Tapa linna ja raudtee miilits
Miilits (vene keeles милиция) oli korrakaitseorganite nimetus NSV Liidus ja mitmes endises Varssavi pakti riigis. 2015. aasta seisuga kasutatakse miilitsa nimetust veel Valgevenes, Usbekistanis, Kõrgõzstanis, Transnistrias, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Miilitsa teenistuses olevat isikut nimetatakse militsionääriks. Miilits asutati 10. novembril (28. oktoober vkj) 1917 ametliku nimega Tööliste ja Talupoegade Miilits. NSV Liidus oli miilits sõjaväestatud organisatsioon. Alguses puudusid miilitsas nagu sõjaväeski auastmed. 1935 võeti need sõjaväes kasutusele, aga miilitsas alles 1936. aasta lõpul. Need töötati välja sõjaväe auastmeid eeskujuks võttes, kuid nad ei langenud kokku. Miilitsa auastmete süsteemi muudeti mitu korda.
Miilits nimetati politseiks ümber Bulgaarias, Poolas ja Sloveenias 1989, Eestis, Horvaatias, Leedus, Moldovas ja Rumeenias 1990, Lätis 1991, Gruusias 1993, Serbias 1997, Kasahstanis 1998, Aserbaidžaanis 1999 ning Armeenias, Mägi-Karabahhis ja Turkmenistanis 2001. Venemaal nimetati miilits ümber politseiks 1. märtsil 2011 ja Ukrainas 3. juulil 2015.
Miilitsa nime kasutatakse 2015. aasta seisuga Valgevenes, Usbekistanis, Kõrgõzstanis, Transnistrias, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.
Pärast NSV Liidu lagunemist tegutses miilits aastaid alarahastatuna. Samale ajale langes kuritegevuse järsk kasv. Paljud võimekad töötajad lahkusid miilitsast tasuvamatele töökohtadele. Kontroll miilitsa tegevuse üle praktiliselt puudus. Seetõttu langes oluliselt miilitsa võimekus ja suurenes korruptsioon miilitsas. Rahva arvamus miilitsast langes märgatavalt. 1995. aasta avaliku arvamuse uuringu kohaselt arvas üksnes 5% küsitletutest, et miilits tuleb oma tööga hästi toime. 2005. aastal ajalehes Izvestija avaldatud uuringu järgi kartis 72% venemaalastest miilitsat, peljates, et militsionäärid panevad süütute inimeste vastu toime ebaseaduslikke tegusid. Teine sama aasta uuring jõudis järeldusele, et 41% venemaalastest ja 56% moskvalastest kardab miilitsat rohkem kui organiseeritud kuritegevust.
Andmed: Wikipeedia
Tapa linna- ja raudtee miilitsajaoskond
Tapast miilitsa silmade läbi – 10. november oli Nõukogude Miilitsa päev. Selle päeva puhul ilmusid mitmedki artiklid ajalehes „Punane Täht“ ka Tapa linna miilitsast. Alljärgnevad read on kirja pandud 1973. aastal.
Rahutu elukutse
Tapal 1. Mai puiesteel on väike, ühekorruseline, aia sisse surutud maja, mis kannab numbrit 7. Selles asub Tapa siseasjade jaoskond. Siinsed korravalvurid hoolitsevad avaliku korra kaitse ja seadusandluse nõuete täitmise eest linnas ning Saksi külanõukogus. Miilitsapäeva eel otsustasime koos fotograafiga sinna sisse astuda et saada väike ülevaade jaoskonna tööst. Ülem, miilitsamajor Oskar Okspuu ei olnud meie tuleku üle eriti rõõmus: „Remont käimas, pole õiget jutuajamiskohtagi. Tahtsime pidupäevaks elamise ilusaks teha, aga ega see kõik nii ruttu lähe, kui sooviksime.“
Jutuajamiskoha siiski leidsime. Mansardkorrusel asuvasse kriminaaljälitustuppa ei olnud remondimehed veel jõudnud. Sm. Okspuult kuulsime, et nende jaoskond jaguneb kaheks. Piirkonnainspektor, miilitsa vanemleitnant Arvo Pank teenindab lõuna pool raudteed asuvat linnaosa ja Saksi külanõukogu, miilitsa vanemleitnant Roman Andrejev, kes lõpetas hiljuti Tallinna Miilitsa Erikeskkooli, teenindab põhjapool raudteed asuvat linnaosa. Jaoskonna personal ei ole suur ja tegemist jätkub. Samas on ka passilaud, mille ülem on juba aastaid Sofia Ohonko.
