Laia tänava ärid

Hotell „Waldhof“

Jaama tänava alguses asub vasakut kätt roheline maja, mis on praeguseks ajaks Tapa kõige vanem säilinud maja. Selle lasi ehitada Lehtse parun Friedrich von Hoyninggen Huene 1878. aastal. Majas avati 15. septembril 1978. a. hotell „Zum Waldhof“. Kuna Tapal asus sel ajal juba 1876. aastal valminud Tartu haruraudtee ja rongidega reisijaid oli palju, siis oli vaja reisijatele ka öömaja. Nii avatigi hotell. Avades oli kasutusel vaid esimene korrus, mis oli täielikult sisustatud, puhas ja mugav. Voodid olid sulemadratsitega ja peenete linadega, ruumides olid pehmed diivanid ja vaibad. Külastajatele valmistati maitsvat toitu ja loodeti, et tänu oma idüllilisele asukohale männi- ja kuusemetsa keskel jäävad läbisõitvad reisijad siia ka pikemalt peatuma.

Hotellis hakkasid peatuma rongidega liiklejad teistest Eesti raudtee äärsetest linnadest ja asulatest, suur osa külastajaid olid pärit Peterburist.

Esimesena alustas hotelli pidamist Viinist pärit Anna Gros.

1877. aastal tuli Tapale kaupmees Andreas Treuberg (sünd. 1833, surn. 02.04.1898), kes ehitas omale tulevase Veski tänava äärde kahekorruselise puumaja ja avas seal 10. detsembril 1879. aastal hotelli „Dorpat“. Sellise konkurendi tekkides jäi külastajaid hotellis „Zum Waldhof“ vähemaks.

1878. aastal oli Tapale saabunud Max Julius Eugen Schiff (sünd. 04.07.1860). 1879. aastal abiellusid Max Schiff ja Anna Gros ning Annast sai Anna Schiff. Detsembris 1879 andis Anna Schiff teada, et võtab üle alates 1. jaanuarist 1880. a. nii Tapa raudteejaama puhveti pidamise kui jätkab ka hotelli pidamist. Max Schiff jäi juhtima mõlemat ettevõtmist.

1891. aasta juuli algul avas Max Schiff omanimelise hotelli lõunapool raudteed, kuhu hiljem tekkis Jaama tänava algus. „Zum Waldhof“, mida ta senimaani oli koos Annaga pidanud ja ka teise korruse sisustanud, anti edasi järgmisele ettevõtjale. Schiffid jäid aga edasi pidama jaama einelauda.

Järgmine ettevõtja, kes avas seal 1891. aasta suvel ravikuurordi ühe arsti osavõtul, oli Arthur Heinrich Oheim (sünd. 12.09.1853, surn. 05.09.1913), rahvuselt sakslane. Samal ajal alustas ta teisel pool raudteed Moe mõisa viiva tee äärde Moe mõisnikult renditud maale oma maja ehitamist, mis valmis 1892. aastal. Nii, kui oma maja valmis sai, avaldas ta soovi „Zum Waldhof“ järgmisele ettevõtjale edasi anda. Omas majas avas ta 1893. aastal viinakaupluse, mida hakkas pidama tema õde Amalie Julie Oheim (sünd. 11.06.1860). Tapal elades suri Arthuri naine Marie (s. Hildebrandt, sünd. 06.09.1860 Rakveres, surn. 10.04.1894 Tapal). Arthur pidas oma õega poodi veel mõnda aega, kuni 1895. aastani. Selleks ajaks oli mõisnik rendihinna nii kõrgeks ajanud, et Oheim müüs maja 1896. aastal mõisnikule, mis oli niigi mõisa maa peal. Pärast seda lahkus ta Tapalt.

Hotellist „Waldhof“ enam ravikuurordit ei saanud, see renoveeriti täielikult ja Tallinna mööbli ning peegli kaupluse omanik Alexander Eldring vahendas maja edasi üürimise kuulutust. Üsna pea saabus Tallinnast uus hotellipidaja, kelleks oli Pauline Catherine Pahl (s. Ewert, sünd. 30.04.1853, surn. 08.11.1920 Tapal). Ta nimetas hotelli ringi võõrastemajaks ja jäi selle perenaiseks kuni I Maailmasõjani. Eesti iseseisvumise algul omandas maja Balti Raudtee Tapa Teejaoskond, kuhu asutas oma kontoriruumid. Hilisemal ajal, enne II Maailmasõda elas majas Tapa liinijaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal (sünd. 20.03.1889, surn. 29.10.1947). Samas tegutses Tapa raudtee ambulans Viktor Kibbermann’i (sünd. 12.07.1895, surn. 28.10.1954) juhatusel.

Maja asus küll Laial tänaval, kuid enne sõda oli selle aadressiks Raudteemaja nr. 15.

Lai 2

Laia tänava alguses paremat kätt esimene maja oli väike madal puumaja, mille ehitas Andreas Treuberg oma hotelli „Dorpat“ kõrvale. 18. detsembril 1897. aastal toimunud suurpõlengus suudeti väike maja päästa, kuid „Dorpat“ põles maha.

Andreas Treuberg ise suri üsna pea pärast põlengut – 02.04.1898. a. ja maja pärisid tema tütred Leontine (sünd. 17.07.1867), Amanda (sünd. 12.11.1869) ja Gilberta (sünd. 15.08.1872).

Oma Veski tänava krundile lasid prouad Treubergid ehitada uue maja sama projekti järgi, mis oli enne põlengut. Väikese majakese omanikuks jäi Leontine, kes rentis selle 1908. aastal Rakverest tulnud ärimehele Joosep Seidelbergile (sünd. 25.03.1856, surn. 27.07.1936). Tema asutas majja kaupluse. 1920. aastal hakkasid Joosepi äri edasi pidama tema pojad Paul-Herman Seidelberg (06.01.1892, surn. 10.02.1952) ja Eduard Seidelberg (sünd. 22.09.1898, surn. 1952 aprillis). Nemad nimetasid oma äri „Kaubamaja vennad P. ja Ed. Seidelberg“. Kaubamaja oli tolle aja kohta Tapal tõesti rikkalik, kus olid müügil Eesti ja Šoti heeringad, soola, koloniaal- ja tubakakaubad, saiajahu, rosinad, kuivatatud puuvilja, ehitus- ja majapidamistarbeid, petrooleumi, naftat, määrdeõlisid. Põllumeestelt osteti kokku teravilja, linaseemneid ja heina. Võeti vastu A/S Pärnu Linatööstusele riidevärvimise-, pleegitamise-, villakaraasimise- ja ketramise töid.

1930-ndatel aastatel kaubavalik suurenes, müügile tulid suhkur, jahu, püül, suurenes koloniaal- ja tarbekaupade sortiment. 1933. aastal võtsid vennad Seidelbergid vastu ka Rakvere firma „Stahl“ tellimusi rõivaste keemilisele puhastamisele. Kauplusel oli olnud kummiratastega hobuveok, millega töömees vedas tellijatele kaupa.

1937. aasta alguses lahkus Eduard Seidelberg oma osaga kauplusest ja kaubamaja registreeriti ümber vend Pauli nimele segakauplusena.

1929. aastal oli Paul Seidelberg ostnud Veski tänaval suurema kinnistu, kuhu ta ehitas väikese elumaja ja tolle aja Tapa suurimad laohooned. Need laohooned hävisid 29. märtsi 1944. aasta õhurünnakus Tapa linnale.

Vend Eduard avas oma nimel kaupluse aadressil Jaama tn. 3 Peeter Landsbergi majas, kus avas märtsis 1937. a. oma kaupluse, kus pakkus ostjaskonnale tsementi, ehituskive, tõrva- ja seinapappi, naelu, värnitsat, kriiti, maalrivärve. Samas sai osta köögi- ja majatarbeid, maiustusi ja toiduaineid, koloniaal- ja tubakakaupu, kohvi- ja lõunaserviise, alumiiniumist ja emaileeritud keedunõusid. Hoovil asuvast laost müüs ta petrooleumi, naftat, bensiini, määrdeõlisid. Põllupidajatelt ostis kokku igasugust teravilja.

Vend Paul jätkas Lai tn. 2 majas oma äriga, mille nimeks pani „The Shell Company of Estonia Ltd. Tapa ladu“. Sest oma suurest laost müüs ta petrooleumi, bensiini, naftat ja mootoriõlisid. Kauplusesse sai helistada telefonil 55.

Vend Eduard Seidelberg põgenes 1944. aasta sügisel perega Soome kaudu Rootsi. Nende väike tütreke ei suutnud reisivintsutustele vastu pidada ja suri ilmselt esimese Eesti sõjapõgenikuna. Göteborgis elades asus Eduard Seidelberg tegevusse Gustaf Sjöstedt&CO värvivabrikusse, kus omandas osakonna juhatajana nii juhatuse kui kõigi kaastöötajate üldise tunnustuse. Göteborgi seltskondlikus tegevuses lõi ta hoogsalt kaasa ERF Göteborgi osakonna juhatusliikmena, oli Götebirgi Eesti koguduse nõukogu kandidaat ja tegev NMKÜ-s. Eduard Seidelberg suri aprillis 1952. aastal ja on maetud Göteborgi kalmistule.

Paul Seidelbergi ladude kohale ehitati 1975. aastal raudteelaste ühiselamu, mis on tänapäeval Kaitseväele kuuluv korterelamu.

Kunagine Seidelbergide kaubamaja lammutati 1995. aasta paiku ja tänapäeval on selle koha peal Kaitseväe kortermaja haljasala. Haljasala jääb ka kunagise Treubergi hotelli „Dorpat“ endisele asukohale.

Gustav Klemmer

Majas Lai tn. 2 elas alates 1885. aastast omaaegne kuulus kalendritegija ja rändkaupmees Gustav Klemmer (sünd. 23.12.1863, surn. 16.12.1928). Tal pidas seal väikest kauplust, kus müüs igasugust pudu-padi kraami, nagu sukad, pitsid, paelad paberid, vööd, traksid, pluusid, rätikud jm. Samas andis nõu kohtuasjades ja valmistas palvekirjasid ainult neile, kes tema arvates õiguse saavad. Oma poekeses võttis ta vastu ajalehtede „Wirmaline“, „Wirulane“ ja „Uus Aeg“ tellimusi, samuti kuulutusi nendesse lehtedesse.
Sügiseti müüs ta püsiklientidele aabitsaid, laulikuid ja juturaamatuid ning kalendreid. Aabitsad olid „Käo“ ja „Kuke“ aabitsad, mida jõulude ajal sai eriti soodsalt. Klemmer tõlkis ka vene- ja saksakeelseid raamatuid, kirjutas jutukesi, luuletusi, mõttesalme ja epigramme.

1902. aastal andis ta välja palju kuulsust kogunud „Vorstilinna kannel“, milles olid ära toodud elu kujutavad, õpetlikud, ülinaljakad laulud jne. Luuletajaks oli tema ise. Laulik oli pühendatud Tapa linnale ja tema vorstivabrikutele, sisaldades hulgaliselt kõiksugu vemmalvärsse. 1902. aasta juunis sai ta loa avada Tapal raamatukauplust. Sama aasta lõpuks ilmus tema sulest “Lõbus Elusaladuste Kalender ehk Wändra-Matsi tähtraamatu poolwenda“ 1904. a. jaoks, mis trükiti Schneideri raamatukaupluse kuludega. Sama pealkirjaga kalender ilmus ka 1906. aastal. Kalendri reklaamis manitseb Klemmer: „Seda rohkem olla aga järeltehtud võls-krokotillisi wälja topitud. Ostjad vaadaku aga, kas kalendri tagumise kaane seespool tempel on löödud „G. Klemmer kirjastus“, see on õige!“

Alates 1905. aastast kuni oma surmani toimetas ta „Tapa Nalja Kalendrit“ ja „Tõesti tõsine nalja-kalender ehk Tapa tarkuse raamat“.

1907. aastaks andis Klemmer välja juba neljanda aastakäigu „Lõbus Elusaladuste Kalender ehk Krokodilli Tähtraamat“. Selles lubab ta, et lugeja saab teada kõik tuleviku riigid „Nuustaku hertsogiriigist kuni Abruka Wabariigini“. Kuulu järele aga tahtvat mustasada Krokodilli tervet väljaannet ära osta, makstes tükist 3 rubla ja siis ära põletada. Aga väljaandja heldus ja lugejate-armastus on nii suur, et ta varemalt vanadele tuttavatele kalendri vana hinna eest, 8 kopikat tükk müüb ja jällemüüjatele head kõrged protsendid peale väänab.

