Jaama tänava ärid

Jaama 1

Jaama tänava paaritud majanumbrid 1, 3, 5 ja 7 jäid kõik praeguse Grossi Kaubanduskeskuse kolmnurksele alale, pikas rivis kuni Kesk tänavani. Ka Grossi poe esist tänavalõiku arvestati sel ajal Kesk tänavaks. Õigupoolest oli Jaama tn.5 selline maja, mis oli üheskoos, kuid üks majaosa jäi Kesk tänava poole, mis kandis numbrit 7, et siis jagati üks maja kaheks majaosaks eraldi numbritega.

Esimene maja jaama poolt selles rivis oli Jaama tn. 1 ja selle peremees oli Ernst Johann Langeberg (sünd. 29.06.1873, surn. 30.11.1931). Ernst Langeberg oli endine Koigi mõisavalitseja, kes tuli Tapale ja ehitas sinna maja umbes 1905. aasta paiku. Sinna rajas ta vorstitöökoja koos väikese kauplusega. Kaupluses müüdi loomaliha 10 senti kilo, lambaliha alates 25 senti kilo ja sealiha alates 30 senti kilo. Samuti oli saadaval või, juust ja igasugused lihakonservid.

Ernst Langeberg rentis majas ruume alates 1906. aastast Johannes Luuk’ile (sünd. 28.08.1866, surn. 24.03.1944), kes asutas sinna raamatu- ja kirjatarvete kaupluse. Tema jäi majja pikaks ajaks, kuni 25.02.1928, kuniks ostis ära maja Pikk tn. 17 ja kolis poe sinna ümber. 1925. aastal avas Johannes majas veel ka väikese trükikoja, mille ostetud majja üle viis. Algusaastail pidas Johannes Luuk raamatukauplust koos vend Carl Luuk’iga (sünd. 27.02.1860), kuid pärast nende isa Anton Luuk’i (sünd. 18.05.1829, surn. 02.04.1909) surma, siirdus Carl isatallu Kalle külasse. Kauplust jäi edasi pidama vend Johannes.

1920. aastal pärandas Ernst Langeberg töökoja oma pojale Arnold Langeberg’ile (sünd. 17.02.1903, surn. 05.01.1977). Arnold pidas vorstikauplust edasi kuniks müüs kaupluse koos kauba ja töökojaga 18.03.1932 Herta Marie Hohnsbeen’ile (sünd. 1906). Müügilepingu järgi kohustus uus omanik jätma ettevõttele ametlikuks nimeks „Arnold Langebergi lihakauplus ja vorstitöökoda“. 1930-ndate aastate alguse majanduslanguse tõttu oli Herta sattunud maksuraskustesse ja maksuvõla pärast korraldati 02.02.1934 tema varale oksjon. Arnold Langeberg ostis oksjonil töökoja ja poe tagasi ja abiellus Hertaga 1936. aasta juulis. Herta jäi abiellumise järel oma endise perekonnanimega. Ta oli rahvuselt sakslane, mistõttu taotles 1922. aastal eesti kodakondsust, mis talle ka anti.

1944. aastal emigreerus Herta koos oma venna Hans Hohnsbeeniga Rootsi. Arnold jäi maha.

Vladimir ja Elvine Anissimov alustasid siin oma jalanõudekauplusega 6. märtsil 1924. aastal kuid kolisid 1928. aastal Pikk tn. 17 Johannes Luuki vastostetud majja, kuhu jäid 1932. aastani, kuniks valmis oma maja Jaama tn. 10.

1926 – 1927 aastail kauples majas lihasaaduste ja piimaga Kristjan Normann (sünd. 1874). 06.02.1934 – 23.06.1936 asus majas endistes Arnold Langebergi kaupluse ruumides Johannes Tambik (sünd. 31.01.1908, surn. 01.03.1989) oma lihakauplusega. Ka tema müüs lihasaadusi ja vorsti, konserve ja igasuguseid muid lihasaadusi, samuti soolatud ja suitsetatud sinki. Oma elu viimaseil aastail elas Johannes Tambik Ambla mnt. 20 majas. Teda meenutas endine naaber, jutustades, kuidas „Juku“ oli olnud rikas mees, alati raha palju. Kord oli tema naine pesnud puhtaks Johannese püksid ja seda juhtumisi koos rahapakiga ja siis oli tore üle aia vaadata, kuidas peremehe püksid pesunööril koos rahatähtedega kuivasid, iga rubla pesupulgaga kinni.

Maja jaamapoolses juurdeehitatud osas pidas aastatel 1929 – 1936 juuksuriäri Luise Lutrik (sünd. 05.10.1902, surn. 1953). Tema abikaasa Toomas Lutrik oli juuksuriäriga alustanud Tapal juba 1916. aastal. Samas õpetas Luise välja juuksuriõpilasi. Nii naiste kui ka meeste juuksur töötas eraldi ruumides. Vajadusel renditi peokorraldajatele parukaid ja kunsthabemeid, tellimise peale sõideti peotegelasi jumestama. 1935. aastal olid kasutuses abonentkaardid, millega sai hinnaalandust.

Aastail 1929 – 1930 kauples majas Amanda Jurlau (sünd. 29.11.1889) toidu-, maitseainete- ja koloniaalkaupadega. Müügil oli rõõsk- ja hapupiima, eksport- ja siseturu võid, hapukoort, rõõska koort, kanamune jne.

1930. aastal tõi majja Jaama tn.1 oma lihakaupluse Aleksander Roomet (sünd. 1893), kes varem kauples Laial tänaval.
1932. aasta kevadel avas majas toiduainete kaupluse Eduard Pless (sünd. 28.02.1897). Tema kauples põhiliselt piimasaadustega kuni 1935. aastani.

Aastail 1929 – 1932 tegutses linnapoolses majaosas söögimaja, mille pidajaks oli Adolf Samm (sünd. 25.03.1882) ja mille siseruumi seinale oli paigutatud mänguautomaat, kuhu lasti 5-sendiseid münte. Tulu läks Eesti Punase Risti toetuseks.

Alates 1932. aastast pidas söögimaja Marie Weltmann (sünd. 29.07.1897). Tema sai 1937. aastal Tapa jaoskonnakohtuniku käest 20 kr. rahatrahvi või 7-päevase aresti selle eest, et politsei käis söögimajasid revideerimas ja leidis et toiduainete hoiuruumis vedelesid vanad riided laual segamini toiduainetega, kappides leidus leiba ja muid toiduaineid segamini rämpsu ja tolmuga, söögitoa seinad ja lagi olid räpased, põrand pesemata, söögilaudade jalad ja uksepiidad kaetud poriga, köök pesemata ja korratu jne. Söögimaja uksed pandi kinni ja kästi kord majja lüüa.

Aprillis 1938. a. murti söögimajja sisse. Vargad tegid seda muidugi öisel ajal ja viisid minema mitmesugust tubakakraami ja maiustusi umbes 100 krooni väärtuses. Söögimajja toimus sissemurdmine veel oktoobris 1938, kui öisel ajal murti lahti ukselukk ja lõhuti ära Punase Risti mängukast ja varastati ära umbes 30 krooni raha.