„Kas korrarikkumisi on sageli?“
„Ikka on. Tapal on restoran, kaks kohvikut, kaks viinakauplust, veinibaar ja õllemüügikohad. Nii et kangema kraami saamine pole meie linnas raske. Eks siis purjuspäi rikuta ka avalikku korda. Kui arvude keeles rääkida, siis on selle aasta kümne kuu jooksul maganud jaoskonna kainestuskambrites 654 inimest. Peale selle on ka raudtee miilitsaosakonnas olnud väljamagamisel neljasaja purjutaja ümber. Trahvime neid rahaliselt 10 – 30 rublani, kuid ikkagi leidub sääraseid, keda on korduvalt toodud väljamagamisele. Arestiga on karistatud 85 inimest. Kõige rohkem juuakse end täis ja tehakse lollusi kioskite ja baaride juures, kus müüakse veini ja õlut. Restoran ei anna meile väga suurt tööd. Esiteks ei lasta sinna igaühte sisse ja teiseks ei topita vägijooke vägisi ette. Sealne viisakas õhkkond sunnib end valitsema. Mõne baari või kioski asemel oleks küll mõistlikum organiseerida piimabaar, mida Tapal ei ole.“
„Tapa linnas on palju noori. Kuidas nad käituvad ja kas on ka miilitsal nendega tegemist?“
„Jaoskonna kambrites väljamagamisel on olnud ka 14 – 15 aastasi, kes on olnud mälukaotuseni purjus. Huligaansusi tuleb ette. Tantsuõhtutel kogunetakse raudteelaste klubi ümber, kus siis võetakse napsi, huligaanitsetakse ja kakeldakse. Ka klubis on seda juhtunud. Seal on vähe töötajaid ja nad ei suuda kõike jälgida. Tualettruumidest, ka naiste omast, on koristajad hiljem leidnud tühjaksjoodud veini- ja viinapudeleid. Enne võetakse „julgust“ ja siis alles minnakse tantsima. Oli juhtum, kus kaks pisut rüübanud tütarlast läksid kaklema ja lõhkusid seejuures klubi fuajees toakase.“
Pisut mõtelnud, jätkab miilitsamajor:
„Ka passirežiimi rikutakse. Tapa on raudteesõlm. Siin liigub palju läbisõitvat rahvast. Jäädakse peatuma tuttavate juurde. Tänavu on passirežiimi rikkumise pärast karistatud 60 inimest. Liiklusdistsipliini rikuvad nii sõidukite juhid kui ka jalakäiad, esimesed tavaliselt purjuspäi. Jalakäiatele tähistasime küll ülekäigukohad, kuid ikka astutakse üle tänava sealt, kust heaks arvatakse, kui just militsionääri näha ei ole. Mõni uljaspea jalutab koguni keset sõiduteed. Liikluseeskirju ei taha austada ka kooliõpilased. Juulis oli meil Paide maanteel raske avarii. Tõuloomade varumise kontorile kuuluv veoauto kihutas otsa tee ääres jalutavatele neiule ja noormehele. Viimane pääses üle noatera, neiu aga sai tugeva löögi, lennates õhus mitu meetrit. Pool tundi hiljem suri ta haiglas. Selgus, et maani täis autojuht andis rooli oma 16-aastase kaaslase kätte, kes oli samuti viina võtnud, ja õnnetus oligi käes.
Meil on rahutu elukutse. Alati peab olema valmis sündmuskohale minema, olgu see öösel või päeval. Meil on olnud ka mitmeid kriminaalasju, aga eks neist räägivad kriminalistid ise.“
Kriminaaljälituse vaneminspektor, miilitsakapten Karl Einberg on lahkelt nõus oma tööst rääkima.
