Laia tänava ärid

Hotell „Waldhof“

Jaama tänava alguses asub vasakut kätt roheline maja, mis on praeguseks ajaks Tapa kõige vanem säilinud maja. Selle lasi ehitada Lehtse parun Friedrich von Hoyninggen Huene 1878. aastal. Majas avati 15. septembril 1978. a. hotell „Zum Waldhof“. Kuna Tapal asus sel ajal juba 1876. aastal valminud Tartu haruraudtee ja rongidega reisijaid oli palju, siis oli vaja reisijatele ka öömaja. Nii avatigi hotell. Avades oli kasutusel vaid esimene korrus, mis oli täielikult sisustatud, puhas ja mugav. Voodid olid sulemadratsitega ja peenete linadega, ruumides olid pehmed diivanid ja vaibad. Külastajatele valmistati maitsvat toitu ja loodeti, et tänu oma idüllilisele asukohale männi- ja kuusemetsa keskel jäävad läbisõitvad reisijad siia ka pikemalt peatuma.

Hotellis hakkasid peatuma rongidega liiklejad teistest Eesti raudtee äärsetest linnadest ja asulatest, suur osa külastajaid olid pärit Peterburist.

Esimesena alustas hotelli pidamist Viinist pärit Anna Gros.

1877. aastal tuli Tapale kaupmees Andreas Treuberg (sünd. 1833, surn. 02.04.1898), kes ehitas omale tulevase Veski tänava äärde kahekorruselise puumaja ja avas seal 10. detsembril 1879. aastal hotelli „Dorpat“. Sellise konkurendi tekkides jäi külastajaid hotellis „Zum Waldhof“ vähemaks.

1878. aastal oli Tapale saabunud Max Julius Eugen Schiff (sünd. 04.07.1860). 1879. aastal abiellusid Max Schiff ja Anna Gros ning Annast sai Anna Schiff. Detsembris 1879 andis Anna Schiff teada, et võtab üle alates 1. jaanuarist 1880. a. nii Tapa raudteejaama puhveti pidamise kui jätkab ka hotelli pidamist. Max Schiff jäi juhtima mõlemat ettevõtmist.

1891. aasta juuli algul avas Max Schiff omanimelise hotelli lõunapool raudteed, kuhu hiljem tekkis Jaama tänava algus. „Zum Waldhof“, mida ta senimaani oli koos Annaga pidanud ja ka teise korruse sisustanud, anti edasi järgmisele ettevõtjale. Schiffid jäid aga edasi pidama jaama einelauda.

Järgmine ettevõtja, kes avas seal 1891. aasta suvel ravikuurordi ühe arsti osavõtul, oli Arthur Heinrich Oheim (sünd. 12.09.1853, surn. 05.09.1913), rahvuselt sakslane. Samal ajal alustas ta teisel pool raudteed Moe mõisa viiva tee äärde Moe mõisnikult renditud maale oma maja ehitamist, mis valmis 1892. aastal. Nii, kui oma maja valmis sai, avaldas ta soovi „Zum Waldhof“ järgmisele ettevõtjale edasi anda. Omas majas avas ta 1893. aastal viinakaupluse, mida hakkas pidama tema õde Amalie Julie Oheim (sünd. 11.06.1860). Tapal elades suri Arthuri naine Marie (s. Hildebrandt, sünd. 06.09.1860 Rakveres, surn. 10.04.1894 Tapal). Arthur pidas oma õega poodi veel mõnda aega, kuni 1895. aastani. Selleks ajaks oli mõisnik rendihinna nii kõrgeks ajanud, et Oheim müüs maja 1896. aastal mõisnikule, mis oli niigi mõisa maa peal. Pärast seda lahkus ta Tapalt.

