Pika tänava ärid

Pika tänava äärsele krundile ehitas 1889. aastal Konnavere kõrtsmik Abram Gabriel ühekorruselise paekivist maja. Aadressiks sai Pikk tnv. 3. Koos poja Willemiga pidas ta seal talurahvakauplust. 1925. aastast kuulus kauplus juba poeg Willemi nimele ja kandis segakaupluse nime. Lühikest aega, 1934-1935 oli majas rendipinnal avatud restoran „Nord“, mis hiljem kolis Pikk tnv. 20.
1936. aastal ostis maja ära siseministeerium ja paigutas sinna politseijaoskonna.
Hoone, mille hävituspataljon 1941. aastal maha põletas, taastati sõja järel kahekorruselise elumajana.
Veelgi hiljem, 1963. aasta lõpuks ehitati majale veel kolmaski korrus ja juurdeehitus, mida alates 1965. aastast peale tuntakse Tapal „Viru“ majana. Algsest A. Gabrieli majast on siiani säilinud vaid suur kelder, kus asus 1990. aastate keskel asutatud Keldri baar. Tänapäeval on see majaosa suletud.

Praeguse OG „Elektra Kaubanduskeskuse“ Pika tänava poolse autoparkla asemel asusid kunagi elumajad. Kaubanduskeskuse esine sissesõit ja parkla kandis Kesk tänava nime.
Esimene maja selles rivis algas aadressil Pikk tnv. 4.
1911. aastal ehitas juudi perekond Tuch Tapa mõisalt ostetud 273 ruutsülla suurusele krundile Pika tänava algusesse ühekorruselise mansardkorrusega palkmaja. Tuchide pere, kuhu kuulusid Ramiel, Abram, Joosep-Hirs, Ber ja Rebekka, otsustas 19.01.1938 müüa maja koos krundiga 3400 krooni eest Aleksander Millerile (sünd.1894, surn. 1943). Mustveest pärit 1920. aastate lõpus Tapale elama asunud A. Miller tegeles ümbruskonna taludest loomade (veised, pullid) kokkuostuga Tapa ja Tallinna liha- ja vorstitööstustele. Tallinna Estonia Eksporttapamajade vajaduseks ostetud loomad aeti Tapa jaamas vagunitesse ja saadeti sihtkohta.
Aleksander Miller küüditati koos perega 1941. aastal Siberisse, kus ta suri 1943. aastal. 1941. aasta augustis põletas maja koos kõrvalhoonetega maha hävituspataljon.

Otto Baumanni vorstitöökoda Pikk tnv. 5 oli selle aja suurim Tapal. Baumannile kuulusid elumaja, tapamaja, vorstivabrik ja jääkelder. Vorstide ja lihakauplus asus tema maja parempoolses tiivas.

Kohe Milleri maja kõrval, Pika ja Kesk tänava nurgale ehitatud kahekorruselise elumaja omanik oli Toomas Lutrik. Maja ehitas ta ise 19. sajandi algusaastail. Peale maja asusid krundil veel ühekorruseline õuemajake pesuköögiga ja garaaž puukuuriga, kus bussiliinide pidaja August Pärn kuni oma maja valmimiseni busse hoidis.
Lutriku pere ise elas teise korruse kuuetoalises korteris, allkorrus oli aga üüripindade päralt. Ühes kahest üürikorterist elas A. Pärna perekond, õuemajakeses elas raudteelane Blumfeldt, kelle abikaasa pr. Blumfeldt tegi linnaelanikele masinatega kudumistöid.
Toomas Lutrik (sünd. 1887, surn. 1957, maetud Tapa linnakalmistule), töötas Tapa Ühispanga laekurina, oli Tapa Tarvitajateühisuse kauaaegne juhatuse liige ning tegutses aktiivselt kohalikus tuletõrjeühingus ja Kaitseliidus.
Varasematel aegadel (1930-ndatel) tegeles ta Singeri õmblusmasinate agendina. Singeri agentuur Tapal viis läbi tasuta ilutikandi- ja õmbluskursuseid.

