Tapa bassein
1959. aastal koostati projekt Tapa linna Valgejõe ujula ehitamiseks. Projekti kohaselt oli ette nähtud ehitada eelsoojendustiik, lastebassein, võistlusbassein, hüppebassein, hüppetorn, tribüün ja garderoobide hoone. Ujula asukohaks valiti Valgejõe puiestee ja vana elektrijaama vaheline maa-ala. 1959. aastal kaevati kanal, kuna jõesängi olid projekteeritud ujula basseinid. 1960. aastal katkestati teadmata põhjustel ehitamine.
1963. aastal algatati Tapa linnanõukogu istungjärgul mõte ehitada linna ujula ja seda tööd alustati ühiskondlikus korras. Ujula asukohaks valiti uus maa-ala, loodusmaastikulisem ja vähem allikaline. Ühiskondlikus korras kaevati 200m pikkune ja 7m laiune kanal ning puhastati vana jõesäng ujula basseiniks, millest ekskavaatori ja buldooseritega teostati 8000 kuupmeetrit mullatöid. (Ekskavaatori ja buldooseritega tulid appi Lehtse Turbatööstus ja koondise „Eesti Põllumajandustehnika“ rajooniosakonna mehhanisaatorid). Vett pumbati kuue pumbaga, 30x80m süvendist. Ehitati pumbajaam ja muretseti veepump ning elektrimootor. Veeti kohale elektriliin. Basseini nõlvad kindlustati paekivide ja betoonplokkidega. Ujula varustamine veega nähti ette projekti kohaselt ehitatava paisu abil. Pais ülevoolu abil tekitatakse jõe uue trassi algul paisutuskõrguseni, mis paisutab vee kõrguse basseini suubumiseks. Sissevoolu torustiku ja äravoolu kanali läbilaske võimeks oli arvestatud 30% basseini vee mahust ühe tunni jooksul, umbes 800 kuupmeetrit, et tagada vee segunemist paisjärvest voolava pinnasveega, mis saab soojenduse ilma temperatuurist. Vee läbijooks basseinist värskendab ja puhastab hügieeniliselt vett, samuti eemaldab lendmuda, mida koguneb basseini põhja. Alustati paisu ehitamist, kuid mittehooldamise tagajärjel oli ehitus vee survel lõhutud ja ära uhutud. Ujula edasi ehitamiseks läks vaja koostada rekonstrueerimisprojekt, ette nähes ehitusstaadiumid ja leida sellele finantseerimise allikad.
1964. aastal lubab kommunaalosakonna juhataja A. Peetvere et teha on jäänud veel kallaste kindlustamine, paisülevoolu ehitamine, „sisustamine“, viimistlemine jpm. Lõpetamine jääb tulevaks aastaks.
1967. aastal kirjutab ajaleht „Noorte Hääl“, kuidas linna täitevkomitee esimees Hekk, kommunaalettevõtete kombinaadi direktor Torpan ja linna kommunaaltehnik Fischer annavad ühiselt mehesõna: „Ujula teeme valmis!“ Loomulikult ühiskondlikus korras.
1972. aastal annab Rakvere Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitja P. Randroo käsu Tapa Kommunaalettevõtete kombinaadile, kes on basseini hooldaja, käsu viima bassein kasutamiskõlblikuks 1. juuniks. Olukord basseini juures oli tekkinud seoses sellega, et kalasportlased rajasid omavoliliselt veetõkke Tapa silla juurde 1971. aastal, sulgedes sellega vee äravoolu ning tekitades basseinis seisva vee. Seltsimees Randroo kirja järgi basseini rekonstrueerida 1972. aastal ei ole võimalik, kuna puuduvad vajalikud summad.
Tapa mittekoosseisulise komsomolikomitee poolt organiseeriti alates kommunistlikust laupäevakust igal nädalal üks hoogtööpäev basseini ümbruse korrastamiseks (puude ja põõsaste istutamine, pinkide paigaldamine, liiva juurdevedu jm).
Ujula rekonstrueerimiseks vajalikke summasid aga ei leitudki enam ja tööd jäidki pooleli. Vaatamata sellele oli nõukogude perioodil Tapa bassein vägagi populaarne koht ja seal käidi ka ujumas. Tänapäevaks on bassein aga unaruses. Sellegipoolest jalutavad inimesed ikka basseini juurde ja käivad seal päevitamas.