1940. aasta kevadel oli söögimaja pidajaks Liisa Jeks (sünd. 29.07.1897). Temagi teenis politseilt välja protokolli, sest oli andnud korralduse söögimaja teenijal Amalie Soosaarel öösiti magada kokkulükatud söögilaudadel. Sundmäärus aga avalikus söögimajas sellist „mugavust“ ei lubanud. Ka oli söögimaja köögis pestud pesu, mis samuti oli keelatud.

Arnold Langebergi lihakauplusest veidi tagapool, mitte Jaama tänava ääres, vaid sisehoovis asus veel üks väike majake, kus tegutses võõrastemaja „Tapa“. Võõrastemaja pidajaks oli alates 1934. aastast Ernst Langebergi abikaasa Martha Auguste Katherine Langeberg (s. Anton, sünd. 06.11.1882, surn. 1966). Ajaleht „Järva Teataja“ oktoobris 1937. a. kirjutab selle võõrastemaja kohta järgmist: „Pole sundmäärust räpases võõrastemajas korra nõudmiseks. Kodanike sagedaste nurinate põhjal saatis Tapa jaoskonna politseikomissar linnavalitsusele kirja, milles teatab, et Tapal asuv Langebergi võõrastemaja on sellises seisukorras, et seal korralikul inimesel pea võimatu ööbida. Tubade seinad on määrdunud ja räpased, põrandad ja laed korratud, mööbel vana ja kasimata, voodivaibad kulunud ja puhastamata ning madratsid räpased. Kuna Tapal puudub sundmäärus võõrastemajade kohta, siis ei saavat siin politsei abinõudega korda luua, mispärast palub linnavalitsust võtta seisukohta asja lahendamiseks sundmääruse väljatöötamise või muul teel.“

See väike majake, kus asus võõrastemaja „Tapa“ oli ehitatud juba palju varem, kui Tapale tuli Max Julius Eugen Schiff (sünd. 04.07.1860). Tema oli Tapa jaamas einelauapidaja ja ehitas selle maja ning avas seal 1891. aasta suvel hotelli „Max Schiff“. Ta oli abiellunud Tapa hotelli „Waldhof“ esimese perenaise Anna Gros’iga. 1895. aastal lahkus Max Schiff Tapalt, olles siin töötanud 14 aastat.

AIS andmebaasi järgi on Arnold Langebergi kohta Riigiarhiivis isiklik toimik Rakvere Tööoskusametis, kus ta on omandanud lihuniku eriala. Teine tema kohta käiv säilik puudutab aga Tapa rajooni rahvakohtu tsiviilasjade kohtutoimikut, kus on liha- ja vorstitööstuse artelli „Tapa“ hagi tema vastu seoses puudujäägi tekitamisega artellis. Piirdaatumid on 28.04.1950 – 09.05.1950, mis tähendab, et ta töötas siis veel Tapal. Rohkem pole tema kohta paraku midagi teada.

Arnold Langeberg suri 5. jaanuaril 1977. aastal.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta sügisel ja hävis 3. augustil 1941. aastal, kui kommunistid linna süütasid. Tänapäeval jääb selle maja kunagine asukoht umbkaudu selle koha peale kus jaama ringtee ääres taksod seisavad.

Jaama 2

Praeguse kirikupargi jaamapoolses servas Jaama tänava ääres asus Voldemar Steinfeldt’i (eestist. Ajango, sünd. 05.02.1897, surn. 1941 Venemaal) ajalehekiosk. Kioski ta avas 1920-ndate aastate lõpus. Tegemist oli väikese neljakandilise plekk-katusega puitehitisega, sissepääsuga Jaama tänavalt, kolmes küljes luukidega suletavad suured aknad. Steinfeldt’ile ei antud linnavalitsuse poolt luba kioski ehitamiseks sealsele linna iluplatsile. Tema aga ajas jonni, ehitas kioski lahtivõetavana kusagil Tapa lähedal maal valmis ja paigaldas siis ühe öö jooksul platsi serva. Siis ei jäänud enam muud üle, kui linnavalitsus kinnitas maa Steinfeldt’i nimele. Seaduse järgi ei tohtinud valmis hoonet lõhkuda. Kiosk oli avatud iga päev kell 8.00 – 23.00. Müügil olid ajalehed, ajakirjad, raamatud, kirjutusmaterjalid, postkaardid, paberossid, kirja- ja tempelmargid, vekslipaberid jpm. Samuti võeti vastu ajalehtede, ajakirjade ning kuulutuste tellimusi.

Aastail 1930 – 1932 pidas majakeses juurdeehitatud pinnal koloniaalkauplust Helene Gabriel (sünd. 11.01.1885, endise Tapa esimese alevivanema Villem Gabrieli abikaasa). Tema kaupluses olid müügil kodumaised veinid ja liköörid, sellest tulenes ka poekese uhke nimi „Kodumaa veini, likööri ja koloniaalkauplus“.

1933. aastast alates asus seal August Sakariase (sünd. 04.04.1873, surn. 15.04.1958 kõrgvererõhu tõbi) saapakauplus. August Sakarias alustas jalanõude valmistamisega juba 1895. aastal Rakveres. Tapale tuli ta 1912. aastal. Alates 1917. aastast kauples ta jalanõudega Pikk tn. 10 Villem Markuse maja II korrusel. Aastail 1928 – 1933 asus tema saapakauplus Jaama tn. 5 Eduard Tuulisvormi majas Saku õllelao kõrval. 1933. aastal viis ta oma kaupluse üle Jaama tn. 2 Voldemar Steinfeldt’i ajalehekioski kõrvale rendipinnale. 1934. aastal asus tema kauplus Jaama tn. 6 Paul Uusvelli majas. Kuni aastani 1928 valmistas ta jalanõusid vaid ise ja müüs neid, kuid alates 1929. aastast alustas ta ka vabrikute toodangu müügiga. Põhiliselt müüs ta saapaid, kingi ja kalosse. Alates 1930. aastast müüs ta kummitaldadega riidest kingi ja Riia punase kvadraat-templiga kalosse ning botikuid. Müügil olid ka lakkpitsiga meeste kingad, hinnaga 8 kr. paar, naiste kingad maksid 4.50 kr. 1934. aastal tulid müügile tenniskingad hinnaga 2 – 3 kr. paar, mis olid valmistatud Riia „Quadrat“ tehases. Naised said kalossid 2.50 kr. kätte, mehed pidid maksma 3.50 kr. 1934. aasta lõpuks oli August Sakarias’el valminud oma maja aadressil Pääsukese tn. 10, kus ta avas oma saapaparanduse töökoja, kuid kauplust pidas ta Jaama tn. 6 edasi.

Sõjas sai Voldemar Steinfeldt’i ajalehekiosk pommitabamuse ning hävis. Asemele ehitati meile tuntud praegune „pargiputka“, mis kuulus Tapa Tarbijate Kooperatiivile. Seal asus sel ajal kondiitritoodete kauplus mille nimi oli müügipaviljon „Pargi“. Müügil olid seal tordid, küpsised, vahvlid, koogid. Koonusekujulistest mahlatorbikutest sai valida viinamarjamahla, tomatimahla või ploomimahla. Tordid olid siis ümmargustes valgetes pappkarpides.

