Tööstused ja kaubandus

Jaan Krusbachi malmivabrik

Tapa vanimaid tööstusi oli 1897. aastal Jaan Krusbachi poolt asutatud malmivabrik, mis eksisteeris ka Eesti Vabariigi ajal aadressil Valgejõe pst. 22. Vabrik tegeles malmi- ja vasevalamisega, treimise ja kõiksugu viinavabrikute ning põllutööriistade masinate tootmisega, täitis ka laoruumide ülesannet. Vabrikust võis osta iga soovija aurumasinaid, naftamootoreid, tuule- ja vesiveski ehituseks vajalikke detaile, rauatööriistadest aga treipingid, vendilatrid ja puurmasinad, kaevupumbad ja veepumpade mitmeid erinevaid variante. Samuti oli võimalik tellida vähemalt 100 erinevat sorti hauaristi, kuhu nimed sisse valatud, kirjad kas hõbetatud või kullatud. Võib arvata, et enamik Tapa kalmistute hauariste, piirdeaedu ja hauakaunistusi on valmistatud just J. Krusbachi malmivabrikus. Samuti ka vasest kaevupumbad. Malmi sulatati puusöega köetavas ahjus.
Eesti Vabariigi ajal minetas malmivabrik seoses seadmete vananemisega oma tähtsuse.
Jaan Krusbachile kuulus veel jahuveski, kus kaks paari veskikive jahvatasid peamiselt loomajahu. Veski rentnik, P. Elbing, jahvatas seal kruupi ja tangu, müügil oli leiva- ja loomajahu, tangud ja kruubid.
J. Krusbach oli ise kord lubanud, et ei lase endale puusärkigi teha, vaid valab selle ise malmist.
Jaan Krusbach on maetud Tapa vanale vene kalmistule oma perekonna rahulasse, kus kõigi kuue sinna maetud perekonnaliikme kirjadega hauaplaadid on valatud malmist. Kas Jaani kirst ikka malmist oli valatud, seda ei tea tänapäeval enam keegi.
Valgejõe kaldal, endise malmivabriku lähedal asuv mändidega küngas on tapalaste seas tuntud Krusbachi mäena.

1912.aasta Nalja-kalendris ehk Tapa tarkuse raamatus, mille väljaandjaks oli Gustav Klemmer, kirjutab Jaan Krusbach pikemalt oma elu keerdkäikudest ja samuti malmivabrikust:

(Kirjaviis muutmata)
Minu sündimisekoht on Järvamaal Balti raudtee Aegviidu jaamast mitte väga kaugel Peterburgi viiva tee ääres, Kukevere tuuleveski mäekünkal, kus ma oma esimese hällielu üle elasin. Ma olin veikeselt päris vallatu poiss, nii et minu ema ja vanaema minu kasvatusega palju peavalu on tunda saanud. Minu isa oli sellajal rüütli puhasverd moonakas ja ema vaimuks käijaks, kuna ema poolt sugulasel rüütli käest kehva liivakünka maalapikene renditud oli. Sel ajal aga olivad viletsamad olud kui nüüd: kõik rüütlite töö pidi päeval tehtud saama, kuna oma töö aga peeruvalgel ära sai tehtud. Kord juhtus et kui kellegil vabriku kooliherral Tallinnas lapsele amme vaja olnud, minu ema siis sinna läinud, mind vanaema hoidmise ja tema küüdukese vesise piima varale jättes. Kasvama pidin siisgi, kui ka küll mitmed hädad ja kibedused juba varakult läbi elasin. Ei tundnud ma sel ajal veel püssi ega pussi, ei motori ega aurumasinat. Karjapoisi pasunat pidasin ma püssiks ja vanaema leivalõikamise nuga, mida tema minu kiigu-jala peal teritamas käis, seatapmise pussiks, kohvi kannu – motoriks ja oma kiigut kahe tsilindriga aurumasinaks. Ja ei võinud unesgi arvata, et minust just vanemas eas nende asjade valmistaja meister pidi saama.
Kord pani vanaema mind veelõukale istuma ja püüdis mind igatepidi meelitada, et ma mitte ei nutaks, üteldes: “Kuule, Jaanu! Istu nüüd siin ilusti, oma särki ära määri, ega leede ära kuku, seni kui ma küüdukest käin lüpsmas ja kaevust vett toomas.” Aga mina hakkasin kui ennast üksi leidsin olevat, käte ja jalgadega sibama, kuni ma lõukalt leede kikkusin ja tulise tuha sees käevarre ära kõrvetasin. Kas mina sel ajal palju valu tundsin, ei mäleta hästi. Nüüd tean aga, et see mulle halbade ilmade ees valu teeb.
Kord andis vanaema, mäletan justkui oleks see alles eile sündinud, mulle muredaid küpsekartuleid süüa, mind nende läbi meelitada püüdes, kui ma nutsin. Aga peremees, ehk küll ise veel vanasti ema poolt sugulane olnud, hakkas vanaemakesega sellepärast tõrelema, miks see tema viiulite seemnekardulid Jaanule oli küpsele pannud. Kui ma juba oma jalaga julgesti astuda võisin, siis ma kiigust ei hoolinud, aga üle uksepaku oli väga raske ronida. Aga seegi raske asi sai selgeks. Nüüd võisin juba õues igale poole kopli ja heinamaale minna ja rõemustada, et mina juba nõnda suureks ja tugevaks olin sirgunud.
Ema tuli viimaks linnast koju ja tema rõõm oli suur, kui mind juba nõnda suureks nägi kasvanud olevat, ehk see küll temale natukene murelikku meelt tegi, et mina oma käevarre lees olin ära kõrvetanud. Ehk ma küll veel püksa ei kannud, olin siiski emale paremaks käeks. Viimati hakkasin mina nagu teised mehed püksa kandma. Mäletan küll kui ema nad mulle jalga ajas: küll olivad kirjud! Ema ütles ta enese kootud riidest olevat. Ka taskud oli kahele poole kõrva teinud. Nüüd uhkustasin ma ja käisin alati käed kahel pool taskus hoides, ega teinud võerastega igal pool juttugi.
Ühel päeval ütles isa emale: “Mis sa arvad naisukene? Paneme õige endi Jaanukese linna kooli. Püksid on tal nüüd jalas ja ise näib ka kaunis terane poiss olevat, ehk näeme siis ka mis ta õppida võib!” Ema kiitis nõu heaks ja ka nõnda tehti. Mind pandi linna Baueri vaeste kooli. Kooli aeg kestis mul üle kahe aasta. Kooli poolt oli ülessepidamine, ehk küll muidugi suur asi ei olnud, leiba anti näpuga ja leent koolmeistri kulbiga, kus juures mind vanemaid ainult paar korda aastas näha lubati. Ema tõi kord minule kodunt sealiha toidu lisanduseks, mille üle meie elatanud koolipapa nõnda vihastas, et liha ära võttis ja solgi tünni viskas, peale selle lasi ta mind selle trahviks puutuhvlitega Niguliste kiriku koori peal kolm korda laulmas käia. Ja ega seda meest ka laita ei maksagi. Igal koolilapsel laskis tema kooli poolt prii harjaga hambaid puhastada, ja kellel ta need mustad ehk kollased leidis olema, ei annud ta kolmel päeval süüa. Ka minul juhtus kord see äpardus, nii et kolm päeva ilma leiva ja leemeta seisin. Kui nälg juba õige suureks kippus minema, siis hõerusin ma harjaga hambaid, nõnda et nad mul veriseks läksivad, mille pärast jällegi tapelda sain.
Pärast pani isa mind elementaarkooli, mis Rohuaia uulitsa nurgal oli. Peale selle tuli isal soov mind Breobrashenski kirikukooli panna, aga mina tulin sealt vabatahtliselt ära, oma poole aasta maksu 16 rubla sinna jättes. Nüüd jätsin ma kuulsa kooli-elu seljataha ja mõtlesin meistriks välja õppida. Juba veikselt olin ma kodu koplis vali meister kõiksugu vigurist sauest, puust ja ka luust välja vabritsemas. Ma läksin siis esmalt praeahjutegija Geniuse juurde õpipoisiks. Tema töökoda asus Postijaama uulitsal. Palk oli siin minul 10 kopikat päevas, aga ma võisin ka kõrvalt teenida, sellega et mina Geniuse proua sülekoera küllest kirpusi ära noppisin ja Schifferi poodi kohvi pealist viisin, mille eest mulle veel iseäralist kasuraha anti. Siis juhtus mul see äpardus, et ükskord veekraanid lahti tegin ja ka lahti unustasin ja peaaegu kõik majad Narva maanteel pidin ära uputama.
Peale selle olin ma Uue uulitsal lukusepp Rüütli juures, kus sel ajal uutmoodi ukselukkusi tegema hakati, mis tol ajal kolm rubla tükk maksivad, nüüd aga 15 kopikaga saada võib. Mu asi edenes siin, meister kiitis mind ja pani palka kord korralt juurdegi. Jaani kirikus pastor Frese juures olin ma leeris. Olin esimene õppija: piibli lood teadsin kõik peast. Kord köstriisanda küsimuse peale, millest inimene saanud on, vastasin mina: “Ribikondist.” Selle sõna pärast jäeti mind leeri teist aega teenima. Käisin küll pastorit palumas, aga tema ütles: “Mis köstriisand teinud on, seda on ta teinud.”
Kui leerist lahti sain, oli mul himu reisima ja võeraid maid vaatama minna. Ja ühel heal päeval, hõlmad vöövahel, tossutan mina juba aurulaeva teed mööda Peetri poole. Peetris peatasin ma, sest arvasin, et siit ikka rohkem ja paremate tingimustega tööd saab, ja ka rohkem palka võib teenida. Õnn nähti mul siin ka kaasas käima. Trehvasin Kronstadti vabrikus tööd leidma. Sel ajal oli minul juba 16 pügalat turja peal ja ma võisin siin palka kui täied mehedgi saada, sest et mind enam õpipoisiks ei luetud. See oli ikka oma 120 kõva kopikat päevas. Vaevalt ühe aasta teenisin ma siin, siis tuli jällegi see himu veel kaugemale reisida ja võeraid maid vaatama minna. Ühel heal päeval võtsin hõlmad vöö vahele ja sammusin Peetri linna Warsavi väravast välja, see oli 1882 aastal. See kord oli mul mõte muid linnasid vaatama minna ja ka Krimmis käia. Rändasin ma jala et külaelu lähemalt tähele panna.
Viimaks jõudsin ma läbi mitme äparduse Musta mere äärde. Sevastopoli linnas jäin ma pikemaks ajaks peatama ja hakkasin siin vabrikutes tööd otsima, mida mina ka varsti ühes laevatehases leidsin. Siis oli juba palk palju suurem, ma võisin siin juba pea 3 rubla päevas teenida. Nüüd võisin mina niisuguses kohas ja palgaga enesele ka va rahakopikaid musta-päevade jäuks korjata. Kui ma seal olin nõnda aastat 5, tõusis mul mõttesse jälle oma kodu-kasumaale tagasi rännata.
Oma sünnikohast mitte väga kaugel Tapa alevis juhtusin ma hea koha selleks kellegi talumehe krundil Valge jõe kaldal leidma, kuhu mina siis omale malmi ja vase valamise vabriku asutasin.
Mu elujärg edenes siin pikkamisi, aga ta ikka edenes, nõnda et ma kord korralt vabrikut suurendada ja ikka parema olukorra võisin omandada. Lühidalt öeldud: asi oleks kõik hea olema, kui mõned viperdused välja arvame, mis minul isevärki isikutega ette on tulnud. Mina olen lapsest saadik ikka armastanud õiglane olla, siinses minu ümbruskonnas aga mõnda isikut leidub, kes vale viguritega ennast katavad, siis tuli mul sarnastega mitugi korda hammaskooku vedada, aga igakord on minu kupar, mis mitte veel ei ole kapsast kokku pandud, mind sellest välja aidanud. Kui igal pool vabaduse üle rõemustati, tööd seisu pandi, lukkusi lõhuti, varandust viidi jne., ei olnud minu vabrikus seda küll märgata, aga pidin siiski ettevatuse pärast eraldi ühes vabriku töövastuvõtmise kambris mõni aeg üksi magamas käima. Ühel ööl kuulen paukusi ja põmmusi, mis kuulu järele just minu vabriku külje all korda saadetakse. Süda pueb mul saapa säärde, sirutan teki rohkem üle pea, aga ei malda siisgi magama jääda. Viimati julgen ometi teki pealt ära visata ja õue vaatama minna, mis asjamehed seal ometi paugutavad. Mis ma näen, paneb mind imestama. Trobikond mehi, arvata üle poole tosina neid ikka võis olla, lõhuvad silda, mis minu vabriku kõrvalt jõest üle viib. Nüüd arvasin ma et mehed ka minu vabrikut puutumata ei jäta, ja peale selle seda purustama tulevad, sellepärast tõttasin ma silmapilk jaama, et telefoni kaudu ülemusele teatust anda. Kui ülemus telegrammi sai, arvas ta siis, et see raudtee sild pidi olema, aga õiendati, et see Valgma oja sild oli, ei peetud seda nõnda tähtsaks ja ei vastatud minule selle telegrammi peale. Mõni aeg edasi, peale seda sündmust sai ka nimetatud koha peale uus sild ehitatud, mis vististe selle loo tagajärg oli.
Mis minul ka Venemaal suurtes metsadesgi ette ei tulnud, olen ma siin kannatama pidanud. Siin olen mina paaril korral röövelukatega, need olivad ikka kahejalgsed, kimbus olnud. Kord oma vabriku ja vaksali vahel teel rööviti minul rahakott peale neljasajast rublast tühjaks, röövija sain küll kätte, aga mitte raha. Teinekord Rakverest tulles raudtee vagunis leikasivad surkapoisid minu kuue selja tagant lõhki aga seekord nad rahakotti kätte ei saanud. Sellest ajast kannan ma soomus-riiet. Minu ihu nahkgi on paksuks kasvanud justkui terasest soomused. Ei karda mina enam rusikahoopi ega püssipauku ja häda sellele, kes veel minu kallale sarnaste mõtetega julgeb tulla. Minu poeg, kes mul kui silmatera oli töötamaks igal ajal abiks, on surnud, aga mitte loomulikku surma surnud, vaid vägivalla läbi. Oleks veel palju jutustada, aga jäägu teiseks korraks. Ja kui ma surengi, teisi ei lase ma enesele ka mitte puusärki teha, ma valan selle malmist valmis. Jalad võivad all kas hõbedast või vasest olla. Puusärgi kandja ei või ka ilma tasuta jääda, oma testamendis saan ma selle eest muretsema. Ka risti selle pealkirjaga olen ma juba valmis teinud:
Sa kui ustav sõber olid,
Kalmul veel mind vaatama tuled:
Istuta, kui päike paistab,
Mul üks pisar haua peal.  

