Pika tänava ärid

Pikk 3

Pika tänava äärsele krundile ehitas 1889. aastal Konnavere kõrtsmik Abram Gabriel ühekorruselise paekivist maja. Aadressiks sai Pikk tnv. 3. Koos poja Willemiga pidas ta seal talurahvakauplust. Pood oli mõeldud eelkõige põllumeestele. Müügil oli põllurammu, head Liivimaa härjapää ehk ristikheina ja timuti seemet, jahvatatud ja tükkides kipsi jne.

1925. aastast kuulus kauplus juba poeg Wilhelm Ferdinand Gabriel’i (sünd. 11.10.1865, surn. 02.02.1930) nimele ja kandis segakaupluse nime. Villem Gabrielist sai Tapa esimene alevivanem, olles oma esimese ametiaja ajavahemikus 17.01.1918 – 30.05.1919. Ühtlasi oli ta ka kaks viimast ametiaega alevivanemaks enne alevi linnaks saamist: 21.06.1923 – 05.01.1924 ja 05.01.1924 – 17.01.1927.

Lühikest aega, 1930-1932 oli majas rendipinnal avatud restoran „Nord“, mis hiljem kolis Pikk tnv. 20. Restoranis mängis iga päev muusika-kvintett, mängida sai piljardit ja külastajaid ootasid alati maitsvad suupisted ja rikkalikus valikus napse. “Nord’is” peeti ka mardihane õhtuid, kus piljardimäng toimus elusate ja praetud hanede peale. Lõunasöögi sai 40 sendi eest kätte, mis sisaldas näiteks puljongit muna või pirukatega, supp, praad ja tee, kohv või piim. Rikkalikus valikus pakuti külmi suupisteid. Restoranipidaja oli Aleksander Mirovitz (sünd. 31.01.1883).

1932. aastal kolis “Nord” majast ära ja tühjaksjäänud ruumidesse asutas Theodor Saar (sünd. 09.05.1904) kohvik-söögisaali, mida jäi pidama kuni 1934. aastani, siis võttis äri üle maja omanik Helene Gabriel (sünd. 11.01.1884).

Kohvik-söögisaalis pakuti hommiku-, lõuna,- ja õhtusööke, lõunaid pakiti ka kaasavõtmiseks. Alalised külastajad said hinnaalandust. Iga päev oli saada jäätist ja morssi. Kohvi juurde pakuti sooje küpsiseid. Tegevuse lõpetas ta 1936. aastal ning üüris ruumid Tapa politsei asutustele.
Varem olid Tapa politseiasutused kõik mööda linna laiali – politseijaoskond Pikk tn. 18 Ivan Ivanovi majas, kriminaalpolitsei asus Pikk tn. 29 majas ja poliitiline politsei Suurturg 2 majas. 1937. aastal ostis Siseministeerium Helene Gabrielilt maja ära ja 1. veebruariks olid kõik Tapa politseiasutused sinna kokku kolinud.

Villem Gabriel, Tapa esimene alevivanem, töötas Krediidipanga Tapa osakonnas kassahoidjana, Majaperemeeste Seltsis oli esimees, kauaaegne Tapa alevi ja linna algkooli hoolekogu liige, laekur haridusseltsis, laekur Tapa Põllumeeste Ühispangas ja hiljem Tapa Ühispanga nõukogu esimees. Võttis osa ka linna omavalitsuse tööst volinikuna. 1930. aasta külma talve ajal jäi ta kopsupõletikku, mis ta mõne päevaga maha murdis. Villem Gabriel suri 2. veebruaril 1930. aastal ja on maetud Tapa vanale kalmistule. Tema hauakoht on säilinud.

Maja Pikk tn. 3, mille kommunistid 1941. aastal maha põletasid, taastati sõja järel kahekorruselise elumajana.

Veelgi hiljem, 1963. aasta lõpuks ehitati majale veel kolmaski korrus ja juurdeehitus, mida alates 1965. aastast peale tuntakse Tapal „Viru“ majana. Algsest Abram Gabrieli majast on siiani säilinud vaid suur kelder, kus asus 1990. aastate keskel asutatud “Keldri baar”. Tänapäeval on see majaosa suletud.

Pikk 4

Pikk tn. 4 ja 6 ehk tänapäevane Grossi Kaubanduskeskuse Pika tänava poolne parkla oli paigaks kahele majale. Esimene neist, maja number 4 oli 1911. aastal juudi perekond Tuch’i poolt ehitatud 273 ruutsülla suurusele kinnistule. Maja oli ühekorruseline ja mansardkorrusega. Maja ehitajaks oli perepea Ischer Tuch (sünd. 17.04.1854 Lätis, surn. 25.10.1918 Rakveres). Peres kasvas kokku 6 last:
Rebecca (sünd. 18.09.1883 Tallinnas), Josef (sünd. 01.10.1885 Tallinnas, surn. 13.05.1955), kaksikud Miriam ja Ber (sünd. 27.05.1889 Tartus, Miriam suri 02.06.1956 Tallinnas), Rachmiel (sünd. 01.12.1892 Tartus, surn. 06.10.1941 Tallinnas) ja Abram (sünd. 14.09.1894 Tartus, surn. 1982 Tallinnas).

Ostu-müügi lepingu alusel müüs perekond Tuch 19. jaanuaril 1938. aastal kinnistu koos sellel asuvate hoonetega 3400 krooni eest Aleksander Millerile päriseks, seni oli ta pinnal üürnik.

Aleksander Miller, (sünd. 28.08.1894 Mustvees), pidas maja hoovis ja hoovimajas loomade tapamaja lihatööstustele 1920. aastate lõpust kuni 1941. aastani. Ta tegeles ümbruskonna taludest loomade kokkuostuga Tallinna ja Tapa liha-vorstitööstustele. Tallinna Estonia Eksporttapamajade vajaduseks ostetud loomad (veised, pullid) laaditi Tapa jaamas vagunitesse ja saadeti sihtkohta. Aleksander Miller oli ka Tapa Apostliku Õigeusu kiriku liige ja kuulus kiriku nõukogusse. Aleksander Miller abiellus 1915. aastal Tapal. Abielust sündis poeg Leonid, kes on samuti maetud Tapale. Aleksandri ema, Natalja Miller, (sünd. Rogova) oli Peeter Landsbergi abikaasa Jelena (sünd. Rogova) õde, sealt ka lähisugulus, mistõttu tehti koostööd lihatootmise alal. Natalja Miller on maetud Tapa vanale kalmistule, abikaasa Anastassia Miller aga Tapa linnakalmistule. Pere arreteeriti 14. juunil 1941. a. ning küüditati Siberisse.

Aleksander Miller suri Põhja-Uurali vangilaagris, täpne surmaaeg ja matmispaik on teadmata.
Maja Pikal tänaval koos kõrvalhoonetega põletas maha hävituspataljon 3. augustil 1941. aastal.

Pikk 5

Maja ehitajaks oli 1900. aastal lihunik Wilhelm Friedrich Howaldt (sünd. 1860, surn. 19.02.1904), kes asutas sinna liha ja vorstitööstuse. Paraku ei olnud talle Pikka eluiga antud ja ta suri 1904. aastal ajuinsuldi tagajärjel. Maja ostis Wilhelm Howaldti leselt Minna’lt (sünd. 24.09.1869) 1915. aastal ära Tapale tulnud Otto Baumann (sünd. 23.11.1880). Ta oli sündinud Vao vallas, isa Jakob oli põllumees ja pidas väikest talukohta. Kui Otto oli 12-aastane, suri tema isa ja ta oli sunnitud endale ise leiba teenima. Ta sõitis Rakverre lihunik Krood’i juurde ja õppis seal selliks. Peale seda sõitis Riiga ennast täiendama. Kui ta Eestisse tagasi tuli, avas 1908. aastal Kiltsis oma vorstitööstuse. Pärast 7-aastast tööd soovis ta oma tööstust suurendada ja nii ta 1915. aastal Tapale elama tuligi. Kuna Howaldt’i lesk otsis majale ostjat, sobis see hästi liha-ja vorstitööstuse arendamiseks.

Otto Baumann pühendus paljudele seltskondlikele tegevustele, oli Tapa Ühispanga nõukogu esimees ja liige teistes seltsides.

Otto Baumanni vorstitöökoda Pikk tnv. 5 oli selle aja suurim Tapal. Baumannile kuulusid elumaja, tapamaja, vorstivabrik ja jääkelder. Vorsti- ja lihakauplus asus tema maja parempoolses tiivas. Tema tööstuse vorste tunti nii Moskvas kui Arhangelskis. Tööstuses töötas iga päev umbes 40 inimest.

Maja natsionaliseeriti 1940. a. ja 1941. aastal põletasid selle kommunistid maha. Otto Baumann arreteeriti 14.06.1941, saadeti Venemaale Sverdlovski obl. Sevurallag’i vangilaagrisse, kus ta suri 14.11.1941. a.

Pikk 6

Kahekorruselise puust elumaja oli ehitanud 1910. aasta paiku Willem Wallt (sünd. 26.09.1863) ja tema abikaasa Anna Wallt (sünd. 06.12.1859, surn. 17.03.1919, sünd. Kirschbaum). Aastail 1913 – 1915 oli majas naisterahva kübara ja moodi kauplus.

Maja ostis Wallt’i perekonnalt 1920. aastal ära Toomas Lutrik (sünd. 01.03.1887, surn. 02.081957 maovähki).

Toomas Lutrik sündis Järvamaal Varivere külas taluperemehe pojana, õppis Orina ja hiljem Tapa vene kirikukoolis. Pärast kooli lõpetamist asus teenistusse Einmanni vallas Raja kaupluses. Vahepeal teenis Tallinnas ja tuli 1907. aastal Tapale, kus avas „Singer“ õmblusmasinate kaupluse ja juukselõikuse äri.

Vabadussõjast võttis osa algusest lõpuni Tallinna kaitsepataljonis.

Tapale tulles elas Toomas koos oma esimese naisega Lille tn. 6 majas. Tema esimene abikaasa Anna Marie (sünd. 14.11.1888), kes oli ametilt habemeajaja, suri ja Toomas abiellus uuesti Luise Velding’iga (sünd. 05.10.1902, surn. 1953). Luise elas ennem Lai tn. 8 majas ja oli seal juukselõikaja, kuid nüüd kolis ta abikaasa juurde Pikk tn. 6. Luise Lutrik asus tööle Toomasele kuulunud juukselõikustöökojas Jaama tn. 1 1929. aastal.

1930-ndatel aastatel tegeles Tooma Lutrik „Singeri“ õmblusmasinate agendina ja tema agentuur viis Tapal läbi tasuta õmblus- ja ilutikandi kursuseid.