„Tuleb ette nii suuremaid kui ka vähemaid kriminaalkuritegusid, nagu vargused, röövimised, autode ärandamised jne. Tööd annavad need, kes on karistuse kandmisest vabanenud. Villem Okurljak, olles administratiivvalve all, lõi teist, ja teda karistati kehavigastuse tekitamise eest tingimisi. Siis tutvus ta ühe tütarlapsega, kes hakkas tema mõjutusel kaupluses kandekotte varastama. Tüdruk võeti kriminaalvastutusele. Administratiivjärelevalve eeskirjade rikkumise pärast läks samuti vangi Okurljak. MEK-i tööline Surahkin varastas „Ogonjoki“ kontorist vaadi vaiguliimi ja 20 paari kindaid. Seda purjuspäi. Kohe teda ei vahistatud. Mees jõi edasi, kuni viimaks varastas viinaraha saamiseks mootorratta. Oligi teekond vangimajja käes.
Ikka ja jälle pannakse kuritegusid toime viinauimas. 23. juulil anti meile haiglast edasi: öösel teatati Moe külast, et 74-aastane Karl Luuk on raskes seisundis. Teataja oli kannatanu väimees Arno Õun. Nad elasid äiaga kahekesi. Õhtul hakkasid nad koos pummeldama, kusjuures ei puudunud ka naiskülalised. Öösel hakkas Õun äia süüdistama, et too on pudeli tühjaks joonud. Ta võttis raudkühvli ja lõi äiale pähe. Viimane suri. Õun peab nüüd seitse aastat vanglas istuma.
Alati ei lähe kurjategija leidmine lihtsalt ja kerge vaevaga. Tuleb kaua otsida, uurida, igast niidikesest kinni haarata. Seda suurem on rõõm, kui ühiskonnaohtlik kurjategija on leitud ja kindlasse kohta paigutatud.“
Major Okspuul on õigus. Rahutu elukutse. Miilitsamehed hakkavad tööd lõpetama, et õhtule minna. Seni ei ole korrapidajale, miilitsa nooremseersandile Nikolai Sevtšukile midagi erakorralist teatatud, kuid ei ole veel kindel, kas saab õhtu ja öö rahulikult perekonna juures olla.
Jaoskonnas käisid J. Vaimets ja E. Kapstas.
Ka Tapa linnanõukogu II istungjärgul samal aastal rääkis rajooni prokurör V. Simm oma ettekandes Tapa kitsaskohtadest. Ta lausus: „Eriti paneb muretsema tõsiasi, et kuritegevus on kahe viimase aastaga suurenenud. Teistest enam on inimesi võetud kriminaalvastutusele veduridepoost, vagunidepoost, Autobaasist nr. 21 ja alaealisi Tapa II Keskkoolist. Avaliku korra rikkumise juhtumeid on ohtrasti Tapa MEK-is, 10.teejaoskonnas, metsapunktis jt. asutustes. Sotsialistlikusse omandisse suhtutakse hooletult tarbijate kooperatiivis, veduridepoos jm. MEK-is tehakse tööde akteerimisel juurdekirjutusi. Endist viisi vohab asutustes ja ettevõtetes liigjoomine. Seda näitab pisihuligaansuste ja avaliku korra rikkumiste juhtude arv. Sagedane on patustamine liikluseeskirjade nõuete vastu, seda eriti Autobaasis nr. 21. Tööseadusandluse vastu on eksitud autobaasis, veduridepoos, kooperatiivis, MEK-is jm. Nimetagem rikkumisi tööle võtmisel, vallandamisel ja distsiplinaarkaristuste määramisel, töö- ja puhkerežiimi, ületunnitöö, kohakaasluse ning naiste ja noorukite tööle rakendamisel.“
Karl Einberg (sünd. 09.09.1926)
Karl Einberg sündis Liliengofi külas Lääne-Siberis Venemaal. Ta alustas oma haridusteed Liliengofi 4 klassilises koolis, mille ta lõpetas 1939. aastal ning asus Kaseküla Keskkooli 5 klassi, kuid see pandi 1941 aastal kinni ja seetõttu jäi tema haridustee pooleli, kuni 1948 aastani, kui ta asus õppima Tapa Keskkoolis. Sõjaajal, kuni 1944 töötas Karl kolhoosis, sealt võeti ta tööpataljoni sõjaväeteenistuse asemel, sest tema isa oli valitseva režiimi poolt nimetatud rahvavaenlaseks ja 1937. aastal maha lastud. 1946. aastal põgenes Karl koos kolme kaaslasega tööpataljonist ning jõudis rongide katustel reisides 19. juunil 1946 Siberist Eestisse, sugulaste juurde Sarapiko tallu Tapa lähistel.