Gustav Klemmer tegi palju kaastööd ajalehtedele ja kogus vanavara. Jakob Hurda vanaluulekogudes on tema poolt kogutu üks tähelepanuväärsemaid. Et tal kirjandusliku tegevuse jaoks rohkem aega oleks, töötas ta suviti karjusena, talvel aga rändkaupmehena, müües raamatuid ja pudukaupa enamuses Tapa – Ambla – Lehtse piirkonnas.

Paraku aga sattus Klemmer viinakuradi küüsi ja sealt algas tema allakäik. Gustav Klemmer suri 16. detsembril 1928. aastal oma õe juures Pruuna külas, olles juba osaliselt halvatud.

1930. aasta novembris andsid Klemmeri sõbrad temast järelejäänud töödest välja „Tõesti Tõsine Nalja-Kalender“ 1931. aastaks. Kalendri kokkuseadjaks ja väljaandjaks oli endine rahvakoolmeister ja ajakirjanik-keeleteadlane Mihkel Neumann Tallinnas.

Kalendri müügist saadud tulu planeeriti kasutada Gustav Klemmeri Tapa linnakalmistul asuva haua korraldamiseks ja mälestussamba paigaldamiseks. Kuid arvatavasti sellest midagi välja ei tulnud ja Klemmeri hauakoht on kalmistul märgistamata.

Muuseas – nii kurioosne, kui see ka poleks, oli Gustav Klemmeril nimekaim, samuti Gustav Klemmer, kuid isanimi hoopis teine, ka sünni ja surmaaeg teised: 16.03.1883 – 27.05.1936. Töötas ta kalendrimeistri kõrvalmajas Lai tn. 4 Gustav Libliku juures pagaripoisina, lahkus 1930-ndate algupoole Tapalt ja tema naise sõnul oli surnud 1936. aastal Tallinna Keskvanglas. Vähemalt nii oli kirjas kirikuraamatus.
Temaga ei tohi kalendrimeistrit segamini ajada.
(Personaalraamat elk. 68.06.06. 1926 – 1937)

Näide Klemmeri loomingust:

Anna ootab Hantsu.

Anna ootab Hantsu ammu
Omal kosja kolima:
Kõik tal asjad muretsetud,
Pulma ehted valmis ka.
Aga ei ta vaene teagi,
Milles Hants on eksimas:
Tal on kukkur kuivand kokku,
Kõrtsis palju pillutas.
Hants see arvab pulmaviina
Esmalt vaja pange viis,
Kui ta kogub selleks raha,
Kohe kosja läheb siis.
Hantsu moodi ametmehi
Palju veel, kes teevad nii.
Kellel karjajaak nii kallis,
Naisest ilma jäävadki.

Kirjutas Gustav Klemmer „Uus Aeg“ 10. august 1900

Lai 3, varem Busse 3

See maja oli Tapal kõige esimene eramaja mille ehitas Joosep Widau alias Findling, Gottlieb Widau poeg Pruuna külast. Joosep sündis Pruuna külas 31. jaanuaril 1839. aastal. Oma ametilt oli ta raudtee teenistuja. Millal Tapa mõisnik oma mõisamaast krundi Findlingile müüs, pole täpselt teada, kuid maja valmis kohe pärast Tartu haruraudtee valmimist 1876. aastal.

Joosep Findlingil oli 2 abielu ja 7 last. Esimene naine oli Mai Arro (sünd. 22.01.1851), kellega abiellus 13. detsembril 1870. aastal. See abielu paraku lahutati. Teine naine oli Leena Halliparde (sünd. 27.07.1857, surn. 27.07.1911), kellega ta abiellus Rakveres 08.11.1881.

Abikaasa Leena võttis osa Eesti Aleksandrikooli abikomitee „Salme“ tööst Tapal.

1885-aastast oli majas ruume rentinud parkettmeister ja mööbli valmistaja Klav Kakit (sünd. 26.03.1885, surn. 14.03.1934), kes oli ostnud Tapa mõisnikult Aleksander Ferdinand von Fockilt 1887. aastal maatüki nr. 36, suurusega 425 ruutsülda 425 rubla eest. Tema oli pärit Lätimaalt, aga jäänud Tapale aastakümneteks, kuni surmani. Klav Kakit oli üks VTÜ asutajaid, kus tegevliikmena võttis osa ühingu tööst ning oma teenete eest tuletõrjes anti talle kaks 1-järgu kõrgemat hooldusmärki. Oma elu lõpus elas ta Pärna tänaval majas nr. 6, mille ta ehitas mõisnikult ostetud maale. Elas ta üsna viletsuses ja oli oma tervisega kimpus. Oma ameti – parkett-meister – tõttu oli ta oma elu jooksul teinud peamiselt mõisates losside põrandaid, nimelt 66-s mõisas. Tema keskmine päevateenistus oli tol ajal 13 rubla ümber. Veel oma surmapäeva hommikul kõndis ta linnaarsti poole, ambulantsi, aga et arsti seal polnud, alustas teed koju tagasi ning varises teel kokku ja tunni aja pärast surigi. Pärijateks jäid kolm poega, sest abikaasa Elvine Elisabeth (sünd. 12.05.1853, surn. 06.01.1917) oli juba varem maamulda kantud.

Kõik maade ostud mõisamaadest vormistati tol ajal Keiseriku Eestimaa Lanstoa peakohtus ja avaldati „Maa Walla Kuulutajas“.

1876. aastal avas Joosep Findling kohe pärast maja valmimist seal toiduainete kaupluse, mis oli samuti Tapal kõige esimene. Klientideks olid raudtee, jaama ja depoo töölised.

Aprillis 1887. aastal avas seal Tapa esimese söögimaja Mihkel Übraus. Novembris 1897. a. oli Mihkel Übraus Tapalt lahkunud ja uus raudtee tööliste söögimaja avatud. Kes seda pidama hakkas, pole kahjuks teada.

Millal suri Joosep Findling, pole samuti teada, kuid 1903. aastal oli ta veel elavate kirjas, kui tema maja 5. novembril oksjonile pandi. Maja ilmselt ära ei ostetud, sest veel 1933. aastal kuulus maja Joosepi tütrele Adele Marie Findling’ule (sünd. 10.12.1878 Tapal). Maja viimased ennesõjaaegsed elanikud oli perekond Schwalbe.

Nõukogude ajal oli majas algselt veduridepoo toiduainete kauplus. Kuna 1961. aasta augustis avati veduridepoo juures uus kauplus, siis sama aasta oktoobris kolis kauplus sinna üle ja majja asutati Tapa raudtee TVO (Töölis-varustus osakond) rätsepatöökoda. Võeti vastu tellimusi uute riiete õmblemiseks, samas parandati vanu ülikondi, mantleid ja raudteelaste sineleid. Veebruaris 1966. aastal avati seal lisaks jalanõude parandamise töökoda. Siis oli maja aadressiks Kommuuni tn. 3.

Nii tegutses majas veel 1974. aastal üks kingsepp ja 15 õmblejat, neist 6 tegid masstööd ja 9 individuaalõmblust. Masstoodanguna valmistati kitleid, millede detailid tulid Tallinnast ja sinna saadeti ka valmistoodang. Individuaalõmblejad õmblesid tellijate materjalist naiste mantleid, pükse, kleite ja mütse. Kaks õmblejat õmblesid uusi mantleid ja kaks kauplusest ostetud valmis mantleid klientidele parajaks. Mütsitegija oskas ka mantleid õmmelda, mantli õmbleja aga omakorda kleite või pükse. Üks mantlite õmbleja oli Inga Jakovleva, tema juurde olid järjekorrad kõige pikemad, umbes 2 kuud.

Töö käis kahes vahetuses (kella 6.30 – 23.30). Tööde vastuvõtjaks oli Ester Lindunen ja tema tööpäev kestis kella 8.00 – 12.00, siis oli lõunavaheaeg ja siis veel 15.00 – 19.00.

Maja oli juba väga vana ja lagunemas, see lammutati 1970-ndate aastate lõpus. Tänapäeval on selle koha peal jupike muruplatsi ja parklakohad autodele.

Lai 3, varem Busse 3

See maja oli Tapal kõige esimene eramaja mille ehitas Joosep Widau alias Findling, Gottlieb Widau poeg Pruuna külast. Joosep sündis Pruuna külas 31. jaanuaril 1839. aastal. Oma ametilt oli ta raudtee teenistuja. Millal Tapa mõisnik oma mõisamaast krundi Findlingile müüs, pole täpselt teada, kuid maja valmis kohe pärast Tartu haruraudtee valmimist 1876. aastal.

Joosep Findlingil oli 2 abielu ja 7 last. Esimene naine oli Mai Arro (sünd. 22.01.1851), kellega abiellus 13. detsembril 1870. aastal. See abielu paraku lahutati. Teine naine oli Leena Halliparde (sünd. 27.07.1857, surn. 27.07.1911), kellega ta abiellus Rakveres 08.11.1881.

Abikaasa Leena võttis osa Eesti Aleksandrikooli abikomitee „Salme“ tööst Tapal.

1885-aastast oli majas ruume rentinud parkettmeister ja mööbli valmistaja Klav Kakit (sünd. 26.03.1885, surn. 14.03.1934), kes oli ostnud Tapa mõisnikult Aleksander Ferdinand von Fockilt 1887. aastal maatüki nr. 36, suurusega 425 ruutsülda 425 rubla eest. Tema oli pärit Lätimaalt, aga jäänud Tapale aastakümneteks, kuni surmani. Klav Kakit oli üks VTÜ asutajaid, kus tegevliikmena võttis osa ühingu tööst ning oma teenete eest tuletõrjes anti talle kaks 1-järgu kõrgemat hooldusmärki. Oma elu lõpus elas ta Pärna tänaval majas nr. 6, mille ta ehitas mõisnikult ostetud maale. Elas ta üsna viletsuses ja oli oma tervisega kimpus. Oma ameti – parkett-meister – tõttu oli ta oma elu jooksul teinud peamiselt mõisates losside põrandaid, nimelt 66-s mõisas. Tema keskmine päevateenistus oli tol ajal 13 rubla ümber. Veel oma surmapäeva hommikul kõndis ta linnaarsti poole, ambulantsi, aga et arsti seal polnud, alustas teed koju tagasi ning varises teel kokku ja tunni aja pärast surigi. Pärijateks jäid kolm poega, sest abikaasa Elvine Elisabeth (sünd. 12.05.1853, surn. 06.01.1917) oli juba varem maamulda kantud.

Kõik maade ostud mõisamaadest vormistati tol ajal Keiseriku Eestimaa Lanstoa peakohtus ja avaldati „Maa Walla Kuulutajas“.

1876. aastal avas Joosep Findling kohe pärast maja valmimist seal toiduainete kaupluse, mis oli samuti Tapal kõige esimene. Klientideks olid raudtee, jaama ja depoo töölised.

Aprillis 1887. aastal avas seal Tapa esimese söögimaja Mihkel Übraus. Novembris 1897. a. oli Mihkel Übraus Tapalt lahkunud ja uus raudtee tööliste söögimaja avatud. Kes seda pidama hakkas, pole kahjuks teada.

Millal suri Joosep Findling, pole samuti teada, kuid 1903. aastal oli ta veel elavate kirjas, kui tema maja 5. novembril oksjonile pandi. Maja ilmselt ära ei ostetud, sest veel 1933. aastal kuulus maja Joosepi tütrele Adele Marie Findling’ule (sünd. 10.12.1878 Tapal). Maja viimased ennesõjaaegsed elanikud oli perekond Schwalbe.

Nõukogude ajal oli majas algselt veduridepoo toiduainete kauplus. Kuna 1961. aasta augustis avati veduridepoo juures uus kauplus, siis sama aasta oktoobris kolis kauplus sinna üle ja majja asutati Tapa raudtee TVO (Töölis-varustus osakond) rätsepatöökoda. Võeti vastu tellimusi uute riiete õmblemiseks, samas parandati vanu ülikondi, mantleid ja raudteelaste sineleid. Veebruaris 1966. aastal avati seal lisaks jalanõude parandamise töökoda. Siis oli maja aadressiks Kommuuni tn. 3.

Nii tegutses majas veel 1974. aastal üks kingsepp ja 15 õmblejat, neist 6 tegid masstööd ja 9 individuaalõmblust. Masstoodanguna valmistati kitleid, millede detailid tulid Tallinnast ja sinna saadeti ka valmistoodang. Individuaalõmblejad õmblesid tellijate materjalist naiste mantleid, pükse, kleite ja mütse. Kaks õmblejat õmblesid uusi mantleid ja kaks kauplusest ostetud valmis mantleid klientidele parajaks. Mütsitegija oskas ka mantleid õmmelda, mantli õmbleja aga omakorda kleite või pükse. Üks mantlite õmbleja oli Inga Jakovleva, tema juurde olid järjekorrad kõige pikemad, umbes 2 kuud.