1921. aastal valiti ta Tapa Tarvitajate Ühisuse kassahoidjaks ja juhatuse liikmeks, kus algul töötas müüjana ja ülesostjana. 1925. a. sai ta Tapa Kindlustusseltsi juhatuse liikmeks ja kassahoidjaks ning alates 22.12.1928 töötas Tapa Ühispangas laekurina. Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tööst võttis osa esimehena, varahoidjana, korrapidaja-jaoskonna ülemana, laekuri abina. Toomas Lutrik kuulus ka Tapa Kaitseliidu malevkonda selle asutamisest alates. Tapa omavalitsuse tööst võttis ta osa alevivanema abina ja linnavolinikuna.

Krundil paiknesid lisaks elumajale veel ühekorruseline õuemaja pesuköögiga ja garaaž puukuuriga, kus Tapa bussiliinide pidaja August Pärn (sünd. 27.09.1892) kuni oma maja valmimiseni 1938. aastal busse hoidis.

Lutriku pere elas elumaja teise korruse kuuetoalises korteris. Allkorrusel oli kaks üürikorterit, kus ühes elas August Pärna perekond. Pärast nende ärakolimist 1938. aastal avas seal Tapale tulnud Hans Oja väikese trükikoda. Hans Oja oli üle võtnud Johannes Luukilt ka raamatu- ja kirjatarvete kaupluse Pikk tn. 17. Hans Oja trükikojas valmistati igasuguseid ühingute aruandeid, brožüüre, arve- ja kontoriraamatuid, müüri- ja laululehti, tšeki-, pileti- ja kviitungiraamatuid. Saadaval oli kirjutus-, konspekt-, rotaator- ja veluurpaberit, pappi, laua- ja arveplokke jm.

8. aprillil 1927. aastal varahommikul süttis põlema Toomas Lutriku maja hoovis asunud väike ühekordne puust elumaja. Majakene põles maani maha. Sealt lendasid sädemed omakorda kõrval asunud perekond Tuch’i kuuride katusele. Ka need, kokku 4 kuuri, hävisid tules täielikult. Lutriku kahju oli 250 000 marka, Tuch’il 150 000 marka. Vähemalt olid kõik ehitised kindlustatud. Millest tuli alguse sai, ei suudetudki kindlaks teha.

Maja oli piisavalt suur et mahutada ka teisi üürnikke ja rentnikke. Nii pidas aastail 1929 – 1931 rendipinnal „Singer“ õmblusmasinate ja nende osade kauplust Gustav Rooba (sünd. 06.07.1900, surn. 08.02.1939). Tema müüs ka raadio aparaate, grammofone ja heliplaate, jahimeestele jahitarbeid ja põllumeestele põllutööriistu nagu näiteks „Gloria“ reaskülvimasinaid. Samuti olid müügil jalgrattad. Gustav Rooba abikaasa Marie tegi seal pilutamise, zik-zak õmbluse ja muid väljaõmbluse töid, võttes vastu ka tellimusi.
1929 – 1931. aastatel oli majas Eduard Sassiad’i (sünd. 26.06.1904) tehnikakauplus, kus olid saada Philipsi raadiod ja igasuguseid tarbeid raadiote iseehitajatele. Saada olid värsked anood patareid ja laadida sai raadiote akusid. Osta sai Soome „Tyko-Bruks“ rehepeksugarnituure, petrooleumi mootoreid, kuullaagreid, masinarihmasi.

Aastail 1933 – 1935 asus majas Karl Kaljas’e (sünd. 05.02.1902) ja tema abikaasa Anna (sünd. 28.11.1895) hambatehniline kabinet, kus lisaks hambaravile valmistati ka kunsthambaid. Kaljased kolisid majast ära märtsis 1935. a. ja asemele tuli juudi soost naha-, sugu-, ja sisehaiguste arst dr. Tuwja Feimann (sünd. 01.05.1900).

Toomas Lutrik lõpetas juukselõikuse äri Jaama tn. 1 majas 12. juunil 1936. aastal, olles olnud 25 aastat selle äri omanik. Tervis oli jäänud kehvaks ja haigused tulid kallale. Oma äri pani ta koos kõige sisustusega müüki.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta novembris. Kommunistid põletasid selle 3. augustil 1941. aastal maani maha.

August Pärna maja Pikal tänaval
(Tänapäeval Pikk tn. 5)

1936. aastal enam südalinnas ehituskrunte saada ei olnud ja terve hulk tühja maad Pika ja Rohelise tänava vahelt kuulus Tapa Apostliku Õigeusu kiriku kogudusele. Kevadel 1936. aastal pani kogudus oma maast 6 ehituskrunti müüki. Üksikute kruntide suurus oli umbes 220 ruutsülda.

Ühe krundi, mis jäi Villem Gabrieli pärijate ja Õigeusu kiriku vahelisele maa-alale, ostis ära Tapa bussiliinide pidaja August Pärn (sünd. 27.09.1892), kes ehitas sinna maja, mis valmis 1938. aastal. August Pärn oma perega oli senikaua elanud Pikk tn. 6 Toomas Lutriku majas üüripinnal.

Kruntide müügist saadud raha eest ehitas Õigeusu kogudus oma ühele krundile koguduse maja, mis sai aadressiks Pikk tn.1. August Pärna maja aadressi esialgu ei olnudki, sest teiselt poolt tuli vastu Gabrieli maja nr. 3 ja sealt edasi läksid paaritud majade numbrid edasi.
Maja ehitas Arnold Toomann, kes kasutas ehitusmaterjalina omaenda vormidega valmistatud valgeid lõõridega tsementkive ehk väikeplokke.

August Pärnal oli kaks bussi. Neid hakkas ta hoidma oma uue maja allkorrusel, kuhu pääses suurtest kahepoolsetest ustest. Ise elas ta koos perega ülakorrusel. Tema bussiliinide ühendus oli seotud Tapa-lähedaste asulatega, kus puudus rongiliiklus. Üks bussiliin oli näiteks Tapa – Arbavere – Viitna. Buss oli käigus igal esmaspäeval, reedel ja laupäeval kaheksa korda päevas. Väljasõit oli Tapalt jaama esiselt platsilt. Sõit Tapalt Viitnale maksis 1 kroon.

Maja pääses 3. augustil 1941. a. suurest põlengust, kuid natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris.

Nõukogude ajal kasutas maja raudtee tuletõrje üksus koos relvastatud valvemeeskonnaga. Enne maja lammutamist 2001. aasta detsembris asus hoones Gloriosa OÜ lilleäri.

2002. aasta kevad-talvel ehitati vabanenud krundile Tapa Säästumarket, mis hiljem muudeti “Mini Rimi” kaupluseks.

Maja sai omale numbri alles pärast sõda, nõukogude ajal, kui mahapõlenud ja purukspommitatud majade asemele hakati ehitama uusi korterelamuid ja majadele uusi numbreid panema. Nii oli Lillaka tn. 1 Õigeusu kirik, nr. 3 endine kogudusemaja, millest sai sidejaoskond, nr. 5 endine August Pärna maja ja sealt edasi juba “Viru” maja nr. 7 ja korterelamud 9, 11, 13 ja nr. 15 Tapa Linna Täitevkomitee maja (endine Oskar Lasbergi maja). See viimane on tänapäeval Tapa Vallavalitsuse maja.

Pikk 7

Maja ehitajaks oli ilmselt Gustav Ebruk (sünd. 03.12.1886). Hiljem omandas maja tema vend Ludvig Ebruk (sünd. 20.04.1878) koos abikaasa Pauline’ga (sünd. 15.08.1877). Sündinud oli ta Nõmmküla vallas Karkuse külas. Täisealiseks saades asutas ta Amblasse pagaritööstuse, kust siirdus 1914. aastal Tapale. Alguses ehitas ta omale maja Nigoli puiesteele nr. 7 ja alustas metsaäriga. Vend Gustavi abikaasa Iraida (sünd. 10.01.1893) suri ja Gustav lahkus Tapalt. Nüüd müüs Ludvig oma Nigoli puiesteel oleva maja ära ja kolis venna majja. Umbes samal ajal hakkas ta omale ehitama maja ka Ambla maanteele, maja nr. 8.

Aastail 1929 – 1931 pidas ta Pikk tn. 7 majas peenviina- ja veini kauplust, kus müüs veine vabriku hindadega. Majas tegutses ka pagariäri, mida pidas Karl Adamson (sünd. 05.03.1898, surn. 25.12.1989, maetud Tapa linnakalmistule) ja kes ostis 1931. aastal Ludvig Ebroki käest Pikk tnv. 7 asunud ühekorruselise puumaja ära. Maja jäi oma asendi poolest Pika ja Apteegi tänava nurgale. Nüüd juba päris oma majas avas ta pagariäri 31. oktoobril 1931. aastal.
Karl Adamson oli oskaja ja populaarne pagar, kes valmistas oma majas kõik tooted ise. Poekese külastajad võisid kohvilaua ääres maitsta värskeid pagaritooteid. Tema valmistatud torte telliti isegi soomusrongirügemendi pidude tarbeks. Poekeses olid müügil kulitšhid, tordid, koogid, kringlid, küpsised, pühadeks pashat ja kõikvõimalikke muid maiustusi. Karl Adamsoni meenutab tänutundega üks endine linnaelanik, kes mäletab, kuidas ta juuniküüditamise ajal korviga saiakesi küüdirongil olevatele inimestele viis.

Ludvig Ebruk tegutses Tapal metsaäriga kuni 1938. aastani. Müüs siis enda viimase maja Ambla mnt. 8 ära kellelegi Avinurme lotomiljonärile. Samal aastal lahkus ta Tapalt Tallinna. Tapal elades oli ta tegev tuletõrjeühingus, kokku 35 aastat, kus palju aastaid kuulus ühingu juhatusse esimehena ja ka muudel vastutavatel kohtadel. Ka oli ta Tapa Ühispanga ja Tapa Majaomanikkude Seltsi üks asutajaliikmeid, viimases tegutses palju aastaid esimehena. Kui Tapale asutati keskkool, oli tema üks kooli agaramatest eestvõitlejatest. Ka omavalitsuse tööst võttis ta osa alevivanemana ajaperioodil 30.05.1921 – 15.08.1921 ja linnavolinikuna.

1940. aastal jäi Pika tänava kesklinna osas natsionaliseerimata vaid 4 maja ja üks neist oligi Karl Adamsoni maja kuid 3. augustil 1941. aastal süütasid selle kommunistid ja maja hävis tules.

Pikk 9

Algselt asus väike apteek, mida pidas Roman Runge (sünd. 03.05.1869), põhjapool raudteed, kuid 1901. aastal tõi ta selle Pikk tn. 9 asunud ühekorruselisse kivimajja ja alustas seal apteegi pidamist 16. novembril 1901. aastal. Selle paekivist maja oli ehitanud 19. sajandi lõpus Johannes Raik (sünd. 23.06.1862, surn. 1939).

Augustis 1903. aastal müüs Roman Runge apteegi proviisor Franz Eglonile (sünd. 27.05.1871, surn. 18.07.1941), kes pidas seda 14 aastat. Apteegis valmistati väikeses koguses karastusjooke: seltersit, puuviljavett ja limonaadi.