Tänapäeval seisab kiosk juba pikka aega tühjana ja ootab omale otstarbe leidmist.

Jaama 3

Tollase nimega Vaksali tänav nr. 3 maja kuulus Ado Pichelstein’ile (sünd. 13.09.1866, surn. 1940). Temal oli seal vorstitöökoda ja kauplus. Paraku sattus ta maksuraskustesse, mida kasutas ära ärimees Peeter Landsberg (sünd. 05.02.1877, surn. 23.02.1933 vähki), kes soovitas vorstitööstuse kasumisse viimiseks kirjutada tööstus tema nimele, lubades Pichelstein’il seal edasi töötada. Hiljem nõudis aga Landsberg et Pichelstein ruumid vabastaks, kuna need kuuluvat temale.
Alguses proovis ka Peeter Landsberg valmistada vorste, kuid kogemuste puudumisel lõpetas tegevuse 1922. aastal. Edaspidi tegeles ta põhiliselt õlleäriga. Tema hoovis asus Saku õlletehase Tapa ladu. Laost müüs ta „Pilseni“, „Livonia“ ja „Müncheni“ õlut. Saada oli ka mõdu.

Majas olevaid ruume rentis ta äritegemiseks välja. Nurgapealsest ukses pääses Ella Tambiku (sünd. 16.09.1911, surn. 02.03.1971) juuksuritöökotta, mida tol ajal nimetati „juuksetööstus“. Seal asus nii daamide kui härrade salong. Töötasid vilunud diplomeeritud töötajad: daamide osakonnas Xenia Levenets (sünd. 19.03.1914), härrade osakonnas Ella Tambik ise. Varem oli ta töötanud Lutriku juuksuriäris. Ella Tambik töötas majas aastail 1933 – 1935.

Teises üüriruumis pidas 1938. aastast alates Paul Erna (sünd. 30.05.1870) asutatud raamatukauplust koos isaga poeg Johannes Erna (sünd. 22.08.1909, surn. 10.10.1946. Arreteeriti 22.01.1946, tribunal 18.07.1946, § 58-1a, 58-8, 58-10, surmaotsus. Otsus täide viidud 10.10.1946. Oli poliitilises politseis ja metsavend. Ülejäänud perekond küüditati). Johannes Erna oli ka Kaitseliidu Tapa malevkonna juhatuse liige, spordipealik ja spordiklubi esimees. Tema raamatupoes olid müügil põhiliselt õpperaamatud koolidele ja kantseleitarbed. Isa Paul Erna oli juba enne sõda tegutsenud äri alal kokku 50 aastat, alustades 1890. aastal Rakveres kirjastajana ja raamatukaupluse pidajana. Pärit oli ta Tartumaalt Kambja vallast, kus sündis köstri pojana.

Lühikest aega, 07.10.1936 – 01.10.1937 asus majas Ferdinand Speek’i (sünd. 25.02.1909, surn. 1941) segakauplus, mis kauples põhiliselt mööbliga. Oma kaupluse viis ta majast ära Pikk tn. 13 Kirill Ivanovi majja.

5. aprillil 1937. aastal alustas vabanenud ruumides kauplemist Eduard Seidelberg (sünd. 23.09.1898), kes varem kauples koos vend Pauliga Lai tn. 2 väikeses majakeses. Tema kaupluses müüdi tsementi, ehituskive, tõrva- ja seinapappi, naelu, värnitsat, kriiti, maalrivärve jpm. Perenaistele olid müügil värsked maiustused ja toiduained, jahu, tubakakaubad, koloniaalkaubad, kohvi- ja lõunaserviise, köögiriistu, lauatarbeid jne. Laos olid müügil petrooleum, nafta, bensiin, määrdeõlid.
1930. aasta oktoobris tõi siia majja Pikk tn. 17 majast üle oma saapa-, naha- ja hobuseriistade kaupluse juudi soost kaupmees Max Raichmann (sünd. 15.07.1881).

1933. aastal tõi Jaama tn. 3 oma juuksuritöökoja Ambla mnt. 1 Jaan Vaimeli majast üle Meeta Jürgenstein (sünd. 21.08.1893).

Lühikest aega (1935. aastal) elas majas ka ämmaemand Rosalie Ajasta (sünd. 18.08.1881).

Peeter Landsberg oli Tapa apostliku õigeusu koguduse esimees. 1927. aastal annetas koguduse nõukogu sinod metropoliit Aleksandri nõusolekul Peeter Landsberg’ile Püha Platoni 1. liigi 3. järgu Ordutähe korraliku kohustuste täitmise eest, mis ta oli üles näidanud koguduse elu juhtimisel. See oli terves Eestis esimene juhus, kui koguduse esimehele anti selline aumärk.
1930. aasta oktoobris juhtus Peeter Landsberg’iga autoõnnetus. See juhtus Narva maanteel Kärmu veski juures, mis oli Tallinnast umbes 15 km. eemal. Landsberg sõitis Tapalt Tallinna ja just veski kohal sõitis oma veoautoga kraavi, mille peal oli viinakoorem ja veel mitu reisijat. Õnnetuse põhjustas libe tee. Auto lendas kummuli, mattes enda alla sõitjad. Kuna samal ajal juhtus läheduses olema hulk inimesi, siis aidati ühisel jõul reisijad auto alt välja ja toodi ka veoauto teele tagasi, mis sai võrdlemisi väikeseid vigastusi. Reisijad pääsesid üsna kergelt, vaid üks kaitseväe ajateenija toimetati Tallinna keskhaiglasse Juhkentalis.

1931. aasta novembris andis Võhmuta vallavolikogu Peeter Landsberg’ile loa avada Järva-Jaanis restoran. Samal ajal, kui vallavolikogu seda otsust arutas, seisis vallamaja ukse ees õlleauto. Kui koosolek lõppes ja küsimus oli jaatavalt otsustatud, olevat sealt mõned korvitäied vallamaja tagauksest sisse viidud. See juhtum aga toodi maavolikogus lagedale. Maavolikogu aga leidis, et selles pole midagi kuritahtlikku, kui auto seisab õllekoormaga ukse ees, mis sellest, et see juhtus olema ühel ajal sellega, mil vallamajas otsustati parajasti restorani avamise küsimust. Maavolikogu otsustas Landsberg’ile anda loa avada Järva-Jaanis restoran ja maksu määrati uuele restoranile 1500 kr. aastas.

Restoran paraku üldisele majanduslangusele kaua vastu ei pidanud, sest nõutavast aastamaksust oli Landsbergil aasta lõpuks tasumata veel 525 kr. ja kuna ta seda ära maksnud ei olnud, otsustati asuda restorani sulgemisele. Landsberg oli küll 1933. aasta veebruari algul esitanud Võhmuta vallavolikogule palve alandada restoranimaksu 250 kr. peale kuid seda ei võetud kuuldagi.