Töö käis kahes vahetuses (kella 6.30 – 23.30). Tööde vastuvõtjaks oli Ester Lindunen ja tema tööpäev kestis kella 8.00 – 12.00, siis oli lõunavaheaeg ja siis veel 15.00 – 19.00.

Maja oli juba väga vana ja lagunemas, see lammutati 1970-ndate aastate lõpus. Tänapäeval on selle koha peal jupike muruplatsi ja parklakohad autodele.

Lai 5, varem Busse 3a

Väike, ühekorruseline puumaja, mille ehitas kingseppmeister Reinhold Masing (sünd. 06.04.1849, surn. 04.04.1919). 1885. aastal hakkas seal rahvakooli pidama tema abikaasa Katherine Masing (s. Wilkow, sünd. 13.06.1850, surn. 31.03.1916). See kool oli Tapal kõige esimene kool. Kool oli saksakeelne. Masingil oli koduõpetaja kutse ja varasemal ajal oli ta koduõpetajaks olnud Mahus ja mõisateenijate laste koolis Kunda mõisas. Ta oli invaliid – sündimisest saadik ühe käega.

Tema kool oli ühe klassiline 3. järgu elementaarkool nii poistele kui tüdrukutele. Õppeaeg oli kaks aastat. Kooli astujatelt eelharidust ei nõutud vaid eesmärgiks oli lapsi kõrgema astme kooliks ette valmistada. Õppemaks aastas oli 16 rubla. Algul õpetati katekismust – piiblilugu, saksa keelt, ilukirja, käsitööd ja liikumist. 1889. a. muudeti venestamispoliitika käigus õppeplaani: saksa keele asemel õpetati vene keelt 11 tundi nädalas, juurde tulid aritmeetika ja laulmine.

1906. aastal sai kool loa saksa keele õpetamiseks 4 tundi nädalas, mille eest võeti lisatasu 4 rubla aastas. Koolis õppis keskeltläbi 23 last, õpetas Katherine Masing ise ja kasutas ka abiõpetajaid. Kui 1907. aastal avati TENKS Tapa osakonna kool, mis oli esimene eestikeelne kool Tapal, siirdusid paljud õpilased sinna õppima ja Katherine Masing oli sunnitud 1911. aastal oma saksakeelse kooli sulgema.

1896. aastal sai Katherine Masing loa oma majas avada raamatukauplus. Ka see oli Tapal esimene. Kaupluse avas ta 1897. aasta suvel.

Erinevatel aastatel olid majas trahter, toidukauplus 1925. aastal ja eluruumid üürilistele. Ella Kasak (sünd. 1904) pidas majas juuksuriäri kuni 1937-aastani ja kolis siis üle tee Jaak Tõntsu majja, kuhu jäi kuni II Maailmasõja alguseni, mil maja sai pommitabamuse.

Pärast sõda elas ja töötas Masingu majja asutatud plekksepatöökojas Valter Paitsu perekond.
27. märtsil 1998 aastal avas selles majas proviisor Liivi Bärlin eraapteegi mis on rahvasuus tuntud Jaama apteegi nime all.

Lai 3

Laia ja Põllu tänava nurgal asub 1901. aastal ehitatud Adolf Wildmanni (sünd. 05.11.1854, surn. 01.09.1931) maja. Maja on suur, kahekorruseline kivist ehitis. Maja hoovis asusid lihatööstus ja tapatall.
1903. aasta 31. augustil avati Wildmanni majas „Karskuse kuratooriumi theemaja“. Seda teemaja pidas Tapa õigeusu kirikukogu, mille üle preester Kirill Janson ise silma peal hoidis. Tema käis seal joodikutele karskuse kasulikkusest loenguid pidamas ja õigele teele juhtimas. 1908. aastal külastas seda teemaja kuberner Korostovets isiklikult. Kuratoorium maksis aastas 150 rubla renti ruumide kasutamise eest.
1911. aastal müüs Adolf Wildmann vorstitöökoja ruumid enda endisele sellile Juhan Raig’ile. 1914. aastal müüs Adolf Wildmann ära ka talle kuulunud kahekorruselise puumaja Lai tn. 8 , mis asus otse üle tee. Selle ostis temalt ära Jaan Thuberg.

Aastail 1914 – 1917 võttis Wildmanni majas haigeid vastu juudi soost hambaarst dr. Afroim Rohlin (sünd. 12.11.1886 Venemaal, surn. 27.11.1964 Tallinnas). Tema kabinetis toimus haigete vastuvõtmine, arstimine, plommimine ja hammaste välja tõmbamine ilma valuta. Ta oli lõpetanud hambatehnikute kooli Odessas 1905. aastal ja 1906. aastal avanud oma kunsthammaste laboratooriumi Tallinnas, olles sel ajal ainukeseks kutseliseks hambatehnikuks Eestimaa kubermangus. Sel ajal, kui dr. Rohlin haigeid Tapal vastu võttis, ravitses Tallinnas tema abikaasa Eugenie. 1917. aastal lahkus ta Tapalt.

1920. aasta alguses üüris Jaan Kulbi majas asunud Tapa I Algkool Wildmanni maja II korrusel klassiruume, seda ruumi puuduse tõttu omas majas. Veel on majas tegutsenud Tapa alevi ajal vaestest peredest pärit laste tasuta toitlustamine.

1920. aastast kuni II Maailmasõja alguseni tegutses majas Raudteelaste Tarvitajate Ühisuse Tapa kauplus. Seal müüdi toiduaineid, majapidamistarbeid, ehitusmaterjale- ja tarvikuid, kunstväetisi, maalri- ja keemiakaupasid, koloniaal- ja tubakakaupasid, seemneid, petrooleumi, määrdeõlisid, tõrvapappi, värnitsat, tsementi jpm. Kokku osteti ka igasugust vilja põllumeestelt. Kunstväetistest olid müügil kaalisool, superfosfaat, lämmastikväetis. Perenaistele soovitati saiajahusid, tangu, kruupe, mannat. Kui aga keegi vähemalt 10 kg ostis, sai 20 % hinnaalandust. Müüdi ka põllumajandustarbeid ja võeti ekspordiks vastu kanamune.

1937. aastal esitles ühisuse kauplus ennast nimega „Tarbija“. Äriteenijateks olid Amalie Lepik (sünd. 25.06.1893), Marta Miilo (sünd. 13.05.1897), Anna Vaher (sünd. 1881). Ärijuht oli August Treu (sünd. 1894).

Raudteelaste Tarvitajate Ühingu peakontor asus Tallinnas Telliskivi 24 omas majas. Üldse oli ühingul 17 kauplust. Liikusid ka vagun-kauplused: Tallinn – Irboska – Narva – Haapsalu – Paldiski ja Sonda – Mustvee liinidel.

Veel 1940. aastal on maja kandnud numbrit 3. Sel põhjusel, et praegused Lai tn. 3 ja 5 olid arvestatud Busse tänava aadressile ja nii olid need kaks maja numbrit Laialt tänavalt puudu. Tänapäeval on neist kahest alles vaid nr. 5, milles asub Jaama apteek.

1937. aastal oli veel plaan Wildmanni maja II korrusele tuua Tapa linnavalitsus kuid seda siiski ei tehtud. Põhjuseks oli, et linnavalitsuse kantselei asus sel ajal Nigoli pst. 3 puust majas ja oli seega tuleohtlik. Tulekahju korral oleks hävinud kogu asjaajamine ja dokumentatsioon. Siseministeerium oli korduvalt soovitanud Tapa linnavalitsusel ümber kolida kivimajja, milleks Wildmanni maja ideaalselt oleks sobinud. Arhiiviruumiks oleks sobinud omakorda maja kelder. Aga linnaelanikud nurisesid ümberkolimise mõtte peale – põhjapoole raudteed oleks olnud tülikas käia, ka rongide liikumise pärast oleks see olnud ohtlik. Pealegi oli põhja pool raudteed vähem asustatud ja see tekitas pahameelt lõuna pool raudteed elavatele linnaelanikele, kelledele oleks teekond linnavalitsusse asju ajama pikem olnud. Nigoli tn. 3 maja ruumides tehti korralik remont ja linnavalitsus jäi paika.

Allkorrusel tegutses hulk aastaid Aleksander Kuusiku pagariäri.
Nõukogude ajal tunti maja raudtee ORS-i poena. Vasakpoolsest ukses pääses toidukaupade osakonda, parempoolsest uksest tööstuskaupade osakonda. Teisel korrusel asusid ORS-i söökla ja õmblusateljee.
Adolf Wildmann suri 1931. aastal ja on maetud Tapa vanale õigeusu kalmistule. Tema hauakoht on märgistatud suure hauakiviga.

Taasiseseisvunud Eesti algusaastail asus majas toiduainete kauplus „Vaksali pood“, mis avati 20. septembril 1994. aastal.

Lai 4

Algselt ostis selle krundi 19. jaanuaril 1882. aastal Tapa mõisnikult Karel Laasfeldt (sünd. 15.09.1832) ja ehitas krundile kaks puumaja. Vaid paari aasta möödudes toimus majas tulekahi, põlema oli läinud maja põrand. Kustutustööde käigus lammutati suures osas maja põrand, katus ja aknad, mistõttu sai ta majanduslikult päris suure kahju. Inimelusid ei kaotatud.

Karel Laafeldti poeg Peeter Laasfeldt (sünd. 16.02.1858, surn. 02.04.1911) ostis 1887. aastal Andreas Treubergilt ära 15,5 ruutsülla suuruse krundi ja ehitas sinna samuti maja.

18. detsembril 1897. aastal toimus taaskord põleng. Tuli sai alguse kõrvalasuvast kaupmees Tiemanni kaupluse kuurist, kus hoiti ka petrooleumi vaate. Tugeva tuulega levis tuli kiiresti ja kokku põles maha 5 maja, sealhulgas ka Andreas Treubergi suur kahekordne hotell „Dorpat“, mis jäi tolleaegse Busse tänava äärde. (Busse tänav ristiti 1920-ndate aastate lõpul ringi Veski tänavaks).

Põlengus hävisid kõik kolm Laasfeldt’ide maja. Karel Laasfeldt ehitas mahapõlenud majade asemele uue suure kahekorruselise kivimaja. 1898. aastal müüs ta selle aga 1886. aastal Tapale tulnud Jaak Tõnts’ule (sünd. 23.03.1858, surn. 18.03.1935).

Tema alustas majas koheselt limonaadi tootmisega. Tootmise nimi oli „Mineraalvete tehas“. Ühel pool keldris valmistati seltersit ja limonaadi „Sinalko“, teises pooles villiti tehastest saadud vaatides edasimüügiks A. Le Coq’i õlut. (Tapa muuseumis on üks selline sildiga pudel säilitamisel). Õllesortidest võiks ära mainida „Pilsen“, „Dombräu“, „Gladiator“ ja „Porter“. Oma reklaamis lubas Tõnts et A. Le Coq’i firma pudelite sisalduvus on 20% suurem kui pool liitrit.

Kogu villitud toodang veeti Järvamaa poodidesse laiali omaenda veoautoga „Ford International“. 1. jaanuarist 1934. a. jätkas tootmisega Jaagu poeg Evald Tõnts (sünd. 14.07.1900, surn. 24.09.1942). Tema pani tootmisele nimeks „A/S A. Le Coq’i õlleladu“. 1. jaanuarist 1936. aastal muutis ta tootmise nime ringi, nüüd oli see lihtsalt „Evald Tõnts“.

1905. aasta lõpupoole oli rendipinnal tegutsemas õmbleja, kes valmistas üleriideid ja kleitisid, õmbles nii vanadele inimestele kui lastele. Kuna sel ajal veel tänavatel nimed puudusid, siis nimetati Jaak Tõntsi maja tema nime järgi TÕNTSI maja nr. 42.

1906. aastal asus tema maja esimesele korrusele vastasutatud raudtee teenistujate ja tööliste raamatukogu, mis oli Tapal esimene raamatukogu üldse.

1909. aastal ehitas Jaak Tõnts hoovi peale väikese jahuveski ja asutas oma majas pagariäri, mille soojad saiad olid müügil ka Tapa vaksali einelauas.

1935. aastal kandsid Lai tn. 4 telefon, veoauto ja jalgratas kõik numbrit 100. Muuseas oli Jaak Tõnts Tapal esimene eraauto omanik. Perel oli ka sõiduauto „Citroen“, üks vähestest sel ajal Tapal.

Aastail 1930 – 1931 asus majas Gustav Liblik’u (sünd. 29.01.1873, surn. 27.12.1935) pagari- ja kondiitriäri. Gustav nimelt käis ära Pariisis ja tagasi tulles soovis ka Tapa elanikele suurlinna uusi retsepte tutvustada. Gustav Liblik ise elas kõrvalmajas Lai tn. 6 ja oligi õppinud pagar.