Hotellist „Waldhof“ enam ravikuurordit ei saanud, see renoveeriti täielikult ja Tallinna mööbli ning peegli kaupluse omanik Alexander Eldring vahendas maja edasi üürimise kuulutust. Üsna pea saabus Tallinnast uus hotellipidaja, kelleks oli Pauline Catherine Pahl (s. Ewert, sünd. 30.04.1853, surn. 08.11.1920 Tapal). Ta nimetas hotelli ringi võõrastemajaks ja jäi selle perenaiseks kuni I Maailmasõjani. Eesti iseseisvumise algul omandas maja Balti Raudtee Tapa Teejaoskond, kuhu asutas oma kontoriruumid. Hilisemal ajal, enne II Maailmasõda elas majas Tapa liinijaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal (sünd. 20.03.1889, surn. 29.10.1947). Samas tegutses Tapa raudtee ambulans Viktor Kibbermann’i (sünd. 12.07.1895, surn. 28.10.1954) juhatusel.

Maja asus küll Laial tänaval, kuid enne sõda oli selle aadressiks Raudteemaja nr. 15.

Lai 2

Laia tänava alguses paremat kätt esimene maja oli väike madal puumaja, mille ehitas Andreas Treuberg oma hotelli „Dorpat“ kõrvale. 18. detsembril 1897. aastal toimunud suurpõlengus suudeti väike maja päästa, kuid „Dorpat“ põles maha.

Andreas Treuberg ise suri üsna pea pärast põlengut – 02.04.1898. a. ja maja pärisid tema tütred Leontine (sünd. 17.07.1867), Amanda (sünd. 12.11.1869) ja Gilberta (sünd. 15.08.1872).

Oma Veski tänava krundile lasid prouad Treubergid ehitada uue maja sama projekti järgi, mis oli enne põlengut. Väikese majakese omanikuks jäi Leontine, kes rentis selle 1908. aastal Rakverest tulnud ärimehele Joosep Seidelbergile (sünd. 25.03.1856, surn. 27.07.1936). Tema asutas majja kaupluse. 1920. aastal hakkasid Joosepi äri edasi pidama tema pojad Paul-Herman Seidelberg (06.01.1892, surn. 10.02.1952) ja Eduard Seidelberg (sünd. 22.09.1898, surn. 1952 aprillis). Nemad nimetasid oma äri „Kaubamaja vennad P. ja Ed. Seidelberg“. Kaubamaja oli tolle aja kohta Tapal tõesti rikkalik, kus olid müügil Eesti ja Šoti heeringad, soola, koloniaal- ja tubakakaubad, saiajahu, rosinad, kuivatatud puuvilja, ehitus- ja majapidamistarbeid, petrooleumi, naftat, määrdeõlisid. Põllumeestelt osteti kokku teravilja, linaseemneid ja heina. Võeti vastu A/S Pärnu Linatööstusele riidevärvimise-, pleegitamise-, villakaraasimise- ja ketramise töid.

1930-ndatel aastatel kaubavalik suurenes, müügile tulid suhkur, jahu, püül, suurenes koloniaal- ja tarbekaupade sortiment. 1933. aastal võtsid vennad Seidelbergid vastu ka Rakvere firma „Stahl“ tellimusi rõivaste keemilisele puhastamisele. Kauplusel oli olnud kummiratastega hobuveok, millega töömees vedas tellijatele kaupa.

1937. aasta alguses lahkus Eduard Seidelberg oma osaga kauplusest ja kaubamaja registreeriti ümber vend Pauli nimele segakauplusena.

1929. aastal oli Paul Seidelberg ostnud Veski tänaval suurema kinnistu, kuhu ta ehitas väikese elumaja ja tolle aja Tapa suurimad laohooned. Need laohooned hävisid 29. märtsi 1944. aasta õhurünnakus Tapa linnale.