Põhjapool raudteed asunud maa-apteegi viis selle omanik Maria Runge 1901. aastal üle ühekorruselisse kivimajja Pikk tnv. 9 ja alustas seal tegevust 16.11.1901. aastal. Täpsustamata andmetel ehitas paekivist hoone 19. saj. lõpus Johannes Raik. Augustis 1903 müüs M. Runge apteegi proviisor Franz Eglonile, kes pidas seda 14 aastat. Apteegis valmistati väikeses koguses karastusjooke: seltersit, puuviljavett ja limonaadi.
1917. aastal ostsid F. Eglonilt apteegi Villem Kütt ja Johan Pari. Kolme aasta pärast loobus erihariduseta V. Kütt oma osast ja apteegi ainuomanikuks sai Johan Pari. 1928. aastal võttis ta ette apteegimaja ulatusliku ümberehituse. Laiendati esimest ja ehitati peale veel kaks korrust. Kolmekorruseline apteegimaja oli üks ilusamaid hooneid linnas.
Uuendatud Tapa apteek pakkus 1930. aastatel linna ja ümbruskonna elanikele kõiki apteegialaseid teenuseid. Apteegi laboratooriumis valmistati mitmesuguseid kreeme ja isegi tualettvett.
Kui apteegimaja oli piisavalt suur, üüris J. Pari ruume välja ka teistele asutustele ja eraisikutele. 1930. aastatel asus allkorrusel Tallinna Krediidipanga Tapa osakond. 1929. aastal asus kolmandal korrusel naisteriiete ja pesutöökoda „Ideal“, 1931. aastal August Valsineri mütsi- ja pudukauplus, 1935. aastal asus majas veel juuksur.
Kahjuks hävis ka apteegimaja – Johan Pari elutöö – 3. augustil 1941, kui hävituspataljon põletas maha suurema osa Tapa kesklinnast. Hoonest jäid järgi vaid varemed. 1950. aastate algul ehitati sellele kohale näotu, stalinistlikus stiilis korterelamu.

Postimees 26.04.1935 kirjutab proviisor Parist:
Tapa proviisor asub arstirohu taimede kasvatamisele. Tapa apteegi omanik proviisor J. Pari, kellel Elva lähedal oma majapidamine väiksema maa-alaga, tahab asuda käesoleval aastal ise arstirohutaimede kasvatamisele. Esimesel aastal tahetakse arstirohutaimede kasvatamist toimetada siiski rohkem katsetamise mõttes.

Pikk tnv. 10 ja Jaama tnv. 10 jäid põhimõtteliselt tänapäevasele Pikale tänavale, kohale, kust algab Ed. Vilde tänav, vanasti oli see Iisaki tänav. Jaama 10-ga lõppes kokkuehitatud puumajade rivi Jaama tänaval, vahele jäi Iisaki tänava algus ja Pikk 10-ga algas järgmine rivi kokkuehitatud puumaju.

1921. aastal alustas Pikk tnv. 10 äritegevust Willem Markus. Maja oli ehitatud 20. saj. algul Pika ja Iisaku tänava nurgale. W. Markus pidas seal kuni oma surmani 1933. aastal segakauplust. Pärast seda võttis kaupluse üle tema abikaasa Emilie Markus.
Pika tänava poolt pääses sisse Aleksander Markuse, Willemi venna pudupoodi, mis kauples seal aastatel 1923 – 1939.
Aleksander Markusele kuulus tegelikult oma maja Pikk tnv. 27, kus ta elas teise korruse ärklitoas. (Tänapäeval „Kadri“).
Alumise korruse ühte korterit üüris ta välja kellassepp Vello Arumäele.
Pikk tnv. 10 pidas mõnda aega P. Pedaja saapakauplust, temast vabanenud ruumid üüris Marie Older 1935. aastal ning pidas seal mütsikauplust, 1939. aastal viis ta aga äri üle Pikk tnv. 17 J. Luuki majja. M. Older valmistas meestele suve-, talve- ja vormimütse, ka tellija materjalist, samas värvis ja vormis meeste kübaraid.
Aleksander Markus, põline vanapoiss, sõitis 1941. aasta kevadel sõjaväe jaoks Eestis konfiskeeritud hobuste saatjana Venemaale, kuid jäi seal kadunuks.
Ühekorruseline puumaja hävis 1941. aasta 3. augustil tulekahjus koos sisustuse ja kaubaga.