J. Pari kirjastuses Tapal 1933. aastal trükitud raamatus “1905 Järvamaal” saame lugeda 1905. – 1906. aasta rahutustest ja karistussalkadest Tapal, samuti Jaan Krusbachi poja Robert Krusbachi hukkumisest:

8. detsembri lõuna ajal 1905. aastal levis Tapa rahva hulgas teade, et kohale on jõudnud üks vagun relvi, laskemoona ning muud sõjaväevarustust. Arvatavasti oli vagun Peterburist välja saadetud ja pidi Tapa peatuse järele sihtpunkti – Tallinna Jõudma, kus ennustati uusi väljaastumisi sõjaväe poolt. Rahva meeli häiris ja nagu õli kallas tulle kuuldus, et relvavagun hoopis mõisnikele üle antakse. Räuskav rahvahulk siirdus raudteejaama, kus selguski tõsiolu relvavaguni kohalolust. Vaguni kaitseks viibisid vahikorral neli relvastatud soldatit. Jaama kogunenud tapalased, samuti Tapalt läbisõitvad, kuid siia ajutiselt peatuma jäänud nekrutid nõudsid relvavaguni Tapale mahajätmist, relvade ärajaotamist rahva seas, et leiduks karistussalklaste vastu vahendeid enda kaitseks. Kuid et relvavaguni saatjad vabatahtlikult ei alistunud rahvajõugu nõudmisele, otsustati vägivallaga korraldada rünnak. Raudtee päevatööline Jaan Troska saadeti kodunt tooma raudkangi, mille abil loodeti sooritada vaguniukse mahamurdmine. Tolleaegne sandarmiülem Reek ei arvestanud vaguniründamise kurvaloomulisi lahendusi, käsutas soldatid rahvahulga peale tulistama, mida ka viimased kergemeelselt teostasid. Juba esimese lasu järele langes surnuna maha malmivabriku omaniku poeg Robert Krusbach, kellel kuul peast läbi tungis ja selle tundmatuseni moonutas. Roberti isa Jaan Krusbach tulistamise hetkel kaubahoovi aia taga küürutades ja inimeste paanilist põgenemist jälgides naljatoonis ergutatult hõikas: “Plii, plii!” Raudteelane Arusson sellejärele läinud Krusbachi juurde ja noomides küsinud: “Mis sa “pliitad”, mine vaata kuidas su poeg sureb!” Vanal Krusbachil ei jäänud enam muud üle kui nentida oma lihase poja jubedat surma. Hiljem jätkus tulistamine küll suurema ägedusega, ent enam ei saanud keegi haavatagi.
Öösel saadeti siiski vagun Tallinna poole teele, peale asusid veel 20 soldatit – tugevama valve moodustamiseks.
Relvavaguni ründamisel surmasaanud Robert Krusbachi mälestuseks ja väärikaks meeldetuletuseks püstitati veel samal, 8. detsembri õhtul raudteejaama kaubahoovis kalmu meenutav ehitis. Kuuseokstest pärg, kaunistatud verevaist lipukesist, pidi tähistama kohta, kus süütu veri oli valatud.
Järgmisel pühapäeval toimus R. Krusbachi matus suure tseremooniaga. Revolutsiooniliste laulude kaikudes kanti põrm läbi alevi demonstratiivselt vene surnuaiale.