Vend Eduard avas oma nimel kaupluse aadressil Jaama tn. 3 Peeter Landsbergi majas, kus avas märtsis 1937. a. oma kaupluse, kus pakkus ostjaskonnale tsementi, ehituskive, tõrva- ja seinapappi, naelu, värnitsat, kriiti, maalrivärve. Samas sai osta köögi- ja majatarbeid, maiustusi ja toiduaineid, koloniaal- ja tubakakaupu, kohvi- ja lõunaserviise, alumiiniumist ja emaileeritud keedunõusid. Hoovil asuvast laost müüs ta petrooleumi, naftat, bensiini, määrdeõlisid. Põllupidajatelt ostis kokku igasugust teravilja.

Vend Paul jätkas Lai tn. 2 majas oma äriga, mille nimeks pani „The Shell Company of Estonia Ltd. Tapa ladu“. Sest oma suurest laost müüs ta petrooleumi, bensiini, naftat ja mootoriõlisid. Kauplusesse sai helistada telefonil 55.

Vend Eduard Seidelberg põgenes 1944. aasta sügisel perega Soome kaudu Rootsi. Nende väike tütreke ei suutnud reisivintsutustele vastu pidada ja suri ilmselt esimese Eesti sõjapõgenikuna. Göteborgis elades asus Eduard Seidelberg tegevusse Gustaf Sjöstedt&CO värvivabrikusse, kus omandas osakonna juhatajana nii juhatuse kui kõigi kaastöötajate üldise tunnustuse. Göteborgi seltskondlikus tegevuses lõi ta hoogsalt kaasa ERF Göteborgi osakonna juhatusliikmena, oli Götebirgi Eesti koguduse nõukogu kandidaat ja tegev NMKÜ-s. Eduard Seidelberg suri aprillis 1952. aastal ja on maetud Göteborgi kalmistule.

Paul Seidelbergi ladude kohale ehitati 1975. aastal raudteelaste ühiselamu, mis on tänapäeval Kaitseväele kuuluv korterelamu.

Kunagine Seidelbergide kaubamaja lammutati 1995. aasta paiku ja tänapäeval on selle koha peal Kaitseväe kortermaja haljasala. Haljasala jääb ka kunagise Treubergi hotelli „Dorpat“ endisele asukohale.

Gustav Klemmer

Majas Lai tn. 2 elas alates 1885. aastast omaaegne kuulus kalendritegija ja rändkaupmees Gustav Klemmer (sünd. 23.12.1863, surn. 16.12.1928). Tal pidas seal väikest kauplust, kus müüs igasugust pudu-padi kraami, nagu sukad, pitsid, paelad paberid, vööd, traksid, pluusid, rätikud jm. Samas andis nõu kohtuasjades ja valmistas palvekirjasid ainult neile, kes tema arvates õiguse saavad. Oma poekeses võttis ta vastu ajalehtede „Wirmaline“, „Wirulane“ ja „Uus Aeg“ tellimusi, samuti kuulutusi nendesse lehtedesse.
Sügiseti müüs ta püsiklientidele aabitsaid, laulikuid ja juturaamatuid ning kalendreid. Aabitsad olid „Käo“ ja „Kuke“ aabitsad, mida jõulude ajal sai eriti soodsalt. Klemmer tõlkis ka vene- ja saksakeelseid raamatuid, kirjutas jutukesi, luuletusi, mõttesalme ja epigramme.

1902. aastal andis ta välja palju kuulsust kogunud „Vorstilinna kannel“, milles olid ära toodud elu kujutavad, õpetlikud, ülinaljakad laulud jne. Luuletajaks oli tema ise. Laulik oli pühendatud Tapa linnale ja tema vorstivabrikutele, sisaldades hulgaliselt kõiksugu vemmalvärsse. 1902. aasta juunis sai ta loa avada Tapal raamatukauplust. Sama aasta lõpuks ilmus tema sulest “Lõbus Elusaladuste Kalender ehk Wändra-Matsi tähtraamatu poolwenda“ 1904. a. jaoks, mis trükiti Schneideri raamatukaupluse kuludega. Sama pealkirjaga kalender ilmus ka 1906. aastal. Kalendri reklaamis manitseb Klemmer: „Seda rohkem olla aga järeltehtud võls-krokotillisi wälja topitud. Ostjad vaadaku aga, kas kalendri tagumise kaane seespool tempel on löödud „G. Klemmer kirjastus“, see on õige!“

Alates 1905. aastast kuni oma surmani toimetas ta „Tapa Nalja Kalendrit“ ja „Tõesti tõsine nalja-kalender ehk Tapa tarkuse raamat“.