1901. aasta ostukontrahti järgi müüs Tapa mõisnik Axel von Fock Udriku mõisa viinapõletajale Juhan Poomile Pika tänava äärde maatüki, mis sai aadressiks Pikk tnv. 11. Sinna ehitas Juhan Poom ühekorruselise palkidest elumaja, kus esimesest abielust tütar Iida Poom (sünd. 1894, surn. 1952) alustas 1922. aastal raamatu- ja kirjatarvete kaupluse pidamist.
Kuna maja asus kesklinnas peatänava ääres, siis tolleaegne linnavalitsus nõudis majale teise korruse pealeehitamist. Maja sai kahekorruseline ja seina vooder silikaatkivist. Maja katus kaeti plekk-katusega.
Esimesele korrusele oli ette nähtud kaks eraldi sissekäiguga äriruumi. Mõlema äriruumi taga asus elutuba köögi ja sahvriga. Teisel korrusel paiknesid eluruumid, mida välja üüriti. Näiteks elas seal linnaarst dr. Ustav.
Iida Poomi raamatukauplus likvideeriti 1938. aastal. Maavaldus Pikk tnv. 11 natsionaliseeriti 1940. aasta novembris ja selle hooned – ümberehitatud elumaja, hoovimaja pesuköögiga, laut ja kuur – hävisid tulekahjus 1941. aasta augustis.
Juhan Poom (sünd. 1866, surn. 1946, maetud Tapa vanale kalmistule) töötas pikemat aega raudteel.

1910. aastal ostis Reinhold Reitel (hiljem Rudolf Reitel) Tapa mõisale kuuluvast maast 550 rubla eest ehituskrundi Pika tänava äärde, kuhu ehitas kahekordse palkmaja, maja aadressiks sai Pikk tnv. 12. R. Reitel oli ametilt kullassepp ja kellassepp.
Allkorruse ruume üüris ta välja erinevatele äripidajatele. 1925 .aastal pidas tema abikaasagi, Alice Reitel seal pudukauplust. 1930-ndatel aastatel asus majas mitmeid erinevaid ärisid: Marta Embachi toidu- ja maitseainete kaupluses oli saadaval ka majapidamistarbed, alates 1931. aastast pidas August Valsiner seal riide-, pudu- ja mütsikauplust. Arnold Reisa koloniaal- ja maitseainete kaupluses olid müügil ka odavad apelsinid ja rosinad, värsked delikatesskaubad, samuti jõulupuuehted. A. Reisa kaupluse sisustuse ostis ära 1935. aasta augustis Gustav Sooneste (sünd. 1913, surn. 1986, maetud Tapa linnakalmistule). Tema äri kandis nime „Koloniaal-, delikatess- ja peenviinakauplus“. Äri osutus edukaks ning peres oli kaks autot, millest üks teenis tulu taksona.
Gustav Sooneste oli Tapal tuntud tantsuõpetaja, korraldades koos abikaasa Salmega alates 1937. aastast nii Tapal kui ümbruskonnas tasulisi seltskonnatantsukursusi. Töökas, aktiivse ellusuhtumisega mees varises kokku tantsukursuse pidulikul lõpetamisel pärast lõpuvalssi 1986. aastal.
Maja Pikk tnv. 12 võõrandati õigusvastaselt ning lõpuks põles maha hävituspataljoni süütamise järel augustis 1941.

1912. aastal ostis Tapa mõisalt Pika tänava äärde 269 ruutsülla suuruse krundi Väinjärve valla suurtaluniku poeg Aleksander Lindermann (sünd. 1873, surn. 1935), kuhu ehitas kahekorruselise palkmaja koos kõrvalhoonetega, milledeks olid puukuur, pesuköök ja maa-alune jääkelder. Maja sai aadressiks Pikk tnv. 14. Alumise korruse ruume üüris ta välja äripindadeks.
1930-ndate aastate algul viis oma tehnikaäri sinna üle Aleksander Saks (sünd. 1880, surn. 1955). Abikaasa Aleksandra Saks tegi peale majapidamistööde tellijatele sik-sak-õmblust ja pilutamistöid.
1926. aastal avas A. Saks tuletõrjeseltsi pritsimaja saalis kino Mars, mille viis üle tuletõrjeseltsi ehitatud seltsimajja. Kino töötas kuni 1936. aastani. Nõukogude võimu kehtestamisega äri natsionaliseeriti ja A. Saks teenis elatist Markuse maja Pikk tnv. 10 ruumis avatud töökojas, parandas linnaelanike kodutehnikat.
Samas majas, Pikk tnv. 14 pidas Johannes Noormets kanga- ja pudukauplust, kus tehti ka õmblustöid. Pärast tema surma võttis kauplusepidamise üle abikaasa Katri Noormets, kes omakorda andis äri üle pojale, Harald Noormetsale.
Rachmil Hasan, kes oli Rakveres elav ärimees, avas algul oma valmisriiete äri harukaupluse Tapal Ivan Ivanovile kuulunud majas Pikk 18, 1933. aastal viis aga kaupluse üle Pikk 14.
August Valsineril oli aga majas 1920. aastal avatud mütsi-, pudu- ja kudumite kauplus.
Äriruumidega koos asusid ka rentnike eluruumid – tänava poole kaks äriruumi, õue poole eraldi sissekäiguga korterid.
Aleksander Lindermann on maetud Tapa vanale kalmistule. Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris.

