Tapa bussijaam

Minevikku meenutades, saab öelda, et juba 1930-ndatel aastatel käisid Tapal bussid, mis vedasid inimesi lähiasulatesse. Tol ajal peatusid bussid lõuna pool raudteed jaama esisel väljakul. Tapal oli bussiliinide pidaja August Pärn (sünd.27.09.1892), kellel oli kaks bussi. Koos oma vennaga pidasid nad bussiühendust Tapa-lähedaste asulatega, kus puudus rongiliiklus. Üks bussiliin oli näiteks Tapa – Arbavere – Viitna. Buss oli käigus igal esmaspäeval, reedel ja laupäeval kaheksa korda päevas. Väljasõit oli Tapalt jaamaesiselt platsilt. Peatused olid Vanamõisas, Põimas, Kolus, Arbaveres. Sõit Tapalt Viitnale maksis 1 kroon. Võrdluseks võib tuua, et sel ajal sai Tapa turul ühe krooni eest osta koti kartuleid või 1,5 kg sealiha.

Tänapäeval on Tapal korralik bussijaam ooteruumiga. Et see bussijaama saaga sai alguse juba üsna ammu, sellest saame aimu 1979. aasta juunis rajoonilehele „Punane Täht“ kirjutatud lugejakirjast, kus kirjutatakse:

„Toimetusele kirjutati, et Tapal puudub korralik bussiootepaviljon, bussijaamast rääkimata. Talvel külmaga, kevadel-sügisel vihmaga ikka lageda taeva all. Olemasolev ootepaviljon lammutati kui oma aja äraelanud ehitis. Tavaliselt on hommikuti Tapalt Rakverre tulevad bussid sõitjaid puupüsti täis. Sageli juhtub, et bussid jäävad liinilt ära ja millegipärast neid teistega ei asendata. Busse jääb kõige rohkem käigust ära hommikul Tapa – Rakvere otseliinil. Ka õhtuti tuleb Rakveres kaua oodata Tapale väljuvat bussi. Kui sõitja näiteks kell 21.00 bussile ei jõua, siis järgmine buss läheb kell 23.05. Hommikul oli käigus kell 6.25 Tapalt Rakverre väljuv buss. Sellega jõudsid inimesed kella seitsmeks Rakverre tööle.
Kirjas arvatakse, et kohalikud nõukogud peaksid midagi ette võtma sõitjate ootetingimuste parandamiseks Tapal. Ooteruumiks sobiks edukalt endine raudteesauna hoone.

Rakvere Autobussi- ja Taksopark teatab, et raudteesauna ruumid on Rakvere Autobussi- ja Taksopargile üle antud ja need kohandatakse bussijaamaks. Projekt on tellitud ja valmib käesoleval aastal. Ehitamist alustatakse 1980. aastal. Seega kirjas soovitud kiiret lahenemiskäiku küll ette näha ei ole.
Edasi teatatakse, et praegu ei asu dispetšer küll bussipeatuse läheduses, kuid informatsiooni võib saada telefonil 721-31. Autobussi- ja Taksopark võtab omaks, et liinihäireid on veel liiga palju. Eriti häirib see rahvast hommikustel tipptundidel Hommikul Tapalt Rakverre sõitvaid busse teenindab Tapa brigaad. Selle üksuse busside tehniline teenindamine on aga seotud suurte raskustega. Kõik hooldustööd ja remondid tuleb teha Rakveres. Olukord muutub märgatavalt paremaks III kvartalis, kui valmib filiaal Tapal. Märgitud reiside ärajätmise kohta öeldakse niipalju, et need liinid suleti sõitjate vähesuse tõttu. Sulgemisele eelnes põhjalik sõitjate loendus.“