(Karistussalgad peatusid Tapal Jaan Kulbi majas, mille hoovipealses kuuris peeti peksutalguid, mida toimetati mõisnike juhtnööride kohaselt. Tavaline karistus oli 50 – 60 hoopi.)

Johannes Leinbergi vankritööstus Nigoli pst. 6 oli asutatud 1901. aastal. J. Leinberg oli omandanud Rakvere Tööoskusametis tõllassepa ameti. Tööstuses valmistati sõidu- ja töövankreid, teostati ka igasuguseid sepatöid diplomeeritud sepp Alfred Leinbergi juhatusel, tellimise peale valmistati isegi suuski. Tapa muuseumis on suusapaar, millele on sissepressitud tekst “J. Leinberg Tapal”.

1929. aasta seisuga elasid ja töötasid Tapal Johannes Leinberg (sünd. 26.01.1879) ja tema abikaasa Anna Leinberg (sünd. 09.11.1879). Pere elas aadressil Nigoli pst. 6 ning peres kasvas 5 last: Alfred, Johannes, Elfriide, Helene ja Aliide. Alfredist sai pere- tööstuses sepp. Samuti kuulus ta Tapa Vabatahtliku Tuletõrje juhtivate tegelaste hulka (1936, juuni “Eesti Tuletõrje”). Viimase kalessi müüs Johannese tütar Helene Mosfilmile.
2011. aasta sügisel külastas Tapa muuseumi Alfred Leinbergi tütar Helle Viks, kes rääkis, et perepoeg Johannes oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ning langes teadmata kohas, isa Alfred lasti maha 1942 .aastal kusagil Paides, tema hauakoht on teadmata, elus on vana Johannese noorem tütar Aliide (sünd. 25.02.1918), kes elab 94 aastasena Austraalias. Perenimi Leinberg sai aga eestistatud nimeks Linamäe. Tapa linnakalmistule on maetud tõllassepp Johannes Leinberg, Anna Leinberg ja Helene Leinberg.

1936. aastal asutas Tapal Turu tn. 4 A. Ilmsalu mööblitöökoja. Tööstuses valmistati igasuguseid puu- ja polstermööbleid nii üksikult kui ka komplektide viisi. Tellimisi täideti nii tellijate kui ka tööstuse materjalidest. Tööstuses oli moodne sisseseade ja omanikul pikk praktika mööblitööde alal. Tellimused teostati võimalikult odava hinnaga

Hans Saare villatööstus (1928-1935) asus J. Krusbachi malmivabriku lähedal Valgejõe pst. 20 ning töötas veel ka 1930. aastatel. Villatööstuses oli müügil igat sorti villaseid ja linaseid lõngasid, teostati ketramist ja kraasimist, töid võeti vastu ka posti ja raudtee kaudu kaugemalt nagu Krimmist ja mujalt Venemaalt. Villatööstus põles maha taganeva punaarmee kahuritulest 5. augustil 1940. aastal.

Paul Jeksi karastusjookide töökoda asus Kesk tnv. 7, mis kandis nime „Sampo Joogid“, seal toodeti sidruni-, apelsini- ja vaarikalimonaadi, suhkrumõdu, puuviljajooki jpm. (1934).

Julius Kaarmann oli Tapa piimatalituse omanik Iisaki tnv. 8, seegi hoone on tänapäeval säilinud. J. Kaarmann ostis ümbruskonnast kokku piima ja müüs piimasaadusi.

Bernhard Rooba puutööstus “Puumass”
Puutööstus asus Vabriku tänava piirkonnas, kuhu kuulusid saeveski, katlamaja, puidutisleri töökoda ja laoplats. Tellijate materjalist valmistati uksi, aknaid, treppe, äride sisseseadeid ja mööblit, osteti kokku palke, propse ja metsamaad, mis peale ümbertöötlemist müüdi ehitusmaterjalina elanikele.
Töötajate arv kõikus vastavalt hooajale 25 ümber.
Bernhard Roobale (1883-1969) kuulusid ka kaks elumaja Vabriku tänavas, milledest ühes asus kontor. Maja seinale oli kinnitatud abikaasa Elviine nimel oleva tööstuse silt “E. Rooba puutööstus”.
Kuna puutöökojal oli kummaline omadus igal aastal vähemalt üks kord põlema minna, siis ühel aastal seda ei juhtunud. Linnaelanikud olid siis imestunud, et midagi peab valesti olema, et puutöökoda pole selle aasta sees veel kordagi põlenud. Saatuslikuks saigi puutööstusele 1958. aasta detsember, kui kogu tööstus maha põles.
Bernhard Rooba võttis osa ka Tapa elektrijaama ehitamisest ja oli Tapa abilinnapea aastatel 1930-1934.
Ta põgenes Rootsi 1944. aastal, kus töötas peale rootsi keele omandamist metsapraakerina. B. Rooba on tuhastatuna maetud Borase linnakalmistule Rootsis.

Postimees kirjutab augustis 1933:
“Tapat ähvardas tulehädaoht. 19. skp. süttis põlema Tapal B. Rooba metsatööstus ja saeveski. Kuna tuld õigel ajal märgati, suudeti suurem hädaoht ära hoida. Siiski kannatas tugevasti tööstuse masinateruum, kus rikutud said tööstuse jõumasinad. Selle tõttu on tööstuse tegevus katkestatud. Nimetatud tööstuses on tuleõnnetused korduvad, kuid kõik on lõppenud vähemate kahjudega.”

Meyer Judeikini ja Hugo Ullay saeveski ja puumaterjali ladu.
Algselt kuulus saeveski metsatööstur Meyer Mordke Judeikinile (sünd. 17.05.1878 v.k.j.  Võrus, surn. 11.01.1942 Sevurallag, Sverdlovski oblast), kes oli juudi päritolu mees. Saeveskit Tapale hakkas ta ehitama 1926. aasta sügisel ja see valmis juba 1927. aasta kevadeks, kui sai juba tööd alustada. Tema saeveski kandis võõrapärast nime „Th. Clayhills & Son“, millise nime all  tegutses aastail 1928 – 1929. Lisaks Tapa saeveskile olid tal saeveskid ka Võrus, Põlvas, Tallinnas ja Mustvees ning jahuveskid Võrus ja Mustvees, kus toimus lihtjahvatus ja jahvatati kruupe, tange jm.
Saeveski ja laoväljak asusid põhja pool raudteed eksporttapamaja läheduses. Transport saeveskisse toimus mööda Vabriku tänava pikendust nn “Juudi” raudteeülesõidu kaudu, kus oli tol ajal üks rööpapaar. 1930-ndate aastate alguses töötas saeveskis ligikaudu 40 töötajat. Jaanuaris 1935. aastal omandas saeveski Hugo Elmar Ullay (sünd. 17.10.1878 Võrus, surn. 19.01.1943 Saksamaal). Osteti kokku metsamaad, palke, kaseplanke jm. metsamaterjali, mida siis saeveskis töödeldi laudadeks, prussideks ja muuks materjaliks ning müüdi elanikele ehitamise tarbeks. Katlamajas kasutati auru saamiseks puidujäätmeid. Suurem osa töödeldud metsamaterjali aga veeti Tallinna kaudu Inglismaale.

Ka Hugo Ullay saeveski põles lõpuks maha. Sellest kirjutab ajaleht „Järva Teataja“ 27. juulil 1938. aastal järgmist:

Täna varahommikul kella poole 3 paiku süttis Lehtse vallas Rauakõrve külas Hugo Ullayle kuuluv jahu- ja saeveski, mis oli panditud Eesti pangale. Tööstus koosnes kahest puuehitisest, mis mõlemad ühes sisseseadega hävisid täiesti. Tööstus seisis suvevaheaja tõttu. Kahjusumma kohta puuduvad täpsed andmed kuna hävinud vara omanikku ei ole praegu kohal. Hugo Ullay viibib ise parasjagu Valgas. Tuld märkas esimesena Tapa jaama roopaseadja Grigori Mägi, kes kohe alarmeeris jaama tuletõrje ja manööverdava veduri, millega sõideti kohale. Kustutustöödest võttis muude hulgas osa ka üks rühm laiaroopalise soomusrongi sõdureid. Enne aga, kui abi kohale jõudis, sai tuli nii suure võimu, et polnud enam päästa midagi. Süttimise kohta puuduvad lähemad andmed, kuid oletatakse süütamist. Politsei alustas sündmuse kohta juurdlust. 