1917. aastal ostsid Franz Eglonilt apteegi Villem Kütt ja Johann Pari. Kolme aasta pärast loobus erihariduseta Villem Kütt oma osast ja apteegi ainuomanikuks sai Johann Pari (sünd. 11.09.1885, surn. 26.08.1966).

1928. aastal võttis ta ette apteegimaja ulatusliku ümberehituse. Laiendati esimest ja ehitati peale veel kaks korrust. Kolmekorruseline apteegimaja oli üks ilusamaid hooneid linnas.
Uuendatud Tapa apteek pakkus 1930.-aastatel linna ja ümbruskonna elanikele kõiki apteegialaseid teenuseid. Apteegi laboratooriumis valmistati mitmesuguseid kreeme ja isegi tualettvett.

Apteegis hakati 1935. aastal valmistama mitmesuguseid preparaate, nagu kreem “Pari”, tedretähe kreemi, päevituskreemi, loomapulbrit “Järvamaa”, mis oli mõeldud sigade nuumamiseks. Müügil oli ka “Lutimort”. Apteegis töötasid mag. pharm. Vilhelmine Koik (sünd. 04.01.1898, ab. Pari, surn. 07.01.1991) ja farmatseut Johann Moks (sünd. 1899).

Apteegimaja oli piisavalt suur ja Johann Pari üüris ruume välja ka teistele asutustele ja eraisikutele. Aastatel 1930 – 1933 asus II korrusel Tallinna Krediidipanga Tapa osakond. Panga juhataja oli Karl Kranich (sünd. 25.04.1890). 1933. aasta juunis kolis Tapa Põllumeeste Ühispank Ambla mnt. 10 majast ära apteegi majja likvideeritud Tallinna Krediidipanga Tapa osakonna ruumidesse. Krediidipanga vekslid saadeti nüüd Põllumeeste Ühispangale, samuti Krediidipanga hoiusummasid hakkas nüüd haldama Põllumeeste Ühispank. Täpsemalt alustas Põllumeeste Ühispank apteegi majas tegevust 12. juunil 1933. aastal. Pank võttis raha hoiule, makstes kõrget protsenti ja andis ka laenusid, tegi kõiki panga toiminguid.

1929. aastal asus kolmandal korrusel naisteriiete ja pesutöökoda „Ideal“, mille omanik oli Anni Pihlik (sünd. 16.05.1897). Kaupluses olid müügil valmiskleidid, naiste ja meeste pesu, tehti plisseerimist, ilutikandeid, zik-zak õmblustöid, masinal nööpauke jm.

1930 – 1931. a. asus majas August Valsiner’i (sünd. 18.06.1891) mütsi- ja pudukauplus, mis kolis edasi Pikk tn. 12 majja. Tema kauplusest sai osta kübaraid, mütse, pudu- ja riidekaupa.
1933 – 1934. a. töötas apteegimajas hambaarst dr. Lydia Kaart-Kupfer (sünd. 31.08.1901, ab. Lius). Tema tegi hambatehnilisi töid ja valmistas kunsthambaid, tegi kullast kroone ja silla-töid. 1934. aastal seoses abiellumisega kolis ta Ambla mnt. 5 majja. Ajal, kui ta veel apteegimajas haigeid vastu võttis, elas ta ise Apteegi tn. 4 majas üürikorteris, jagades korterit teise üürilisega. Oma kaasüürniku korterivõtmed oli ta ära võtnud ja enam mitte mingil tingimusel tagasi ei andnud. Lugu sellega lõppeski et kaasüürnik pidi korterist välja kolima. Nii sai proua Lydia kogu korteri enda kasutusse ega pidanud seda enam kellegagi jagama.

1933. aastal tuli dr. Kaart-Kupfer’i asemele dr. Karl Kaljas (sünd. 05.02.1902), kes võttis vastu haigeid ja tegi ka hambaravi.

Kahjuks hävis ka apteegimaja – Johann Pari elutöö – 3. augustil 1941. a., kui kommunistid põletasid maha suurema osa Tapa kesklinnast. Hoonest jäid järgi vaid varemed. 1950. aastate lõpupoole ehitati sellele kohale näotu, stalinistlikus stiilis korterelamu.

Pikk 10

See oli 20. sajandi algul Pika ja Iisaki tänava nurgale ehitatud ühekorruseline puumaja. Maja omanik oli Willem Markus (sünd. 10.12.1866, surn. 02.06.1933). 1930. aastatel oli seal kolm väikekauplust. Sissekäiguga tänava nurgalt asus Willem Markuse koloniaalkauplus, mis alustas tegevust 1921. aastal. 1933. aastal, pärast Willemi surma, pidas kauplust edasi tema abikaasa Emilie Markus (sünd. 1885). Alates maja valmimisest kuni 1911. aastani pidas seal väikest poodi Karl Kleinmann (sünd. 09.11.1865, surn. 10.11.1911), hiljem veel paar aastat tema abikaasa kuni aastani 1913.

Pika tänava poolt sai siseneda Willemi venna Aleksander Markuse (sünd. 26.03.1882) pudupoodi, kes kauples seal aastatel 1923-1938. Üldse oli ta kauplemisega alustanud 1905. aastal. Linnaelanikud on jutustanud, kuidas Aleksander Markus käis vastas asunud riidekaupluse omanikuga (Kirill Ivanov) malet mängimas. Istusid seal leti peal malelaua taga, ise vahetevahel aknast kiigates, kas keegi üle tänava poodi siseneb. Aleksander Markus oli olnud põline vanapoiss, talle kuulus Pikk tn 27 (praegune „Kadri“ hostel), kus ta ise elas ärklitoas. Oma maja alumist korrust üüris ta välja kellassepp Vello Arumäele. 1941. aasta kevadel oli Aleksander Markus sõitnud sõjaväe jaoks Eestis konfiskeeritud hobuste saatjana Venemaale, kuid jäi seal kadunuks.

Lühikest aega kauples majas kingsepp Paul Pedaja (sünd. 04.02.1888), kes lõpetas äritegevuse 1935. aasta alguses.

Marie Olderi (sünd. 25.10.1896) mütsikauplus endistes Paul Pedaja kaupluse ruumides alustas tegevust 20.02.1935. Marie Olderil oli meeste mütsitööstus, kus ta valmistas suve-, talve- ja vormimütse. Valmistas ka tellija materjalist, võttis vastu kübarate värvimise ja vormimise töid. Pakkus müügiks karusnahku, kaelasalle, kampsuneid ja igasugu pudukaupa. 1939. aasta märtsis viis ta äri üle Johannes Luuki majja Pikk tn 17.

1917. aastal oli majas II korrusel lühikest aega August Sakarias’e (sünd. 22.03.1872) kingsepatöökoda, 1929. aastal oli rendipinnal kellassepp Jaan Mäeots (17.05.1881), kes hiljem kolis kellassepa töökoja ringi Ambla mnt. 10 majja.

Maja hävines 3. augustil 1941. a. koos sisustuse ja kaubaga. Tapa endine põliselanik Leonhard Vernik mäletas, et 17-aastase noormehena olid nad poistega 4. augustil veel suitsevate tukkide vahel sorides leidnud Inglise sigarette, mida siis proovisid, nii et pea käis harjumatust suitsetamisest ringi.

Pikk 11

1901. aasta ostukontrahti järgi müüs Tapa mõisnik Axel von Fock Udriku mõisa viinapõletajale Juhan Poom’ile (sünd. 09.11.1866, surn. 1946) Pika tänava äärde maatüki, mis sai aadressiks Pikk tnv. 11. Sinna ehitas Juhan Poom ühekorruselise palkidest elumaja, kus esimesest abielust tütar Iida Poom (sünd. 25.03.1894, surn. 1952) alustas 1922. aastal raamatu- ja kirjatarvete kaupluse pidamist.

Kuna maja asus kesklinnas peatänava ääres, siis tolleaegne linnavalitsus nõudis majale teise korruse pealeehitamist. Maja sai kahekorruseline ja seina vooder silikaatkivist. Maja katus kaeti plekk-katusega.

Esimesele korrusele oli ette nähtud kaks eraldi sissekäiguga äriruumi. Mõlema äriruumi taga asus elutuba köögi ja sahvriga. Teisel korrusel paiknesid eluruumid, mida välja üüriti. Näiteks kolis 1932. aasta novembris üüripinnale linnaarst dr. Paul Ustav (sünd. 16.07.1894) oma kabinetiga. Tema õppis Tartu Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Dr. Ustavile sai helistada telefonil 49. Varem oli ta töötanud Kuremäel ja Jõhvis.

1934. aastal tuli majja rendipinnale juudi soost silmaarst dr. Scholem Kropmann (sünd. 23.02.1895, surn. 1941), kes hakkas dr. Ustavi kabinetis vastu võtma haigeid. Ta valmistas ka kunstsilmasid. Vastuvõtud toimusid vaid pühapäeviti kell 11.00 – 14.00, sest Tapale käis ta Tallinnast, kus tal oli kabinett Pärnu mnt. 21. Dr. Kropmann oli lõpetanud Tartu Ülikooli 1923. a. märtsis ja täiendas end Berliinis prof. dr. Fehri juures Rudolf Wirchowi haigemajas. Dr. Paul Ustav kolis majast ära novembris 1931. a. ja asus Pikk 18 Ivan Ivanovi majja Iida Poomi raamatukauplus likvideeriti 1938. aastal. Maavaldus Pikk tnv. 11 natsionaliseeriti 1940. aasta novembris ja selle hooned – ümberehitatud elumaja, hoovimaja pesuköögiga, laut ja kuur – hävisid tulekahjus 1941. aasta augustis.

Juhan Poom töötas veel mõnda aega raudteel, suri 1946. aastal ja on maetud Tapa vanale kalmistule. Tema hauakoht ei ole tänapäeval enam leitav.

Pikk 12

See oli Reinhold Reitel’ile kuulunud puust kahekorruseline hoone. 1910. aastal ostis Madis Reinhold Reitel (sünd. 29.10.1861, surn. 18.04.1940) Tapa mõisale kuuluvast maast 550 rubla eest ehituskrundi Pika tänava äärde, maja sai numbriks 12. Reinhold Reitel oli Tapal tuntud kullassepp ja kellassepp. Oma maja alumise korruse ruume rentis ta välja erinevatele äripidajatele.

1930. aastatel asusid majas eri aegadel mitmedki kauplused. Marta Embachi (sünd. 13.08.1905) toidu- ja maitseainete kaupluses olid saadaval ka majapidamistarbed. Aastail 1931 – 1940 pidas majas riide-, pudu- ja mütsikauplust August Valsiner (sünd. 19.09.1891, surn. 29.01.1944). Tema poes müüdi meesterahva mütse ja daamide kübaraid, suures valikus triiksärke, naisterahva trikoopesu ja kõiksugu riide- ja pudukaupa. Tema kolis oma poodi mööda Tapa majaomanike rendipindasid ja peatus aastate lõikes mitmes majas.