1931. aastal oli tema äri üle võtnud Aleksander Sipsaka (sünd. 30.08.1893). Tema pakkus müüa leiba, sepikut ja saia, mis küpsetatud ainult kodumaa jahudest.

1934. aastal asus Tõntsu majas Helene Joorits’a (sünd. 28.05.1896) toiduainete kauplus mille ta viis sama aasta lõpus üle Lai tn. 9 Valter Tire majja. 1936. aastal kolis Tõntsu majja Wildmanni majast teiseltpoolt tänavat Amalie Lepik (sünd. 25.06.1893) oma kaupluse ja perekonnaga. Nemad lahkusid sealt 1938. aastal Ambla mnt. 10 majja.

1930-ndatel aastatel asus Lai tn. 4 maja teisel korrusel Kaitseliidu Järva Maleva Tapa malevkonna staap.
1938. aastal avas Ella Kasak (sünd. 1904, surn. 03.03.1981 hüpertoonia tõbi) maja esimesel korrusel rendipinnal juuksuri töökoja. Ise elas ta Lai tn. 9 Valter Tire majas.

Evald Tõntsu tabas tolle aja ettevõtlike äriinimeste saatus – ta arreteeriti 1941. aasta juulis ja saadeti Irkutski vangilaagrisse, kus ta 24.09.1942 maha lasti. Jaak Tõnts suri halvatuse tagajärjel 18. märtsil 1935. aastal ja on maetud Rakvere linnakalmistule.

Jaak Tõnts oli sündinud Viljandimaal Kabala mõisas. Kui Jaak oli 8 aastane, ostis tema isa omale Einmanni vallas Kerguta külas „Sepa-Mardi“ ja „Kangro“ talud. 10 aasta pärast ostis isa Jaagule Lehtse valda Näo külasse „Puusepa“ talu. 28-aastaselt müüs Jaak „Puusepa“ talu ära ja asus elama Tapale. Tapale jõudes, 1886. aastal, asus ta teenistusse parun Huenele kuulunud võõrastemajas „Waldhof“. 1898. aastal, ostnud ära Karel Laasfeldi maja, asutas ta pagaritööstuse, kus pidas lisaks limonaadiärile pagari ametit 25 aastat. Jaak Tõnts oli üks Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna asutajatest. Tema ehitas Tapale 1896. aastal omaenda raha eest Jakobi kogudusele palvemaja. Alles hiljem tasus kogudus talle võlad. Samuti oli ta Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu üks asutajaliikmetest ja selle auliige.

Jaak Tõntsu abikaasa Anna (s. Kabal, sünd. 20.08.1865, surn. 18.09.1937) oli sündinud Lehtse vallas Pruuna mõisas, kus tema isa Otto Heinrich Anderson alias Kabal (sünd. 07.10.1834, surn. 28.03.1895) oli paruni teenistuses Põriki karjamõisas. Sealt kolis Otto 1877. aastal Tapale ja asus raudtee teenistusse roopaseadjaks. Samal päeval, kui Karel Laasfeldt’ki, 19. jaanuaril 1882. a. ostis Otto Kabal Tapa mõisnikult Aleksander Ferdinand von Fock’ilt 400 ruutsülla suuruse maalapi ja ehitas sinna punastest tellistest kahekordse kivimaja. Tema nime järgi sai tulevane Kabala tänav omale nime. Maja aadressiks sai Kabala tn. 4 .

Anna ema oli Miina (s. Widau, sünd. 05.04.1843 Pruunas, surn. 22.11.1900). Ema poolvend Joosep Widau (Johann Gottlieb Widau poeg) Miina isa esimesest abielust Leno Liivak’uga, kes oli alias Findling, oligi Tapal kõige esimese eramaja ehitaja Laiale tänavale 1876. aastal. Ehk siis Anna onu elas vaid üle Laia tänava vastasmajas.

Anna Tõnts oli Tapal kaastegev paljudes seltskondlikes organisatsioonides, võttes osa ka TENKS eestikeelse kooli asutamisest. Jaagul ja Annal oli 7 last, kelledest üks poeg ja üks tütar elasid Austraalias. Anna on maetud Rakvere linnakalmistule abikaasa Jaagu kõrvale.

Evald Tõnts’ul oli abikaasa Hilda Timoleon (Sünd. 23.05.1901 Peterburis, surn. 16.10.1963 Tallinnas) ja abielust kaks tütart: Karin (ab. Trei, sünd. 27.08.1927 Tapal, surn. 04.04.2007 Tallinnas) ja Erika (ab. Valdmets, sünd. 22.10.1929 Tapal, surn. 31.12.2008 Keilas).

Ka Evaldi abikaasa Hilda kaks venda elasid ja töötasid Tapal: August Timoleon (sünd. 14.05.1897 Peterburis, surn. 29.09.1969), kes töötas Tapal vedurijuhina ja Karl-August Timoleon (sünd. 13.06.1899 Peterburis, surn. 17.12.1951 Komi ANSV-s), kes töötas Tapa jaamas piletilaekurina. Üks vendadest, August Timoleon abiellus aga selleaegse Tapal väga tuntud ämmaemanda Liisa Vannase tütre Emmi Vannas’ega (sünd. 24.08.1902, surn. 07.12.1972), kes töötas Tapal rahukohtu kantseleis ametnikuna. Paraku nende abielu purunes.
Otto Kabala ehitatud maja Kabala tn. 4 tunnistati elamiskõlbmatuks 1996. aasta oktoobris, mis seejärel 1999. aasta suvel lammutati.

Jaak Tõntsu majas võttis haigeid vastu Tapa kõige esimene arst – dr. Raimund Walther Georg Max Thar (sünd. 09.08.1874 Viljandimaal, surn. 28.08.1957 Berchtesgadenis Saksamaal). Dr. Thar alustas haigete vastuvõtmist vaksali juures asunud Tapa esimeses apteegis proviisor Roman Runge (sünd. 03.05.1869) juures 13. märtsil 1900. aastal. Pole täpselt teada, millises majas Laial tänaval apteegimaja asus, kuid on teada et see asus põhja pool raudteed ja Stepan Fursi andmetel oli apteegi nimi „Seitse apteegi akent“. Apteek oli asutatud 1896. aasta jaanuaris Arthur Laisi poolt ja kolis 1901. aastal ära Pikk tn. 9 majja. Jaak Tõntsu majja kolis dr. Thar mai algul 1900. aastal. Tartu Ülikooli astus ta arstiteaduskonda 1894. aastal ja lõpetas selle 1899. aastal. Nii ta Tapal praktiseeriva arstina alustaski. Täiendamas käis ta ennast Berliinis ja Strasburgis. Aastail 1903 – 1905 võttis ta osa Vene – Jaapani sõjast sõjaväearstina. Sel ajal asendas teda saksa soost dr. Albert Julius Burchard Lockenberg (sünd. 18.06.1877), tulles Tõntsu majja aprillis 1903. aastal. Pärit oli ta Lüganuselt, kus oli ametis kihelkonna arstina. Kui dr. Thar 1905. aasta lõpus tagasi jõudis, alustas ta 1906. aasta jaanuaris taas haigete vastuvõtmist, olles nüüd juba Amblas kihelkonna arstiks, kuhu jäi 1912. aastani, lahkudes siis Tallinna. Tallinnas asus ta praktiseerima sise- ja lastehaiguste arstina.

Tapa jäigi ilma arstita pikaks ajaks. Dr. Thar võttis osa ka II Maailmasõjast ja Vabadussõjast, kuid 1941. aasta veebruaris läks tal korda pääseda järelasumise korras Saksamaale. Kui 1941. aasta sügisel langes Eesti Saksa vägede kätte, tuli dr. Thar Eestisse tagasi. Ta oli juba 70 aastane, kui põgenes teistkordselt 1944. aasta sügisel Saksamaale.

Põgenikuna elas dr. Thar Saksamaal põgenikelaagris Bayreuthis, kus elas ligi 200 eestlast. Laagris oli ta tööl peaarstina. Seal oli ka oma algkool ja segakoor. Laagris elades ilmnesid dr. Tharil raskused nägemisega ja kui ta 1953. aastal seoses laagrite likvideerimisega asus elama Berchtesgadeni „Insula“ vanadekodusse, oli ta juba praktiliselt pime ja sunnitud kasutama teiste abi. Vaatamata kõrgele eale oli ta mälu hea ja ta oli kontaktis oma sugulastega ja sõpradega kirju kirjutades kirjutusmasina abil, mis oli konstrueeritud spetsiaalselt pimedatele.

Dr. Thar oli Korporatsiooni Fraternitas Estica auvilistlaseks valitud 1932. aastal. Tapa esimene arst, dr. Raimund Thar suri 28. augustil 1957. aastal Saksamaal Berchtesgadenis ja on maetud sealsele kalmistule.

Linna suurpommitamise ajal 18. märtsil 1944. a. hävis osa majast ja allesjäänud müüridele ehitas Tapa Teejaoskond 1947. aastal tänaseni säilinud maja. See tagastati Jaak Tõntsu pärijatele 1995. aastal, kes hiljem maja edasi müüsid ettevõttele „Segers“. Veski lammutati 2017. aasta märtsis.

Lai 5

Maja ehitas 1910. aasta paiku Villem Vaino (sünd. 15.03.1863, surn. 06.06.1948). Algselt elas tema perekond raudteemajas nr. 11 kuniks valmis oma maja Laiale tänavale. 1913. aastal on majas rendipinnal töötanud kaks rätsepat – Tamm ja Vildek. Villemi abikaasa oli Pauline (sünd. 12.11.1882, surn. 02.03.1949 enesetapp poomise läbi).

Aastail 1886 – 1928 töötas Villem Vaino raudteel signaali lukksepana. 1928. aastal pärandas ta maja koos abihoonetega Tallinnas riigiametnikuna töötavale pojale Aleksander Vainole.

1930-ndatel aastatel oli majas 8 1-toalist korterit, ühes korteris oli elutuba ja eraldi köök. Ühes neist elas Villem Vaino ise, ülejäänud korterid olid välja üüritud linnaelanikele. Ühe korteri keskmine suurus oli 28 ruutmeetrit, mille eest tuli üürnikul maksta 8 – 9 krooni kuus.

1934. aastal rentis Voldemar Steinfeldt (eestist. Ajango, sünd. 24.01.1897) Villem Vaino krundist 8 ruutmeetri suuruse maatüki ajalehe kioski paigaldamiseks. Kiosk avati Pääsukese ja Laia tänava nurgal 8. septembril 1934. aastal.

Enampakkumise õiguse avada Laial tänaval ajalehekiosk sai Voldemar Steinfeldt 76-kroonise aastamaksuga. Temal oli linnas ajalehtede müügi ainuõigus kuni 28. veebruarini 1935. aastal. Seega võisid teised pakkujad avada kioski hiljem, kuid Steinfeldtil oli seda õigus kohe teha.

Sinna tulid müügile kõik ilmuvad ajalehed ja ajakirjad. Lisaks müüs ta seal igat sorti maiustusi, kirjutusvahendeid, tubakasaadusi jm. Kiosk oli avatud iga päev kl. 14.00 – 22.00.
1909. aastal asus Vaino majas ka väike söögimaja.

Enne veel, kui Karl Luts (sünd. 15.12.1890) omale oma maja ehitas Veski tänavale, alustas ta Vaino majas metallitöödega valmistades raudvoodeid reform (vedru) põhjadega ja tegi muid lukksepa töid.

Vabadussõja ajal, 1919. aastal, asus majas Tapa alevi komandatuur, kus said kõik vigastatud sõjamehed ennast Vigastatud Sõjameeste Tapa Ühisuse osakonda registreerida.

Pärimisõigusega Aleksander Vainole kuulunud maja koos kõrvalhoonetega natsionaliseeriti Järva Maakonna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni otsusega 18. märtsil 1941. aastal.

Õigusvastaselt võõrandatud maja ja muu vara kompenseeriti Aleksander Vaino järglastele 1994. aastal.
Korterid asuvad majas aga tänapäevani.

Lai 6

Väike madal puumaja kohe Jaak Tõntsu maja kõrval. Sissepääs majja oli Tõntsu maja poolt, mitte tänava poolt. Seda tingis asjaolu, et ka Jaan Liblik (sünd. 26.09.1840, surn. 1932), kes maja ehitas, oli üks esimestest eramajade ehitajatest, tänavad ei olnud veel välja kujunenud ja nii ehitatigi majad saadud kruntidele juhusliku asendiga.

Niisiis kuulus maja Jaan Liblik’ule ja tema abikaasale Annale (sünd. 15.12.1833). Pärast vana Jaani surma sai majaomanikuks Joosep Elhi (sünd. 09.07.1895).