Johannes Reisa metallitöökoda asus Ambla mnt. 7. J. Reisa valmistas oma tööstuses igasuguseid kaevupumpasid nii sügav- kui ka madalkaevudele. Laos olid alati saadaval „Bodan“ ja „Allweiler“ pumbad, pumbasambad, vasksilindrid, põhjaventiilid, torud ja nende osad, loomulikult igas suuruses. Samuti tehti sepa-, lukksepa- ja masinatööd, keevitati kokku autogeenilisi metalle ja teostati igasuguseid remonttöid.

Väiketootmistest tasuks ära tuua A. Kalme metallitöökoda „Odav“, mis asus Valgejõe pst. 10. Teostati lukksepa- ja treimistöid, remonditi põllutöömasinaid, valmistati kaevudetaile, viljapuupritse, metallist hauariste, hauapiirdeaedasid ja istepinke.
 

Elmar Liivi metallitöökojas Hommiku pst. 14 hoovimajas tehti lukksepa-, treimis- ja keevitustöid. Metallitööd alustas Elmar Liiv endise J. Krusbachi malmivabriku ruumides. Lukksepa ameti omandas E. Liiv Rakveres Tööoskusametis.

Karl Lutsu lukksepa-mehaanika töökojas Veski tnv. 4-a valmistati aga reformpõhjadega raudvoodeid ja remonditi jalgrattaid.

August Jussmann valmistas ja remontis Lai tnv. 7 majas majapidamises kasutatavaid plekknõusid, valmistas plekkahjude kestasid ja paigaldas majadele plekk-katuseid.
Plekksepatöödega tegeles ka Valter Terts Lai tnv. 12. Tema poeg on hiljem paljudele Tapa majadele plekist katused paigaldanud, s.h. Tapa muuseumile ja Tapa Jakobi kiriku torni lamekatusele. V. Terts omandas plekksepa ameti Rakvere Tööoskusametis.

Arnold Toomanni tsementkivide tööstus Ambla mnt. 25 tootis tsemendist eriliste vormidega veekindlaid ehituskive, milledel välispind lihvitud. Kive valmistati erinevate paksustega ja mitmekujuliste lõõri süsteemidega. Valmistati ka uste ja akende võlve, ilustusi ja garniise. Ehituskive valmistati kahes värvitoonis: halle ja valgeid. Nendest kividest on Tapale ehitatud mitmed elumajad. Ettevõtete registreerimistoimikus on A. Toomanni ettevõttel omapärane nimi: „Arnold Toomanni majaehitustööd Tapal“. Septembris 1932. aastal võttis A. Toomann osa Eesti näitus-messist ehitusmaterjalide osakonnas ja võitis tsement-kunstehituskivide eest I auhinna – suur hõbeauraha.

Karl Kaljo valmistas oma kivitööstuses Õhtu pst. 15 hauasambaid ja tegi muid kivitöid.

August Marksi sadulsepa töökojas (1938-1939) Apteegi tnv. 3 valmistati ja parandati hobuseriistu ja polstermööblit. Seal osteti ka hea hinna eest rangipuudeks kasejuurikaid.

August Malleus oli Tapa vilditööstuse omanik. Tööstuses valmistati nii oma kui ka tellija materjalist meeste-, naiste- ja lastevilte ning toakingi. Üks paar meestevilte maksis 2,5 krooni ja üks paar lastevilte 1 kroon. Vilditööstus avati 1934. aastal, kuid juba detsembris 1936. aastal põles tööstus maha

Päevaleht, 28. detsember 1936

Wiimasel jõulupühal häiris Tapa elanikke südapäewal linna külje all puhkenud tulekahju. Tules häwis August Malleuse wilditööstus. Tulle jäi tööstuses kuiwamas olewaid willu, walmis wiltsaapaid ja tööstuse sisseseaded, mille wäärtust omanik hindab kokku kuni 600 kr. Eellõunal oli A. Malleus koos oma abikaasaga käinud tööstuses willu kuiwatamas, milleks tuld tehtud. Lahkudes ei toimunud tukkide kustutamine nähtawasti küllaldase põhjalikkusega, nii et paari tunni pärast oli hoone juba leekides. Kohalerutanud tuletõrjel õnnestus tulele piiri panna. Tööstuse hoonest jäid järele seinad.

Ivan Ivanovi (sünd. 17.02.1890, surn. 1942) nahaparkimise töökoda (1930) asus Veski tnv. 5. Elanikelt võeti vastu parkimiseks veise-, vasika-, hobuse- ja lambanahkasid. Kasukanahad pargiti tellija soovil valget või musta värvi.
Ivan Ivanovile kuulus ka 1920-ndatel aastatel maja Pikk tnv. 18, kus ta pidas sega- ja nahakauplust. I. Ivanov küüditati 1941 ja lasti maha Sverdlovski oblastis Sosva sunnitöölaagris 1942. aastal.

Richard Mihkelsi riidevärvimistöökojas „Ambos“ Lai tnv. 7 värviti riidekangaid ja kantud riideid. Samas asus ka rohu- ja värvikauplus. Värvimist vajavate riiete vastuvõtupunktid asusid ka väljaspool Tapat, neid oli kokku 13. R. Mihkels õppis värvijaks Rakvere Tööoskusametis.

Ajaleht Järva Teataja 5. juunil 1937 kirjutab:
Järvamaa tööstusest rääkides tuleks esimeste seas mainida firmat „Ambos“ Tapal, kes rakendunud ümbruskonna mitmesuguste nõuete teenimisele. „Ambose“ riidevärvimise tööstus hoolitseb selle eest, et perenaiste kangaste ümbertöötamine ja värvimine toimuks nägusalt ja vastupidavalt. „Ambose“ vilditööstus produtseerib talviseks hooajaks sooje ja mõnusaid vilte ning toakingi, ja nahaparkimise osakonna mureks on toormaterjalist välja töötada pehmeid kasuka- ja tugevaid jalanõudenahku. Tööstuse omaniku, Richard Mihkelsi põhimõte – pakkuda igal alal täiesti head ja nägusat tööd – on võitnud tööstusele järjest kasvava poolehoiu ja hinnatud näitusel esimeste auhindadega. Ning seda usaldust ja hinnangut võtab omanik kohustusena oma tööstuse toodangu kvaliteeti veelgi tõsta.
„Ambose“ riidevärvimise tööstuses värvitakse, pügatakse, vanutatakse ja dekateeritakse kangaid ning puhastatakse ja värvitakse ümber igasuguseid valmisriideid. Sealjuures pannakse erilist rõhku värvide kvaliteedile, mille tõttu siin värvitud riie püsib sama nägusas värvitoonis kuni kandmise lõpuni, kartmata vett ega päikest. Villaste kangaste värvimisel tarvitatakse pleekimise vältimiseks ainult kroomvärve. Tellimiste järjekindla kasvamise tõttu on omanikul tänavu käsil tööstuse laiendamine ja jõutagavarade suurendamine.
„Ambose“ vilditööstus, mis asutatud alles paari aasta eest, näitab, et rahvas ostab hinnata vastupidavat ja head tööd. Lühikese ajaga on „Ambose“ vildid võitnud turu mitte ainult Järva- ja Virumaal, vaid ka kaugemates nurkades üle kodumaa. Viltide valmistamiseks kasutab tööstus peamiselt Inglise villa, millest valmistatud vildid on nägusad, kerged ja vastupidavad. Tellijate oma materjalist viltide valmistamisel on eriti soodus kasutada suvist hooaega, mil tööhinnad 20 % odavamad.
Tingitud rahva soovidest kujunenud nõudeile asutas R. Mihkels möödunud aastal vilditööstuse juurde ka nahaparkimise osakonna, mille tööd samuti võitnud üldtunnustatud hinnangu. Moodsa tehnika nõuete kohaselt sisustatud tööstuses pargitakse asjatundlikult kõige mitmekesisemaid nahku. Eeskätt olgu märgitud lambanahkade ümbertöötamine täiesti veekindlaiks ja pehmeiks kasukanahkadeks, pruuni-vene ja teistes värvitoonides. Looma-, hibuse- ja vasikanahkadest valmistatakse pasila-, voodri- ja juhtnahku, kuna igasuguste loomade karusnahad siin pargitakse mõnusalt pehmeiks kraedeks, kasukateks, vaipadeks jne. Ühtlasi toimub siin ka uute ja vanade karusnahkade värvimine igat soovitavat värvi. Töö kvaliteedi ja nägususe eest vastutab meister-eriteadlane, kes sel alal töötanud kodu- ja välismaa suuremais käitistes.
Kuna oma ruumides töötamine võimaldab kõigis „Ambose“ tööstustes ühtlasi tellimisi täita äärmiselt odavate hindadega, on see tellijaile suureks soodustuseks. Kaugemalt töö toojale hõlbustuseks on tööde vastuvõtukohad sisse seatud kõigis suuremates rahvakeskustes.