1929 – 1930. a. tegutses majas Johann Willibaldt’i (sünd. 1888) kauplus, mis võttis vastu Rakvere lina- ja takuketramise vabrikule töid. Vabrikus valmistati tugevat ja vastupidavat lõnga.

1929 – 1935. a. oli Arnold Reisa’l (sünd. 14.10.1898) majas maiustuste-, koloniaal- ja maitseainete kauplus, kus olid muuhulgas müügil ka odavad apelsinid ja rosinad, värsked delikatesskaubad ja samuti jõulupuutarbed. Pühade ajal oli sealt võimalik osta igasuguseid marmelaade, kompvekke, pastilaad, halvaad, vahvleid, biskviite, jõulupräänikuid. Lisaks veel kõiksugu delikatesskaubad: kilud ja sprotid mitmetelt firmadelt, marineeritud oad ja herned, kurgid, konserveeritud lõhed, vimmad, räimed, latikad, forellid jpm. Koloniaalkaupadest olid müügil jahu, suhkur, riis, manna, makaronid, kohvi, tee.

1935. aastal ostis Gustav Sooneste (sünd. 26.11.1913, surn. 18.05.1986) Arnold Reisa kaupluse sisustuse ning rentis äripinna, kus ta juba augustis alustas kauplemist. Äri kandis nime „Koloniaal-, delikatess- ja peenviinakauplus”. Poes oli müügil ka suured šokolaaditahvlid nimega „President” hinnaga 1 kroon tahvel ja liköör „Kristallkümmel”. Gustav Sooneste ostis omale kaks sõiduautot, millest üks teenis tulu taksona.

Gustav Sooneste oli Tapal tuntud tantsuõpetaja, korraldades koos abikaasa Salmega alates 1937. aastast nii Tapal kui ümbruskonnas tasulisi seltskonnatantsu kursuseid. Töökas, aktiivse ellusuhtumisega mees varises kokku tantsukursuse pidulikul lõpetamisel pärast lõpuvalssi 1986. aasta 18. mail.

Maja omanik Reinhold Reitel oli Tapa esimeste seltskondlike organisatsioonide ja ühistegeliste asutuste üks algatajatest ja asutajatest, võttis osa Tapa Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tööst 25 aastat. Tema majas Pikk tn. 12 alustas 1917. aastal Tapa Tarvitajate Ühisus oma esimese kauplusega, mida tol ajal nimetati “vürtspood”. Kaupluse esimene juhataja oli Helene Kalipe (sünd. 25.08.1885), müüja-kassapidaja Anete Steinberg (sünd. 14.06.1892). Paari aasta pärast saadi suuremad ruumid Pikk tn. 3 Villem Gabrieli majas, kust koliti 1923. aastal oma vastvalminud majja Esplanaadi tn. 2.

23. märtsil 1923. aastal hakkas umbes kella 9 ajal hommikul Reinhold Reiteli majas asunud Ivan Ivanovi viina- ja segakauplus põlema. Kauplusesse oli alles eelmisel päeval 80 pange piiritust toodud. Õnneks oli pealtnägijaid ja tuletõrje kustutas tulekahju enne kui piiritus plahvatanud oleks ja kõik ümberkaudsed majad oleks purustanud. Kahju sai selles põlengus kõige rohkem kaupmees Ivanov, kes tule tekkimise ajal ise raudteejaamas oli. Tuli hävitas ja rikkus poe kauba ja maja kraami.

Mis mees see Reitel oli, näitab üsna kujukalt järgmine lugu: Tapa Vabatahtlik Tuletõrje Ühing laenas Reinhold Reitelilt 1925. aastal ühingu maja ehitamiseks 500 krooni, mis 1931. aastal sai tänuga tagasi makstud. Kuna paljud teised maja ehitamiseks raha laenajad raskustega võitlevale seltsile laenatud summad kinkisid, asus Reitel selle asemel seltsilt kohtu teel laenusumma (mis oli niigi juba tagasi makstud) eest protsente nõudma. 1932. aasta juulis rahuldas Tapa jaoskonna rahukohtunik Reiteli nõude seltsi vastu ja selleks et raha kätte saada, laskis Reitel seltsi tulekustutamise pritsi aresti alla panna. Huvitaval kombel oli see just seesama prits, millega 1923. aastal Reiteli maja tuleohust päästeti, kui põles Ivan Ivanovi viinakauplus.

Selline teguviis jõuka inimese poolt, kes oma “protsentide ja protsentide protsentide” nõudmisega tahtis ära võtta niigi suures majandusraskuses võitlevalt tuletõrjelt selle kõige hädavajalikuma – tulekustutuse vahendi – leidis Tapa elanike seas imestamist ja hukkamõistu.
Ilmselt oli Reitelil vaja raha, et osta omale Lehtse vallas asunud Johannes Pauluse talukoht “Juhani 9”. Talukoht oli 13 000 kroonise hüpoteegi võla tõttu oksjonile pandud ja hinnatud 4000 kroonile. Reitel ostis oksjonil veebruaris 1933. a. talu ära.

8. septembril toimuski Reiteli nõudel tuletõrjeühingu pritsi oksjon, mis toimus Tuletõrje Seltsi pritsikuuris. Käsiprits koos vankri, voolikute ja muude osadega oli hinnatud 250 krooni peale. Kuna Reitel oli ise olnud kauaaegne Tuletõrje Ühingu liige, tekitas teiste pritsimeeste hulgas selline teguviis tõsist pahameelt. Üritati küll nõudmisi pehmendada, aga see jäi asjatuks vaevaks. Protsentide nõudja ilmus ise võidukalt enampakkumisele – sooviga vist prits omale koju viia. Pakkujateks olid Mirovitz Tapalt ja Kleemeier Näo küla tuletõrjest. Pritsi ostis Mirovitz 251 krooni ja 25 sendi eest. Ilmselt nägigi plaan ette aega võita, et pritsi mitte seltsi käest ära anda, sest Mirovitz ei olnud määratud tähtpäevaks pritsi hinda ära maksnud. Enampakkumisel sisse makstud kautsjoni summa läks Reitelile võla tasumiseks ja prits määrati uuesti enampakkumisele. Pritsimehed aga siunasid halastamatult protsentide nõudjat maa põhja.

29. septembril 1933. aastal pidi toimuma teistkordne pritsi oksjon, kuid prits jäi müümata, sest ühingu poolt oli võidetud ajaga kokku korjatud nõude summa 187.18 krooni kohtupristavile ära makstud. Nii päästis Tuletõrje Ühing oma pritsi ära. Kokku oli seltsil nüüd Reitelile 500 kroonise võla protsendiks läinud 347.43 krooni, mis küündis pea kahekordse summani. Üsna pea pärast seda protsendijanti otsustas Tapa VTÜ juhatus ja nõukogu Reinhold Reiteli ühingust välja visata.

Teine suurem põleng Reiteli majas toimus 6. detsembril 1933. aastal, vaid mõni kuu pärast seda jaburat pritsilugu. Peale lõunat, kella 5 ajal süttis tema maja põlema. Põleng sai alguse August Valsineri II korrusel asunud korterist, kust tuli levis pööningule ja sealt katusele. Tuletõrjujate kiirele reageerimisele ja tegutsemisele suudeti tulele piir panna. Valsineri korteris polnud kedagi kodus, ise oli ta parasjagu Rakveres laadal. Tema abikaasa kauples korteri all asuvas kaupluses esimesel korrusel. Tulekahju avastades ja tuletõrje tegevuse ajal tassiti allkorruse Valsineri mütsi- ja pudukauplusest ning kõrval asunud Arnold Reisa koloniaalkauplusest kõik kaubad välja, samuti ka ülemise korruse korterist. Tuli küll kauplustesse ei tunginud, kuid majast kiiruga välja tassides said kaubad rikutud ja eriti Arnold Reisal läks palju maiustuse- ja tubakakaupa kaduma. Mõnedki agarad “aitajad” varustasid ennast “odavalt” tulevasteks pühadeks. Ka August Valsineril kadus riidekaupa.
Järjekordne tulekahi Reiteli majas oli nagu saatuse näpuviibutus, kuna Reitel äärmise hoolimatuse ja rahaahnusega ajas hiljuti oksjonile Tuletõrje Ühingu pritsi. Ja seesama prits pidi nüüd juba teistkordselt kaitsma Reiteli varandust.

Kui Reinhold Reitel 18. aprillil 1940. aastal suri ja kohalik ajaleht tema surma puhul väikese artikli kirjutas, ei mainitud selles tema kohta ühtegi head sõna sõbralikust kaaslasest või heast ja abivalmis seltskonna inimesest, nagu seda tehti teiste kadunukeste puhul. Mainiti ära vaid tema osalus nendes ja teistes ühingutes ja ei soovitud isegi “puhka rahus, hea kaaslane”.
Maja võõrandati õigusvastaselt seoses nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal ning 3. augustil 1941. aastal süütasid selle kommunistid. Maja põles maani maha.

Pikk 13

1904. aastal ehitas Pika tänava äärde ühekorruselise puumaja Kirill Ivanov (sünd. 17.01.1859) 1905. aastal alustas ta manufaktuuri ja pudukaupluse pidamist. Hiljem kauples ta põhiliselt kangastega.

Kaupluses olid müügil suures valikus värvilisi trükitud kootud kaupu, pleegitatud ja pleekimata puuvilla riiet ja meestele ülikonna- ning mantli riiet. Daamidele oli müügil moodsates mustrites kostüümi-, mantli- ja kleidi kangad, puuvilla tweet, kretongid, siid jne. Restiotste müük oli poole hinnaga.

1933. aastal ehitas Kirill Ivanov oma maja ümber, milleks sai linnavalitsuselt vastava loa. Nüüd ehitas ta majale veel teise korruse peale.

1930. aastate keskel pidas kauplust edasi poeg Georg Ivanov (sünd. 29.11.1903). 1944. aastal põgenes ta repressiooni kartusel Rootsi (vend Ivani perekond oli juba 1941. aasta juunis küüditatud).

1937. aastal asus majas rendipinnal Ferdinand Speek’i (sünd. 12.02.1909, surn. 10.10.1952) mööblikauplus, kus olid müügil põhiliselt raudvoodid.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris ja kommunistid põletasid selle maha 1941. aasta augustis. Kirill Ivanov oli samal tänaval asunud maja nr. 18 majaomaniku Ivan Ivanovi isa.