Johannes Noormets ehitas 1890. aasta paiku päris oma maja – kahekorruselise palkmaja Pikk tnv. 16 krundile. 1920. aastatel asusid alumisel korrusel J. Noormetsa koloniaal- ja pudukauplus ning Aleksander Erbseni saapakauplus.
Maja põles maani maha tulekahjus 1925. aastal, põles maha ka kõrvalmaja, Pikk tnv. 18, mis kuulus Ivan Ivanovile. Teisel pool asunud A. Lindermanni maja Pikk tnv. 14 päästis majadevaheline tulemüür. Pikk 16 krunt jäi pikaks ajaks tühjaks. Alles 1937. aastal alustati uue kolmekorruselise kivimaja ehitamist. Päris valmis maja ei saanudki, lõpetamata jäid ülemiste korruste ruumid.
Maja alumisel korrusel töötas Saksa okupatsiooni ajal 1942 – 1943 kohvik, mida külastasid ka saksa ohvitserid. 1940. aasta detsembris maja natsionaliseeriti. Vene lennuväe rünnakus 18. märtsil 1944 tabas pomm kohvikupoolset majaseina ja hiljem otsustasid vene võimud hoone lõplikult lammutada.
Noormetsa perekonnal oli Tapal veel mitu kinnistut ja kauplust: riide- ja pudukauplus Pikk tnv. 14, 1930-ndatel aastatel ehitatud kahekorruseline äri- ja elumaja Suurturg 1, kus alumisel korrusel avati Harald Noormetsa valmisriiete kauplus. Teise korruse üürikorterites elasid soomusrongirügemendi ohvitserid.

“Tapa Sõnumed” 24.06.1933 kirjutab:
Kõige vanem Tapa kaupmees 43. aastat manufaktuur.
Johannes Noormets on sündinud 28. septembril 1869. aastal Tõrvas, manufaktuur ja valmisriiete alal avas Noormets oma kaupluse Tartus 1890. aastal. Tapal on äri pidanud 38 aastat. Enne ilmasõda töötas tema äris iga päev 15 meest ja 25 naist – nüüd tegutseb üksinda ja on pidanud alati sellest põhimõttest kinni, et ära ole kade ja lepi õige vahekasuga. Kui igalpool nurisetakse, et müük vähene on, siis Noormets seda pole veel tunda saanud. Ei ole Tapal pea ühtegu seltsi, kus Noormets poleks olnud kas asutaja või esimene liige, on olnud ka hariduse seltsi esimees, on vanem tuletõrjuja ja eluaegne kiriku nõukogu liige. Praegune äri asub temal Tapal, Pikk tn. 14.

Pikk tnv. 17 elumaja ja pood kuulus veel 1922. aastal Aleksander Oravale. Mõned aastad pärast seda sai maja omanikuks Johannes Luuk (sünd. 1866, surn. 18.03.1944).
Maja oli puust kahekorruseline plekk-katusega, kaupluseruumide ja ülakorruse korteriga. 1928. aastal avas J. Luuk majas raamatu- ja kirjatarvete kaupluse. J. Luuk kauples juba varem Jaama tnv. 1 E. Langebergi majas. Oma kaupluse pidamise Pikk 17 majas lõpetas ta 01.11.1937.
J. Luugil oli ka oma väike trükikoda, kus trükiti ka mitmed Tapa vaadetega postkaardid 1930-ndatest aastatest.
Üüritud äripindadel tegutsesid eri aastail veel mitmed kauplused:
1924. alustas Kristjan Maasing likööri- ja veinikaupluse pidamist, A. Pihliku valmiskleitide ja pesuäri, riidevärvimise ja -puhastuse tööstus “Union” ja pudukauplus M. Raichmann (1931-1932), Maria Martsinkevitschi jalanõude kauplus (1931-1935).
Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris, seejärel oli maja omanik Aleksander Mihkelson. Maja koos kõrvalhoonetega põles maha 3. augustil 1941. aastal.