Teada on, et 1907. aasta paiku oli selles majas Leena Tandorfi (sünd. 1871) mütsikauplus, kus kohapeal valmistati mütse nii meestele kui naistele, ka tellimise peale.

1932. aastal avas selles majas üüripinnal oma kübaraäri (mood ju muutus) Ella Normann (sünd. 31.12.1909). Tema äri jäi majja kuni perekonna küüditamiseni 1941. aastal. Ella Normanni kübaraäris olid müügil daamide kübarad, vastu võeti tellimusi ning vormiti ja värviti ka vanu kübaraid. Tavaliselt algasid tööde hinnad 75-st sendist.

1935. aastal pidas majas rendipinnal väikest toiduainete kauplust Amalie Lepik (sünd. 25.06.1893). Lühikest aega töötas Lai tn. 6 hoovipoolses toakeses rätsep Aleksander Nöörmann (sünd. 05.05.1892).

Aastail 1934 – 1937 elas majas maalermeister Osvald Romberg (sünd. 21.01.1904), kes teostas tellimise peale sise- ja välisvärvimise töid, valmistas äride ja majade silte ning paigaldas korterites ja majades tapeete. Tema tegevus lõppes 1937. aasta jaanuaris, kui juba mõningast aega oli tema puhul märgata nõdrameelsuse tundemärke. Nimelt oli ta möödaläinud jõulude ajal 4 ööd-päeva kadunud olnud. Läinud linnast välja palja jalu, piibel kaenlas metsa poole. Käinud veel elektrijaamast läbi, ajanud seal segast juttu sõjast ja kadunud. Olnud kõik 4 ööd-päeva Rutkaste metsas heinaküünis ja siis linna tagasi tulnud. Jaanuaris aga, ühel päeval, ajas ema toast välja ja tegi pliidi peale tule, mida aga õnneks väljast märgati enne kui tuli oleks levinud seintele. Sellise tüki peale toimetati õnnetuke „Seewaldisse“.

Muuseas, sealkandis, kus kohe üle tee algab Põllu tänav, oli veelgi selliseid nõrgamõistuslikke. Sama 1937. aasta kevadel mai kuus, viidi sealt „Seewaldisse“ Põllu tn. 9 elanud Therese Stein, kes muutus samuti ümberkaudsetele elanikele ohtlikuks. Nimelt ähvardas ta majad põlema pista ja kõigele lisaks kirjutas ta armastuskirju endisele Inglise kuningale, tolleaegsele Windsori hertsogile, üritades kirju edasi saata kohalike ametiasutuste kaudu.

Teine nõrgamõistuslik Põllu tänavalt oli majas nr. 6 elanud Emilie Marder. Ka tema ähvardas maju põlema panna „vaimude põletamise“ eesmärgiga. Temagi viidi „Seewaldisse“ ja ümberkaudsed elanikud võisid rahulikult hinge tõmmata, kartmata tekkida võivat tulekahju.

Maja lammutati 1998. aastal ja tänapäeval jääb selle koha peale „Segersi“ ladude territoorium.

Lai 7 ja 7a

Ärimees ja loomade kokkuostja Jakob Ambus (sünd. 16.10.1861, surn. 19.12.1932) ostis Tapa mõisalt 1900. aastal krundi suurusega 2800 ruutsülda. Ehitas krundile maja, kus tsaariajal oli rendipinnal Georg Abram’i (sünd. 15.01.1876) rohu- ja värvikaulus. Georg Abram alustas oma äritegevust 9. augustil 1903. aastal.
1913. aastal on majas olnud teemaja (theemaja, nagu vanasti nimetati). Georg Abram ehitas hiljem omale Jaama ja Kesk tänavate nurgale oma maja ja kolis jaanuaris 1917. aastal Ambuse majast sinna ümber. Aadressiks sai Jaama tn. 4.

1928. aastal abiellusid Jakob Ambuse tütar Eva (sünd. 19.10.1900) ja Tapa Soomusrongide rügemendi velsker Richard Mihkels (sünd. 06.04.1897). Värske väimees asutas majja uue rohu- ja värvikaupluse mille avas 1. jaanauril 1930. aastal. Lisaks asutas ta ka riidevärvimise tööstuse. Rohu- ja värvikaupluses olid müügil kõikvõimalikud kummitooted alates jää- ja veekottidega, lõpetades preservatiividega, mida tol ajal nimetati kummipraeservaatorid. Aga müüdi ka kõiksugu muud kaupa: tapeedid suures valikus, maalri värvid, mis olid kuivad ja õlis hõõrutud, värnitsad, lakid, õlid, riidevärvid, lõngavärvid, kirjutusmaterjalid, fototarbed, harjad, pintslid, termomeetrid jne.

Jõulude ajal olid müügil klaasist jõulupuu ehted, jõulupuu kuld, hõbe, lumi, „ingli juuksed“, kingikarbid, jõulupuuküünlad, säraküünlad, advendiküünlad, küünlajalad jne. jne.

Veel tuli müügile veini pudeleid, lakk, käärimise torud, korgid, kummivoolikud, „Spezial – Cellophan“ (tsellofaan), mis hoidis moosipurgid hallitamise ja riknemise eest.

Lisaks rohu- ja värvikauplusele avas Richard Mihkels 1. mail 1931. aastal riidevärvimise tööstuse ja nii kauplus kui tööstus hakkasid kandma nime „AMBOS“. Firmas oli ka telefon, kuhu sai helistada numbril 32.
Tööstuses vanutati, värviti, dekateeriti ja pügati (schäärimine), pressiti ja pesti kangaid. Värvimiseks kasutati kroom värve, mis ei pleekinud ega andnud pesus värvi välja. Kõik kantud ülikonnad, kleidid, palitud jm. värviti uueks. Kes aga tõi tööd, mille maksumus ületas 5 krooni, sai ärist kingituse kaasa.

Richard Mihkels võttis oma tööstuses vastu ka villa- ja vatitööstusele „J.Neeser&Mugar“ Tallinnas villa ja kaltse ümbertöötamiseks lõngaks ja vatiks.

Üsna pea pärast poe avamist tulid müügile ka maniküürikarbid, luksus lõhnaõlid, puudrid, kreemid, leerikaardid, pildialbumid, loomulikult soodsate hindadega. Kaupluses oli müügil isegi süütenööri!

Samas majas tegutses August Jussmann’i (sünd. 04.01.1897) plekksepa töökoda, kus valmistati raudahjusid, hauapärgade kaste, ehitati plekk-katuseid, praadimise- ja riistapesu vanne. Parandati priimuseid, vasknõusid ja muid plekist esemeid. Ise elas ta Veski tn. 4 majas.

Kaupmees Richard Mihkels kuulus ka Tapa Kaupmeeste Seltsi, ostes oma äri juures kokku loomadele luunõrkuse vastu fosforhappelupja ja kondijahu ning kriiti.

1935. aastal asutas Richard Mihkels rohukaupluse juures uue vilditööstuse, kus müüdi tööstuse saadusi – vilte puhtast inglise villast, kodumaa ja inglise villa segust ja puhtast kodumaa villast. Vilte ka nahastati. Müügil olid Soome „Nokia“ vildi kalossid. Sealsamas vahetati villa viltide vastu, võeti vastu viltide tellimusi ja osteti kokku pestud puhast kodumaa lambavilla. Valmistati veel viltsaapaid, tahvelvilti, toakingi, villast vatti. Suveperioodil 1. märtsist 1. augustini olid kaubad viltsaabaste tegemisel odavamad.

Muuseas – Richard ja Eva Mihkels mõlemad tegid läbi 1939. aastal „jõuvankri juhi“ kursused, ehk said autojuhiload.

Lai tn. 7 hoovis oli veel Vabadussõja ajal 1918 – 1920 olnud väike Gustav Sandberg’i (sünd. 19.01.1871) tapamaja.

1936. aastal ehitas Richard Mihkels Valgejõe puiesteele uue tootmishoone, kuhu viis üle ka vilditööstuse. Uues majas avas ta ka nahaparkimise töökoja.

14. juunil 1941. a. arreteeriti Richard Mihkels, küüditati algul Tomski oblastisse Baktšari rajooni, sealt viidi edasi Sverdlovski obl. Sevurallagi, kust vabanes 19.08.1943, kuid suri 11.12.1945 asumisel. Abikaasa Eva Mihkels küüditati Tomski obl. Baktšari rajooni Logovoi külasse, vabanes asumiselt 04.02.1956. Richardi ema Jekaterina Ambus (sünd. 23.11.1877) küüditati Baktšari rajooni Vavilovka külasse, kus suri 09.03.1954. a.
1948. aastal avaldas ajaleht peremeheta majade omanike või valdajate väljakutsumise. Omanike kohale mitte ilmumise korral arvati majad kohaliku nõukogu majade fondi. Nii tegutses nõukogude ajal majas ENSV Polügraafiatööstuse trusti Tapa Trükikoda nr. 27. Taasiseseisvumisel töötas majas „AS Media House“ trükikoda.

Lai tn. 7a

Kui Jakob Ambuse poeg Vladimir Voldemar Ambus (sünd. 18.08.1899) oli täismeheks kasvanud, ostis Jakob 1922. aastal oma krundi kõrvale veel teisegi krundi suurusega 3300 ruutsülda. Krundile ehitas Vladimir uue keskmise suurusega maja, mis sai aadressiks Lai tn. 7a. See jäi Laia tänava ja Pääsukese tänava nurgale. Majas avas Vladimir pagariäri ja väikese poekese. Müügil olid leib, piparkoogid ja küpsised, koogikesed, saiakesed ja kõiksugu muud magusad hõrgutised. Vladimir küpsetas leiba ka soomusrongide rügemendile. Pagari ameti omandas ta Rakvere Tööoskusametis 22. juunil 1934. aastal.

Ühe korra, 1933. aasta sügisel karistas rahukohus kahte Tapa pagarit öötöö eest, üks neist oli Vladimir Voldemar Ambus ja teine Karl Adamson Pikalt tänavalt. Öötöö keeluseaduse rikkumise pärast said mõlemad 5 krooni trahvi või selle puudumisel 2 päeva aresti.

Aastail 1930 – 1931 oli majas rendil väike lihakarn, kus oli saada igat sorti liha odavate päevahindadega. Lihakarni pidas Tapa elanik Aleksander Kleius. Augustis 1931 selgus, et juba pikemat aega oli Kleius mingisugust salajast äri ajanud, toimetades salapäraste pakkidega. Asjast anti politseile teada, kes ka kohale läks ja läbiotsimise korraldas. Leiti kaks plekknõud märgiga „B“ ja peale selle kaks pudelit ja lahtiselt piimakannu sees välispiiritust. Kleius oli müünud oma elukorterist välispiiritust en-gros, varustades peaaegu kõiki Tapa salakõrtse. Eriti neid, mis asusid Laia ja Pärna tänavatel. Tolliamet otsustas Kleiusele määrata välispiirituse müümise eest trahvi 180 krooni ja piiritus konfiskeeriti.

1930. aasta sügisel abiellus Vladimir Voldemar Ambus Klaara-Julianne Burm’iga, kes enne abielu elas üle tee vastasmajas. Pere elas nüüd omas majas teisel korrusel. Vladimir Voldemar Ambus suri ootamatult 26. jaanuaril 1937. aastal, leinama jäi lesk väikeste pojakestega. Kauplus ja töökoda anti rendile. 1938. aastal pidas kauplust pagar Artur Palmiste, 1939. aastal Leida Plink.

Ka Lai tn. 7a maja läks omanike puudusel kohaliku nõukogu majade fondi ja nõukogude ajal tegutses majas Tapa Tarbijate Kooperatiivi kauplus „Valgejõe“. Maja on alles tänapäevani, kuulub eraomandisse.

Lai 8

Algselt ehitas selle kahekordse puumaja Adolf Wildmann ja müüs selle 1914. aastal Jaan Thuberg’ile (sünd. 1879).

12. veebruaril 1927. aastal avas ta seal restorani „Wiru“. Einelauapidajaks sai Johannes Eisenberg (sünd. 19.11.1892). Restoranist „Wiru“ kostus õhtuti trio-muusika – klaver, tšello ja viiul. Kohale olid kutsutud parimad pealinna pillimängijad. Restoran oli avatud iga päev kell 17.00 – 24.00. Letil oli rikkalik valik igasugu suupisteid, kodumaa ja välismaa napsusid, veinid ja õlled a la carte igal ajal. Mängida sai piljardit ja kasutada „kabinette“ ehk tube ööbimiseks. 1930. aastal reklaamis restoran ennast veel ka võõrastemajana. Räägiti, et sai tellida ka prostituute, 2 krooni „lugu“.