Pikk 14

1912. aastal ostis Väinjärve valla suurtaluniku poeg Aleksander Lindermann (sünd. 11.02.1873, surn. 31.03.1935) Tapa mõisalt Pika tänava äärde 269 ruutsülla suuruse krundi, kuhu ehitas kahekorruselise palkmaja koos kõrvalhoonetega, milledeks olid puukuur, pesuköök ja maa-alune jääkelder. Alumise korruse ruume üüris ta välja äripindadeks.
1930. aastal viis Aleksander Saks (sünd. 1880) sellesse majja üle oma tehnikaäri. Äris olid saadaval elektri-, raadio-, jalgratta tehnilised tarbed ja -osad, laskeriistad ning jahitarbed. Tagaruumis parandati kodutehnikat, eeskojas laeti raadioakusid. Nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal äri natsionaliseeriti ja Aleksander Saks teenis elatist Villem Markuse majas Pikk tn. 10 avatud töökojas, kus ta parandas linnaelanike kodutehnikat.

Johannes Noormets (sünd. 26.11.1868, surn. 06.05.1936) pidas selles majas alates 1925. aastast, pärast oma maja maha põlemist kanga- ja pudukauplust, kus tehti ka õmblustöid. Pärast tema surma võttis 01.01.1937. a. kaupluse pidamise üle abikaasa Katariina Maria Noormets (sünd. 31.12.1878, surn. 01.07.1965) kes omakorda andis äri 1939. aastal üle oma pojale Harald Noormets’ale (sünd. 21.12.1910).

Juudi soost Rakvere ärimees Rachmiel Hasan (sünd. 26.06.1901, surn. 20.08.1953) avas 1933. a. oma valmisriiete äri harukaupluse Tapal Ivan Ivanovi majas, kuid 1934. aastal viis üle Pikk 14 Lindermanni majja. Äris müüdi meeste palituid, ülikondi, naiste kevad- ja suvemantleid ning igasugust pudukaupa soodsate hindadega nagu näiteks kaabud, sonid, lipsud, triiksärgid jne. Hasanil oli kauplus ka Rakveres, Tallinna tn. 33.

August Valsineri (sünd. 19.09.1891, surn. 29.01.1944) mütsi-, kootud asjade ja pudukauplus avas uksed 1920. aastal, 1931. aastal kolis ta aga kõrvalmajja Pikk 12. Oma maja ehitas August Valsiner Nigoli puiesteele 20a, mis natsionaliseeriti 1940. aastal ja milles hiljem avati Tapa Rajooni haigla. August Valsiner arreteeriti 24.06.1942. a. § 58- 13 10. a. Viidi Sverdlovski obl. Sevurallagi vangilaagrisse, kus suri 1944. aasta algul. Tema naine tütrega küüditati 14. juunil 1941. a.

Äriruumidega koos olid ka rentnike eluruumid – tänava poole kaks äriruumi, õue poole eraldi sissekäiguga korterid. Teisel korrusel paiknes neli kolmetoalist korterit, ühes elas majaomanik oma perega, teistes üürnikud.

1937. aasta juulis andis linnavalitsus loa avada Miralda Kann’ul Lindermanni majas ajakirjanduse müügipunkt. See oli Tapal kolmas ajalehtede ja ajakirjade müügi koht, sest kaks esimest kuulusid Voldemar Ajango’le.

Erinevatel aegadel elasid majas üüripindadel Tapa tuntud ämmaemand Liisa Vannas (1921. aastal), kaupmees Ado Pihlakas (1919. aastal), saapakaupmees Aleksander Erbsen (1919. aastal), Johannes Luuk (1919. aastal). Nii mõnigi mees oli üüripinnal elanud vaid niikaua, kuniks valmis oma maja või õnnestus maja omandada ostu teel.

Majavaldus natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris. 3. augustil 1941. aastal süütasid kommunistid ka selle maja ning kogu vara hävis.

Pikk 15

Maja peremees oli Hans Holland (sünd. 05.02.1849, surn. 1936). Maja ise oli niivõrd väike ja jäi Pika tänava äärest eemale hoovi sisse kõrge tara taha.

Majakesse mahtus siiski peale peremehe ja perenaise Anna (sünd. 05.12.1868) veel Arnold Pällo (sünd. 12.06.1905) kingsepatöökoda. Oma töökojas parandas ta vanu jalanõusid ja võttis vastu ka tellimusi uute valmistamiseks. Pakkus kummikalossidele taldade ja kontsade alla panemist ja lappimist.

Pärast 1925. aasta põlengut, kui maha põlesid üle tee asunud Pikk tn. 16 Johannes Noormetsa ja Pikk tn. 18 Ivan Ivanovi majad, kolis Hollandite majja üüripinnale Tapa tuntud päevapiltniku Hans Pudel’i (sünd. 06.02.1870) perekond. Nende endine korter Ivan Ivanovi majas hävis tules. Hans Pudeli abikaasa Leontine Helene Pudel (sünd. 06.03.1878) oli ametilt õmbleja ja korraldas Tapal ka õmbluskursuseid.

Hans ja Anna Holland on maetud Tapa vanale kalmistule. Nende hauakoht on säilinud.
Üks neist neljast Pikal tänaval natsionaliseerimisest pääsenud majadest oli ka Hollandite maja, kuid sõjatules põles see ikkagi maani maha.

Pikk 16

Johannes Noormets (sünd. 28.09.1869, surn. 06.05.1936) ehitas 1895. aasta paiku Pikale tänavale kahekorruselise palkmaja.

1920. aastatel asusid alumisel korrusel majaperemehe koloniaal- ja pudukauplus ning kingsepp Aleksander Erbsen’i (sünd. 14.11.1882) saapakauplus. Tema kingsepatöökojas valmistati uusi ja parandati vanu jalanõusid. Töökojas töötasid kingsepad Jakob Kala (sünd. 1892), Aleksander Udam (sünd. 1887), August Nei (sünd. 1892), Robert Paas (sünd. 1899).
Aastail 1914 – 1915 asus majas Tapa esimese advokaadi Antony Sass’i (sünd. 19.05.1873, surn. 20.03.1927) büroo ruumid.

11. septembril 1925. aastal toimus majas suurpõleng. Öösel kella 1 ajal süttis Johannes Noormetsa maja põlema ja enne veel, kui tuletõrjujad kohale jõudsid, oli kogu maja leekides. Üsna pea süütasid leegid ka kõrval asunud Ivan Ivanovi maja (Pikk tn. 18) põlema. Mõlemad hooned olid juba vanemad puuehitised ja üksteisest tulemüüriga eraldamata. Kahe maja vahe oli vaevalt ühe sülla laiune (1 süld= 7 jalga= 2,13 meetrit). Mõlemad majad põlesid maani maha. Teisel pool Noormetsa maja asunud Lindermanni maja (Pikk tn. 14) oli samuti tuleohus, kuid sellele majale oli vahele ehitatud tulemüür ja tuletõrjujatel õnnestus see maja tulest päästa. Vahepeal oli appi kutsutud ka Ambla ja Rakvere tuletõrjujad ning soomusrongi meeskond ja kaitseliitlased, sest hädaoht oli tõesti tõsine. Kuna ilm oli tuulevaikne, suudeti ühisel jõul tule edasi levimiseks piir panna. Kuid 12 perekonda jäid peavarjuta, viie kaupluse kraam kõik sisse põlenud, majade omanikkudele oli kahi väga suur. Noormetsa kahju ulatus 2,5 miljoni marga peale. Kuna maja ise hoopis kindlustamata oli, ei saanud Noormets kahju isegi osaliselt kaetud. Ivan Ivanovi kahju oli umbes 1,5 miljonit marka, kuid tema maja oli vähemalt 600 000 marga eest kindlustatud. Majaelanikud suutsid mingi osa majakraamist päästa, kuid mõnel põles see tervenisti sisse. Õnneks ei juhtunud õnnetusi inimestega, kuigi neid akende kaudu päästa tuli. Majaomanik Johannes Noormets ise laskus II korruselt mööda vihmaveetoru alla. Uurimisel selgus, et tuli oli lahti pääsenud Noormetsa maja sahvrist.

Kui Ivan Ivanov alustas 1926. aastal kohe uue maja ehitust, siis
Noormetsa krunt jäi pikaks ajaks tühjaks. Alles 1937. aastal alustati uue kolmekorruselise kivimaja ehitamist, mis oli arhitektuuriliselt sarnane Oskar Lasbergi majale üle tee. Päris valmis maja ei saanudki, lõpetamata jäid ülemiste korruste ruumid. 3. augusti 1941. aasta süütamisest see maja pääses. Saksa okupatsiooni ajal 1942-1943 töötas allkorrusel kohvik, mida pidas keegi proua Pajusoo. Kohvikut külastasid ka saksa ohvitserid.

1940. aastal maja natsionaliseeriti.

Vene lennuväe rünnakus Tapa linnale 18. märtsil 1944 tabas üks pomm kohvikupoolset majaseina. Hoone jäi taastamiskõlblikuks, kuid kohalik võim otsustas selle pärast sõda siiski lammutada. On teada, et tsingitud katusepleki tükid korjati kokku ja kasutati sõja järel defitsiitsete veeämbrite valmistamiseks.

Noormetsa perekonnal oli Tapal veel mitu kinnistut ja kauplust: riide- ja pudukauplus Pikk 14 Lindermanni majas, 1930. aastatel ehitatud kahekorruseline äri- ja elumaja aadressil Suurturg 1 (selles kohas asub tänapäeval Tapa Spordihoone), kus alumisel korrusel avas 01.01.1939. a. Johannese poeg Harald Noormets (sünd. 08.12.1910, põgenes 1944. a. Rootsi, surn. teadmata) valmisriiete kaupluse. Teise korruse üürikorterites elasid soomusrongi rügemendi ohvitserid. Veel oli Johannese abikaasal Katariina Maria Noormets’al (sünd. 31.12.1878, surn. 01.07.1965 Tallinnas) maja Vilde tn. 35.

Johannes Noormets oli oma esimese kaupluse avanud juba 1890. aastal Tartus. Tapale tuli ta 1895. aastal ja jätkas siin äripidamist. Enne I Maailmasõda töötas tema äris iga päev 15 meest ja 25 naist. Tema eduka äri saladus oli väga lihtne: ära ole kade ja lepi õige vaheltkasuga.
Johannes Noormets võttis Tapal osa seltside loomisest, oli ise Hariduse Seltsi esimees, osa võtnud Tuletõrje Seltsi tööst ja oli eluaegne Jakobi koguduse vöörmünder ja kiriku nõukogu liige. Omapoolse suure panuse andis ta kiriku ehitamisele.

Teadaolevalt on Johannes Noormets maetud Tapa vanale kalmistule, kuid tema hauakoht ei ole enam leitav.