Alles 1983. aasta rajoonileht kirjutab juulikuus suure uudise:
„Tapa bussijaam on valmis! Rakvere Remondi- ja Ehitusjaoskonna töömehed ehitasid Tapa endise raudteesauna ümber bussijaamaks.
Uus bussijaam asub Raudteelaste Klubi taga, klubi ja raudteejaama vahel. Kõik bussid väljuvad nüüd sealt ja jõuavad ka sinna tagasi. Bussijaamas on korralik ootesaal, ülema- ja dispetšeriruum ning kassad. Lähemas plaanis on piletite eelmüük.“

Juulis aastal 2000 olid aga bussijaama nimetähed hoonelt maha võetud. See on aga andnud omakorda jällegi põhjust ajalehes kaeblema kukkuda. Isegi ilma sildita bussijaama pilt on leheveergudel kenasti ära trükitud.

Kirjutab Varet Klip:
„Kohtasin tänaval äraeksinud Pärnumaa naiskodanikku, kes tundis huvi, kus Tapal bussijaam asub. Nimelt Tartu poolt rongiga tulles tärkas tal pähe mõte Tapa kaudu otse Pärnusse põrutada. Võrreldes suurlinnaga on Tapa väga väike ja keskväljakult, kuhu naine bussijaama otsingutel suundunud oli, jõudsime veel koheselt tagasi pöörduda. Pärnu buss pidi Rakvere poolt peagi saabuma ja edasisõit võis tema jaoks korrapealt reaalsuseks muutuda. Kui juba bussijaam paistma hakkas, märkasin isegi imestusega, et tõepoolest, kuidas saab võõras inimene aru bussijaama olemasolust, kui autobusse ka parasjagu kohal ei ole. Vastavat bussijaama tähistavat silti minu silm küll haarata ei suutnud.
Küsime:
„Kus on Tapal bussijaam?
Tundis huvi kena daam.
Tal meelde jäi see silmapilk
Et jaamal puudus nimesilt.
Siin sobiks üles panna plaangi
Ja teha parajat reklaami,
Sest Tapa sobiv, keskne paik
Kust teedevõrgud algust said!“

( Arvatavasti oli siin tegemist just selle momendiga, kui bussijaama ukse kohalt olid eemaldatud tähed mis koostasid sõna „Autobussijaam“ ja peatselt asendati see uute tähtedega, mis koostasid sõna „Bussijaam“.)

1994. aasta algusest alates avas bussijaamas baari Tiit Mikone FIE, mis kanti tegevusregistrisse 14.08.1996. Ruumid olid renditud hoone omanikult Tapa Autobussipargilt. Omaniku surma järel lõpetas FIE tegevuse 01.07.1999 ning registrist kustutati see alles 01.06.2006. a.

1999. aasta lõpukuudel tehti baari ruumides kena remont ja sinna asus rendipinnal edasi tegutsema „Bussijaama baar“, mis avati pidulikult 21.01.2000. Baar jäi sinna viieteistkümneks aastaks ja sulges uksed 15.juunil 2015. aastal.

2004. aasta jaanuaris otsustasid Tapa linnavõimud lõpetada koostöö bussijaama hoone haldajaga Tapa Autobussipargiga ning linna poolt rajati uus maaliinibusside peatuskoht. See asus mõnikümmend meetrit eemal vanast bussijaama hoonest Ambla maantee-Sauna tänava ringtee juures. Sauna tänaval asuv maja jäi kandma silti „Tapa bussijaam“, kuid reisijaid seal enam ei teenindatud. Busside graafikud jäid siiski ootesaali seintele. Reisijad eelistasid oodata bussi bussijaama ees, sest kitsukene ja räpane püstijala-ootesaal ei rahuldanud enam kedagi.
Maaliinide bussijaama ülesannet hakkas täitma klaasputka.
„Bussijaama hoone on eravaldus,“ selgitas Tapa abilinnapea Mati Mitt põhjust, miks linna „bussijaam“ ümber koliti. „Linn on maksnud seni bussijaama hooldekulusid. Aga omanikul on majaga omad plaanid ja seepärast otsustasime omaette peatuskoha teha, sest bussijaamahoones reisijatele teenust nagunii ei pakuta.“
Linn aga uue bussijaama ehitamise investeeringut teha ei tahtnud.
Ja ega bussijaama omanikul ka mingit plaani selle hoonega ei olnud. Siiski selgus et linna toetus bussijaama hooldekuludeks osutus liig väikeseks ja nii kadus ka huvi omanikul edasi tegutseda.
Uus bussiootepaviljon koos paigaldusega läks linnale maksma umbes 30 000 krooni ja nii see seekord jäigi.