Märtsis 1930. aastal muudeti restorani nimi „Wiru“ ära restoraniks „Pariis“. Sellega seoses avaldas üks linnaelanik oma arvamust kohalikus ajalehes „Tapa Sõnumed“, mis kõlas järgmiselt: „See on koletu suur ahvimine kõige moodsa ja ilusa järele. Mina omalt poolt oleks küll soovitanud „Lilla Ritsika“ või „Kollase Rõnga“ nimetuse, mis on sobivam Tapale ja milles palju enam müstikat ja luulet kui tühipaljas „Pariisis“.“
Kuna Eisenbergil puudus rendikindlustus, siis sulges ta restorani ja loobus selle edasipidamisest. Jaanuaris 1931. a. otsis Jaan Thuberg kiirkorras kautsjoniga vastutavat einelauapidajat. Äärmisel juhul oli ta nõus kogu restorani koos sisseseadega maha müüma. See oli aeg, kui terves Eestis oli tuntav majanduslangus. Linnavolikogu oli ajanud trahterimaksu nii kõrgeks, et ta seda enam maksta ei jõudnud. Et saada tegevust uuesti alustada, pidi restorani omanik Thuberg paluma linnamaksu senise 2250 krooni pealt 1750 krooni peale alandada, mis palve rahuldati ja märtsis 1931. a. saigi uksed avada. Einelauda hakkasid pidama abielupaar August Jalakas (sünd. 08.01.1894) ja Elfriede Jalakas (sünd. 21.09.1904), ettekandjaks palgati Elfriede Tomberg (sünd. 21.01.1911).

Novembris 1931. a. oli taas restoranipidaja hädas – maksud on kõrged. Volikogu koosolekul võeti vastu otsus alandada veelgi trahterimaksu. „Pariisi“ maksumääraks jäi seekord 1500 krooni aastas. Sellegagi ei olnud Thuberg nõus ning kaalus taaskord restorani sulgemist.

Alates 1932. aastast oli Elfriede Jalakas siiski nõus restorani edasi pidama. Oli küll raske aeg, majandussurutis tegi oma tööd ja restorani pidamine muutus päev-päevalt raskemaks. Trahterimaksud linnale jäeti võlgu ja linn omakorda ähvardas sulgemisega. Viimasel hetkel ähvarduste peale maksti aga siiski võlad ära ja nii õnnestus edasi tegutseda.

Jaanuaris 1934. a. aga sulgesid uksed kõik Tapa restoranid, sealhulgas ka „Pariis“. Maksuraskuste tõttu ei suudetud välja osta patente. Uue aasta peale oli linnavalitsus määranud „Pariisile“ trahterimaksu 1000 krooni. Elfriede Jalakas oli veel 1933-st aastast 80 krooni võlgu. 23. jaanuarist 1934. a. avas ta sellegipoolest restorani. Sama aasta juulis võeti vastu uus alkoholi müügi seadus, mille põhjal oli restoranidel omavalitsuse nõusolekul lubatud kaubelda öö läbi, kuna senini oli luba vaid kella 24.00-ni. „Pariis“ hankis omale loa kaubelda hommikul kella 9.00 kuni öösel kella 01.00-ni. Aasta lõpus jaotas linnavalitsus taas trahterimakse, mille järgi „Paraiisi“ makstav summa jäi samaks – 1000 krooni aastas.

Elfriede Jalakas lõpetas einelaua pidamise 1937. aastal ja tema asemele tuli Aleksander Mihkelson. Tolleaegne ajaleht aastast 1937 kirjutab:

„Restoran „Pariis“ Tapal Lai tn. 8. Ruumid nägusalt renoveeritud, reisijaile puhtad ja mugavad kabinetid. Igasugu napsid, veinid ja liköörid. Rikkalik valik erinevaid maitsvaid suupisteid. Soojad söögid igal ajal. Teenimine täpne ja kiire. Hinnad vastutulelikud. A. Mihkelson. Uus omanik.“
Aleksander Mihkelson jäigi restorani „Pariis“ viimaseks einelauapidajaks kuni II Maailmasõja alguseni.
Raudtee Tarvitajate Ühisus alustas oma tegevust Lai tn. 8 majas ja kolis siis üsna pea üle tee asuvasse Wildmanni majja.

1929 – 1930 aastatel asus majas rendipinnal Aleksander Roometi (sünd. 27.02.1892) lihakauplus, kus töötas peale omaniku enda veel lihunik August Juhkam (sünd. 20.02.1901). 1930. aasta jaanuaris viis A. Roomet oma lihakaupluse üle Jaama tn. 1 Arnold Langebergi majja. Veebruarist avas seal aga lihakaupluse Roometi lihunik August Juhkam, kuid temagi ei jäänud majja kauaks vaid sulges uksed juba mõne kuu möödudes.
Lühikest aega asus majas Aleksander Tiido maamõõdu-, ehitus- ja kultuurtehniline büroo. 1930-ndatel aastatel rentis majas ruume ka Kaitsepolitsei.

1933. aasta septembris asus Jaan Thubergi majja Apteegi tn. 3 majast Tapa Teenijatebüroo, mida pidas Adolf Rohusaar (sünd. 07.04.1895, surn. 04.08.1974). Rohusaar kolis ise ka büroo ruumidesse elama. Büroo kaudu said leida tööpakkujad endale igasuguseid teenijaid, samuti tööotsijad teenistust. Büroost sai tellida ka kirjatöid ja masinal ümberkirjutusi. Majas tegutses veel Adolf Rohusaare isa Johannes Rohuraar’e (sünd. 18.08.1869, surn. 25.04.1949) nahkade parkimistööde vastuvõtu- ja väljastus punkt. Parkimisele võeti villaga lambanahku, mida ainult viljaapatisega valgeks, kollaseks või mustaks pargiti.

OÜ „Viru-Järva Kirjastus“ avas majas trükikoja kontori, kus valmistati kiirelt ja odavalt peokuulutusi, matuse-, laulatuse- ja teisi laululehti, koosolekute kutseid, pankade ja seltside aruandeid, nimekaarte, loterii tähti, tšekiraamatuid, ajakirju, brožüüre, raamatuid jne. Omavalitsustele, kogudustele, seltsidele ja pankadele olid teenused soodsamad.

Alates 1934. aastast asus kohaliku ajalehe „Tapa Kaja“ toimetus Lai tn. 8 Thubergi majas. Esimene ajalehe number ilmus 6. jaanuaril 1934. aastal.

1934. aasta septembris karistati majaomanikku Jaan Thubergi politseivalitsuse direktori otsusega 200 kroonise rahatrahviga või 15-päevase arestiga. Mille eest siis? Sihiliku lugupidamatuse avaldamise eest sel ajal maksnud riigikorra vastu. Nimelt oli ta 4. septembril toonitanud paari kuulaja juuresolekul, et ta meie valitsust ei poolda ega toeta, vaid pooldaks seda, et tuleks meile Hitleri valitsus. Kuna Thuberg eelistas vähemkulukat kinniistumist, toimetati ta Tallinna vanglasse karistust kandma.

Maja lammutati pärast 2002 aastat. Selle koha peal asub tänapäeval „Segersi“ territoorium ja laohooned.

Lai 9

Maja ehitas 19. sajandi lõpukümnendil Valgma kõrtsmik Hans Tire (sünd. 01.05.1852, surn. 04.10.1899 maovähki). Kui ka Hansu abikaasa Ann Tire (sünd. 25.06.1858) suri 23.12.1910, pärandus maja nende pojale Valter Tire’le (sünd. 14.05.1887).

Uue sajandi algul toodi majja rendipinnale Apostliku Õigeusu koguduse kihelkonnakool, mis oli algselt avatud 1. oktoobril 1898. a. Kaba tänav 4 Anna Tõntsule kuuluvas majas. Aastail 1899/1900 oli koolis 42 õpilast, kelledest õigeusklikke 16. Kooli juhatas koguduse preester Kirill Janson, õpetajana töötas koguduse salmilaulja Jakob Allik. Kool lõpetas tõenäoliselt tegevuse 1915. aastal ja pärast seda on majas olnud enamuses vaid üürikorterid.

Päris algusaegadel, kui Tapal ei olnud veel tänavad välja kujunenud, hulga maju oli alles ehitamata ja needki igaüks isepidi, siis kandis Laia tänava nime (1906. aastal) ainult jaamapoolne majade grupp. Tänapäevase Laia tänava majad alates Valter Tire majast olid märgitud Ülesõidu tänava aadressiga ja Tire maja kandis numbrit 11. Ülesõidu tänavale arvati veel 1919. aastal Jakob Ambuse maja (nr. 9) ja Gustav Nimrichi maja (nr. 14). Hilisemal ajal, kui tänavad hakkasid välja kujunema, krundid maju täis ehitati, sai Lai tänav oma majad koos numbritega paika.

Valter Tire majas on aegade jooksul olnud vaid paar väikest kauplust. 1919. aasta paiku pidas majas pagariäri Aleksander Barot (sünd. 09.01.1879). Hiljem kolis ta pagariäri Pikale tänavale ja sealt edasi Nigoli puiesteele. 1934. aastal tuli aga Lai tn. 4 Jaak Tõntsu majast oma toiduainete kauplusega Tire majja üle Helmi Joorits (sünd. 24.09.1900). Enamuse ajast olid majas üürikorterid.

Lai 10

Majakest aadressil Lai tn. 10 tänapäeval enam alles ei ole, see sai II Maailmasõjas pommitabamuse ja hävines täielikult. Majakese omanik oli Helene Vilmansen (sünd. 18.11.1878 Tapal). Maja oli niivõrd väike, et mahutas peale perenaise vaid mõned üürilised. 1935. aastaks oli siia üle kolinud Lai tn. 7 majast plekissepp August Jussmann (sünd. 17.05.1897, eestist. Uusmaa), kes oma töökoja oli asutanud 1930-ndate aastate algul. Tema tegi priimuste, petrooli-köökide ja vasknõude parandustöid.

Helene Vilmanseni majas alustas ka Valter Terts (sünd. 22.08.1909) oma plekissepa töökojaga, kes hiljem kolis kõrvalmajja Lai tn. 12.

Lai 11

Lai tn. 11 maja ei ole samuti enam tänapäeval säilinud, ka see hävines II Maailmasõjas. Maja ise ei olnud suur, jäi üle Õuna tänava vasakule esimese majana. 1910. aasta paiku töötas majas kingsepp Suits. 1922. aastal asus majakeses Eduard Valdmann’i (sünd. 25.07.1886, eestist. Valdmaa) pagariäri, kuid tema kolis 1928. aastal sealt ära Jaama tn. 7 Aleksander Tuulisvormi majja.

1930-ndatel aastatel asus majakeses Susanna Tents’i (sünd. 16.12.1903) väike toiduainete kauplus.

Lai 12

Krundi Laiale tänavale ostis Tapa mõisalt pagar Jakob Piilberg 13. septembril 1882. aastal, mille suuruseks oli 22 tiinu 240 ruutsülda ja maksis 250 rubla.

Maja ei olnud just väga suur, kuid juba 1885. aastal toimus Piilbergi majas Eesti Aleksandri kooli abikomitee „Salme“ koosolekud.

1910. aasta paiku ostis Piilbergilt maja ära Jakob Tammar (sünd. 21.10.1870 Vohnjas). Jakobi abikaasa oli Anna-Maria (s. Taalfeldt, sünd. 08.01.1878), kes alustas majas 1927. aastal oma moeäri pidamist.

Tema poes oli alati suur valik moodsaid sügis-, talve- ja suvekübaraid, kleite, pluusesid ning meeste ja naiste pesu, mis ta ise oma töötoas valmistas. Vastu võeti tellimusi kübarate värvimisele ja vormimisele, kuubede, kleitide, mantlite ja pesu väljaõmblemisele, samuti pesuõmblemisele, plisseerimisele, riide vanutamise ja värvimise ning keemilise puhastuse peale.

Märtsis 1931. aastal andis Anna Tammar oma raske haiguse tõttu kaupluse edasi.

1920-ndatel aastatel olid majas veel rendipinnal Hans Visnapuu (sünd. 06.09.1888) kingsepa töökoda, kes võttis vastu säärsaapa ja kamassi tellimusi; August Heinmetsa (sünd. 05.08.1879) liha- ja vorstikauplus; Ida Saarmanni (sünd. 20.11.1891) toiduainete kauplus ja Aleksander Kleius’e (sünd. 11.03.1887) segakauplus kõiksugu tarbeainetega nagu suhkur, jahu, manna, riis. Oli saada ka ehitusmaterjale, praeahjusid, pliite ja tahmauksi.

1930-ndatel aastatel olid rendipinnal Mihkel Tiik (sünd. 14.08.1896) oma liha ja vorstikauplusega, kes alustas 1. jaanuaril 1935. aastal ja lõpetas väga ruttu, juba mai kuus.