Naisteriiete ja pesutöökoda „Ideaal“ töötas 1929. aastal apteegi maja III korrusel Pikk tnv. 9, mille omanikuks oli Anni Pihlik. Valmistati naiste- ja meestepesu. Tehti ka muid õmblustöid – plisseeriti, tehti ilutikandit, masinal nööpauke jpm.

Karl Luts ja tema kaevupuur
Karl Luts (sünd.15.12.1890) oli Tapal kohalik kaevumeister. Karl oli osa võtnud nii Vabadussõjast kui ka I Maailmasõjast. Tuntud oli ta kui raudreformpõhjaga voodite ja kelkude valmistaja. Rauatöö õppis omal käel, valmistas endale tööriistad ja lõpuks ka kaevupuuri. Kolhooside ajal tegi ta kuni 100m sügavusi kaevusid. Kaevupuur oli ehitatud kolmnurkse konstruktsiooni peale ja viidi kaevu puurimise kohale autoga. Oma tütre aias lõi kord labida maasse ja ütles:“Siia teen ma sulle kaevu!“ Ja kaev seisab seal kuni tänase päevani. Vene võimu tulles varastati Karli kaevupuur ära. Karl suri 1960.aastatel. Enne II Maailmasõda oli Tapal veel kaks kaevumeistrit, need olid Jaan Lepik (sünd. 1901) ja Aleksander Einberg (sünd.1904).

OÜ „Aurora“ šokolaadi- ja kompvekitööstus asus 1929. aastal Apteegi tnv. 13 ning tööstuse kauplus asus turu ääres Liborius Paali majas. Müügil olid kõikvõimalikud sordid kompvekke, präänikuid jne. Kauplus viidi Paali majast Ivanovi majja viinapoe kõrvale 1932. aastal.

Tapa savitööstus

Oskar Udikas Friedrichi poeg (22.10.1881 Pärnus – 01.05.1942 Irkutsk) oli Tapa savitööstur.
13 a. poisikesena algas ta õpipoisina teenistust Pärnus, pottseppmeister Schwartsi juures, kus töötas 7 aastat ja omandas kunstimeistri diplomi. Peale sõjaväeteenistust töötas ta oma alal Pärnus, siis Rakveres Friedrich Mathieseni savitööstuses ja Tapal, Willem Markuse juures.
1923. aastal rajas oma savistööstuse Tapal Valgejõe puiesteel, kus valmistati harilikke ja glasuuritud ahjupotte, savinõusid ja lillevaase. Tööstuses oli 5-6 töölist, savi vedasid talumehed hobuvankritega Hulja lähedalt. Glasuuri valmistamiseks kasutati liiva, seatina, kaoliini ja dekstriini, mis jahvatati peeneks kuulveskis. Enamik 1930-ndatel valmistatud pliitidest ja ahjudest Tapal on laotud O. Udikase savitööstuses valmistatud ahjupottidest. Savitööstus natsionaliseeriti detsembris 1940.
Vabadussõjast wõttis O. Udikas osa koos oma isaga. Väerindel ülesnäidatud vahvuse eest annetati talle vabadusrist II liik, 3. järk (15.09.1920). Abikaasa Pauliine s. Jorits (sünd. 14.09.1885 Saksis) ja poeg Endel (sünd. 31.10.1921).
O. Udikas arreteeriti 1941. aasta 12. Juulil Tapal, tribunal § 58-10 lg. 2 ja saadeti Siberisse, kus ta suri 1. mail 1942 Irkutski vanglas nr. 5. Peale sõda, ENSV ajal töötas savitööstus Tapa Tööstuskombinaadi koosseisus 1948 – 1974.
Tapa Savitööliste Artell oli registreeritud artellide peavalitsuses 14.12.1940 – 26.05.1941.

Postimees 13.06.1935 kirjutab lühisõnumi:
Oskar Udikase 40 a. ametijuubel Tapal. Tapa tuntuim pottseppmeister ja savitööstur Oskar Udikas – võib neil päevil pilku tagasi heita oma 40 aast. tegevusele. Tööstur Udikast tuntakse kui head tööjõudu ja sõbralikku inimest seltskonnas. Ta on sündinud 22. okt. 1881. aastal.

Tapa mõisa viinavabrikust
Tapa mõisa viinavabriku ehitas 1907. aastal mõisaomanik Axel Magnus Eduard Ludwig von Fock. Piiritust aeti nagu tolle aja teisteski viinavabrikutes kartulist või teraviljast, kas rukkist või odrast.
1920. aastate algul anti viinavabrik üle Tapa mõisas asunud soomusrongirügemendile. Põllukividest ehitatud paksude seintega kahekorruseline viinavabriku hoone asus mõisapargist lääne pool, mitte kaugel Rauakõrve ojast, kuhu kraavi kaudu lasti vabriku heitveed. Kauaaegne viinameister oli Kangermann, kes elas oma perekonnaga viinavabriku teisel korrusel asuvas korteris. Kui vabrik anti üle soomusrongirügemendile, siis mõne aja möödudes demonteeriti tehnoloogilised seadmed, korsten tõmmati maha, alumisele korrusele tehti allohvitseride kasiino, kus asusid ka piljardisaal ja pukkidega baar.
1980. aastatel lammutas Vene sõjavägi hoone. Kokkulükatud kivivare on veel näha paarsada meetrit Tapa-Paide maanteest eemal pargi suunas.

Tapa Raamatukauplus

Tapa Raamatukaupluse avamispäevaks saab lugeda 2. jaanuar 1945. aasta. Kauplus alustas tegevust enne sõda Ivan Ivanovile kuulunud ärihoone Pikk tn. 18 allkorrusel. Nõukogude ajal oli hoone aadress A. Lillaka tn. 6, alates oktoobrist 1989 oli aadressiks Pikk 10.
Kaupluses olid müügil nii eestikeelne kui ka muukeelne kirjandus, samuti kontoritarbed. Ametlikult kandis raamatukauplus nimetust Tapa Raamatukauplus nr. 71, mis kuulus Vabariikliku Raamatukaubastu alluvusse.
1. maist 1994 munitsipaliseeris raamatukaupluse Tapa Linnavalitsus. 1997. aastal loodi munitsipaliseeritud kaupluse baasil oma töötajatega kokku pandud osakapitaliga OÜ Tapa Raamat.
17.11.2011 kolis raamatupood Pikk 10 ruumidest välja, kus oli tegutsenud vaid kaks kuud vähem kui 66 aastat, asudes uuele aadressile Pikk 12 alakorrusele. Seal avati raamatupood ostjaskonnale uuesti 24.11.2011. Pikk 12 ruumides töötab raamatukauplus tänaseni.

MÜ „Muna“ Tapa osakond

 Adolf Rohusaare algatusel asutati 1925. aastal Tapale Suurturg tänavale esimene kanamunade kogumise punkt, kus esialgu võeti kanamune vastu ainult igal turu päeval. Peale punkti avamist juba esimesel päeval tõusid hinnad kuni 30% ja linnupidajatel oli koht, kuhu võisid oma saadused anda ja kõrgemat hinda saada. Et see aga esialgu mitte ära ei tasunud, siis tuli Rohusaarel munade kogumist kõrvaltöö haruna pidada kuni 1926. aasta juulikuuni, kui tegevus nii kaugele oli organiseeritud, et võis hakata iseseisvalt välisturu kaupa valmistama ja seda Tallinna eksportööridele edasi saatma. Linnukasvatuses oli sel ajal edu märgata kuna linnupidajad hakkasid aru saama, et võivad heade munade eest Tallinna hinda saada. 1926. aastal oli osakonnas tegevus ainult paar kuud, sel ajal sai kokku võetud Tapa ümbrusest kuni 400 000 kanamuna ja 4000 kodulindu. Munad kanti kokku raudteel, hobustega ja kanti käsitsi. 1926. aasta augustis sai Tapa kanamuna kaubandus täie hoo sisse.
1927. aastal algas kanamunade ostmine juba jaanuari esimestel päevadel. Et saada paremaid mune, mis transportimisel kannatada ei saaks, jäi ainsaks abinõuks munade veoauto liikuma panna. See tegutses osakonna piirkonnas igal nädalal teatud päeval ning sõidutas munad Tapale. Varsti jäi ühest autost väheks ning kasutusele võeti veel teinegi auto. 1927. aastal veeti kokku 1,5 miljonit kanamuna.
Fotodel on Munaühingu töötajad ja ühingule kuulunud munade vedamise auto 1927. aastal. Viimasel pildil on Adolf Rohusaar oma kodustatud rebasega esiplaanil, rebane oli tal alati keti otsas linnas ringi liikudes.