23. veebruaril 1933. aastal suri Peeter Landsberg 56 aasta vanuses vähki, mida ta oli põdenud juba viimased 7 kuud.
Üle kümne aasta oli ta olnud Tapa apostliku õigeusu kiriku koguduse juhtiv tegelane, kauaaegne Tapa tuletõrje ühingu liige, kus ta ka lühemat aega esimees oli. Samuti oli ta kaastegev Kaitseliidus ja teistes seltsides. Pärast tema surma sai majaomanikuks tema lesk Helene Landsberg (sünd. 03.06.1879).

Peeter Landsberg maeti Tapa vanale õigeusu kiriku kalmistule 26. veebruaril 1933. aastal. Tema hauakoht ei ole tänapäeval enam tuvastatav.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta sügisel ja see hävines tules, kui 3. augustil 1941. aastal kommunistid linna süütasid.

Jaama 4

Jaama tänava majad numbritega 4, 6, 8, ja 10 olid kõik ehitatud üksteise külge, moodustades hoonetefrondi. Esimene neist, Jaama tn. 4 jäi Jaama ja Kesk tänava nurgale, kus tänapäeval asub korteriühistu Jaama tn. 4. Sõjaeelsel ajal asus selle koha peal kahekorruseline puumaja, mille omanik oli Georg Abram (sünd. 15.01.1877). 1903. aastal oli ta alustanud Laial tänaval Jakob Ambuse majas nr. 7a rohu- ja värvikauplusega. Oma maja Jaama tänavale valmis 1917. aastal ja nii tõi ta oma rohu- ja värvikaupluse siia üle. Samas müüs ta ka kosmeetikatarbeid. Rohukaubad olid pärit nii kodumaa kui ka välismaa vabrikutest. 05.11.1932. a. võttis temalt rohukaupluse üle proviisor Julius Raud (15.11.1869). 14.05.1935 läks kauplus Valter Vildenberg’i (sünd. 07.08.1896) omandusse.

1931. aasta kevadest kuni 1940. aasta alguseni asus majas, sissepääsuga Jaama tänava poolt Aleksander Erbsen’i (sünd. 27.11.1882) saapakauplus. Aleksander Erbsen alustas oma saapaäriga 1921. aastal Ambla mnt.11 Ado Pihlaka majas, elades ise oma pisikeses majas Ambla mnt. 14. Aleksander Erbsen müüs nii omavalmistatud saapaid kui ka vabrikute toodangut. Samas võttis ta vastu ka saabaste parandustöid.

Alates 1929. aastast kauples majas üüripinnal Eduard Sassiad’i (sünd. 26.06.1904) tehnikakaupade kauplus. Tema tuli Tapale 1926. aastal Suure-Jaanist. Kaupluses olid müügil grammofonid, heliplaadid, raadioaparaadid ja nende tagavaraosad, elektritarbed. Samas sai laadida ka raadiote akusid.

Pikka aega, aastail 1919 – 1932 tegutses majas Eduard Liblik’a (sünd. 08.03.1882) maiustuste- ja koloniaalkauplus. Tema oli oma äri asutanud juba 1906. aastal. Müügil oli lisaks kõiksugu maiustustele ka maitseained, muud toidukaubad ja tubakatooted.

1929. aastal võttis majas hambahaigeid vastu hambaarst dr. Rebekka Pikarevitš (sünd. 06.05.1902). Teine hambaarst majas oli 1934. aastal Tapale saabunud Richard Scheer (sünd. 04.11.1897). Tema alustas seal 17.09.1934. Oma kabineti kolis ta 1940. aastal Pikk tn. 9 Johan Pari apteegimajja.

Doktor Scheeri kabinetti kasutas ka juudi soost silmaarst Morduch Bassel (sünd. 1893, surn. 1966), kes käis vastuvõtte tegemas vaid pühapäeviti kell 10.00 – 13.00 ja 15.00 – 17.00.

1932. aastal on ta juba Tapal vastuvõtte teinud, sest sama aasta sügisel on keegi kodanik tal lasknud hamba välja tõmmata, kusjuures väljatõmbamisel on kodanikul lõualuu murdunud, selle tagajärjel veel 2 hammast vigastada saanud ja veel muid komplitseeritud vigastusi juurde tekkinud. Niisuguse tüki eest nõudis too kodanik Scheerilt 200 krooni kahjutasu.

1930. aastal, vahetult enne suurt majanduslangust alustas majas äritegevust Ludvig Ebrok (sünd. 20.04.1878), kes asutas sinna „Tallinna valmisriiete kaupluse“. Müügil olid meeste- ja naiste üleriided, kootud kampsunid, meeste ülikonnad, mütsid ja kübarad ning karusnahk. Saadaval oli ka igasugune muu pudukaup. Ebrok oli sunnitud kaupluse sulgema 1931. aastal kui majanduslangus eriti tunda andis.

Aastail 1928 – 1934 oli majas juudi soost kaupmees Simeon Taich’i (sünd. 19.06.1890, surn. 03.12.1941) segakauplus. See oli 8-liikmeline perekond, kes olid Tapale tulnud Lätist. Perepea Peisach Taich (sünd.15.05.1861, surn. 03.02.1939) koos oma 7 lapsega elasidki Jaama tn. 4 majas. Saksa okupatsiooni ajal, kui sakslased juute hävitasid, sattusid sellest perest ka kolm järeltulijat nende kätte, kes kõik tapeti 1941. aastal Rakveres. Teadaolevalt pääses üks tütar Sonja Riiga ja üks tütar Nosson Iisraeli. Teiste pereliikmete saatus on teadmata.

Majal oli sama saatus, nagu kõigil kesklinna majadel – see natsionaliseeriti 1940. aasta sügisel ja põles ära 1941. aastal, kui 3. augustil kommunistid linna süütasid.

Jaama 5 ja 7

Õigupoolest oli see üks maja, mille omanikud olid vennad Tuulisvorm’id. Maja oli ehitanud 1908. aastal nende isa Jakob Tuulisvorm (sünd. 1860), kes ka ise majas elas. Maja oli kahekorruseline, puust, väikese mansardkorrusega, millest üks osa ulatus Kesk tänavale. Sel ajal ulatus Kesk tänav otsaga Pikale tänavale välja.

Jaama tänavaga külgnev majaosa oli aadressiga Jaama tn. 5 ning kuulus Eduard Tuulisvorm’ile (sünd. 13.05.1897, surn. 1966). Oma ametilt oli ta pagar ja oma pagariäri asutanud 1919. aastal. Tema pagariäri sissepääsu kohal rippus kuldne kringel. 01.06.1934 hakkas Eduardi pagariäri edasi pidama tema abikaasa Johanna (sünd. 01.06.1897).
Kuna majas oli ka vabasid ruume, üüriti neid välja teistele äridele.