Vahepealsel ajal jõudis Tapa saada vallaks ja Tapa linn vallakeskuseks.
2009. aasta juunikuu ajaleht kirjutab:
„Kuigi 2008. aastal sõlmitud lepingu järgi pidanuks Tapa bussijaam olema rekonstrueeritud juba 1.jaanuariks, on see senini endises olukorras. Omanik lubab jaama valmis ehitada suve lõpuks.
Aadressil Sauna tänav 1 on Tapa bussijaam tegutsenud viimased 25 aastat, erastamise järel kuulus kinnistu aastaid Tapa Autobussipargile, nüüd on kinnistu omanik OÜ Arelo.

Eelmise aasta mais andis Tapa vallavolikogu vallavalitsusele nõusoleku, et see sõlmiks kinnistu omanikuga lepingu kuni aastani 2019, millega vald garanteerib selle ajani bussioote teenuse osutamisega seotud kulutused kokkulepitud mahus. Juba 2006. aasta lõpust on Tapa vallavalitsus koostöös Tapa bussijaama omanikuga OÜ Arelo kavandanud Tapa bussijaama korrastamist, 2008. aasta juunis sõlmiti vallavalitsuse ja OÜ Arelo vahel ka raamleping, milles OÜ Arelo kohustus rekonstrueerida bussijaama hoone esimeseks jaanuariks 2009. aastal. Vallapoolne ehitusluba anti mullu septembris.

Valla kohustuseks jäi asfalteerida lõik Sauna tänavast ja tänavaga külgnev bussiooteplats ning vald tegi seda vallavanem Kuno Rooba sõnul eelmise aasta augusti lõpuks. Lisaks uuendas vald Sauna tänava tänavavalgustust.
„OÜ Arelo juhatuse liikme Rein Tali korduvatele suulistele lubadustele vaatamata ei ole tänaseks suudetud bussijaama ajakohastamisega alustada. Viimane lubatud töödega alustamise tähtaeg oli 1. juuni,“ lisas Kuno Rooba.
Juhatuse liige Rein Tali on nõus, et suulisi lubadusi on piisavalt jagatud, kuid tema sõnul on ehituse alustamise venimise põhjuseks olnud rahalised probleemid ehk pole õnnestunud pangalaenu saada. Nüüd alustatakse ehitust omavahendite arvelt ehk peatöövõtja on OÜ Arelo. Bussijaama rekonstrueerimise ehituslikuks maksumuseks tuleb 1,5 miljonit krooni ning hoone peaks valmis saama poolteise kuuga. Ehitusega alustatakse juba järgmise nädala esmaspäeval, bussijaam peaks valmima selle aasta augusti keskpaiku. Lisaks ootesaalile saab hoone ka avaliku WC ning kaubanduspinnad.“