Pikk tnv. 17a elumaja asus peatänavast veidi eemal, otsaga Pika tänava poole, oli kahekorruseline, tõrvapapist katusega. Elumaja omanik oli Gustav Mänd (sünd. 1885, surn. 1965). G. Mänd pidas oma maja allkorrusel tisleri- ja puusärgitöökoda. Enne oli nii maja kui ka töökoja omanikuks Aleksander Orav.
Sõjakeerises põles maja maani maha ning G. Mänd koos abikaasaga jäid puupaljaks, ka abikaasa kaotas oma varanduse – Tapa sauna. Ta oli saanud just ostuvõla tasa, kui 1941. aastal saun natsionaliseeriti. Sakslaste ajal anti saunamaja küll tagasi, kus Gustav Mänd abikaasaga ülakorrusele elama asus. Kuid kui venelased tulid uuesti sisse, oli ta nii saunast kui ka majast jälle ilma, hea oli, et korterisse elama lubati jääda.

Pikk tnv. 18 maja asub Tapa keskväljaku ääres, kus tegutses pärast sõda Tapa kõige pikaajalisem paikne kauplus – raamatu- ja kirjatarvete kauplus, kokku 65 aastat. Novembris 2011 kolis raamatukauplus uutesse ruumidesse Pikk tnv. 12. Samuti samas majas pikka aega tegutsenud Tiit Lilienbachi lilleäri ja matusebüroo sulges uksed 2011. aastal.

Kes oli algse maja ehitaja, pole täpselt teada, kuid Pihkvast Tapale elama asunud Ivan Ivanov ostis kahekorruselise puumaja oma äritegevuseks 1920. aasta septembris ning avas seal sega- ja nahakaupluse. Maja põles maani maha 1925. aasta tulekahjus. Seekord ehitas I. Ivanov maja ise uuesti üles, aastatel 1926-1927. Sellisena on see maja säilinud tänaseni. Oma kaupluses müüs I. Ivanov mustast ja kollasest juhtnahast tank- ja säärsaapaid meestele, samuti talla-, sussi-, pastla-, pinsoli-, kroom- ja voodrinahka. Talumeestele ohja- ja sedelgarihmu, hoburange, rangiroome ja muid hobuseriistu. Samas oli müügil ka igasugune koloniaalkaup.
Hoone raudteepoolse osa rendipinnal alustas peale uue maja valmimist tegevust Aleksander Saksa tehnikaäri, mille ta 1930. aastate alguses viis üle Pikk 14 A. Lindermanni majja.
Maja vasakpoolses üüriruumis valmistas rätsepmeister M. Lemberg meeste üleriideid, samas tehti ka riiete parandus-, puhastus- ja ülesvormimistöid.
1940. aasta detsembris kuulus maja natsionaliseerimisele.
Ivanovide perekond langes küüditamise ohvriks 14. juunil 1941.
Ivan Ivanov lasti maha 1942. aastal Sverdlovski oblastis Sosvas.

Kirill Ivanov ehitas 20. saj. esimesel kümnendil Pika tänava äärde kahekorruselise puumaja. 1906. aastal alustas ta manufaktuuri ja pudukaupluse pidamist. Hiljem kauples ta põhiliselt kangastega.
1930. aastate keskel pidas kauplust edasi poeg Georg Ivanov.
1944. aastal põgenes ta repressioonikartusel Rootsi. Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris ja hävituspataljon põletas selle maha 1941. aasta augustis. Kirill Ivanov oli samal tänaval asuva kaupluse omaniku Ivan Ivanovi vend.

Kaupmees Karl Eller ehitas Tapa mõisamaast ostetud krundile ühekorruselise, keskmisest osast kahekorruseline, paekivist maja, mille müüs edasi endisele mõisavalitsejale Juhan Lasbergile (sünd. 1852, surn. 1932, maetud Tapa linnakalmistule).
Maja aadress oli algselt Pikk tnv. 19. Peale põlengut ja uute majade ehitamist kujunes aadressiks Pikk tnv. 15.
Juhan Lasberg pärandas kinnistu oma pojale Oskar-Eduard Lasbergile (sünd. 1884, surn. 1983), kes alates 1928. aastast pidas seal riide- ja pudukauplust.