Pikk 17

1896. aastal tuli Kalle külast Tapale kaupmees Carl Luuk (sünd. 27.02.1860, surn. 31.08.1941), kes alustas siin “Postimehe” tellimuste vastuvõtmist. Oma kodukülas Kalles oli ta “Postimehe” tellimusi vastu võtnud juba 1888. aastal, nüüd jätkas ta Tapal. Millisesse majja ta omale 1905. aastal kaupluse avas, pole teada, kuid müügil olid seal kõiksugused põllutööriistad ja piimatalituse nõud, rehepeksu- ja viljatuulamise masinad, adrad, vedruäked, “Alexandra Balance” koorelahutajad jne. Lisaks võttis ta oma kaupluses vastu Nõmme vabrikule kõiksuguseid riideid värvimiseks, vanutamiseks ja pressimiseks: villaseid ja poolvillaseid, kangaid, kleidiriideid, siidirätikuid, suuri rätikuid, ülikondasid tervelt ja lahtiharutatult, voodi- ja saanitekkisid. Samuti sai tellida trükitud lilledega kaunistusi laualinadele uutemate moodide järele.

Carl Luuki kaupluses müüdi ka kuulsaid “Georgi” vabriku hülssisid, mida toodeti Carl Glaudani hülsivabrikutes Tallinnas ja varemalt ka Tapal. Hülsse sai osta nii karbi kui kasti kaupa, saadaval oli ka maisipaberit nii raamatu kui karbi kaupa. Kui tema isa Anton Luuk 1909. aastal suri, likvideeris ta oma kaupluse ja siirdus tagasi kodukülla.

1906. aastal avas raamatu- ja kirjatarvete kaupluse Carli vend Johannes Luuk (sünd. 28.08.1866, surn. 24.03.1944). Tema kauplus asus Jaama tn. 1 Arnold Langebergi vastvalminud uues majas. Ise elas ta rendipinnal Pikk tn. 14 Aleksander Lindermanni majas. Jaama tn. 1 majja asutas ta veel 1912. aastal raamatuköitmise töötoa ja 1925. aastal väikese trükikoja. Ruumipuudusel oli Johannes Luuk sunnitud ostma omale maja, mis õnnestus 1927. aastal, kui Aleksander Orav (sünd. 05.01.1875) oma Pikk tn. 17 maja müüki pani. Aleksander Orav oli Tapal postiametnik ja võttis aktiivselt osa Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tegevusest, kus sai tubli teenistuse eest 1913. aastal hõbe-auraha Stanislause lindiga. Veel oli ta Vene Kaubaveo- ja Kinnitusseltsi (mis oli asutatud 1844. a.) Tapa esindaja. Kindlustati kõiksugu liikuvat ja liikumata varandust.

Pärast mõningast korraldust ja ülekolimist avas Johannes Luuk vastostetud majas 25. veebruaril 1928. aastal kaupluse ja trükikoja. Tema trükikojas trükiti muuseas ka mitmedki Tapa vaadetega värvilised postkaardid 1930-ndatest aastatest. Oma kaupluses müüs ta igasuguseid kooli- ja büroo tarbeid, kooli-, ilu- ja teaduslikku kirjandust, päevapiltnikele plaate ja broom-hõbe postkaarte, muusikariistu ja nende osasid, piimatalitustele pergamenti ja pergamiin paberit, ka mitmesugust ilu- ja krepp paberit. Pühadeks tuli müügile mänguasju lastele, pildiraamatuid, pühade- ja uusaasta postkaarte, samuti oli müügil uuem kirjandus. Trükikojast sai tellida kutse-, kihla- ja nimekaarte.

Oma kaupluses võttis ta vastu ajalehtede “Päevaleht”, “Aeg” ja “Koit” tellimusi juba 1911. aastal, 1918. aastal lisandusid “Tallinna Päevalehe” tellimused.

Johannes Luuk oli niisiis pärit Nõmmküla vallast Kalle külast, kus tema isa Anton Luuk (sünd. 18.05.1829, surn. 02.04.1909) oli taluperemees. Johannes lõpetas Rakvere kreisikooli 1884. aastal. Peale kroonuteenistust asus ametisse Liigvalla mõisa kirjutajana, sealt lahkudes teenis pikemat aega Saku mõisas kirjutajana ja hiljem vabrikuvalitsejana. Abiellus 1911. aastal Bertha-Helene Jantra’ga (sünd. 13.10.1880) Tartumaalt. Ta oli ka Tapa alevi ja linna volinik, alevi volikogu kassapidaja, üks Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna asutajaid ja Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu kassapidaja. Johannes Luuk koos Gustav Klemmeriga Laialt tänavalt said Eesti Kirjanduse Seltsi liikmeteks 22. oktoobril 1907. aastal.

Majas olid ka rendipinnad, mida kasutasid nii elanikud kui ka ärid ja töökojad. Nii alustas majas oma jalanõude äriga veel Aleksander Orava ajal 6. märtsil 1924. a. Elvine ja Vladimir Anissimov’id. Kuniks valmis oma maja Jaama tn. 10, kauplesid nad lisaks jalanõudele veel kõikvõimalike kaupadega. Nimelt müüsid nad jalgrattaid. Müügil olid tolleaegsete maailma kuulsamate vabrikute rattad “Wanderer”, “Diamant”, “Opel”, “Bismark”, “Original Record”, Soome “Derby” ehtsad Inglismaa “Hopper”’id, “Coventry”, “Swift” jne. Jalgrattaid sai osta ka järelmaksuga, maksma pidi 10 krooni kuus. Hinnaalanduse sai aga see, kes ratta kohe sularahas välja ostis.

1932. aastal valmis Anissimov’idel oma maja Pikk tn. 10 ja pärast ülekolimist avasid nad seal 01.10.1932 oma kaupluse.

Umbes samal ajal, kui Anissimovid’ki, avas majas oma likööri- ja veini kaupluse Kristjan Masing (sünd. 01.11.1871). Tema kauplus jäi majja kuni 1934. aastani, mil ta tunnistati Rakvere-Paide rahukogu tsiviilosakonna avalikul kohtuistungil maksejõuetuks äri alal ja võeti vahi alla.

Rendipindadel elasid linnaelanikud: kellassepp Villem Schmidt (sünd. 30.05.1887, surn. 20.04.1942 Sevurallag) ja Tapa alevivanemaks olnud kaupmees Heinrich Ruus (sünd. 31.07.1864, surn. 08.08.1933, alevivanem 15.08.1921 – 16.02.1923) kuni oma maja valmimiseni Ambla maanteel. Temal oli saapakauplus majas juba 1918. aastal. Veel elas rendipinnal lauavabriku omanik Bernhard Rooba (sünd. 26.11.1883, surn. 05.06.1969 Rootsis Västergötland’is), kes oli samuti olnud alevivanemaks ajaperioodil 30.05.1919 – 30.05.1921.
1939. aasta märtsis kolis rendipinnale oma mütsikauplusega Marie Older (sünd. 25.10.1896). Varem kauples ta Pikk tn. 10 majas, kus alustas 20.02.1935, kuid lõpetas 12.11.1939 oma äritegevuse üldse ära.

1920-ndatel aastatel asus majas juudi soost kaupmehe Max Raichmann’i (sünd. 15.07.1881) saapa-, naha- ja hobuseriistade kauplus, mille oktoobris 1930. a. viis üle Jaama tn. 3 Peeter Landsbergi majja.

1925. aastal tuli Tapale päevapiltnik Bernhard Lepp (sünd. 05.09.1883), kes elas Pikk tn. 17 rendipinnal, kolides hiljem Spordi tn. 7 . Aastail 1933 – 1934 asus majas Vjatšeslav Martzinkevitsch’i (sünd. 1881) jalanõude kauplus.

Aastail 1933 – 1938 pidas rendipinnal oma valmiskleidi ja pesuäri daamidele Anni Pihlik (sünd. 16.05.1897). Varem oli ta kaubelnud oma poega Pikk tn. 9 ja Jaama tn. 5 majades. Loomulikult oli tema poes müügil ka kõiksugu pudukaupa. 1934. aastal on müügile tulnud ka pujamad (pidžaamad).

Johannes Luuk oli juba 72-aastane, kui lõpetas oma äritegevuse 1. novembril 1937. aastal ja müüs maja Aleksander Mihkelson’ile (sünd. 17.05.1906, surn. 17.03.1981) Raamatu- ja kirjatarvete kaupluse võttis temalt üle Hans Oja 1938. aastal, jäädes edasi endistesse ruumidesse, nüüd juba rentnikuna. Aleksander Mihkelson võttis üle 1937. aastal Lai tn. 8 asunud restorani “Pariis” ja jäi selle peremeheks kuni II Maailmasõja alguseni. Hans Oja avas 1938. aastal veel väikese trükikoja Pikk tn. 6 Toomas Lutrikule kuuluvas majas.

Maja natsionaliseeriti 1940. aastal ja see põles maha 3. augustil 1941. a. kui kommunistid kesklinna süütasid.

Pikk 17A

Pikk tnv. 17a elumaja asus peatänavast veidi eemal, otsaga Pika tänava poole, oli kahekorruseline, tõrvapapist katusega. 

Ka see majakene kuulus varem Aleksander Orav’ale, kes müüs selle 1925. aastal ära. Maja ostis temalt Gustav Mänd (sünd. 20.03.1885, surn. 1965). Tema asutas maja keldrikorrusele tisleri- ja puusärgi töökoja.

Gustav Mänd oli kuni 1914. aastani töötanud rändava meistrina. Siis asutas ta puutöökoja Lehtsesse, kust 1925. aastal Tapale tuli. 1911. aastal esines ta Ambla väljanäitusel oma töödega, saades selle eest esimese auhinna. Hiljem Tapa näitusel tunnistati tema tööd kuldauraha vääriliseks.

1929. aastal arenes töökoda tööstuseks. Ta muretses vastavad tööstuse masinad nagu höövelmasin ühes kreissae ja puurimise aparaadi sisseseadega. Elektri jõul töötas ka lehtsaag. Masinatega oli võimalik teha uksi, aknaid, mööblit, puusärke ja palju muud.

Majakeses elas mõnda aega rendipinnal juudi soost kaupmees Max Raichmann (sünd. 15.07.1881), kes pidas oma saapa-, naha- ja hobuseriistade kauplust kõrvalmajas Pikk tn. 17. Ambla maanteel oli tal ka oma nahaladu. 1930. aastal viis ta oma kaupluse Jaama tn. 3 Peeter Landsbergi majja.

Gustav Mänd ostis 1936. aasta alguses ära Helene Küüra’lt (sünd. 05.08.1891) Tapal Õuna tn. 7 asunud sauna. Kuna linnavalitsus nõudis Gustav Männilt kõiksuguste remont- ja parandustööde tegemist saunas enne, kui selle saunalistele avada võis, siis kulus tal suurem osa ajast sauna osalisele ümberehitusele ja remondile. 1937. aasta kevadeks olidki pesemise- ja leiliruumid korras ja puhtad, üles seatud dušš. Veel oli teha arhitekt Raidna poolt planeeritud juurdeehitustööd ja fassaaditööd. Veel sama aasta suve lõpuks valmis ka riietusruumi ümberehitus.

Sauna teisele korrusele said ehitatud eluruumid, kus elas sauna perenaine, Gustavi abikaasa Anna Mänd (sünd. 14.01.1889).

Pikk tn. 17a pidas Gustav Mänd tisleritööstust edasi.