Endise Ida Saarmanni poe võttis üle 1934. aastal Mai Klammer (sünd. 31.01.1896), kes hakkas pidama sega- ja toiduainete kauplust, kus olid müügil silgud ja kilud otse rannast, piim, leib, jahu jm.

Maja teises pooles töötas lühikest aega plekksepp Valter Terts (sünd. 22.08.1909). Varem oli tema töökoda Lai tn. 10 majas. Tema valmistas oma töökojas plekk-katuseid, veetorusid, ahjusid, pesuvanne, piimanõusid jne.
1934. aastal, enne Apteegi tänavale kolimist, asus majas Aleksander Marks’i (sünd. 30.12.1882) sadulsepa töökoda. Tema valmistas hobuseriistu ja igasugust polstermööblit. Valmistas uusi ja parandas ka vanu.
Maja omanik Jakob Tammar oli Tapal tuntud orkestri- ja koorijuht. Ta juhatas raudteelaste muusikaseltsi orkestrit kuni 1919. aastani, siis andis juhatamise üle oma pojale Friedrich Tammarile (sünd. 12.10.1900 Tapal). 1924. aastast alates juhatas Jakob Tammar Imastu Invaliidide Kodu orkestrit. Kui 1922. aastal asus Tapale teine muusikaselts „Tapa hariduse seltsi muusikaseltsi“ nime all, siis astus seltsi liikmeks ka Jakob Tammar, viies kaasa mitmed vaskpillid. Selle teguviisi peale andis raudteelaste muusikaselts rahukohtunikule Tammarilt pillide tagasinõudmise nõude 37 000 marga suuruses. Rahukohtunik rahuldas nõude täies ulatuses. Tammari apellatsiooni palvel läks asi rahukogusse, kus leiti, et nõue sisuliselt õige on, ainult ühe pilli kohta ei saanud raudteelaste muusikaseltsi omandusõigust kindlaks teha, mille tõttu seltsi kasuks 26 000 marka välja nõuti. Kassatsiooni palve mis Tammarilt sisse tuli jäeti aga tagajärjeta. Raha tuli ära maksta.
Kui Jakob omal ajal Tapale tuli, avas ta siin kohe kaupluse ja liitus aktiivselt seltskondliku eluga, olles Tapa esimese laulukoori ja näiteringi asutaja ja juht. Hiljem võttis ta oma isalt üle raudteelaste orkestri juhtimise, olles samal ajal ka Ambla puhkpillide orkestri juhiks.

Jakobi poeg Friedrich Tammar (sünd. 12.10.1900, surn. 01.06.1974) õppis Tapa linnakoolis, hiljem Venemaal tehnikakoolis, kus õpingud katkestas I Maailmasõda. Vabadussõja alal oli ta Kooliõpilaste Pataljoni orkestris ja asus seejärel õppima Tallinna Konservatooriumi trompeti klassi, samaaegselt õppides Tallinna Kolledžis. Vabal ajal oli ta aga innukas jalgpallimängija ja asutas Tapa jalgpalli meeskonna „Sport“.

1926. aastal lõpetas Friedrich Tammar konservatooriumi ja hakkas juhatama muusikaseltsi „Edu“ orkestrit Tallinnas. Hiljem oli ta Kaitseliidu Tallinna maleva orkestri juhiks ja veel hiljem ülemaaliselt kõigi Kaiteliidu orkestrite inspektoriks.

1944. a. sügisel põgenes Friedrich Tammar koos abikaasa Magdaga Rootsi, kus töötas kuni pensionile minekuni algul ASFA ja hiljem L.M. Ericssoni juures kontrollandina. Vabal ajal oli ta edukas maletaja ja bridžimängija.

Friedrich Tammar suri 1. juunil 1974. a. pärast pikaldast raket haigust Rootsis.

Jakob Tammar suri 16. detsembril 1958. aastal ja on maetud Tapa linnakalmistule.

Tammarid müüsid 1935. aastal pärast suurpõlengut oma maja ära Jakob Põlderile (sünd. 26.04.1894), kes jäi maja viimaseks peremeheks enne II Maailmasõda.

1975. aastal alustas majas TK „Linda“ nahkgalanterii kombinaadi Tapa jaoskond. Seoses uue tootmiskorpuse ehitamisega maja lammutati koos selle kõrval asunud Tapa Tarbijate Kooperatiivi juurviljakioskiga 1980-ndatel aastatel.

Lai 14

Krundi Laiale tänavale ostis Gustav Nimrich (sünd. 16.10.1859, surn. 19.02.1942) 18. juulil 1889. aastal Tapa mõisnikult Axel von Fockilt. Krundi suurus oli 160 ruutsülda ja maksis 150 rubla. Krundile ehitas ta kakas kahekorruselist puumaja. Suurema osa kortereid üüris ta välja. Laia tänava äärses majas pidas ta allkorrusel kauplust, ise elas teisel korrusel koos abikaasa Annaga (sünd. 27.11.1862). Kaupluses oli müüjannaks nende tütar Pauline (sünd. 12.11.1886).

Ilmasõja ajal, detsembris 1915. aastal kui politseiülevaataja koos aktsiisiametnikuga Nimrichi poodi revideerima läks, leidsid nad sealt Soomest ilma tollirahata sissetoodud 636 karpi paberosse, 22 sigarit, 11 pakki tubakat ja 101 pakki tuletikke. Asi jõudis muidugi rahukohtusse. Nimrich siis seletanud et tema kraami mõne päeva eest tundmatult mehelt ostnud oli, kõik kauba omaenda tarbeks. Ei läinud selline jutt läbi ja kohus mõistis Gustav Nimrichi 3 kuuks vangi ja 5505 rbl trahvi, maksejõuetusel aga 8 kuuks aresti. Peale selle pidi Nimrich veel ühe aasta 50 versta riigipiirist eemal elama ja kogu leitud kraam konfiskeeriti.

1921. aastal avas Nimrich oma kaupluse juurde saapakreemi, sahariini ja jõulupuuküünalde abilao. Saapakreeme „Newa“, „Täht“ ja „Must“ valmistas Tallinna tööstus „H. Wihmann“ Paldiski maanteel. Loomulikult müüs ta tooteid ka oma poes ja võttis seal ka tellimusi vastu.

Gustav Nimrich ise oli elupõline puu- ja ehitustöömees. Ta oli ka üks Tapa VTÜ asutajatest ja Tapa Jakobi koguduse üks esimestest vöörmündritest. Ta annetas kiriku ehitamiseks suuri summasid ning kattis kiriku altarimaali valmistamise kulud – 250 krooni.

Vaatamata sellele et ta tulihingeline kirikutegelane oli, tegeles ta tasahilju sissetulekute hankimise eesmärgil viinapõletamise ja müügiga, mille eest ta 1920. aasta suvel trahvi sai – 2000 marka ehk üks kuu vangistust. Pärast seda jättis ta viinaga äritsemise järgi.

Gustav Nimrich abiellus 28. mail 1884. aastal ja 1934. aastal pühitses ta koos oma abikaasa Annaga kuldpulmi.

Anna (s. Eisenfeldt) oli sündinud 27.11.1862 Lehtse vallas. Tema isa oli põllupidaja ja mõisateenija. Kuldpulmapäeval valiti Gustav Nimrich Tapa Vabatahtliku Tuletõrjeühingu auliikmeks.

Üsna tihti tegi politsei Nimrichile hoiatusi korratu tänava puhastamise eest, kuniks lõpuks trahvi määras. 1935. aastal olid maksma hakanud uued trahvimäärad, mille järgi ta 10 krooni trahvi pidi maksma.

1934. aasta aprilli suurpõlengus põlesid ära mõlemad Nimrichi puumajad, üks Laia tänava, teine Pärna tänava äärest. Kuna Lai tänav kuulus linna esimesse elurajooni, siis oli sinna lubatud ehitada vaid kahekordseid kivimaju. Nimrichi tütar Elvine (sünd. 08.02.1884), kes oli abiellunud Tapa tuntud saapakaupmehe Vladimir Anissimoviga, sai loa ehituse alustamiseks ja nii valmis kahekordne kivimaja, mis on säilinud tänapäevani. Maja ehitusel on kasutatud kohaliku kivitöösturi Arnold Toomanni ehituskive. Maja sai eelmisest märksa suurem. Õuna tänava poolt vaadatuna on hästi näha endise mahapõlenud puumaja kivist tulemüür, mis põlengus ainsana kogu kvartalis püsti jäi.

1935. aastal oli uus maja valmis ja alumise korruse äripinnal hakkas kauplust pidama Pika tänava kaupmehe Ivan Ivanovi poeg Semjon Ivanov (sünd. 1897) abikaasa Ella’ga (sünd. 1904).

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta sügisel ja nõukogude ajal asus maja II korrusel aastail 1950 – 1962 Tapa rajooni ajalehe „Edasi Kommunismile“ toimetus. Hiljem olid majas elukorterid, allkorrusel asus ORS jookide kauplus, hiljem klaastaara vastuvõtupunkt.

Gustav Nimrich suri 1942. aastal ja on maetud Tapa linnakalmistule. Samasse on maetud ka tema abikaasa Anna.

Lai 16

Laia ja Õuna tänava nurgal asus enne sealse kvartali põlengut majake, millel oli kaks aadressi: Õuna tn. 10 ja Lai tn. 16. Majaomanik oli Jüri Thuberg (sünd. 1864). Tema oli Lai tn. 8 majaomaniku Jaan Thubergi vend.
Majas elas veel rendipinnal neiu Klaara-Juliane Burm (sünd. 05.11.1898), kellele hakkas meeldima üle tänava elanud Jakob Ambuse poeg Voldemar (sünd. 25.08.1899) ja nii sai neist abielupaar.

Kõik oleks ju muidu ilus olnud, kui Jüri ja tema naine Marie (sünd. 1874) poleks sahkerdanud salaviinaga. Aprillis 1931. aastal leiti Jüri Thubergi juurest läbiotsimise käigus 1,1 l. välismaa piiritust, tollinõukogu määras talle 40 kr tollitrahvi. Järgmise aasta lõpuks oli talle korduvate salaviinaga hangeldamiste pärast määratud 10 päeva aresti. Tallinna vanglasse oma karistust kandma saadeti ta just jõulu ajaks. Kevadel, mai lõpus, jäi Jüri järjekordse läbiotsimise käigus jälle vahele. Osa viina jõudis ta politsei kohale ilmudes maha valada, mõned pudelid aga konfiskeeriti. Kuna tema maja, kus ta elas, asus täpselt kunagise „Kondi“ kõrtsi kõrval, siis napsuvennad kutsusidki tema „äri“ kunagise kõrtsi järgi „Kondi Jüri“. Linnas oli ta üks tuntumaid salakõrtsmikke, seda koguni koos oma naise Mariega. Samal ajal kui Jüri oma musta äri ajas, istus tema naine juba vangimajas oma 6 kuud väljateenitud „teenete“ eest. Nüüd saadeti Jüri talle seltsi. Samal ajal, 1933. a. sügisel otsustas Sisekaitse ülem kohalikud salakõrtsmikud Jüri ja Marie Thubergid Tapalt välja saata. Kui mõlemad vanglast vabanesid, kus salaviina müügi eest kinni istusid, siis Tapale elama nad enam jääda ei tohtinud ja pidid kolima mujale. Maja Jüri käest ostis ära Johannes Tambik, kes selle kaotas 1934. aasta tulekahjus.

Kuidas Jüri ja Marie elukäik edasi kulges, pole teada.

Ajal, kui elas veel kalendermeister Gustav Klemmer, oli Marie juba tuntud salaviina müüja ja istus nii mõnedki korrad kinni. See ei jäänud Klemmeril muidugi märkamata ja nii valmis tema sulest väike naljaluuletus:

„Ära viidi Kondi Mari,
koduta jäi pätikari.
Ja pole enam kus sa magad,
kus sa tukud,
kuni põrandale kukud.“

Laia tänava suurpõleng

Neljapäeval, 19. aprillil 1934. aastal kell veerand 12 õhtul algas Tapal Laia – Pärna – Õuna tänavate vahelisel alal tulekahi, mis sai alguse Lai tn. 14 Gustav Nimrichi kuurist. Esimesena märkasid seda hilised jalutajad, kes teatasid põlengust tuletõrjele. Kogu Tapa linna tuletõrjeüksused said häire, kuid tugeva tuule tõttu oli igasugune kustutustöö pea võimatu. Põlema süttinud kuurilt kandus tuli üle vanadele purukuivadele majadele ja varsti muutus terve linnaosa leegitsevaks tulemereks. Kustutustööd ei andnud tagajärgi ka seetõttu, et vett oli vähe, kuigi raudteejaamast 15 vedurit rakendati vett vedama. Kustutustöödest võttis osa 10 pritsi.