Alates 01.02.1932 üüris ruume Anni Pihlik (sünd. 16.05.1897), kes pidas seal moeäri „Ideal“. Müügil olid valmiskleidid ja pesu, kusjuures osta oli võimalik ka järelmaksuga. Moeäris „Ideal“ maksid naiste kleidid melanaisest ja siidist 20 kr., villased kleidid alates 9 kroonist. Viimane moeuudis oli grep-georgete kraed, mida sai sobitada kleitidega. Anni Pihlik alustas pesuäriga 1929. aastal Pikk 9 apteegi maja kolmandal korrusel. (Apteegi omanik Johan Pari oli just 1928. aastal saanud valmis oma kolmekorruselise maja juurdeehituse, mis algselt oli ühekorruseline). Tuulisvormi majast lahkus A. Pihlik 23.01.1933 ja viis pesuäri üle Pikk tn. 17 Johannes Luuk’i majja.

Alates 1934. aastast pidas Hans Lõõnik (sünd. 08.10.1887, surn. 11.02.1975) üüriruumides majapidamise ja tarbeasjade kauplust. Müügil olid klaas- ja kivinõud, söögiriistad, laskeriistad ja jahitarbed. Samas müüs ta omavalmistatud plekist tooteid, nagu plekkahjud, nõud ja mannergud, sest oma ameti poolest oli ta plekksepp. Transporditöödeks oli tal olma veoauto. Müügil olid veel igasugused „Chevrolet“ veo- ja sõiduautode varuosad. 1934. aastaks oli Hans Lõõnik oma äri suurendanud ja toonud müügile email-, portselan- ja alumiiniumist nõud ja serviisid. Karjapidajaile oli saada piimaveo kanne, kurne ja vatti, piimajahutajaid, piimasõelu ja lüpsiämbreid. 1934. aastal avas ta oma kaupluses ka firma „CAHLNBECK“-ile kanamunade vastuvõtu punkti, väidetavalt kõrgeima päevahinnaga.

Saapakaupmees August Sakarias (sünd. 22.03.1872, surn. 15.04.1958) oli Tapale tulnud 1912. aastal. Tema oli üks huvitav kingsepp, kes ei püsinud üheski majas pikka aega. Oma tegevusajal kolis ta aina ühest majast teise, teisest kolmandasse. Nii on teada tema kohta et 1912. aastal alustas ta äritegevusega Jaama tn. 5 Tuulisvormi majas, samal aastal on ta juba Pikk tn. 18 Ivanovi majas, 1917. a. on ta Pikk tn. 10 Markuse majas, 1918. a. Pikk tn. 12 Reiteli majas, 1928. a. Jaama tn. 5 Tuulisvormi majas tagasi ja 1933. a. Pikk tn. 14 Lindermanni majas.

Jaama tn. 7 majaosa, mis ulatus Kesk tänava äärde, kuulus teisele vennale – Aleksander Tuulisvorm’ile (sünd. 26.08.1892). Ametilt oli ta taksojuht Tapal.

1922. aastast alates üüris tema majapooles ruume pagar Eduard Valdmann (sünd. 25.07.1886, eestist. Valdmaa). Äritegevust oli ta alustanud 1922. aastal Lai tn. 11 majas. Oma pagariäris küpsetas ta põhiliselt leiba kuid valmistas ka torte, kooke, kringleid, präänikuid ja igasugu muid maiustusi. Oma äritegevuse lõpetas ta 15. augustil 1936. a.
Ka see maja natsionaliseeriti 1940. aastal.

Vendadele kuulunud maja hävis tules 3. augustil 1941. aastal kui kommunistid süütasid linna.

Oli veel kolmaski vend, Johannes Tuulisvorm (sünd. 30.06.1888), kes oli ametilt samuti pagar. Tema elas koos oma naise Juuliga (sünd. 02.12.1892) Pikk tn. 32 omas majas. Enne oma maja valmimist elasid nad Pikk tn. 16 Johannes Noormetsa majas üüripinnal.

Jaama 6

See maja oli ehitatud otsapidi Jaama tn. 4 maja külge, oli kahekorruseline puumaja ja kuulus Tapa pangandustegelasele Paul Uusvell’ile (sünd. 15.02.1879, surn. 26.12.1958 Kadrinas). Sündinud oli ta Amblas põllumehe pojana. Juba 13-aastaselt alustas ta Aravetel kaupmees Wiidase juures õpipoisina, asutas Põimale oma meierei, olles ise tol ajal üks esimestest piimatööstuse arendajatest. Hiljem kuulusid talle Virumaal juba 7 erameiereid. Tapale asus ta elama 1914. aastal, omandas Jaama tänavale selleaegseid suuremaid maju. (Kes oli maja algne omanik, pole kahjuks teada).

Tema oli Tapa Ühispanga asutajaliige aastal 1922 ja Tarvitajate Ühisuse asutajaliige aastal 1917, üks esimesi kaitseliitlasi Tapal, tegutses tuletõrjes ja majaomanike seltsis. Ühtlasi oli ta alevi volikogus alevivanema abina ja üks Punase Risti Tapa komitee asutajaid ja selle kauaaegne juhatuse liige.

1923. aastal alustas seal tegevust Villem-August Schmidt (sünd. 30.05.1887 Vao vallas, rahvuselt soomlane. Arreteeriti Tapal 14.06.1941, erin. 04.03.1942, §58-4 10a. Suri Sverdlovski obl, Sevurallag 20.04.1942).

Temal oli kellade, kuld- ja tarbeasjade kauplus. Äritegevusega üldse oli ta alustanud juba 1903. aastal.

Tema poest oli saada Inglise, Saksa, Läti ja Rootsi jalgrattaid firmadelt Royal Enfield, Dux, Svift, The Royal Cycle, Indian, Opel, Mars, Excelsior, Latvello, Stanley, Dollar, Grandios, Naumann, Jumbo, Royal Smithfield, Vittler, Omega, Runoni ja veel palju teisi tootjaid. Jalgrattaid sai osta alati ka järelmaksuga. Tema kaupluses leidus kõike, mida aga ostja küsima tuli: seina-, laua-, tasku- ja käekellad, laulatuse ja ilu sõrmused, mitmesugused hõbe ja kristallasjad, jahipüssid, revolvrid ja laskemoon, õmblusmasinad, habemenoad, prillid, prilliraamid, juukselõikusmasinad, taskulambid, patareid, taskunoad, some pussid, pillid ja pillikeeled, käevõrud. Loomulikult müüs ta grammofone, üks Inglise grammofon maksis 110 kr. Grammofoni nõelad 200 tk. maksid 90 senti ja heliplaadid erinevatelt firmadelt olid müügil hinnaga 2.25; 2.75 ja 3.65 kr. tükk.

Oma poes ostis ta kokku kulda ja hõbedat ja tegi ise ka kellade parandust. Poes töötasid sellid. 1934. aastal võeti Villem Schmidt’ilt ära laskeriistadega ja laskemoonaga kauplemise luba kuna ta kuulus vapside hulka.

Villem Schmidt’i äri kõrval asus alates 1934. aastast August Sakarias’e (sünd. 04.04.1873) saapakauplus. Varem kauples ta Jaama tn. 2 Voldemar Steinfeldt’i ajalehekioski kõrvalruumis, kuid tõi kaupluse nüüd siia majja üle. Tema kauplusest oli saada meeste, naiste ja laste saapaid, kalosse, botikuid ja tugevaid töösaapaid.