Tööd alustas ta 1948. aastal töötades Tapa raudteejaamas pöörmeseadjana. 1950. aastal mobiliseeriti ta Nõukogude armeesse. Peale armee teenistust 1953. aastast kuni 1955. aastani töötas Karl Tapa rajooni küttekontori direktorina. 1956-1957 töötas Karl Tapa sõjakomissarjaadi arvestussektoris. 1957-1959 õppis ta Tallinna Miilitsakooli kursandina ning 1959. aastal alustas tööd Tapa rajooni Miilitsaosakonnas kriminaaljälitus inspektorina. 1962. aastal oli Tapa rajooni likvideerimine ning Karl jätkas tööd Harju rajooni piirkonna inspektorina. Hiljem tuli ta Tapale tagasi ning jätkas oma tööd Tapa Miilitsajaoskonnas ning lõpetas karjääri miilitsas 1985, olles viimased 4 aastat jaoskonna ülem. Aastast 1985 töötas ta tuletõrjes ning hiljem Nõmmküla sovhoosis juristina. 1993-1998 töötas ta Eesti politseis ning seejärel jäi pensionile. Karlile meeldib reisida. Endise Nõukogude Liidu on ta risti-põiki läbi sõitnud. Lemmik hobiks on tal male ja lugemine.
Raudtee miilits
Gennadi Sults, sündinud 1954, Tapa raudteemiilitsa ja hilisema transpordipolitsei Tapa jaoskonna viimane ülem, kirjutab oma mälestustes:
Asusin Nõukogude Eesti Raudteemiilitsa Tapa jaoskonda militsionäärina tööle 1977. aasta detsembris ja minu esimeseks töökohaks sai Tapa raudteejaama vaksal kus asusid ka miilitsakorrapidaja ruumid. Tapa raudteejaama vaksal oli tollel ajal teatud mõttes nagu Tapa linna süda. Mille aortides olid jaama läbivad reisirongid ning veenideks rongidele minevad ja sealt tulevad inimesed. Vaksalis oli alati palju rahvast, sest peale kohalike inimeste kasutasid vaksali teeneid paljud võõrad, mis oli seotud sellega, et Tapa linnas ja selle ümbruses oli palju sõjaväeosasid, mille isikkoosseis koosnes inimestest, kelle kodumaaks ei olnud Eesti. Sellega seoses toimus pidev inimeste liikumine ja siin teenivate pereliikmete külastamine. Vaksalis oli inimeste teenindamiseks söökla-einelaud, ajalehekiosk, toiduainete ja apteegi kiosk, juuksur ja käsipakkide hoiukapid. Loomulikult olid vaksalis ka piletikassad ja samuti ei puudunud mõned puhkeruumid reisijatele. Miilitsakorrapidaja ruumid asusid vaksalihoone esimesel korrusel veetorni-poolses otsas. Hoonesse sisenemine oli ühine vaksalis asuva ööpäevaringse meditsiinipunktiga, kuhu viis otse asuv uks. Miilitsaruumid asusid vasakul ja koosnesid kolmest ruumist – uksest sisenedes sattusime miilitsakorrapidaja ruumi, kus kohe paremat kätt asus isikute ajutise kinnipidamise ruum ning selle kõrval puhkeruum. Miilitsa ametikohustuste hulka kuulus avaliku korra tagamine, kuritegude ärahoidmine ja nende avastamine – „sotsialistliku seaduslikkuse“ tagamine Tapa raudteejaama vaksalis ning selle lähiümbruses. Samuti tuli vastu võtta kõik Tapat läbivad reisirongid ning vajadusel võtta reisirongidelt maha nendes sõitvad õiguskorra rikkujad. Töövahetus kestis 12 tundi ning vahetuses oli korraga tööl üks miilits. Palju abi oli sõjaväepatrullist, mille marsruut oli koostatud nii, et kui saabus nn rahvusvaheline rong, oli tavaliselt vaksalis ka sõjaväepatrull. Sel ajal läbis Tapat kokku 16 paari reisironge (32), milles 8 olid