Maja raudteepoolsel üüripinnal pidas 1920. aastatel pagari- ja kondiitriäri Aleksander Barot (Parve), kes hiljem kolis aadressile Nigoli pst. 12 (1935 – 1942).

1936. aastal ehitas Oskar Lasberg maja kaks korrust ümber ja neile tellistest kolmanda korruse peale. Kiviseinad krohviti. Selline välisilme on säilinud tänaseni.
Majas oli kaheksa mugavustega üürikorterit, sest oli olemas vee- ja kanalisatsioonitorustik. Allkorruse keskväljakupoolses osas jätkas ta riide- ja pudukaupluse pidamist kuni oma lahkumiseni Tapalt 1939. aastal.
Oskar Lasberg osales aktiivselt Tapa seltsielus. Üheks oma elu suuremaks tööks luges ta Tapa Jakobi kiriku ehitustööde jaoks rahakogumise organiseerimist.
O. Lasberg töötas USA-s kõrge vanuseni ja suri seal 99-aastaselt.

Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940. aastal paigutati Pikk 19 majja EKP Tapa Ringkonna Komitee, Tapa Tööliste Ühing ja ELKNÜ Tapa osakond.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses esimesel korrusel lühikest aega Omakaitse staap ja alates 1942. aastast üle toodud J. Pari apteek.

Nõukogude okupatsiooni perioodil asusid eri aegadel majas apteek, Tapa Rajooni TSN Täitevkomitee, Tapa Rajooni Parteikomitee, Poliithariduskabinet raamatukoguga, Tapa Linna RSN Täitevkomitee, majavalitsus, Riigipanga Tapa osakond ja Hoiukassa Tapa jaoskond.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajast töötas majas Tapa Linnavalitsus, jagades alumist korrust Hansapanga Tapa kontoriga. Pärast linnaraamatukogu hoone valmimist kolis esimeselt korruselt ära lasteraamatukogu.
Aastast 2005 asub hoones Tapa Vallavalitsus, all korrusel töötas pikemat aega Swedpanga Tapa osakond. Endistes panga ruumides oli rendipinnal lühemat aega hambaravi “Virudent” Tapa vastuvõtu oskaond.
Vallavalitsuse hoone renoveeriti aastatel 1999 – 2001.

Hobupostijaam, Pikk 21.
Tänapäevane haljasala vallavalitsuse ja lillepoe kõrval.

Postijaamad tegutsesid 18. sajandist kuni 1930. aastateni Eestis suurte maanteede ääres 2-2,5 tunnise teekonna kaugusel teineteisest. Hobupostijaamad, sealhulgas ka Tapa postijaama asutas Vene ajal Eestimaa Rüütelkond. Postijaamade ülalpidamine oli kuni 1917. aastani seaduse järgi maaomaniku, põhiliselt mõisniku kohustus. Postijaama juhtis postijaamapidaja, kes rentis selle rüütelkonnalt, hiljem maavalitsuselt. Tapa postijaam eraldi asuvate hobusetallide, tõllakuuri ja sepikojaga asus Pika tänava, praeguse keskväljaku ääres. Postijaama hoone oli ühekorruseline ärklitubadega palkmaja. Kahelt poolt sissekäiguga majas elas postijaamapidaja pere ja reisijate tarvis olid puhke-ööbimisruumid. Trepp viis ärklikorruse kahte eraldiasuvasse eluruumi, mida välja üüriti. 1928. aastal on Tapa postijaamal olnud 5 hobust, 2 karjamaad, 11 ha põllumaad. Posti veeti 6 korda nädalas, 1927. aastal oli sõitudeks hobuseid antud 117 korral, kusjuures ühe otsa kilomeetrite arv oli 13. Alguses vedasid postijaamad posti tasuta, kuid alates 1928. aastast maksis riik maavalitsusele tasu 220 kilomeetrise veo pealt. Seda raha kasutati postijaamade hoonete ehituseks ja remondiks. Tapale lähemad postijaamad olid Lehtse-Pruuna, Ambla-Koigi ja Koeru.