Maja natsionaliseeriti 1940. aasta sügisel.

Sõjakeerises põles maja maani maha ning Gustav Mänd koos abikaasaga jäid puupaljaks, ka abikaasa kaotas oma varanduse – Tapa sauna. Ta oli saanud just ostuvõla tasa, kui 1940. aastal saun natsionaliseeriti. Sakslaste ajal anti saunamaja küll tagasi, kus Gustav Mänd abikaasaga ülakorrusele elama jäi, kuid kui venelased tulid uuesti sisse, oli ta saunast jälle ilma, hea oli, et korterisse elama lubati jääda.

Pikk 18

Tapa tulevase keskväljaku äärde ehitas 1904. aasta paiku kahekorruselise puumaja Johann Tamm (sünd. 23.04.1861).

Oma krundile ehitas ta veel vihtlemise sauna, kus alevi elanikud raha eest hakkasid pesemas käima. Saunaskäik maksis 7 kopikat. 10. augustil 1906. aastal põles see saun maani maha.

Maja oli suur ja sinna oli ehitatud peale kaupluste ruumide allkorrusel ka üürikortereid, mis uue sajandi alguses koheselt hõivati Tapale asunud ärimeeste, kaubitsejate ja teiste tegelaste poolt. Nii elas seal näiteks Juhan Lasberg, kes pidas oma kauplust üle tee asuvas Pikk tn. 19 majas juba alates 1912. aastast saadik, ostes maja hiljem päriseks endale. Samuti elas majas ka sajandi alguses Tapale asunud päevapiltniku Hans Pudeli perekond enne Pikk tn. 15 majja kolimist. Veel elas majas Tapa politseiülem Oskar Wihmann enne oma maja valmimist Ambla maanteel. Veel elasid majas Juhan, Liborius ja Arnold Paal kuni oma maja valmimiseni Suurturg tänaval. Alates novembrist 1931. a. elas majas ka Tapa linnaarst dr. Paul Ustav (sünd. 16.07.1894)

Sellest, kuidas üürnikel omad majad valmisid, olenes korterite vabanemine järgmistele tahtjatele. 1926/1932 aastate paiku kasutasid rendipindasid advokaat Andres Vaher (sünd. 19.05.1885, surn. 08.07.1961) ja notar Julius Martov (sünd. 09.10.1900, surn. 19.09.1942). Julius Martovil oli majas notaribüroo ja II korruse rendipinnal asusid ka Tapa politsei kontori ruumid.

1929. aastal elas majas kaupmees Vjatšeslav Martsinkevitš (sünd. 08.07.1881) ja kaupmees Johannes Lassur (sünd. 1853).

Pihkvast Tapale elama asunud Ivan Ivanov (sünd. 18.02.1890) ostis Johann Tammelt maja ära oma äritegevuseks 1920. aastal ning avas seal 01.09.1920. a. allkorrusel sega- ja nahakaupluse. Veski tn. 5 majas aga asutas nahaparkimise töökoja.

Oma kaupluses müüs Ivan Ivanov mustast ja kollasest juhtnahast tank- ja säärsaapaid meestele, samuti talla-, sussi-, pastla-, pinsoli-, kroom- ja voodrinahka. Talumeestele oli saada ohja- ja sedelgarihmu, hoburange, rangiroome ja muid hobuseriistu. Samas oli müügil ka igasugune koloniaalkaup. Veel oli kauplusest saada Mac Kormik’u rohuniitjaid, leikuaparaadid, hobuserehad, vikatikäiad, Eesti Seemnevilja Ühingu kodumaa ja Rootsi ristikheina ja timuti seemet, “Kääri” vikateid, suuski koos keppidega, Soome tõukekelkusid, vilte, noorsõduritele reisikohvreid jpm.

Ivan Ivanov oli sündinud Venemaal, kus tema isa Kirill Ivanov oli olnud põllumees. Eestisse Tapale tulid nad 1915. aastal, kus isa Kirill asutas Pikk tn. 13 majja rendipinnale koloniaal- ja riidekaupluse, omandades maja hiljem ostu teel. Ivan töötas isa kaupluses kuni Vabadussõjani, millest ta osa võttis algusest lõpuni. 1919. aasta andmete järgi elasid Ivanovid Pikk tn. 18 Johann Tamme majas veel rendipinnal.

Ivan Ivanov oli Tapa Kaitseliidu malevkonna asutamisest peale tegev kaitseliitlane ja pikemat aega juhatuse liige, peale selle veel Tapa Majaomanike Seltsi juhatuses, Tapa Apostliku Õigeusu koguduse nõukogus, tuletõrjeühingus ja tegev ka Tapa linna omavalitsuses. Augustis 1921. aastal anti perekond Ivanovidele koos abikaasade ja lastega Eesti kodakondsus.
Muuseas – Ivan Ivanovi abikaasa Elfriide (sünd. 1897) kasvatas oma aias arbuuse! Need kasvasid ühe suvega üsna suureks, kaalusid 500 – 1000 kg. Seemned ostis ta Seemnevilja Ühisusest ja idandas toas lillepotis. Taimed istutas välja samal ajal kui teisedki külmakartvad ja maitse poolest polnud nad sugugi halvemad kui päris lõunamaised.

11. septembril 1925. aastal toimus suurpõleng, milles põlesid maha nii kõrval asunud Johannes Noormetsa maja kui ka Ivan Ivanovi maja Pikk tn. 18. Aastail 1926 – 1927 ehitas Ivan Ivanov põlenud maja asemele uue, samasuguse projektiga maja.

Kui uuel ehitataval majal juba esimene korrus valmis oli, kolis rendipinnale 1926. aasta lõpupoole Aleksander Saks’a (sünd. 1878) tehnikaäri. Tema poes olid müügil elektroonikatarbed, parandati õmblusmasinaid, raadioaparaate, grammofone ja muid tehnilisi seadmeid. Poes müüdi igasugust kaupa: jalgrattad, voolumõõtjad, lambid, soojendajad, keedunõud, õhupuhastajad, triikrauad, valgustuse sisseseade tarbed, pöör- ja plokk kondensaatorid, transformaatorid, takistused, lambipesad, klemmid, peatelefonid, stekkerid, puksid, antenni litsid, isoleerjuhtmed jne. Kohapeal tegi ta jalgratastele parandustöid, liinil tegi elektri sisseseade- ja parandustöid, majades mootorite paigaldusi ja uute elektrijõujaamade ehitustöid.

1930. aasta algul viis Aleksander Saks oma tehnikaäri üle Aleksander Lindermanni majja Pikk tn. 14.

Ivanovi maja vasakpoolses tiivas rendipinnal valmistas rätsepmeister Mihail Lemberg (sünd. 17.10.1886) meeste üleriideid. Samas tehti ka riiete parandus-, puhastus- ja ülesvormimistöid.
1930-ndatel aastatel olid majas rendipindadel mitmed väiksemad ärid ja töökojad: Aleksander Arjakse (sünd. 1901) saapakauplus ja jalanõude parandamise töökoda, Johannes Arakas’e (sünd. 1890) rohu- ja värvikauplus, kus oli saada näiteks kingakreemi “Dollar”, hambapastat ja näokreemi “Odor”, Divinia, Oviental ja Jaapani puudrid jms. Saada oli ka kontori- ja koolitarbeid ning tapeeti. Aleksander Arjakse oli ise Pikk tn. 37 majaomanik, kuid kauplust pidas Ivanovi majas. Veel oli majas juudi soost kaupmehe Rahmiel Hasan’i (sünd. 26.06.1901, surn. 20.08.1953) valmisriiete-, mütsi- ja pudukauplus. Oma ametilt oli ta rätsep.
1940. aastal oli majas ka isa-poja Paul ja Johannes Erna raamatu- ja kirjutusmaterjali äri üks osakond. Teine osakond asus Jaama tn. 3 majas. Siin olid müügil lisaks kantselei- ja kirjutustarvetele veel portfellid, käsikohvrid, spordi- ja fototarbed ning OÜ “Esto-Muusika” raadioaparaadid ja heliplaadid. Müüdi ka jalgrattaid ja akordione.

1940. aasta detsembris maja natsionaliseeriti. Ivanov’ide perekond langes küüditamise ohvriks 14. juunil 1941. a. Ivan Ivanov lasti maha 17. augustil 1942. aastal Sverdlovski oblastis Sosvas.

Pärast sõda tegutses majas Tapa kõige pikaajalisem paikne kauplus – raamatu- ja kirjatarvete kauplus, kokku 65 aastat. 2011. aastal kolis raamatukauplus uutesse ruumidesse Pikk tn. 12 majja.

Maja tänapäevane aadress on Pikk tn. 10.

Pikk 19

Kaupmees Carl Eller (sünd. 11.11.1842, surn. 21.03.1907) ehitas Tapa mõisamaast ostetud krundile ühekorruselise, keskmisest osast kahekorruselise, paekivist maja. Majja asutas ta kaupluse ja väikese pagariäri, mille rendile andis. Tema tervis halvenes ja pikaajaline haigus murdis ta lõpuks maha. Carl Eller suri 21. märtsil 1907. aastal. Tema abikaasa üritas maja küll müüa, küll rentida. 1912. aastal olid kauplus ja pagaritöökoda jällegi rendile anda.

13. juulil 1912. aastal avas Carl Ellerile kuulunud majas rendipinnal riide- pudu- ja moekaupluse endine mõisavalitseja Juhan Lasberg (sünd. 27.01.1852, surn. 02.12.1932). Carl Elleri lesk müüs maja 1920. aastal Juhan Lasbergile päriseks ära. Tema kauplusest võis osta meesterahva palitu- ja ülikonnariiet, naistele kostüümi- ja kleidiriiet nagu frotte, markisett ja batist, leerilastele ja pruutidele valged loorid, sukad, kindad jne. Müügil olid ka õmblusmasinad “Naumann”, “Kanter” ja “Besta”. Saada oli kõikvõimalikke juurviljaseemneid: kapsad, kaalikad, peedid, naerid, tippsibulad jne.

Juhan Lasberg pärandas kinnistu ja maja oma pojale Oskar-Eduard Lasberg’ile (sünd. 02.08.1884, surn. 1983), kes alates 1928. aastast pidas seal riide- ja pudukauplust. Tema kaupluses oli müügil lisaks igasugusele riidekaubale veel ka õmblusmasinad, jalgrattad, reisikohvrid, Inglismaa vihmamantlid jm.

Maja raudteepoolsel üüripinnal pidas 1920. aastatel pagari- ja kondiitriäri Aleksander Barot (sünd. 09.01.1879, eest. Parve), kes hiljem kolis aadressile Nigoli pst. 12 (seal oli 1935 – 1942).
Enne Pikk tn. 7 Ludvig Ebruk’ilt maja ära ostmist elas siin üüripinnal pagar Karl Adamson (sünd. 05.03.1898, surn. 25.12.1989), kes pidas Ebruki majas pagariäri.
Üüripindedel oli teisigi linnaelanikke: saiapagar Juhan Paal (sünd. 1862) poegade Liborius ja Arnold Paaliga, loomaarst Jaan Pebsen (sünd. 1883), samuti nii Tapal kui kogu Eestis oma tohutu paksusega kuulsust kogunud Alvine Pedriks (sünd. 30.07.1893, surn. 27.09.1938) koos abikaasa August Karjane’ga. Nemad olid majas üüril 1919. aastal ja kolisid siis üle raudteemajja.