praeguses mõistes rahvusvahelised. (Minski, Riia, Pihkva, Leningradi ja Moskva rongid), nendest Leningradi ronge 3 paari ja Moskva ronge 2 paari. Rongide täitumus oli alati väga kõrge. See, et osa reisijaid pidi diiselrongides kogu tee püsti seisma, oli tavaline. Vaksal oli avatud ööpäevaringselt. Tallinna poolt tulev viimane rong oli Tallinn-Pihkva rong ning see saabus minu mäletamist mööda Tapa jaama kell 01.20 paiku ning esimene rong, mis suundus Tallinna poole, oli Riia –Tallinna rong, mis saabus Tapa jaama kella nelja paiku hommikul. Seega on ka arusaadav, miks vaksal ööpäevaringselt avatud oli. Miilitsa teenindusülesannete hulka kuulus peale Tallinn-Pihkva rongi lahkumist vaksali ootesaali jäänud inimesi kontrollida, vajadusel nõuda ka isikut tõendavat dokumenti, mida iga nõukogude kodanik oli kohustatud kaasas kandma. Kui tekkisid mõned arusaamatused, kahtlused, võis kodanik pöörduda abi saamiseks Tapa linna miilitsaosakonda. Veel tuli üle kontrollida käsipakkide hoiukapid ning sellest võtsid osa koos miilitsaga ka vaksalikorraldaja ja piletilaekur. Hoiukapid mida polnud avatud rohkem kui kolm ööpäeva, tuli vaksalikorraldajal varuvõtmega avada, hoiukapi sisu üle kontrollida ning vastavalt sellele kas hoiukapp uuesti sulgeda või kui seal oli lihtsalt rämps, koostada selle kohta akt ja see ära visata. Valdavalt töötasid Tapa vaksalis naised ja vaatamata sellele, et kõigil tuli täita erinevaid ülesandeid, oli üldine läbisaamine väga heatahtlik. Kuigi tuli loomulikult ette ka ebameeldivaid vahejuhtumeid, on mulle sellest ajast jäänud ainult positiivsed mälestused. Omapärastest seikadest (juhtumitest) meenub Karl Vaino saabumine Moskvast „Estonia“ rongiga 1979. aasta jaanuari alguses vist mingisuguselt NLKP pleenumilt. Rong peatus Tapa jaamas. Mina olin tööl ja nagu eeskujulik militsionäär jalutasin selle vaguni juurde, milles eelpool nimetatud tegelane sõitis. Mind märganud, palus vagunisaatja tungivas toonis tuua Vaino jaoks ajalehekioskist kõik värsked ajalehed. Minu häda oli aga selles, et taskus polnud kopikatki raha, aga küsida seda ka ei julgenud. Jooksin siis ajalehekioski juurde ja ütlesin kioskis olevale müüjale, et andku Vaino jaoks kõikidest värsketest ajalehtedest eksemplar, kuid raha mul ei ole. Müüja väitas selle peale, et olgu seal rongis kasvõi Brežnev, aga ilma rahata tema midagi ei anna (arve oli kusagil 40-50 kopikat). Ei jäänudki mul muud üle, kui lubasin temale pärast kodust raha ära tuua, mida ma muidugi ka tegin. Aga meelde jäi see lugu minule veel sellepärast, et kui olin ajalehed vagunisaatjale üle andnud, võttis ta vaguni tamburis olevast kastist pudeli šampust ning ulatas selle vaevatasuks minule. Meenutades praegu neid aegu, tundub uskumatuna, et vahel tuli üksinda terve kupeetäis purjus inimesi (neli inimest) rongilt maha võtta. Seda, et keegi oleks tahtlikult käe võimuesindaja vastu tõstnud, tuli ette väga harva, nagu ka ebatsensuurset sõimu võimuesindaja aadressil. On arusaadav, et selle põhjuseks ei olnud mitte hea kasvatus ning austus võimu vastu, vaid ikka rohkem hirm võimalike tagajärgede ees.