Tapa hobupostijaamapidaja oli 1920-1930. aastatel Johannes Paulmann. Postijaamapidaja kohustused olid järgmised: Järva maavalitsus annab Tapa postijaama Järvamaal Johannes Jaani poeg Paulmanni kätte pidada 12 aastaks, arvates 1. maist 1928. Postijaamapidaja saab oma kätte pidada Tapa mõisast planeeritud postijaama talu nr. 26 ühes Tapa linnas olevate postijaama hoonetega. Postijaama talumaade ja hoonete eest postijaamapidaja renti ega üüri ei maksa, kannab aga kõik riigi ja omavalitsuse heaks võetavad maksud ja kohustused. Postijaamapidaja hoiab korras ja parandab tema käes tarvitada olevad hooned oma kulu ja materjalidega. Postijaamapidaja on kohustatud postiveo, ametnike ja erareisijate sõidu tarvis pidama vähemalt 6 hobust ja vähemalt 3 ühehobuse ja 2 kahehobuse korralikku sõiduriista.

Tulekahju korral oli postijaamapidajal kohustus eraldada hobused tuletõrjepritside veoks.
Hobupostijaama kõrvalhooned, tallid, tõllakuur ja teised sinna juurde kuuluvad hooned hävisid sõjatules. Elamispinna vähesuse tõttu pärast sõda kasutati postijaama ruume eluruumidena. Amortiseerunud hoone lammutati 1950. aastatel. J. Paulmanni saatusest on teada, et ta lasti maha Saksa okupatsiooni alguspäevil augustis 1941, süüks peetud koostööd venelastega.
Tänapäeval asub kunagise postijaama kohal haljasala vallavalitsuse hoone ja Rohelise tänava vahel.

Sõbra pood

Tänapäevase Tapa linna keskväljaku ja autoparkla kohal oli 1891. aasta suvel ehitanud A.J. Oheim Moe mõisnikult Jakob Kurbergilt renditud krundile palkmaja, mis oli krohvitud valgeks. Seal asutas rendipinnale veebruaris 1892. aastal maaler E. Storch maalritöökoja, kus lakkis vankreid ja saane, tegeles ka siseruumide värvimistöödega tellimuste põhjal. Tema ei jäänud Tapale kauaks, sest juba aasta pärast, jaanuaris 1893. a. avas maja omanik A.J. Oheim seal oma viinakontoripoe, nagu seda sel ajal nimetati. Oma poes müüs ta ka “odavate hindadega riide-kraami, riide- ja lõnga värvisid, kanga-lõime, vürtsi kaupa, iseäranis värskelt laotud soome-silkusid, mille veerand tünder maksis 2 rubla ja 90 kopikat, sool ühes kotiga 1 rubla ja 45 kopikat. Ja pääle selle veel kõiksugust rauda, köit, nahka, saapaid ja kõik muud tarvilikku raua- ja teraskraami paraja hinnaga.”

Oheimil oli majas suur veinikauplus.

Novembris 1895. aastal teatas Oheim suurest väljamüügist, sest tema uuest aastast oma poepidamise ära lõpetada tahtis. Müügil olid kõiksugu riide kaup, kalevit ja multoni, mängu- ja kivinõud, lõnga- ja maalrivärvid, tubakas, sigarid, paberossid jne. Samuti müüs ta terase- ja rauakraami. Plaaniga pood sulgeda, müüs ta kogu kauba oma hinnaga.
See oli aeg, kui mõisnikud tõstsid rendihindasid ja Oheimi kaupluse maa rent ulatus juba tuhande rublani, mida ta ilmselt maksta ei jõudnud ja nii ta poe sulgeski.

Kuna maja oli juba nagunii Moe mõisa maa peal, siis ostis mõisnik Jakob Kurberg Oheimilt 1896. aastal maja ära ning rentis selle 1897. aasta suvel väljaTapa jaamaülemale Josef Georg Glaudanile, kes asutas sinna paberossi kestade vabriku. Selles vabrikus valmistati masinate abil kui ka käsitsi nii paberossi kestasid kui karpisid, milles siis kestad müügile saadeti. Firma hakkas kandma nime “Georgi”.