1938. aastal kolis majja Anette Jänes’e (sünd. 07.11.1900) perekond ja Anette pidas seal koloniaalkauplust kuni 1941. aastani. Enne Jaama t. 6 kolimist tegutses alates 1935. aastast Anette Jänes’e koloniaalkauplus kõrvalasuvas Jaama tn. 10 Vladimir Anissimovi majas.

Aastail 1930 – 1935 asus majas Liisa Strümper’i (sünd. 1890) juuksuritöökoda. Tema töökoja võttis 1935. aastal üle Amanda Veldermann (sünd. 26.10.1909) kus teenindati nii daame kui härrasid. Daamidele pakuti juuste lokkimist, kulmude ja ripsmete värvimist ning maniküüri. Kasutamist leidsid ka hinnaalandusega kuukaardid.

Lühikest aega asus majas Voldemar Tiik’i (sünd. 1905) kingsepa töökoda.

1924. aastal oli Tallinnast Tapale tulnud praktiseerima dr. med. Ernst Walther. Ta oli sündinud 09.01.1896 Püssis õpetaja pojana. Keskkooli hariduse sai Tallinnas, arstiteadust õppis Jena ja Halle ülikoolides Saksamaal. Töötas Jenas assistendina ja samas omandas ta dr. med. aukraadi. Tulles tagasi Eestisse ning enne Tapale asumist töötas ta Greiffenhageni kliinikus, samuti assistendina.

Tema kabinet asus Tapal Jaama tn. 6. 15. juulil 1935. aastal avas doktor Walther ühel haigel mädapaise, kusjuures kriimustas operatsiooni käigus oma sõrme, mille tagajärjel tekkis tal üleüldine veremürgitus. 19. juulil tehti talle Tallinna Greiffenhageni kliinikus operatsioon, kuid dr. Waltherit ei suudetud enam päästa. Ta suri 21. juulil 1935. aastal. Tapal oli ta kauemat aega osa võtnud kaitseliidu tegevusest, olles Tapa malevkonna juhatuse liige ja malevkonna arst. Samuti õpetas ta samariitlasi. Leinama jäi abikaasa 6-aastase pojaga. Dr. Ernst Walther maeti Tallinnasse.

Doktor Ernst Waltheri asemele tuli Tapale dr. Alfred Jaskowsky (sünd. 1898). Tema lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1925. aasta detsembris ja asus praktiseerima Rakke alevikku, kuhu ta peatselt asutas ka oma apteegi. Tapale tulles omandas ta surnud dr. Ernst Waltheri röntgeni kabineti Jaama tn. 6 majas. Temast sai ümbruskonnas tuntud tubli arst sisehaiguste ja kirurgia alal.

Paul Uusvelli majas asus rendipinnal ka Tapa alevivalitsus ning Tapa linnaks saamisel algusaastal ka linnavalitsus. Linnavalitsus kolis ära Nigoli pst. 3 majja 1927. aastal kui uus hoone oli valmis saanud. Ühtlasi asus koos alevi- ja linnavalitsuse ruumidega majas ka Tapa avalik raamatukogu mida pidas üleval Tapa Noorsoo Kasvatuse Selts.

1939. aastal toodi Jaama tn. 6 Paul Uusvelli majja üle ka Lehtse vallavalitsuse kontoriruumid.

Paul Uusvell ise töötas 1939. aastal Kadrinas OÜ “Wiru” tärklisevabrikus asjaajajana.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta sügisel ja põles ära 3. augustil 1941. aastal, kui kommunistid linna süütasid.

Jaama 8

Selle maja kunagine asukoht jääb omaaegse Universaalkaupluse, hilisema “Keskuse” kaupluse parempoolse, Jaama tänava poolse tiiva kohale. Selle koha peal haigutas pikka aega tühi krunt.

Krundi omanik oli Johannes Raik (sünd. 23.06.1862), kohalik suurmaja omanik (talle kuulus kahekordne puumaja Veski t. 7). Johannes Raik oli ehitanud ka Pikk tn. 9 maja millest sai 1901. aastal Tapa apteegimaja kuni II Maailmasõja alguseni. Ise tegeles ta rehepeksumasinate ja nende osade müügiga. Masinad olid toodetud Weipert & Söhne vabrikus Heilbronni linnas Saksamaal.

Johannes Raik oli nii kõva mees, et läks oma Jaama tn. 8 krundi serva pärast linnavalitsuse vastu kohtusse. Nimelt oli Raik ostnud krundi eelmiselt omanikult, kelle ajal juba oli krundi piirist 3 – 4 jala laiune kõnnitee ehitatud, mis jäi ostetud krundi pinnale. Kõnnitee võttis enda alla kogu Jaama tänava äärest 16,18 ruutsülla suuruse maatüki.

1932. aasta kevadel hakkas Raik nõudma linnavalitsuselt kõnnitee ära koristamist oma krundilt. Kohus tunnistas nõudmise õigeks ja arvutas välja summa, mis linnavalitsus talle maksma peab juhul kui linnavalitsus teed ära ei korista. Seda aga linnavalitsus keeldus tegemast. Raik nõudis iga kõnnitee ruutsülla eest 25 krooni, kümne aasta rendi ühes protsentidega 10 krooni kuus ja vaba läbipääsu. Linnavalitsus otsustas kohtu-siseministeeriumi ees esineda palvega võõrandada Raikilt sunniviisil Jaama tänava poolsest krundi servast vajalik maa-ala kõnniteeks, sest kõnnitee oli seal juba ammustest aegadest ja avalikus kasutuses. Nii hulluks asi siiski ei läinud, Raik nõustus lõpuks Jaama tn. poolsest krundi äärest linnale müüma kõnniteeks 21 ruutmeetri suuruse riba hinnaga 112,50 krooni. Linn tasus ka kohtukulud ja kõnnitee pärast kohtuskäigud lõppesid.

1936. aasta sügisel tahtis Raik osta Tallinnasse Kadrioru rajooni maja hüpoteegipanga võlaga, makstes ise 10 000 krooni. Viibides ühel päeval Tallinnas, ilmselt maja asju ajamas, juhtus temaga õnnetus. Olles ise juba 74 aastat vana kõndis ta karkudega ja Põhja puiesteel elektrijaama ees otse sõiduteed ületades sõitis talle otsa auto, mis ta maha paiskas. Õnneks sai ta vaid kergemaid vigastusi. Tervis oli tal juba niigi kehv ja nii elas ta 1939. aasta kevadest saadik Tapa vanadekodus hoole all.
Oma maja Veski tn. 7 oli tal õnnestunud 1937. aastal ära müüa. Teise krundi, Jaama tänava ja Iisaki tänava nurgal müüs ta 1931. aastal Vladimir Anissimovile.

1935. aastal müüs ta Jaama tn. 8 krundi Johannes Gutmann’ile (sünd. 31.01.1886, surn. 1946).