Mart Konts, sündinud 1945, töötas raudteemiilitsana Tapa jaama vaksalis aastatel 1977-1982, kirjutab oma mälestustes:
Pisike miilitsa korrapidamisruum, trellitatud aknaga kesklinna poole, asus vaksalihoone Narva poolses otsas. Samas asus ka tilluke olmeruum ja selle kõrval kamber kinnipeetavatele, rahva keeles „soolaputka“. Selle vastas üle koridori asus ööpäevase valvekorraga meditsiini-esmaabipunkt. Valvekorrad toimisid 12-tunniste vahetuste kaupa kindla graafiku alusel. Päevane vahetus kella 9-st 2-ni. Siis olid vaba kuni järgmise päeva õhtuni. Kell 21 algas nn öövahetus, mis kestis järgmise päeva hommikuni. Siis kahe ööpäevane ehk 48-tunnine puhkus ja kõik algas jälle otsast peale. Selline töögraafik kehtis kõigile raudteeteenistujatele, kes olid otseselt liiklusega seotud.
Peamised koostööpartnerid olid teised töötajad vaksalit teenindavast personalist alates vaksaliülemast ning lõpetades koristajatädiga. Sellel ajal töötas vaksaliülemana Aino Lääne. Kindel õlatunne ja hea klapp kindlustasid vaksalis ja selle lähiümbruses puhtuse, korra ja turvalisuse. Tavavalvekordades tuli käia üksipäini ja relvastamata, isegi kumminuia minu mäletamist mööda esialgu ei olnud. Vaksalis asusid tollel ajal nn. automaat-käsipakkide hoiuruumid, mis kujutasid endast sektsioonidesse jagatud inimesekõrguseid nummerdatud metallkappe. Kapiboksid suleti metalluksega, mille sise- ja välisküljel asetsesid ühest vene tähestiku tähest ja kolmest numbrist koosnev kood-šiffer. Sulgemisel tuli valida ainult sulgejale teadaolev tood ukse siseküljel, kapi avamiseks aga sama kood välisküljel. Valesti valimisel hakkas signaal üürgama, siis tuli abi paluda jaamakorraldajalt. Jaama territooriumil toimunud seaduserikkumiste avastamise protsent tänu valvekordadele oli kõrge. Tuli ka ette, et rongis lärmanud seaduserikkujad rongibrigadiride palvel (raadioside kaudu) koos talle kuuluvate asjadega jaamas maha võeti. Peale rahunemist (kainenemist) saadeti nad reeglina järgmise rongiga edasi. Liigne alkoholi tarbimine oli ka sellel ajal suureks probleemiks. Raudteega seonduvalt läbisid reeglina alati meditsiinilise kontrolli vedurimeeskonnad enne sõitu minekut. Üheks kesksemaks sündmuseks minu teenistuse ajal Tapa vaksalis oli 1980. aasta Moskva olümpiamängude raamides korraldatud Tallinna purjeregatt. Moskvast Tallinna viidav olümpiatuli läbis ka Tapa jaama. Otse loomulikult tugevdati sellel puhul ka maksimaalselt julgeolekuabinõusid raudteel ja transpordis üldse. Selleks lähetati Mogiljovist rühm miilitsatöötajaid ka Tapale abiväeks. Üldlevinud arvamuse kohaselt olid tolleaegsed „vene võmmid“ kõik ühed pätid ja joodikud. Mina seda arvamust ei jaga, olgugi et patustamist tuli ikka vahetevahel ette. Olime kõik lihtsad inimesed oma heade ja halbade iseloomuomadustega, oma ajastu lapsed ja põlvkond. Tapa vaksali korrapidamisteenistus oli otse NSV Liidu Siseministeeriumile alluva Eesti Transpordi Siseasjade valitsuse kõige väiksem allüksus Tapa jaama Siseasjade Liinijaoskonna koosseisus, mille kontor asus Ambla mnt. 11, vana kahekorruselise puitmaja teisel korrusel. Ülemaks oli miilitsamajori auastmes Ants Sinimaa, kes jätkas oma karjääri, teenides taasloodud Eesti Politseis kõrgel ametipositsioonil Tallinnas kuni pensionile jäämiseni.
