lõunastanud ajalehereporter Sikk nägi aga selles head võimalust Tapat parastada, lisades loo halvast teenindusest ja puuduvatest nugadest.

Narva rongi väljumiseni, millega president suundus Tapalt Kadrinasse (presidendi ootamatu soov) jäid loetud hetked. Saatjate seltskond oli ennast perroonil sisse seadnud, valmis iga hetk ärasõitjaile lehvitama. Sama ootas ka president, seistes rongi avatud uksel. Äkitselt hakkasid rongivile kõlades sulguma automaatselt vaguni uksed. President haaras mõlema käega ustest, et alanud protsessi takistada. Lehvitamiseks jäi aeg lühikeseks, lõppesid ka presidendi jõuvarud, uksepilu vahelt paistis vaid presidendile ainuomane lai naeratus ja ülepingest üleni punaseks värvunud nägu.. Nii ta lahkuski Tapalt, jättes maha ehmunud tapalased.
“Ega ta ometi viga saanud?” kuulsin rahva seast küsimust.
Nagu tavaliselt, ei juhtunud temaga midagi hullu, sarnaseid situatsioone oli presidendil ennegi olnud. Niisugune tegutsev ja seiklusi otsiv on, nüüdseks juba ekspresidendi loomus alati olnud!

President Lennart Meri visiidist Tapale kirjutasid muidugi paljud ajalehed. Meile juba tuntud ajakirjanik Rein Sikk kirjutas 23.novembril Eesti Päevalehes:
Veel päev enne presidendi saabumist olid Tapa õhus tõsised pinged, sest linna ainuke haigla, mis on eraomanduses, keeldus linlasi teenindamast. Kaaluti koguni võimalust võtta president vastu piketiga. Siiski suutis linnavalitsus keerulised läbirääkimised lõpetada. Linnapea Raivo Raid ütles, et ei mõista haigla juhtkonna käitumist, kes presidendi visiiti kasutades unustas arstivande ning hakkas linnalt raha välja pressima.
President külastas Tapa tööhõivekeskust, mis on maakonna parim. Militaarpärandist vabanemine on Tapal tekitanud töötuse probleeme. Hoolimata maakonnakeskuse vastuseisust on Tapa endises lasteaias loodud töötuile tingimused, kus inimesed ei tunne end alandatuna. Tööhõivekeskuses anti Lennart Merile ja Helle Merile üle kutse linna 70.sünnipäeva pidustustele 1996.aasta augustis.
Edasi suundus president linna kaubamajja, mille ees ootas paarsada inimest. Üks vanahärra soovis presidendilt paremat elu. Meri vastas, et parem elu tuleb endale ise ehitada. Venelaste hulgast hüüti sedagi, et „Estonija – naša rodina!“. Nii mõnigi jõnglane, kellega president vestlust alustas, jäi riigikeelse jutu peale tummaks, öeldes vaid: „Headaiga“. Keeleseaduse toimet kontrollis president ka raudteejaamas, kus palus piletit Pariisi. Kassiiri segasele vastusele lisaks pidi jaamaülem selgitama, et pileteid Pariisi tellitakse pealinnast.
Tapalt sõitis president Meri Tallinn – Narva diiselrongiga Kadrinasse. Osa reisijaist ehmus end keeletuks, nähes presidenti vagunisse sisenemas. Veel mõnda aega päriti saatemeeskonnalt: „ Neužeeli on?“