Juba kuu aja möödudes viimasest bussijaama teemalisest artiklist ajalehes, ilmub uus artikkel juuli lõpus aastal 2009:
„Bussijaama aknal olev silt teatab, et bussijaama laiendus valmib 18.oktoobriks – nii kaua sõltuvad reisijad veel ilmaoludest. Bussi ootavad memmed-taadid on nähtuga rahul.
„Ammu oleks olnud aeg seda tegema hakata,“ ütleb üks naistest. Ehitajad Taavi Taar, Heiki Laeva ja Aivo Meerits lubavad hoone õigeks ajaks valmis saada.
„Sellest tuleb ilus asi ja see annab Tapale väga palju juurde,“ ütleb Heiki Laeva valmivat hoonet ette kiites. Aivo Meerits toob autost hoone joonise ning näitab, milline hakkab uus fassaad välja nägema. Sellelt on näha, et uue ootesaali kaarjas esikülg tehakse klaasist. Küsimusele, mis möödujaid kõige rohkem huvitab, vastavad nad, et otsitakse WC-d, see vajalik koht hoonesse ka muidugi tuleb. Värskem välimus antakse praegusele majalegi.“

Aastal 2010 jaanuari kuus kirjutab kohalik vallaleht järgneva artikli:
„Tapal valmis kauaoodatud uus bussijaam.
Kolm päeva enne aastavahetust lõppes Tapal teivasjaama ajastu. Nüüd on Tapa linna elanikel ja nende külalistel võimalus bussi ja rongi oodata uhiuues ootesaalis. Tapa vastavatud bussijaama ootesaali seinal olevalt stendilt võib kokku lugeda, et Tapalt saab alguse või seda läbib 48 bussiliini. Tapa raudteejaamast sõidab ööpäevas läbi 18 rongi, sealhulgas Moskvasse viiv rahvusvaheline rong. Tehtud loenduse kohaselt läheb iga päev Tapalt bussi või rongi peale üle poole tuhande reisija. Sellel suurel rahvahulgal polnud juba aastaid kohta, kus sõiduvahendit oodata.
Nagu vallavanem Alari Kirt uue bussijaama ootesaali avamisel märkis, on Tapa jõudnud taas linnade perre, kus bussi pole vaja oodata lageda taeva all tuule, vihma ja lume meelevallas.

Bussijaama projekteeris KEK Invest AS ja ehitas OÜ Arelo. Kopp löödi maasse juuli alguses, ja kuigi ehitise valmimise esialgne tähtaeg oli oktoobri keskpaik, selleks ajaks see siiski valmis ei saanud. Põhjuseks oli ehitustöid juhtinud Jaan Viktori sõnul asjaolu, et uue bussijaama klaasseina ei saadud tarnijalt õigel ajal kätte. Peamiselt on ehitis valminud kolme OÜ Arelo ehitusmehe kätetööna. „Tunduvalt parandab linnapilti,“ ütles Jaan Viktor töömeeste tehtu kiituseks.
Ootesaali seinal on infotahvel, kus kirjas kõik Tapat läbivad bussid ja rongid ning transpordiettevõtete kontakttelefonid. Päevas kaksteist tundi avatud saalis saavad pinkidel jalgu puhata paarkümmend inimest. Siin on ka infopunk ja kavas on teha koostööd Cargobus OÜ-ga.
Ehituse initsiaator, bussijaama omanikfirma OÜ Arelo juhatuse liige Rein Tali rääkis, et võimalik on koostöö Go Traveliga. Sel juhul saavad vallaelanikud ka Tapal osa selle firma pakutavatest teenustest.
Ootesaalis on samuti kaks avalikku WC-d. Neist üks, erivajadustega inimestele mõeldu, on tasuta, tavalise WC kasutamise eest tuleb maksta kaks krooni teenustasu.
Ehitus läks maksma 1,5 miljonit krooni, ootesaali suurus on 90 ruutmeetrit ja avatud on see 7.00 – 19.00.“