Nõukogude ajal ilmus ka ajaleht „Vahipostil“, mis oli ENSV Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumi Miilitsavalitsuse häälekandja. Eestikeelset lehte hakati välja andma 1952.aastal. Lehe toimetus asus Tallinnas, Pikk tn 19, toimetaja oli O. Siimonlatser.
Venekeelse lehe nimi oli „На страже“, mida hakati välja andma 1953. aastal samas toimetuses sama toimetaja poolt.
Seoses miilitsa ette püstitatud suuremate nõudmistega võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 8. juunil 1973. aastal vastu miilitsa uue põhimääruse, mille alusel reguleeriti tema kohustusi ja õigusi avaliku korra kaitsel.
Miilitsa põhiülesanded olid avaliku korra tagamine, kuritegude ja muude õigusrikkumiste ärahoidmine, sotsialistliku omandi, kodanike, ettevõtete ja asutuste seaduslike huvide kaitsmine kuritegelike rünnete vastu, kuritegude õigel ajal ja täielik avastamine. Kogu tegevus oli rajatud sotsialistliku seaduslikkuse kõige rangemale järgmisele. Miilitsatöötajad pidid olema ausad, julged, distsiplineeritud ja valvsad, täitma ennastsalgavalt teenistuskohustusi, mitte säästma jõudu, ning, kui vaja, andma oma elu riigi ja rahva kaitsel.
Uues põhimääruses oli kirjutatud, et miilits kindlustab avaliku korra kaitset tänavatel, väljakutel ja muudes avalikes kohtades, rakendab kuritegude ja muude avaliku korra rikkumiste tõkestamiseks vajalikke abinõusid ning operatiivjälituslikke ja muid seaduses ette nähtud abinõusid kuritegude ning kurjategijate avastamiseks. Samuti pidi miilits tagama passirežiimist kinnipidamise, otsima taga eeluurimise ja kohtu eest kõrvalehoidvaid süüdistatavaid, teadmata kadunud isikuid, kindlustama liiklusjulgeolekut jne.
Oma töös pidi miilits juhinduma talle antud õigustest. Tema õigused olid nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra täitmist, võtta tarvitusele abinõud korrarikkumiste tõkestamiseks, nende nõudmiste mittetäitmisel koostada akte ja protokolle. Vajalikel juhtudel oli õigus rakendada avaliku korra süstemaatiliste rikkujate sundtoomist miilitsasse.
Kui kodanik oli toime pannud administratiivrikkumise, siis võis militsionäär toimetada ta miilitsasse, teha kindlaks isiku ja koostada protokolli. Kinnipidamisaeg miilitsas ei tohtinud ületada kolme tundi. Erandiks oli pisihuligaani kinnipidamine, kuni miilitsaülem või rahvakohtunik oli seadusega kehtestatud tähtaja jooksul materjalid läbi vaadanud.
Miilitsatöötaja võis siseneda elu- ja ametiruumidesse kuriteo toimepanemises kahtlustatavate isikute jälitamiseks, samuti kuritegude või avalikku korda või või kodanike isiklikku julgeolekut ohustavate rikkumiste tõkestamiseks. Edasilükkamatutel juhtudel võis kasutada ettevõtetele, organisatsioonidele või kodanikele kuuluvaid sidevahendeid tasuta.