Kogu varanduse oli ta kaotanud kohtuprotsessidega, milliseid ta alustas lausa paanilise innuga, sellele lisandusid veel mõned siirovekslid ja nii võetigi täiesti laostunud vigane vanake linna hoolekande alla. Ega ta sinnagi kauaks jäänud. Üsna pea tekkis tal kalduvus märatseda ja Tapa linnavalitsuse korraldusel toimetati ta Tallinna Seewaldi vaimuhaiglasse, kus ta 1939. aasta juuli algul suri. Selline oli suure maja ja mitmete kruntide omaniku saatus.

Nagu öeldud, müüs ta Jaama tn. 8 krundi Johannes Gutmann’ile 1935. aastal. Tema ehitas sinna elumaja. Krundi suurus oli 1350 ruutmeetrit, mis sai kirjutatud Johannese abikaasa Ida Gutmann’i (sünd. 16.02.1889) nimele. Aastatel 1935 – 1938 ehitas Johannes Gutmann järkjärgult korruste kaupa kolmekorruselise kivimaja. Ise töötas ta Tapa jaamas piletilaekurina.
Abikaasa Ida pidas juba varem Kesk tn. 14 segakauplust, nüüd kolis ta uude majja ümber.

Vastavalt sellele, kuidas majas korrused valmisid, tulid majja ka rendipindadele ärid. 1939. aastal tegutses rendipinnal Võhma Eksporttapamaja Tapa kauplus. Seal müüdi kõikvõimalikke lihasaadusi.

Kesk tn. 7 majas asus tol ajal Peeter Jeks’i (sünd. 15.07.1879, surn. 25.10.1959 infarkt) limonaaditööstus, kuid jookide kauplust pidas ta Gutmanni majas.

Aastail 1936 – 1939 elas majas raadioamatöör Karl Kallemaa (enne eestist. Karelson, sünd. 18.03.1914). Tehnikahuvi päris Karl isalt, kes oli Tapa raudteejaama telegraafiametnik. Pere elas Tapal, Kivi tn. 11 majas. Karl Kallemaa töötas oma raadioamatöörjaamas Tapal 1936 – 1939, siis lahkus ta Rakverre.

Veel tegutses Tapal üks juudi soost arst ja hambaarst – Hetzkel Kljäsh, kes oma nime eestistas 1935. aastal Karl Kaljas. Tema elas Tapal Jaama tn. 8, kuid kabinet asus tal Pikk tn. 6 õigeusu kiriku vastas Toomas Lutriku majas. Karl Kaljas (sünd. 18.02.1902 Tomaszow Lubelski`s, surn. 1941. a Porhovi all, lasti maha sakslaste poolt) võttis algul, 1931. aastal patsiente vastu Ambla mnt. 8 Ludwig Ebroki majas, kus ennem oli töötanud dr. Spiegel. 1934. aastaks, pärast vanglast vabanemist, oli ta kabineti Pikk tn. 6 majja viinud.

Karl Kaljas oli lõpetanud 1920. aastal Tartu Vene Eraühisgümnaasiumi, asus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta 1921. a. läks üle põllumajandusteaduskonda ja sealt 1922. a. omakorda koos oma venna Michael Kaljas`iga arstiteaduskonda, mille nad mõlemad lõpetasid koos 1927. aastal. 1928. aastal registreeriti dr. Hetzkel Kljäsh arstina, praktiseerimisloa sai Tartusse. Kuni 1929. aastani jõudis ta elada Tartus, Tallinnas, Viljandis ja Türil ning töötada Peipsiääre vallas, Kasepä, Meeksi ja Kavastu vallas. Siis tuli ta Tapale.

1931. aastal võeti ta Tapal vahi alla ja mõisteti 3 aastaks ebaseadusliku abordi tegemise eest vangi, kuna tema patsient suri. Juulis 1940. a. tunnistati ta suu- ja hambahaiguste eriarstiks, kuid mitte enam naistehaiguste eriarstiks.

1941. a. astus ta vabatahtlikult Punaarmeesse, langes Porhovi all sakslaste kätte vangi ja hukati.

Johannes Gutmanni majja toodi 1939. aastal Eksporttapamajade lihakauplus. See asus allkorrusel.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris ning see põles koos kõrvalhoonetega maha 3. augustil 1941. aastal kui kommunistid linna süütasid.

Jaama 9

Mart Wollmann (Vollmann, Voolaid – sünd. 1859, surn. 1945) oli õppinud aednik ja Tapa seltsielu aktiivne tegelane, kes müüs lilli, seemneid ja juurvilju Jaama tnv. 9 päris väikeses ühekorruselises plekk-katusega puumajakeses. Seda kõike kasvatas ta oma maja aias. Linnaelanikele korraldas ta samas ka aiapidamise kursusi. Majakesel oli üks välisuks ja igas küljes suur vaateaken, mis ööseks väljastpoolt luukidega suleti. Ukse kohale oli riputatud silt: „Lille-, aedvilja- ja seemnekauplus. Mart Wollmann“.

Mart Wollmann kujundas Tapa linna ühe vanima pargi – kirikupargi. Koos pereliikmetega tegi ta seal istutustöid. Kirikupargi rajamist alustati peale Jakobi kiriku ehitamist 1930. aastate keskpaiku Eesti Vabariigi aegsele endisele iluplatsile. See ristkülikukujulise põhiplaaniga park asub Pargi, Turu, Kesk ning Jaama tänavate vahelisel alal. Ala suuruseks on 1,5 ha.
Aednikukutse omandas M. Wollmann kauba-aiandusäris Tartus. Ka pojad Heinrich, Charles ja tütar Erna tegelesid aiatööga ning koos isaga kuulusid Eesti Kutseaednikkude Ühingu Tapa osakonna asutajaliikmete hulka.

1977. aastal kirjeldab kirikupargi puudeliike tolleaegne keskkooli bioloogiaõpetaja Selma Kaber: „Puistu pole eriti liigirikas, on aga küllalt tihe. Pargis kasvab neliteist puu- ja põõsaliiki – harilikud vahtrad, suurelehelised ja harilikud pärnad, saared, künnapuud, hobukastanid, sirelid, läätspuud jt. Puude kasv on olnud jõuline. Võrade liituvus on tihe. Kuumadel suvepäevadel pakub puudevari meeldivat jahedust.“

Mitmeid kordi tehtud harvendusraiete tulemusena on 2008. aastaks lehtpuuliikidest põhiliselt alles jäänud saared, pärnad ja vahtrad. Ühel põldvahtral seisab juba aastaid silt, mis näitab, et puu on riikliku kaitse all.

Ajaleht “Järva Teataja”, 1. september 1939. a. kirjutab:

“Tapa vanemaid seltskonnategelasi Mart Vollmann 80- aastane.

Nädala algul pühitses Tapa vanemaid seltskonnategelasi ja majaomanikke Mart Vollmann lähemate sugulaste ja tuttavate ringis oma 80 aasta sünnipäeva. Enda suhtes alati tagasihoidliku vanakese kõrgeealisest märkpäevast polnud Tapa seltskond varem teadlikki, mispärast siinkohal edasi anname veel rohkeid hilinenud õnnitlusi.