Andreas Treuberg oli Tapal üks esimesi, kes ehitas omale eramaja 1879 aastal Peter Lansbergi käest ostetud krundile. Maja asus Veski tnv. 4, kus enne 1900. aastat asus segakauplus. Maja oli kahekorruseline, mille pärisid tema 4 tütart. Elumajas asus võõrastemaja „Dorpat“ ning tsaari ajal oli ühes majaosas üüripinnal Tapa postkontor. Andreas Treuberg suri 20.04.1898. Andreas Treubergile kuulunud väikeses palkmajas Lai tnv. 2 oli kaks elutuba, köök, eeskoda, kaupluseruum, eraldi asusid ait ja kuur.
1920-ndatel aastatel pidas üüripinnal kauplust Joosep Seidelberg.
1930-ndatel aastatel pidasid lepingu alusel äri J. Seidelbergi pojad, vennad Paul ja Eduard. Kauplus kandis silti „Kaubamaja, vennad P. ja Ed. Seidelberg“. Kauplusest oli saada kõike: Eesti ja Šoti heeringat, soola, koloniaal- ja tubakakaupa, saiajahu, rosinaid, kuivatatud puuvilja, ehitus- ja majapidamistarbeid, petrooleumi, naftat, määrdeõlisid jpm. Põllumeestelt osteti kokku teravilja: nisu, rukis, oder, kaer ja linaseemned.
1937 lahkus Eduard Seidelberg oma osaga kauplusest ja kaubamaja registreeriti ümber vend Pauli nimele segakauplusena.

Maja lammutati ja sellele kohale ehitati 1975. aastal raudteelaste ühiselamu. Praegusel ajal on endine ühiselamu renoveeritud 1. Jalaväebrigaadile kuuluv korterelamu.

Paul Seidelberg (sünd. 1892 – surn. 1952) on maetud Tapa linnakalmistule. Eduard Seidelberg lahkus 1944. aastal Saksamaale ja tema edasine saatus on teadmata.

Tapa kohaliku tööstuse algusastad ja areng pärast II Maailmasõda aastail 1945 – 1959