12. augustil 2016. aastal avati pärast põhjalikku ümberehitustööd bussijaama vana baari ruumides, endises ootesaalis ja osaliselt uues juurde ehitatud osas „Päts Tapa Pitsakohvik“. Pidulik avamine toimus kellaajal, mida näitas ka avamispäeva kalender, ehk siis kell 12. 08. Kuna bussijaam on ajaloolise Tapa raudteesauna ümber ehitatud, siis külastajad saavad einestada ajaloolises leiliruumis ja küttelaos. Kuna Tapal resideeruvad ka liitlasvägede sõdurid erinevatest riikides, siis tõlgiti menüü muuhulgas ka prantsuse keelde, olles Eestis ilmselt üks väheseid söögikohti, kus menüü selles keeles on.
Praegusajal saavad bussi ja rongi ootavad inimesed istuda soojas ooteruumis, mille ühte seina katab suur seinamaal, teises seinas on tablood busside väljumis- ja saabumisaegadega. Kasutada saab nii inva- kui ka tavalist WC-d. Samuti on soojas ruumis väga tihedalt kasutuses „Smartpost Itella“ pakiautomaadid. Ootesaal on avatud hommikul kella 7.00 – 19.00-ni.

Kes teist, head inimesed, tänapäeval bussiga Rakverre ja sealt tagasi sõidavad, teie jaoks ongi see artikkel kirjutatud. Mitte selleks, et sellest eeskuju võtta, vaid hoopis selleks, et meenutada aegu, kuidas nõukogude ajal Rakverest bussiga Tapale sai. Aasta oli siis 1957. Kirjutis oli ära toodud Tapa rajooni ajalehes „Edasi Kommunismile“, kirjutajaks bussi reisija.