Mart Vollmann kehastab kujukalt seda eestlaslikku visa põlve, kes parunikepialusest orjusest enda kõigi viletsuste kiuste rühkis haljale oksale. Sündinud 1859. a. Virumaal, Avanduse vallas mõisarehepapi pojana, pidi poisike juba varases nooruses asuma mõisas endale leiba teenima. Sealjuures tuli tal kannatada peale muude raskuste hoopegi, ent mõnikord tuuseldas tüsedaks kasvanud poiss parunigi läbi. Ning mütsi ta naljalt näpus ei hoidnud. Teenides mitmete mõisnike juures ja õppides tubliks aednikuks, siirdus M. Vollmann lõpuks Tapa mõisa ning sealt 1895. aastal Tapa alevikku, kuhu kogutud rahaga ehitas endale maja ja asus aeda pidama. Aiaäri on juubilar pidanud praeguseni, olles vaatamata enda kõrgele vanadusele veel hetkelgi küllalt käbe ja terava pilguga töömees. Ning sõbralik nõuanne ja abi on tal Tapa linna rohkeile aiapidajaile alati varuks. Eriti on vanal aednikul teeneid linna kaunistamisel.

Oma raske kutsetegevuse kõrval on M. Vollmann olnud Tapal ka agaramaid seltsielu rajajaid, olles näiteks Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi, Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu, Tapa Majaomanike Seltsi, Tapa Põllumeeste Ühispanga, Tapa Jakobi koguduse jt. org-ide asutajaid liikmeid ja juhtivaid tegelasi. Kiriku vöörmündrina tegutseb ta Tapa Jakobi koguduses veel praegugi ustavalt. Lapsi on M. Vollmannil praegu elus kuus, kelledest üks poeg tegutseb kirikuõpetajana, üks Ameerikas laevakaptenina, üks muusikuna ning teised lapsed äri- ja aiapidajaina.”

Tapa omaaegne tuntud aednik on maetud Tapa linnakalmistule 1945. aastal.

Jaama 10

Jaama tänava viimane maja jaama poolt paremat kätt. Maja oli ehitatud 1932. aastal valgetest tsementplokkidest, kahekorruseline. See maja oli oma ehituselt üks huvitavamaid tollases Tapa linnas. Selle ehitas Peterburist pärit Tapale elama asunud vene rahvusest ohvitser Vladimir Anissimov (sünd.27.02.1896). Eestisse tuli ta 1919. aastal. Algselt elas ta Pärna tn. 1 Gustav Nimrich’ile kuulunud elumajas üüripinnal, kus ta tutvus Nimrichi tütre Elvine’ga (sünd. 21.02.1895). Tutvus viis abieluni ja koos asutati oma jalanõude äri, mis alustas 6. märtsil 1924. aastal algul Jaama tn. 1 Ernst Langebergi majas, hiljem viisid kaupluse üle Pikk tn. 17 Johannes Luuki majja. Alguses kauplesid nad vaid jalanõudega, hiljem täiendasid oma äri pudu- ja teiste kaupadega. Kaupa oli rohkesti ja suures valikus, mis tegi nende poe üheks rikkalikumaks Tapa tolleaegsetes oludes. Vladimir Anissimovil oli väga hea ärivaist ja ta teadis täpselt, mida müügile tuua. 28. oktoobril 1935. aastal anti talle Eesti kodakondsus.

Oktoobris 1932. aastal kolisid nad oma vastvalminud majja Jaama tänavale ja tõid üle ka jalanõude kaupluse. Lisaks jalanõudele olid müügil ka suures valikus sukad, sokid ja kõikvõimalik muu pudukaup.Viidi läbi odavat jõulueelset müüki. Müüdi ka tapeete, mille hinnad algasid 20 senti rull. 1933. aastal toodi müügile ka riidekaupu ja „Union“ vabriku jalanõud.
Kuna maja oli suur, asusid rendipindadel ka teised ärid.

Lühikest aega, aastail 1932 – 1933 tegutses seal Ann-Leena Krappe (sünd. 18.01.1883) koloniaalkauplus, kus olid müügil alati värsked maiustused: šokolaad, marmelaad, pastilaa, kommid, präänikud, vahvlid, biskviidid, pähklid jm.

Koloniaalkaupadest müüdi kompotte, värsket meierei võid, maitseaineid, Hollandi ja Šveitsi juustu jm.

Kohe, kui Anissimovid oma maja valmis said, tuli sinna 2.korruse rendipinnale ajalehe „Tapa Sõnumed“ toimetus. Sel ajal (1932 – 1934) oli ajalehe väljaandjaks Jakob Loosalu (sünd. 01.01.1898, surn. 05.05.1996. Tähelepanu väärib tema kõrge vanus!) ja vastutavaks toimetajaks Evald Tiits (sünd. 08.11.1905).

1935. aastast alates kuni aprillini 1936. aastal tegutses majas ajalehe „Järva Teataja“ abitalitus, kolides siis üle Esplanaadi 2 Tapa Ühispanga ruumidesse.

Allkorruse rendipinnal avas 1935. aastal Anette Jänes (sünd. 07.11.1900) oma koloniaalkaupluse. 1938. aastal viis ta kaupluse üle Jaama tn. 6 Paul Uusvelli majja. Tema kaupluses oli saadaval igasugu maiustused, peenviinad ja hooajalised puuviljad, sealhulgas ka apelsinid ja sidrunid.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta novembris ja ülemisele korrusele toodi üle Lehtse vallavalitsus, mis tegutses seal kuni maja hävimiseni 3. augustil 1941. a. kui kommunistid süütasid linna. Tules hävinesid kõik Lehtse valla dokumendid.
Kuna Soome ringhääling hakkas andma eestikeelseid uudiseid ja rindeteateid, siis anti 1941. aasta suvel käsk korjata kokku kõik raadiod, fotoaparaadid ja külmrelvad. Tapal oli kohaliku võimu poolt kogumiskohaks ette nähtud natsionaliseeritud Vladimir Anissimovi maja. Võib vaid arvata, et kõik inimestelt kogutud raadiod ja muu tehnika hävis tules.

Kuna Jaama tänava majad nr. 4, 6, 8 ja 10 olid kõik üksteise külge ehitatud, avas see tule leviku kõrvalmajadele.

Vladimir Anissimov küüditati 1949. aastal Siberisse, kust ta 1955. aastal haigena koju tagasi jõudis, suri aga peatselt ja maeti Tallinna Liiva kalmistule.

1959. aastal avati 5 aastat kestnud ehitustööde lõppedes endiste Gutmanni ja Anissimovi hävinenud majade kohale universaalkauplus-restoran. Hoonet ehitades nihkus Eduard Vilde tänava algus Pikalt tänavalt edasi kesklinna poole.

Restorani poolse ehituse alla jäi ka Pikk tn. 10 asunud Villem Markuse kauplusega maja. Sest kunagine Iisaki tn. (nimetati 1935. aastal Ed. Vilde tänavaks ringi) algaski Anissimovi ja Markuse majade vahelt.