1940. aastal natsionaliseeritud ettevõtted koondati 1945. aastal Järvamaa Tööstuskombinaadi alla ja moodustati neist iseseisev Tapa osakond, kuhu kuulusid vildi-, puidu-, keraamikatööstus, plekissepa-, mehhaanikatöökoda ja jahuveski. Kaks aastat kuulusid nimetatud töökojad Järvamaa Tööstuskombinaadi koosseisu. 1947. aasta 1.novembril lahutati Tapa osakond Järvamaa Tööstuskombinaadist ja moodustati Tapa Rajooni TSN TK Kohaliku Majanduse Kombinaat. Kombinaat allus Tapa linna täitevkomiteele kohaliku tööstusosakonnana. Detsembris alustati tööd iseseisvana. Hiljem ühinesid kombinaadiga veel Ambla jahuveski, villa- ja puidutööstus ning muud väiksemad teenustöökojad. Vohnja tellisetehas, mis enne kuulus Rakvere alla, liitus kombinaadiga 1951. aastal. See oli kuulunud eraisikule Kallele. Senimaani oli seal tootmine toimunud ainult käsitsi, kombinaat asus siis selle ümberehitamisele. Ehitati suur ringahi, kuid selle katsetamisel selgus, et toodangust on üle poole praak. Tellisetehas tekitas igal aastal kombinaadile suuri kahjumeid. Seda seletati sellega, et tol ajal puudusid kombinaadi tehnika ja summad tööstuse täielikuks ja lõplikuks väljaehitamiseks. Hiljem siiski ehitati juurde neli kuivatit ja uus pealt lahtikäiv ringahi endise väliahju asemele. 15-le töölisele ehitati elamu ja saun. Avati uus laoruum.
1951. aastal asus kombinaadi koosseisu ka Põima jahuveski. Õmblustöökoda oli jaotunud kolme kohta – Vabriku tänavale, Lillaka  tänavale ja 1.Mai puiesteele. 1952. aastal koondati need kokku uude Lillaka tänav 7 asunud hoonesse, mis ehitati varemetele (endine Villem Gabrieli elu – ja kauplusemaja, mis hävis sõjas) ja 1955. aastal ühines ka küttekontor. Uue hoone oli projekteerinud insener Mäesalu. Lisaks õmblejatele asusid uues hoones tööle alates 10.novembrist 1953 ka kellassepad, kingsepad ja naiste juuksur. Kahekordsele hoonele ehitati juurdeehitus ja kolmas korrus alles 1963. aastal, mida tingis ruumipuudus.
Majanduskombinaat loodi endiste väikeettevõtete baasil. Paljud tööstused olid purustatud, siis tuli kombinaadil palju vaeva näha, et need jälle tootmiskorda saada. Keraamika töökoda baseerus Oskar Udikase töökojale. Tema tööstushooned jäid samaks, neid ainult korrastati ja täiendati sisseseadet. Töökojad asusid Valgejõe puiesteel ning olid ehitatud 1920. aastatel.
Saksa okupatsiooni ajal see tööstus ei töötanud, kuna see oli muudetud sakslaste hobusetalliks. Pärast sakslaste lahkumist võeti tööstus kombinaadi alla. Perekond Joonuksid remontisid kombinaadi abiga töökoja ja 1945. aastal alustati seal uuesti tööd. Keraamikatöökoda kuulus siis Järvamaa Tööstuskombinaadi alla. 1947. aastal koos iseseisva kombinaadi moodustamisega läks keraamikatööstus Tapa alluvusse. Täiendati tööstuse sisseseadet ja seati sisse elekter. Osteti uus savipurustamise masin, mis võimaldas kõrvale heita varem tööstuses kasutatud töövahendi – haamri. 1957. aastal rakendati tööle ahjupotipress, mis asendas kolme inimese tööd. Keraamikatööstuses töötas kaks ahju, üks mahtuvusega 2250 potti ja teine 1800 potti. Nädalaga sai kütta ainult kaks ahju, kuna kolm päeva kulus pottide põletamiseks ja kolm päeva oli vaja ahjul jahtuda. Toodeti nii liht- kui ka glasuurpotte. Glasuurpottide tootmist alustati 1954. aastal. Valmistati kollaseid, pruune ja rohelisi potte, katsetusel oli ka valgete pottide valmistamine. Üks lihtne ahjupott maksis 1 rubla 30 kopikat ja glasuurpott 8 rubla 70 kopikat. Varasematel aegadel toodeti ka muid tarbeesemeid. Toormaterjal veeti kohale autodega ümbruskonnast. Ka puid kütmiseks saadi oma rajoonist. Kütmisega oli aga tööstuses tõsiseid raskusi, kuna puudus puukuur ja trullimistee. Puud tuli süles sisse kanda. Et ei olnud aga puukuuri, siis olid puud märjad ja enne kütmist pidid nad paar päeva kuivama. Siis oli kavas ehitada hoopiski uus, kõigi mugavustega ajakohane keraamikatsehh.
Tööstuse toodang müüdi kohalikele asutustele, raudteele, individuaalehitajaile, osa saadeti Tallinna, Kiviõlisse kohaliku majanduse ministeeriumile, kes saatis neid üle kogu maa laiali. Töölised teenisid tükitöö alusel ja nende palk oli kuus keskmiselt 1000 rubla. Töökaitse korras oli seatud masina lintidele ette võred, et inimesed ei saaks sinna vahele jääda.
Ühes keraamikatööstusega natsionaliseeriti ka Bernhard Rooba saeveski ja puidutööstus. See kuulus algul Metsatööstusministeeriumile, 1944. a. allutati täitevkomiteele. 1945. aastal võeti vastu Järvamaa Tööstuskombinaati ja seoses Tapa kohaliku majanduskombinaadi moodustamisega kuulus 1947. aastal selle käsutusse. Saeveski ja puidutööstus baseerusid täielikult kohalikule toorainele. Kui kohalikust Tapa metskonnast saadud palkidest ei piisanud, siis saadi Sondast lauamaterjali lisaks. Üldse vajas tööstus plaani täitmiseks 2000 tihumeetrit palke. Puidutööstuses kasutati saetööstuse jäätmeid. Saepuru tarvitati kütmiseks. Saeveskis toodeti laudu kohaliku ehituse jaoks ja ka mujale saatmiseks. Saeveskis töötas keskmiselt 10 inimest. Oli muretsetud palju uusi masinaid, mis aitasid kergendada töölistel tööd. Kuni 1957. aastani töötasid masinad auru jõul, siis aga seati sisse elekter ja töö viidi üle elektrijõule. Tapa saeveski juurde kuulus ka rändsaekaater, mis teenindas kohalikku elanikkonda. Suurema ulatuse võttis enda alla puidutööstus. Seal töötas umbes 30 inimest. Puidutööstuse tähtsamaks ülesandeks oli koolimööbli tootmine. Koolimööblit ja muud mööblit (kapid, öökapid, aknaraamid, riiulid, võikastide lauad jm.) toodeti aastas üldse kokku 0,6 – 0,8 miljoni rubla väärtuses. Muu mööbli tootmise protsent oli võrdlemisi väike ja seda tehti ainult siis kui kooli mööbli plaan oli täidetud. Kõik Põhja-Eesti koolid said oma mööbli Tapa puidutööstusest. Eriti kiire oli tööstusel siis, kui olid organiseerimisel uut tüüpi koolid, mis vajasid ka uut moodi mööblit. Puidutööstus oli koolide reaalne alus, ei jõutud toota vajalikul hulgal uut mööblit, ei saanud organiseerida uusi koole. Ka Tallinna Internaatkooli avamine seisis selle taga, et tööstus ei jõudnud nii ruttu valmistada vajalikku mööblit. Peaaegu kõik masinad puidutööstuses olid asendatud uutega. Tähelepanuväärsem ümberkorraldamine oli tehtud saepuru alal. Kui enne kanti kõik saepuru käsitsi välja, siis hiljem oli valmistatud saepuru ventilaator, mis automaatselt imes ära saepuru ülejäägi. Ka seal töötasid masinad elektrijõul.
Kombinaadi saeveski ja puidutööstuse hooned oli ehitanud endine omanik Berhard Rooba 1920-ndatel aastatel. Ventilatsioonitorud olid ehitatud juurde juba kombinaadi ajal. Üldse oli kombinaat suurendanud ja korrastanud endisi hooneid.
Samas asus ka kombinaadi plekissepa töökoda. Ennem asus see töökoda Kommuuni tänaval, hiljem toodi see üle Vabriku tänavale. Seal töötas 5 töölist. Peamiseks tooteks olid lapsevannid, mida tehti 4450 tükki aastas. Veel valmistati selles töökojas prügikaste, ämbreid, piimanõusid, plekkahjukestasid, prügikühvleid, kööginõusid. Materjali saadi teistest vabariikidest – Lätist ja kogu Nõukogude Liidust. Valmistooted turustati rohkem ETKVL-i süsteemis, kuid saadeti ka teistesse liiduvabariikidesse. Plekkahjukestad läksid ka individuaalehitajatele.
Tapa oli kuulus oma kõrgekvaliteedilise kriidi poolest. 1956. aastal asutas kombinaat oma kriiditööstuse. Looduslikke kriidilademeid kasutati loomadele söödakriidi valmistamiseks, kooli- ja rätsepakriidi tootmiseks. Suured kriidivarud läksid ka tööstuslikuks otstarbeks malmivalu tehases „Pioneer“, artellis „Tegur“ (talgi asemel) ja klaasivabrikus „Tarbeklaas“. Osa kriidivabriku tooteid saadeti edasi ETKVL-i süsteemis. Ka Novgorodi kombikormi tehased said toormaterjali Tapalt. Tapa kriiti turustati ka Leningradis ja Borovitšis. Kriiditööstuses oli brigadiriks kombinaadis tuntud ratsionaliseerija August Malleus. Tööstuses oli viidud ellu nii mõnigi ratsionaliseerimisettepanek. Kriidi sissetoomine toimus endise käsitsi kandmise asemel vagonettidega, millede tarbeks ehitati raudtee.   Tööstusse oli sisse seatud elekter, mille jõul töötasid paljud masinad. Kriiditööstuse põhiliseks tooteks oli loomasööt. 1948. a. oli plaan toota 50 tonni kriiti, 1958. a. toodeti plaanis ette nähtud 1500 tonni asemel 1600 tonni kriiti. Kriiditoodang suurenes veelgi järgneval seitseaastakul.
Jõe ääres, endine August Malleuse vilditööstus kuulus samuti kombinaadile. Aastatel 1945 – 1947 kuulus Tapa kombinaadi koosseisu. Töötas rohkem teenustöökojana kohaliku elanikkonna villa baasil. Toodeti vilte ka ETKVL- süsteemile, mis saatis neid laiali üle Eesti – Pärnu, Mustveesse, Abjasse jm. Ka vilditööstuses oli võetud kasutusele uut tehnikat. Kui vilte vanutati enne käsitsi ja suudeti kahe tunniga valmistada 5 paari vilte, siis hiljem võeti kasutusele vanutamismasin, mille arvel suudeti kahe tunniga valmistada 20 paari vilte.
Õmblustsehh moodustati üksikute individuaalõmblejate baasil. Kuni 1952. aastani oli Tapal kolm õmblustöökoda, mis koondati ja toodi Lillaka tnv. 7 hoonesse. Tööviljakuse suurendamiseks mindi 1953. aastal üle massõmblusele. Toodeti suusaülikondi, spordidresse, lastele sportpluusesid. Toormaterjal – riie – saadi N-Liidust. Lukud saadi koopereerimise korras Tartu linna kombinaadilt. Õmblustoodang saadeti laiali ETKVL-i süsteemis üle kogu Eesti. Massõmbluse osas oli kasutusele võetud nööpaukude masin ja juurdelõikamise alal, mis enne töötas käsitsi, lintsaag. Lintsaega likvideeriti 3 – 4 inimese töö. Töö käis elektrimasinatega.
Massõmbluse kõrval töötas ka õmblusartell, kus õmmeldi kohalikule elanikkonnale vajalikke riietusesemeid. 1957. a. 1.juunist avati ka II järgu moeateljee.
Kõrvuti õmblusartelli töötajatega töötasid ka mütsitegijad. Töötajaid oli kaks. Mütse toodeti vaid kohalikule elanikkonnale.
Mehhaanika töökoda asutati endise Jaan Krusbachi jahuveski ruumidesse Valgejõe ääres.
1947. aastal asutati Tapa raudteejaama juuksuri töökoda.
Kombinaadi kõige esimeseks direktoriks oli Hugo Taal, ametiühingute esimeheks Arnold Tint, kes oli oma erialalt tisler.
1949. a. asusid tööle ka kodukäsitöölised. Algul oli neid ainult 4, kuid hiljem kasvas nende arv 40-ni. Kodukäsitöölised said kombinaadist toormaterjali – lõnga, kuna nende töö oli silmkoetoodete tootmine. Kodus kooti kampsunid valmis ja viidi siis kombinaati, kes saatis need edasi kaubandusvõrku. Keskmiselt teenisid need töölised 450 – 500 rubla kuus. Aastas tuli neil anda 400 000 rubla eest toodangut, töölised täitsid selle plaani ja ületasidki.
1957. aastal allutati Heakorra- ja Kommunaalettevõtete kontor kohalikule majanduskombinaadile. Sellega kuulusid võõrastemaja, teedeehitus, tänavavalgustus, juuksurid, kingsepad, tänavate korrashoid jt. majanduskombinaadi alluvusse.
Juuksurid asusid kombinaadi õmblejatega ühes majas. Õuna tänaval asus Tapa linna saun, mis kuulus samuti kombinaadi alla. See oli ühissaun ja vannituba, mis töötasid nädala teisel poolel. Samas majas asus ka kombinaadi esimese grupi kontor. Saun võeti kombinaadi koosseisu juulis 1957. aastal.
1958. aastal aasta viimastel kuudel valmis Tapale uus võõrastemaja mis asus 21.juuni puiesteel. Kuna Tapa oli tähtis raudtee sõlmpunkt, siis oli võõrastemaja väga vajalik. See oli kõigi ajakohaste mugavustega.
Teenustöökodadest oli Tapal veel kingsepa töökoda, kus töötas endise kolme kingsepa asemel ainult üks kingsepp oma abilisega. Sellega polnud aga Tapa elanikud sugugi nõus, sest ega muidu poleks olnud ajalehe „Edasi Kommunismile“ kriitikanurgas salmike:
„Jalanõusid ei tohi lõhku,
kes neid siis parandab ühtepuhku.
Üksainus kingsepp linnas on,
Eisler arvab, sellest küll!“
Alates kombinaadi loomisest oli aastatega täienenud ka kombinaadi masinapark. Kui alguses oli ainult üks auto, siis hiljem oli neid juba 11 ja 12-s oli sõiduauto „Pobeda“. Autosid kasutas kombinaat toormaterjali veoks, valmistoodete realiseerimiseks ja ka elanikkonna teenindamiseks. Peale autode oli kombinaadil veel traktor, ekskavaator, teerullid, reider, kivipurustaja. Autopark oli täienenud Gorki Autotehase autodega ja osa oli toodud ka Moskvast. Ekskavaator oli toodud Minskist. Muude masinatega varustasid kombinaati Uraal, Ukraina ja Leningrad.
Tööstuskombinaadi loomisel ei olnud selle käsutuses aga mitte ühtegi liiklusvahendit, välja arvatud hobutransport. 1948. aastal olid esimesteks autojuhtideks Randliiv ja Laaneväli. 1950. aasta talvel osteti uus ZIS-150, mille juhiks sai H. Hinno. 1952. aastal osteti juurde üks uus GAZ-51, mille juhiks sai Mägar. 1955. aastal osteti ZIS-585 isekallutaja, mille juhiks sai D. Soopõld. Transpordivahendite park kasvas 1956. aastal veel traktori DT-54 võrra, mille juhiks oli Jõgi. Traktorit kasutati metsamaterjalide väljaveol ja buldooseri eest kriiditööstuses pinnase koorimisel. 1957. aastal osteti kaks autot, üks GAZ-51 ja isekallutaja. 1957. aastal osteti ekskavaator, mis oli monteeritud traktori „Belaruss“ baasil. Ekskavaatorijuhina töötas Palmisto. Hangiti ka teehöövel. Täie koormuse juures oli masinate päevane bensiinikulu 1,5 tonni. Metsa- ja heakorrastustöödel kasutati ka hobutransporti. Kombinaadil oli veel 1959. aastal 6 hobust.
Osa tööstusettevõtteid, mis kuulusid kombinaadi alla asusid Amblas: jahuveski, villaveski, puidutööstus, värvimistöökoda, juuksurid, õmblustöökoda. Puidutööstus tootis elanikkonnale tarbeesemeid – kappe, laudu, voodeid, riiuleid jne. Jahuveski, villaveski, värvimistöökoda baseerusid kohaliku elanikkonna vajadustele. Õmblustöökojas õmmeldi kohalikule elanikkonnale rõivaid. Üldse olid Ambla ettevõtted suuremalt jaolt teenustöökojad.
Peale Ambla ja Tapa saeveski ja puidutööstuse töötas Tapal ka raudtee saeveski, mis asutati 1955. aastal. See tööstus tootis tooteid otseseks raudtee ehituse vajaduseks – raudteeliipreid.