Paberossi kestad valmistati reklaami järgi kõige paremast paberossi paberist “Rebe”, mis oli tunnistatud kahjutuks ja oli keemiliselt töötlemata. Kestasid valmistati eri suurustes, mis kandsid numbreid 8; 10; 11; 12 ja 13. Need olid mõeldud ainult keeratud paberosside jaoks. Kestad ei olnud kleebitud, vaid kindla kitsa õmblusega läbi valtsitud, mis ei läinud tubaka toppimise juures katki, toodetud vatiga, mis nikotiini välja eraldas ja tubakale pehme ja hea maitse andis.
“Georgi” kestad pakiti kergetesse puukastidesse, kuhu 40 karpi mahtus, igas karbis 250 kesta ja nii nad müügile läksidki. Vabrikus töötasid Tapa ja ümbruskonna elanikud, umbes 14 inimest ja härra Glaudan maksis neile head palka. Päevas toodeti 100 000 kesta. Muuseas – kesta paber “Rebe” oli spetsiaalselt tellitud ja Pariisi maailmanäitusel kõige kõrgema auhinnaga, grand prix, kroonitud. Kestad ehk hülsid olid müügil suuremates Tallinna ja teiste linnade kauplustes.
Josef Georg Glaudan oli Tapal jaamaülem aastail 1894 – 1902, tema oli ka Tapa Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsi üks asutajatest ning selle esimene esimees ja peamees aastail 1900 – 1902.

Vabrik lõpetas töö 30. novembril 1902. aastal ja J. G. Glaudan viis vabriku Tapalt ära Tallinna oma uude majasse nr. 3 Waksali promenaadile, kus jätkas tootmist uuemate masinatega, kus käsitsi tootmist enam ei toimunud.

“Georgi” paberossi hülsse jäi Tapal edasi müüma oma kaupluses Karl Luuk nii karbi kui ka kasti kaupa.

1904. aastal rentis Moe mõisnik Jakob Kurberg Oheimilt ostetud maja Kalle külas sündinud Gustav Mätlikule. Kuni 26-eluaastani oli ta olnud põllutööline ja külarätsep. Tema avas majas poe, millele pani nimeks “Sõbra pood”. Gustav Mätlik pidas kauplust kuni oma surmani 2. aprillil 1934. aastal, ühtekokku 30 aastat. Ta jäi pikaks ajaks poissmeheks. Kui ta juba üle 50-aasta vana oli, abiellus ta oma noore äriteenijaga, kellega sündis ka poeg.

Pärast “Sõbra Kusti” surma korraldasid tema pärijad sama aasta augustis poe kaupade oksjoni. Juba 20. septembril 1934. aastal ostis kogu järgi jäänud kauba ära Otepäält Tapale asunud Jaan Kõressaar, kes avas seal mõne nädala pärast oma segakaupluse, kus peaasjalikult hakkas kauplema raua- ja ehitustarvetega. Ka Jaan Kõressaar oli juba vanem härra ja isegi oma välimuselt sarnanes ta “Sõbra Kustile”.

Natuke ajas tagasi: 29. septembril 1901. aastal asutati Tapale seltskondlik ühendus “Harmonie”, mis rentis Jakob Kurbergilt 1902/1903 aastal Pika tänava poolsele küljele ehitatud juurdeehitusse ruumid. Selles juurdeehituses asusid peosaal näitelavaga ja näitlejate tuba.

“Harmonie” selts jäi majja 1913. aastani, mil see likvideeriti ja varad maha müüdi.

30. mail 1908. aastal peeti selles hoones Tapa ajalukku jäänud Eesti Kirjakeele konverents. (Seltskondlikust ühendusest “Harmonie” saate lugeda lingist https://www.tapamuuseum.ee/ajalugu/kultuurielu/).

1903. aastal kinkis Moe mõisnik Jakob Kurberg Tapa Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsile vakamaa suuruse maatüki Pika tänava poolsele küljele oma maja kõrvale ja ehitas sinna 1904. aastal oma kulu ja kirjadega puidust torniga pritsimaja.
Aastail 1914 – 1926 asus “Sõbra poe” Pika tänava poolses küljes Tapa Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsi einelaud. Kui 1926. aasta lõpuks valmis Tapa pritsimeeste uus seltsimaja, mille maa rentis pritsimeestele Tapa alevivalitsus 99-aastaks, kolis einelaud uude majja.

1919. aastal mõisad riigistati ja nii anti riigistatud mõisamaad Põllutöö ministeeriumi haldusesse, kust omakorda sai Tapa alev maad omale, mis hiljem, 1926. aastal Tapa linnaks saades, läksid omakorda linna haldusesse.

1928. aastal asutati Tapale Tapa Põllumeeste Ühispank, mis alustas tegevust Ambla mnt. 10 majas ja Pika tänava endise tuletõrjujate seltsi einelaua ruumidesse asus Tapa Põllumeeste kodu.

1932. aastal toodi sinna ka varem Pikk tn. 3 Villem Gabrieli majas tegutsenud restoran “Nord”, mis jäi majja 1937. aastani. Restoranipidajaks oli Aleksander Mirovitš.