Kõige esimesena põles maha Aleksander Paulmanni maja, siis Gustav Nimrichi Pärna tänava poolne maja, siis süttis tema Laia tänava äärne maja. Järgmisena süttis Paulmanni maja kõrval asuv perekond Teede maja, sellele järgnesid üle tänava asuvad 2 Klav Kakiti pärijate maja. Nüüd järgnesid Õuna tänava ääres Aabram Tamme 2 maja ja lõpuks alla tuule jäänud Õuna ja Laia tänava nurgal asuvad Johannes Tambiku 4 maja.
Kohutav tuleleek tõusis taeva poole öises Tapa linnas. Läbi praksuva tule kostis hädakisa, naiste hüsteerilisi karjatusi, laste nuttu ja tuletõrje komando käsklusi.

Üks mootorprits asus kustutama Laia tänava äärest Gustav Nimrichi maja, mis oli oma kõrguse tõttu kõige hädaohtlikum tule levimisele alla tuult. Käsipritsid töötasid Kabala, Pärna ja Õuna tänavatel. Peamiselt püüti kaitsta läheduses asuvaid veel tulest puutumata maju, mis ka meeleheitlike pingutustega õnnestus. Kui aga oleks süttinud Nimrichi maja kõrval asunud Tammari maja, oleks kergesti võinud maha põleda terve Laia tänava parempoolne rajoon kuni raudteeni. Imekombel aga suudeti maja päästa, kuna maja hoiti sõna otseses mõttes lainetava vee all, pritsid pritsisid ja katusel jooksid mehed ämbritega nagu sipelgad.

Ümberkaudsed tänavad muutusid majakraami ladudeks. Sinna viidi kõike, mida majadest päästa suudeti – riided, mööbel, sööginõud, lillepotid – kõik segamini.

Masendav oli tuleõnnetuse ohvrite nägemine. Kes oli kaotanud aru, joostes hädaldades ringi, kes nuuksus hirmunult oma päästetud varanatukese juures. Paanikas ei taibatud haaratagi põlevast majast väärtuslikumat ja olulisemat. Võeti, mis ette juhtus. Keegi mees jooksis välja Nimrichi majast, käes vaid üks kõva krae. Jõudes välja, vaatas siis nagu arusaamatult tulest päästetud kraed ja viskas selle tänavale porri. Lõi käega ja jäi üksisilmi tulle vahtima. Samast jooksis välja poisike, püksata. Teisel päeval annetati talle püksid, kuna tulle jäid viimased…

Aleksander Paulmanni majast oli välja jooksnud mustlasperekond – kaks naist, üks öösärgis ja pükstes, teisel paljale ihule tõmmatud vaid lühike meesterahva särk. Samas alasti poisike, kellel ainsaks katteks vaid ümber kaela tõmmatud sall! Ent mustlaslapsed armastavad tuld… Selle asemel, et nuuksuda nagu teised, tundsid nad lõbu „suurest lõkkest“. Kabala tänaval kilkas ja naeris terve trobikond mustlaslapsi, hüpates ümber praksuvate leekide. Neid vaimustas võimas tuli, kuigi põlesid selles nende viimased hilbud…

Gustav Nimrichi hoovist jooksis välja poolkõrbenud siga. See tapeti naaberhoovil. Samas põles tulle raudteelase Ottokari siga.

Sageli raksatasid üle leekide mürina plahvatuse paugud. Lõhkesid padrunid ja piirituse anumad. Sest see rajoon oli Tapa salakõrtside pesa. Pea igas majas aeti seda valgustkartvat äri. Ja nüüd lõhkesid tules need piirituse anumad, andes uut hoogu tulele juurde.

Keegi poisike kukkus kaelani põlenud väljakäigukoha auku. Poiss tõmmati välja, pritsiti voolikuga puhtaks ja toimetati siis vanadekodusse sooja vanni. Sama õnnetus juhtus ühe Rooba saeveski töölisega.

Soomusrongide rügemendist oli välja saadetud mitu komandot sõdureid, energiliselt olid tuletõrjujail abiks ka kaitseliitlased. Suurte jõupingutustega suudeti kaitsta alla tuult asuvat linna vanadekodu ja Helene Küüra sauna Õuna tänaval. Veidi vähem tähelepanu pöörati Õuna ja Laia tänava nurgal asuvate Johannes Tambiku majade kaitsele. Seal ei töötanud ühtegi pritsi. Seinad ja korstnad kukkusid. Püsti jäi ainsana Gustav Nimrichi Laia tänava äärse maja kivisein, mis oli ehitatud tulemüüriks puumajale.

Kõik ümbruskonna tänavad kubisesid inimestest. Politseil ja kaitseväe valvepostidel oli tegemist, et hoida uudishimulikke parajas kauguses. Ümbruskonna hoovid ja korterid tassiti täis majadest päästetud kraami. Ning leidus ka küllalt alatuid, kes kasutasid ligimese õnnetust ja kadusid riiete ning muude asjadega. Ega selles möllus aru saadud, kes varastab, kes päästab.

Peavarjuta jäänud inimesed, kokku 36 perekonda ehk 115 inimest, otsisid peavarju tuttavate ja naabrite pool. Hirmuga otsiti taga lapsi, kes tulekahju ajal viibisid või jooksid kuskile tuppa. Üks noor naine istus veel hommikuvalgel tänavale tõstetud voodi äärel, väike laps surutud kramplikult vastu rinda. Maimuke oli päästetud…

Oli neidki, kes sõitsid koju öiste rongidega ja leidsid oma elukoha leekides. Oli ka neid, kes jõudsid koju alles hommikul ja järgmisel päeval. Neil jäi vaid otsida kaaskodanike poolt päästetud kraami, kuna toa asemel hõõgus tuhahunnik.

Tulemöllule suudeti piir panna alles reede hommikul. Ahervaremed veel vaid suitsesid. Tuli ähvardas ka linna vanadekodu, kuid see suudeti päästa. Maha põlesid 12 elumaja koos kõrvalhoonetega, samuti kõik elanike vallasvara. Tuleõnnetuse juures sai vigastada hulk inimesi, kelledele andis esmaabi Tapa Punase Risti valvesalk.

Maha põlesid Aleksander Paulmanni 1 maja, Gustav Nimrichil 2 kahekordset maja, Johannes Tambikul 4 maja, Aabram Tammel 1 maja, Klav Kakiti pärijatel 2 maja ja Teedel 2 maja.

Nimrichi majad olid kindlustatud 1 miljoni sendi eest, Paulmanni maja 300 000 sendi eest.

Ametivõimude poolt võeti vahi alla ühe mahapõlenud maja omanik – saapakaupmees Aleksander Paulmann ja tema tööline Johannes Viitmann. Kahtlust nende suhtes äratas asjaolu, et Paulmanni majas toimusid juba varem kummalised tulekahjud. Nimelt: Tema maja asus Pärna tänaval. Oktoobri lõpupoole 1933. a. süttis seal pööning, kus katuse all vedeles igasugust prahti. Tuletõrje reageeris ja tegutses kiiresti ning mõne minutiga kustutati tulekolle. Politsei alustas juurdlust tulekahju tekkimise põhjuse selgitamiseks. Majas elas ka üks salapiiritusega hangeldaja ja arvati et kui tal enne tulekahju üks piiritusplekk ära varastati, ju siis käidi seda lahtise tulega pööningul otsimas, kuid kindlat kinnitust sellele ei leitud.

Kuna Paulmann oli mitmetele Tapa kaupmeestele, nagu Ivan Ivanov, Otto Baumann, Johannes Reisa ja mitmele Tartu ärimehele jäänud võlgu suuremaid summasid ja need kohtu kaudu võlanõude olid esitanud, siis polnud Paulmannil seda raha kusagilt võtta et ära maksta. Nii toimus 6. veebruaril 1934. a. tema Jaama tänaval asunud jalanõude kaupluse kohtu poolt aresti alla pandud kauba oksjon. Kuna pakkumine algas poolest hinnatud summast, oli oksjonile kogunenud odava kauba hankijaid päris palju. Terve tänav oli pakkujaid täis, eriti maainimesi. Kingi ja saapaid müüdi 3 – 8 krooniga, samuti läksid poole hinnaga ära mitmesugused lauanõud ja muud kaubad. Kuna aga müügist saadud vajaminevat võlasummat kaetud ei saanud, pani kohtupristav samal õhtul aresti alla veel ülejäänud kaubad poes. Äri uksed olid juba mõned päevad kohtupristavi poolt suletud olnud, kuid siiski õnnestus Paulmannil veel osa arestitud jalanõusid ära müüa.

Seega oli kaupmees Paulmann laostunud.

Nimelt see andiski põhjuse kahtlustada Paulmanni kuuri tahtlikus süütamises, et saada kätte kindlustusraha. Tema maja oli kindlustatud 3000 krooni eest.

Arreteeritud Paulmann ja Viitmann saadeti kohtu ette 16. oktoobril 1934. a. Protsess toimus Rakvere – Paide rahukogus. Loomulikult salgasid mõlemad kangekaelselt oma süüd. Tunnistajate seletustest aga ilmnes, et Aleksander Paulmann, peale selle, et ta juba pikemat aega oli majanduslikes raskustes, oli juba varem otsinud isikut, kes paneks maja põlema, lubades selle eest tasuks 500 krooni. Tema maja oli tule vastu kindlustatud 3000 krooni eest, mis aga ületas kaugeltki maja tegeliku väärtuse. Kui maja oli juba leekides, vaadanud Paulmann sündmust ükskõikselt pealt, tegemata katsetki oma varandust päästa. Sama imelik olnud ka Viitmanni käitumine tulekahju ajal. Kuigi põles maja, mis kuulus tema tädipojale, kellelt ta sai ülalpidamise, töötades tema juures, istus aga tulekahju ajal raudteejaamas. Kui keegi kohalik elanik oli temalt küsinud, miks ta pani linna põlema, palunud Viitmann teda vaikida. Ka näinud Gustav Nimrich, kelle kuurist tuli alguse sai, Viitmanni enne tulekahju eemalduvat kiirel sammul kuuri lähedalt ja kaduvat linna poole.

Kohus kuulas üle kokku 22 tunnistajat, kellede seletustega tehti kindlaks kaebealuste süü. Poolteise tunnise nõupidamise järel kuulutas kohus otsuse, millega mõisteti Aleksander Paulmann, kui süütamisele ahvatleja 10 aastaks sunnitööle ja tegelik süütaja Johannes Viitmann 8 aastaks sunnitööle. Kohtuotsust kuuldes karjatas kohtusaalis viibiv Paulmanni abikaasa ja langes meelemärkuseta maha. Abi saamiseks toimetati ta arsti juurde. Süüdimõistetud viidi aga vangivalvurite vahel ära. Protsess oli kestnud 6 tundi.

Juba teisipäeva õhtul olid linnavalitsuses koos Tapa seltskondlike organisatsioonide esindajad, kes asutasid tuleõnnetuse abistamise komitee. See tähendas tulekahju läbi paljaks põlenute ja raskesse seisukorda sattunud perekondade abistamist. Otsustati asuda korjanduslehtedega raha, jalanõude, riiete ja toiduainete korjamisele, et kiires korras abistada õnnetuid. Tuleõnnetuse ohvritele võtsid annetusi vastu ka prouad Seidelberg, Gutmann ja Lasberg oma kauplustes. Linnavalitsus määras tuleõnnetutele riiete ja jalanõude muretsemiseks 140 krooni. Samuti oli võimalik taodelda toetust hoolekande seaduse paragraaf 130 põhjal Töö- ja Hoolekande Ministeeriumilt.

Tuleõnnetute abistamise komitee likvideeriti 1. aprillil 1936. aastal. Korjandustest kassasse jäänud ülejäänud raha 200 krooni anti üle Punase Risti Tapa komiteele, tingimusega, et raha kasutatakse ainult tuleõnnetute abistamiseks edaspidiste tuleõnnetuste puhul Tapa piirkonnas.

Nii mõnedki endised majaomanikud enam uusi maju põlenute asemele ehitama ei hakanud, vaid avaldasid lootust krundid ära müüa. Ühe maja ehitasid siiski põlenu asemele Pärna tänavale Klav Kakiti pärijad (vahetult enne põlengut oli majade peremees K. Kakit surnud 14.märtsil 1934).

Ehitama hakkas ka Gustav Nimrich. Tema tütar Elvine taotles uue maja ehitamise luba, mille ta ka sai, tingimusel, et maja saab olema kivist ja kahekordne. Uus maja pidi tulema endisele alusmüürile, kusjuures Pärna tänava poole tuli rajada uus alusmüür rööbiti piiriga alates fassaadi nurgast Laial tänaval. Sellega muudeti Pärna tänav, mis senini oli liialt kitsas, laiemaks.