Kuna kombinaadis töötas väga palju inimesi, siis oli moodustatud palju organisatsioone ja ringe. Kõige ulatuslikuma organisatsiooni moodustas ametiühing, mille esimeheks oli Martin Turbo. Ametiühingusse kuulus 95% töölistest. Ametiühingu ülesandeks oli hoolitseda tööliste heaolu eest. Ametiühingusse kuulus viis komisjoni: kultuurikomisjon, töökaitse-, masstöö-, palga- ja elamuheaolukomisjon. Igal komisjonil olid oma ülesanded. Kultuurikomisjon hoolitses töötajate kultuurilise heaolu eest, korraldas ekskursioone, saatis töölisi puhkekodudesse ja nende lapsi pioneerlaagritesse. Samas oli selle ülesandeks ka oma raamatukogu töö korraldamine. Peale ilukirjanduse oli raamatukogus ka populaarteaduslikku ja poliitilist kirjandust, sealhulgas V. I. Lenini teoste täielik kogu. Kultuurikomisjoni hooleks oli ka isetegevuse korraldamine kombinaadis. Oli moodustatud meeskvartett, väike näitering jm.  Peale selle võtsid kombinaadi töölised osa ka kohaliku kultuurimaja tööst. Oli ka oma seinaleht. 1958. aastal osteti ka televiisor, mida võisid kohaliku kombinaadi töölised vaatamas käia. Sageli korraldati kino ja teatri ühiskülastusi.
Töökaitsekomisjon kontrollis tööstuses seadmete korrashoidu. Kui midagi oli kulunud, teatati sellest juhatusele, et viga saaks asendatud või parandatud.
Palgakomisjon kontrollis tööliste palga järele, kas kõik said palka vastavalt oma tööle. Elamuheaolukomisjon hoolitses tööliste korterite ja elamustingimuste eest. Ametiühing aitas töölistel korraldada aiamaa küsimust, aitas ja ergutas töölisi plaanitäitmisele, organiseeris tööstuses sotsialistlikku võistlust.
Kombinaadis oli ka partei- ja komsomoliorganisatsioon. Parteiorganisatsioon organiseeris loenguid, nii üldistel, teaduslikel kui ka poliitilistel teemadel. Komsomoliorganisatsiooni kuulus 11 liiget. Organisatsiooni tegevus ei olnud küll eriti aktiivne. See oli tingitud sellest, et oli väga palju ettevõtteid ja need asusid erinevates kohtades, mis tingis ka komsomoliorganisatsiooni laialipillutatuse.
Kombinaadis oli moodustatud ka Punase Risti ring.
Suurem sektsioon oli muidugi spordi sektsioon, mis moodustati 1950. aastal, millesse kuulus 40 liiget. Esimees oli Heinrich Räitsak.  Kehakultuurikollektiiv jagunes veel osakondadeks – ALMVÜ osakond, kergejõustikuosakond, käsipalliosakond. Aktiivsemad liikmed olid Linda Tamm, Leida Mets, Toivo Tering ja Heinrich Räitsak. Kuigi sportlastel ei olnud võimalust pidevalt treenida, oli see kollektiiv saavutanud märkimisväärseid tulemusi. „Kalevi“ kollektiivide kergejõustiku võistlustel oli saavutanud kolm aastat järjest esikoha, ka vabariigi kergejõustiku võistluste II grupis oli saavutatud I koht. Võeti osa laskmisvõistlustelt, käsipallivõistlustelt. Kombinaadisisestest võistlustest viidi läbi võistlusi males ja kabes.
Teine tootmisgrupp asus samuti Tapal. Asukohaks oli Vabriku tn.5. Selle tootmisgrupi alla kuulus puidu- ja mööblitööstus, saeveski ja plekissepa töökoda. Grupi juhatajaks oli Karl Siimon.
Kolmas tootmisgrupp asus Amblas ja haaras enda alla selle alevi ettevõtted ja töökojad. Siia kuulusid jahuveski, villaveski, puidutööstus, värvimistöökoda, plekissepatöökoda, juuksurid ja õmblustöökoda. Grupp oli võrdlemisi laiaulatuslik, kuna sinna kuulusid paljud erisugused töökojad.
Neljas tootmisgrupp asus jällegi Tapal, mis haaras enda alla heakorra ja elanikkonna teenindamise asutused: saun, võõrastemaja, fotograaf, kütteladu, juuksurid, aiand, teedeehitus. Grupi juhatajaks oli Ants Kalviste. See grupp hoolitses korralike teede eest, õige ja küllaldase tänavavalguse eest, samuti kuulus selle grupi alla ka linna haljastamine.
Viies tootmisgrupp oli transpordigrupp, mille juhatajaks oli Lembit Viljus. Grupi ülesandeks oli organiseerida tooraine kohaletoomine ja valmiskaupade realiseerimine. Kõikide gruppide juhatajad tegelesid endale alluvate gruppide otsese juhtimisega. Tööstustes olid meistrid ja brigadirid.
Üldist tegevust juhtis kombinaadi direktor Aleksander Eisler (sünd. 14.11.1920, surn. 27.04.1984). Tehnika ja tootmisega tegeles peainsener Vilumets. Direktor oli kohustatud täitma kõrgemate organisatsioonide korraldusi, juhtima käitiste plaani väljatöötamist ja täitmist, juhtima finantsmajandust. Peainsener juhtis vastuvõetud tellimiste tehnilis-ökonoomset väljatöötamist, ohutustehnikat ja töökaitset. Pearaamatupidaja arvestas riiklikud maksud, koostas bilansse ja aruandeid tööstusettevõtteile määratud vormide järgi ja tähtaegselt, kindlustas inventuuri täpse näitamise. Plaaniosakond töötas välja perspektiiv- ja aastaplaanid ning finantsplaanid. Peamehhaanik allus peainsenerile ja kontrollis seadmete remonti, korrasolekut ja hoidis korras tootmishooned. Tehnika kontrolli osakond määras toodangu kvaliteedi tootmisjaoskonnas ja tooraine kvaliteedi. Varustus-turustusosakond sõlmis varustus- ja turustuslepinguid. Direktorile allus insener-normeerija, kes arvutas tükitöö hinnad ja kontrollis lisatasu maksmist. Kogu kombinaadi tegevust juhtis kohalik täitevkomitee, mida omakorda juhendas ENSV Kohaliku Majanduse Ministeerium.

Kasutatud materjal: Virumaa Muuseumid AS arhiivist Tapa I Keskkooli õpilaste  Elle Saare, Elvira Gede ja J. Taali kodu-uurimistööd aastast 1959.