Liikumisvahendite juhid pidid teadma, et edasilükkamatutel juhtudel oli miilitsatöötajal õigus kasutada ettevõtetele, asutustele või kodanikele kuuluvaid liiklusvahendeid sündmuskohale sõitmiseks, end varjavate kurjategijate jälitamiseks, kiiret abi vajavate kodanike raviasutustesse toimetamiseks, kinnipeetud kurjategijate ja avaliku korra kuritahtlike rikkujate miilitsasse viimiseks. Samuti oli õigus sõita tasuta kõigi üldkasutatavate transpordivahenditega (välja arvatud taksod) linnaliinidel, linnalähedastel ja kohalikel liinidel.
Teenistuskohustuste täitmise tagamiseks oli miilitsatöötajal õigus erandjuhtudel äärmise abinõuna kasutada relva:
a) Kodanike kaitseks nende tervist või elu ohustava kallaletungi eest, kui polnud võimalik muul viisil neid kaitsta;
b) Tähtsatele objektidele relvastatud kallaletungi tagasitõrjumiseks;
c) Miilitsatöötajale kallaletungi tagasi tõrjumiseks, kui tema elu oli vahetus ohus, samuti kallaletungi korral miilitsa konvoile, kui seda ei saanud muude abinõudega tagasi tõrjuda;
d) Relvastatud vastupanu osutava või eriti ohtliku kuriteo toimepanemisel tabatu või vahi alt põgeneva kurjategija (välja arvatud naised ja alaealised) kinnipidamiseks, kui see ei olnud muul viisil võimalik.
Kui miilitsatöötajad ületasid neile antud õigusi või ei täitnud neile pandud kohustusi, tõi see kaasa seaduses ette nähtud vastutuse.
Sellest on nüüd küll juba ikka väga kaua aega möödas, kui selline lugu Tapal juhtus. Nimelt 1957. aasta sügisel. Veelkordne näide sellest, kuidas linn oli jaotunud kaheks – linn ja raudtee:
Teatavasti oli Tapal linna ambulatoorium ja raudtee ambulatoorium, samuti ka linna miilitsajaoskond ja raudtee miilitsajaoskond. Oli kujunenud juba tavaks ja seda erandita, et raudtee ambulatoorium ei võtnud vastu mitteraudteelasi ja samuti toimis linna ambulatoorium raudteelastega. Selge ju see, et mingisugune kord pidi olema, sest vastasel juhul oli võimatu töötada. Et aga erandeid ei tehtud, kui seda väga vaja oleks olnud, jäi aga arusaamatuks. Oli võõrastav kuulata meditsiinitöötaja suust sõnu: „Pole meie haige!“ Kes siis veel pidi inimese tervise eest hoolitsema kui mitte arst, vaatamata sellele, kas patsient oli raudteelane või mitte. Milleni selline vahettegemine viis, selle kohta üks näide:
17. septembril nimetatud aastal oli vaja saatekirja raske haige edasisaatmiseks Tallinna psühhoneuroloogia dispanserisse. Tegemist oli raskekujulise juhtumiga. Haige viibis Tapa jaamahoones miilitsatöötajate ruumis. Jaama töötajad pöördusid nii linna kui raudtee ambulatooriumi poole abisaamiseks. Mõlemast kohast vastati: „Pole meie haige!“, nemad sellega ei tegele jne. Samal seisukohal olid ka miilitsatöötajad. Haige edasisaatmiseks oli vajalik miilitsatöötajate kaasabi, kuid kumbki osakond ei lugenud seda oma kompententsi kuuluvaks.
Nende vaidlustega läks päev õhtusse. Haige viibis hommikul kella üheksast kuni õhtu kella viieni jaamahoones, sest teda polnud võimalik edasi saata, kuna ta polnud „kellegi oma“. Alles rajoonihaigla juhataja Niin Ajasta vahelesegamisel lõpetati päev läbi kestnud asjatu ja mõttetu vaidlus „kelle oma“ üle.
Pärast seda pärisid raudteelased huvi pärast, kuidas nad peaksid edaspidi toimima niisugustel juhtudel, kui vaja haige rongiga edasi saata.