Avalik kiri toimetusele.
Sõitsin ühel päeval Rakverre, et vaadata kas sealsed kaupmehed ei ole Tapa omadest hoolikamad olnud ja muretsenud müügile laste jalanõusid. Sõitsin siis rongiga kohale. Käisin poed läbi, aga poisile jalanõusid ei leidnud. No mis sa neist tulipunastest ja ilmatuma kallitest kingadest ostad poisile iga päev mööda pori joosta, kõvad ja kanged ka veel teised nagu puukingad! Ei tea, kas neil, kes seda saapategemist juhatavad, endil lapsi ei ole et nad selliseid kompasid toodavad. Nojah, see nüüd nii sissejuhatuseks.
Mõtlesin siis seal Rakvere turuplatsi ääres, mida rongi minekuni teha. Tuli siis meelde, et Rakvere-Tapa vahel sõidavad vist bussid kah. Äkki näengi, et samas, minu lähedal, seisabki üks buss, niisugune suur ja pikk. Ühe klaasi peal oli kiri: Paide-Rakvere. Vaatan – uks lahti ja neli-viis inimest istuvad bussis ja ajavad mõnusasti juttu. Tõstsin juba jala astmelauale ja ise mõtlesin: inimesed räägivad asjata, et kui Rakveres tahad õhtul Paide bussile saada, siis pead vähemalt maadleja või muu sihuke jõumees olema. Aga siin – uks lahti ootamas, muudkui astu sisse. Vaevalt aga sain astmelauale tõusta, kui üks naisterahvas, vist konduktor, käratas: „Kuhu te tükite?“ „Kas see buss siis Tapa poole ei lähe,“ kogelesin segaduses. „Läheb küll, kuid me siin ainult seisame. Peale võtame aga sealt,“ näitas konduktor üles künka poole, kus seisis suur inimeste summ. Heitsin veel korra pilgu bussis istuvatele inimestele ja siirdusin kuulekalt „pealevõtmise koha“ poole. Buss ikka suur masin kah, mine tea, mitu inimest seda teenindavad. Vaatasin tagasi, bussiuks oli nüüd kinni, ainult üks mees õiendas midagi akna all. Võttis käega põuetaskust, soris natuke ja ulatas aknast sisse ning sai sama teed kaudu midagi tagasi. Ostis vist pileti, taipasin.
Mõtlesin, et lähen ka proovin, aga buss hakkas liikuma ja peatus varsti lainetava rahvamassi ees. Mind suruti koos teistega vastu veel liikuvat bussi nii kõvasti, et juhil masina pidurdamiseks vaevalt pidureid vaja oli tarvitada. Bussijuht asus sõjakas poosis tagauksele, konduktor hakkas läbi kitsa aknapilu pileteid müüma. Meeleheitlikult surusin pea selga, et nina porise bussiküljega tutvust ei teeks. Hea, et teiste eeskujul olin varem raha pihku võtnud, nüüd enam kätt tasku ei saanud ajada. Igaüks trügis kõigest jõust aknapilu poole, vehkides rahaga ja karjudes oma sõidusihi nimetust. Ei seal hoolitud lastest ega vanakestest. Üks laps nuttis, karjudes, et onu seisvat tema jala peal. Kaks naist sõimasid teineteist kõige koledamate sõnadega, üks olevat teisele raha nurgaga silma pistnud. Olen väikest kasvu ja sellepärast ei näinudki selle paabelisegaduse kõiki üksikasju. Hoidsin ainult kätt 5-rublase rahatähega üleval ja karjusin: “Tapa, Tapa!“ Üks noor tütarlaps, kes oli minu kõrval küljega surutud vastu bussiseina, vahtis mind hirmust pärani silmadega. Taipasin pärast, et ta vaene laps vist ei teadnud niisuguse nimega linna olemasolust. Konduktor aga karjus aknast: “Kes sõidab Paide, kes sõidab Paide?“ Selgus, et kaugemale sõitjaile müüakse pileteid ennem. Lõpuks hakati Amblani müüma. Minu lähedale oli pugenud tuttav Tapa mees ja imet-hullu karjus: “Lubage Ambla, lubage Ambla!“ Buss oli juba inimesi täis kiilutud, aga ikka veel müüdi pileteid Amblasse sõitjaile. Õnn, et lõpuks taipasin, milles asi seisab ja sain viimase pileti Amblasse. Peenraha tagasi ei antud, öeldi, et pärast saan. Aga mis nüüd enam sellest, kuidas parem inimsummast välja saan. Kuidagi sain suruda jala vastu bussiseina ja tõukasin kõigest jõust. Lendasin välja ja seliti maha, koos minuga maandus porri hirmsa kisaga ka üks kogukas tädi. Eelviimase õnnelikuna sain viimase võimaluseni täiskiilutud bussi. Minu järel hüppas peale veel üks mees, kellel piletit ei olnud. Millegipärast bussijuht seda ei märganud. Minu kõrval seisis meeskodanik, kes oli võtnud pileti Aravetele. Avaldasin talle kaastunnet, et kuidas küll jõuab ta nii kaua püsti seista. See aga vaatas mind imeliku pilguga ja küsis, kas ma esmakordselt bussiga sõidan? Vastata ma aga ei jõudnud. Parajasti saabusime Kadrinasse ja minu vestluskaaslane trügis välja. Vaat sulle! Pilet Aravetele, aga sõidusihiks Kadrina! Mis teha, jala käia pole ka kerge.
Kui buss Tapal peatus, läksid peaaegu kõik maha. Jäid ainult need, kes istusid bussis juba „mitte peale võtmise kohal“ ja veel mõni. Tapale ei müüdud aga ühtegi piletit, kõik kaugemale. Jõudsin koju rohkem väsinuna, kui oleks päev otsa puid lõhkunud. Arutasime seda asja kodus naisega ja jõudsime arusaamisele, et ikka kavala peaga mehed istuvad seal Paide ja Rakvere autobaasis. Milleks tulla rahva soovidele vastu ja panna liinile kaks bussi? Võtta Rakverest peale oma 60-70 inimest „Paide sõitjaid“ on tulusam, kui mängida nende lühikese otsa sõitjatega. Mis sellest, et Paide saabudes on buss peaaegu tühi, raha on laekunud ja plaan ületatud. Ja ega konduktor ja bussijuhtki „kuival istu“. Nii et kallid tapalased, kui kunagi sõidate Rakverest bussiga Tapale, võtke kohe pilet Paideni, siis võibolla saate istumagi!

Lugupidamisega
K. Kantuline