1907. aastaks andis Klemmer välja juba neljanda aastakäigu „Lõbus Elusaladuste Kalender ehk Krokodilli Tähtraamat“. Selles lubab ta, et lugeja saab teada kõik tuleviku riigid „Nuustaku hertsogiriigist kuni Abruka Wabariigini“. Kuulu järele aga tahtvat mustasada Krokodilli tervet väljaannet ära osta, makstes tükist 3 rubla ja siis ära põletada. Aga väljaandja heldus ja lugejate-armastus on nii suur, et ta varemalt vanadele tuttavatele kalendri vana hinna eest, 8 kopikat tükk müüb ja jällemüüjatele head kõrged protsendid peale väänab.

Gustav Klemmer tegi palju kaastööd ajalehtedele ja kogus vanavara. Jakob Hurda vanaluulekogudes on tema poolt kogutu üks tähelepanuväärsemaid. Et tal kirjandusliku tegevuse jaoks rohkem aega oleks, töötas ta suviti karjusena, talvel aga rändkaupmehena, müües raamatuid ja pudukaupa enamuses Tapa – Ambla – Lehtse piirkonnas.

Paraku aga sattus Klemmer viinakuradi küüsi ja sealt algas tema allakäik. Gustav Klemmer suri 16. detsembril 1928. aastal oma õe juures Pruuna külas, olles juba osaliselt halvatud.

1930. aasta novembris andsid Klemmeri sõbrad temast järelejäänud töödest välja „Tõesti Tõsine Nalja-Kalender“ 1931. aastaks. Kalendri kokkuseadjaks ja väljaandjaks oli endine rahvakoolmeister ja ajakirjanik-keeleteadlane Mihkel Neumann Tallinnas.

Kalendri müügist saadud tulu planeeriti kasutada Gustav Klemmeri Tapa linnakalmistul asuva haua korraldamiseks ja mälestussamba paigaldamiseks. Kuid arvatavasti sellest midagi välja ei tulnud ja Klemmeri hauakoht on kalmistul märgistamata.

Muuseas – nii kurioosne, kui see ka poleks, oli Gustav Klemmeril nimekaim, samuti Gustav Klemmer, kuid isanimi hoopis teine, ka sünni ja surmaaeg teised: 16.03.1883 – 27.05.1936. Töötas ta kalendrimeistri kõrvalmajas Lai tn. 4 Gustav Libliku juures pagaripoisina, lahkus 1930-ndate algupoole Tapalt ja tema naise sõnul oli surnud 1936. aastal Tallinna Keskvanglas. Vähemalt nii oli kirjas kirikuraamatus.
Temaga ei tohi kalendrimeistrit segamini ajada.
(Personaalraamat elk. 68.06.06. 1926 – 1937)

Näide Klemmeri loomingust:

Anna ootab Hantsu.

Anna ootab Hantsu ammu
Omal kosja kolima:
Kõik tal asjad muretsetud,
Pulma ehted valmis ka.
Aga ei ta vaene teagi,
Milles Hants on eksimas:
Tal on kukkur kuivand kokku,
Kõrtsis palju pillutas.
Hants see arvab pulmaviina
Esmalt vaja pange viis,
Kui ta kogub selleks raha,
Kohe kosja läheb siis.
Hantsu moodi ametmehi
Palju veel, kes teevad nii.
Kellel karjajaak nii kallis,
Naisest ilma jäävadki.

Kirjutas Gustav Klemmer „Uus Aeg“ 10. august 1900