1936. aastal ehitas Oskar Lasberg maja kaks korrust ümber ja neile tellistest kolmanda korruse peale. Kiviseinad krohviti. Selline välisilme on säilinud tänaseni.
Majas oli kaheksa mugavustega üürikorterit, sest oli olemas vee- ja kanalisatsioonitorustik. Allkorruse keskväljakupoolses osas jätkas ta riide- ja pudukaupluse pidamist kuni oma lahkumiseni Tapalt 1939. aastal.
Oskar Lasberg osales aktiivselt Tapa seltsielus. Üheks oma elu suuremaks tööks luges ta Tapa Jakobi kiriku ehitustööde jaoks raha kogumise organiseerimist.
Oskar Lasberg emigreerus koos tütrega USA-sse, töötas kõrge vanuseni ja suri seal 99-aastaselt 1983. aastal.
Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940. aastal paigutati Pikk tn. 19 majja EKP Tapa Ringkonna Komitee, Tapa Tööliste Ühing ja ELKNÜ Tapa osakond.
Saksa okupatsiooni ajal tegutses esimesel korrusel lühikest aega Omakaitse staap ja alates 1942. aastast üle toodud Johann Pari apteek.
Nõukogude okupatsiooni perioodil asusid eri aegadel majas apteek, Tapa Rajooni TSN Täitevkomitee, Tapa Rajooni Parteikomitee, Poliithariduskabinet raamatukoguga, Tapa Linna RSN Täitevkomitee, majavalitsus, Riigipanga Tapa osakond ja Hoiukassa Tapa jaoskond.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajast töötas majas Tapa Linnavalitsus, jagades alumist korrust Hansapanga Tapa kontoriga. Pärast linnaraamatukogu hoone valmimist kolis esimeselt korruselt ära lasteraamatukogu.
Aastast 2005 asub hoones Tapa Vallavalitsus, all korrusel töötas pikemat aega Swedpanga Tapa osakond. Endistes panga ruumides oli rendipinnal lühemat aega hambaravi “Virudent” Tapa vastuvõtu osakond.
Vallavalitsuse hoone renoveeriti aastatel 1999 – 2001.

 Hobupostijaam, Pikk 21.
Tänapäevane haljasala vallavalitsuse ja lillepoe kõrval.

Postijaamad tegutsesid 18. sajandist kuni 1930. aastateni Eestis suurte maanteede ääres 2-2,5 tunnise teekonna kaugusel teineteisest. Hobupostijaamad, sealhulgas ka Tapa postijaama asutas Vene ajal Eestimaa Rüütelkond. Postijaamade ülalpidamine oli kuni 1917. aastani seaduse järgi maaomaniku, põhiliselt mõisniku kohustus. Postijaama juhtis postijaamapidaja, kes rentis selle rüütelkonnalt, hiljem maavalitsuselt. Tapa postijaam eraldi asuvate hobusetallide, tõllakuuri ja sepikojaga asus Pika tänava, praeguse keskväljaku ääres. Postijaama hoone oli ühekorruseline ärklitubadega palkmaja. Kahelt poolt sissekäiguga majas elas postijaamapidaja pere ja reisijate tarvis olid puhke-ööbimisruumid. Trepp viis ärklikorruse kahte eraldiasuvasse eluruumi, mida välja üüriti. 1928. aastal on Tapa postijaamal olnud 5 hobust, 2 karjamaad, 11 ha põllumaad. Posti veeti 6 korda nädalas, 1927. aastal oli sõitudeks hobuseid antud 117 korral, kusjuures ühe otsa kilomeetrite arv oli 13. Alguses vedasid postijaamad posti tasuta, kuid alates 1928. aastast maksis riik maavalitsusele tasu 220 kilomeetrise veo pealt. Seda raha kasutati postijaamade hoonete ehituseks ja remondiks. Tapale lähemad postijaamad olid Lehtse-Pruuna, Ambla-Koigi ja Koeru.

Tapa hobupostijaamapidaja oli 1920-1930. aastatel Johannes Paulmann. Postijaamapidaja kohustused olid järgmised: Järva maavalitsus annab Tapa postijaama Järvamaal Johannes Jaani poeg Paulmanni kätte pidada 12 aastaks, arvates 1. maist 1928. Postijaamapidaja saab oma kätte pidada Tapa mõisast planeeritud postijaama talu nr. 26 ühes Tapa linnas olevate postijaama hoonetega. Postijaama talumaade ja hoonete eest postijaamapidaja renti ega üüri ei maksa, kannab aga kõik riigi ja omavalitsuse heaks võetavad maksud ja kohustused. Postijaamapidaja hoiab korras ja parandab tema käes tarvitada olevad hooned oma kulu ja materjalidega. Postijaamapidaja on kohustatud postiveo, ametnike ja erareisijate sõidu tarvis pidama vähemalt 6 hobust ja vähemalt 3 ühehobuse ja 2 kahehobuse korralikku sõiduriista.

Tulekahju korral oli postijaamapidajal kohustus eraldada hobused tuletõrjepritside veoks.
Hobupostijaama kõrvalhooned, tallid, tõllakuur ja teised sinna juurde kuuluvad hooned hävisid sõjatules. Elamispinna vähesuse tõttu pärast sõda kasutati postijaama ruume eluruumidena. Amortiseerunud hoone lammutati 1950. aastatel. J. Paulmanni saatusest on teada, et ta lasti maha Saksa okupatsiooni alguspäevil augustis 1941, süüks peetud koostööd venelastega.
Tänapäeval asub kunagise postijaama kohal haljasala vallavalitsuse hoone ja Rohelise tänava vahel.

Sõbra pood

Tänapäevase Tapa linna keskväljaku ja autoparkla kohal oli 1891. aasta suvel ehitanud A.J. Oheim Moe mõisnikult Jakob Kurbergilt renditud krundile palkmaja, mis oli krohvitud valgeks. Seal asutas rendipinnale veebruaris 1892. aastal maaler E. Storch maalritöökoja, kus lakkis vankreid ja saane, tegeles ka siseruumide värvimistöödega tellimuste põhjal. Tema ei jäänud Tapale kauaks, sest juba aasta pärast, jaanuaris 1893. a. avas maja omanik A.J. Oheim seal oma viinakontoripoe, nagu seda sel ajal nimetati. Oma poes müüs ta ka “odavate hindadega riide-kraami, riide- ja lõnga värvisid, kanga-lõime, vürtsi kaupa, iseäranis värskelt laotud soome-silkusid, mille veerand tünder maksis 2 rubla ja 90 kopikat, sool ühes kotiga 1 rubla ja 45 kopikat. Ja pääle selle veel kõiksugust rauda, köit, nahka, saapaid ja kõik muud tarvilikku raua- ja teraskraami paraja hinnaga.”

Oheimil oli majas suur veinikauplus.

Novembris 1895. aastal teatas Oheim suurest väljamüügist, sest tema uuest aastast oma poepidamise ära lõpetada tahtis. Müügil olid kõiksugu riide kaup, kalevit ja multoni, mängu- ja kivinõud, lõnga- ja maalrivärvid, tubakas, sigarid, paberossid jne. Samuti müüs ta terase- ja rauakraami. Plaaniga pood sulgeda, müüs ta kogu kauba oma hinnaga.
See oli aeg, kui mõisnikud tõstsid rendihindasid ja Oheimi kaupluse maa rent ulatus juba tuhande rublani, mida ta ilmselt maksta ei jõudnud ja nii ta poe sulgeski.

Kuna maja oli juba nagunii Moe mõisa maa peal, siis ostis mõisnik Jakob Kurberg Oheimilt 1896. aastal maja ära ning rentis selle 1897. aasta suvel väljaTapa jaamaülemale Josef Georg Glaudanile, kes asutas sinna paberossi kestade vabriku. Selles vabrikus valmistati masinate abil kui ka käsitsi nii paberossi kestasid kui karpisid, milles siis kestad müügile saadeti. Firma hakkas kandma nime “Georgi”.

Paberossi kestad valmistati reklaami järgi kõige paremast paberossi paberist “Rebe”, mis oli tunnistatud kahjutuks ja oli keemiliselt töötlemata. Kestasid valmistati eri suurustes, mis kandsid numbreid 8; 10; 11; 12 ja 13. Need olid mõeldud ainult keeratud paberosside jaoks. Kestad ei olnud kleebitud, vaid kindla kitsa õmblusega läbi valtsitud, mis ei läinud tubaka toppimise juures katki, toodetud vatiga, mis nikotiini välja eraldas ja tubakale pehme ja hea maitse andis.
“Georgi” kestad pakiti kergetesse puukastidesse, kuhu 40 karpi mahtus, igas karbis 250 kesta ja nii nad müügile läksidki. Vabrikus töötasid Tapa ja ümbruskonna elanikud, umbes 14 inimest ja härra Glaudan maksis neile head palka. Päevas toodeti 100 000 kesta. Muuseas – kesta paber “Rebe” oli spetsiaalselt tellitud ja Pariisi maailmanäitusel kõige kõrgema auhinnaga, grand prix, kroonitud. Kestad ehk hülsid olid müügil suuremates Tallinna ja teiste linnade kauplustes.
Josef Georg Glaudan oli Tapal jaamaülem aastail 1894 – 1902, tema oli ka Tapa Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsi üks asutajatest ning selle esimene esimees ja peamees aastail 1900 – 1902.

Vabrik lõpetas töö 30. novembril 1902. aastal ja J. G. Glaudan viis vabriku Tapalt ära Tallinna oma uude majasse nr. 3 Waksali promenaadile, kus jätkas tootmist uuemate masinatega, kus käsitsi tootmist enam ei toimunud.

“Georgi” paberossi hülsse jäi Tapal edasi müüma oma kaupluses Karl Luuk nii karbi kui ka kasti kaupa.

1904. aastal rentis Moe mõisnik Jakob Kurberg Oheimilt ostetud maja Kalle külas sündinud Gustav Mätlikule. Kuni 26-eluaastani oli ta olnud põllutööline ja külarätsep. Tema avas majas poe, millele pani nimeks “Sõbra pood”. Gustav Mätlik pidas kauplust kuni oma surmani 2. aprillil 1934. aastal, ühtekokku 30 aastat. Ta jäi pikaks ajaks poissmeheks. Kui ta juba üle 50-aasta vana oli, abiellus ta oma noore äriteenijaga, kellega sündis ka poeg.

Pärast “Sõbra Kusti” surma korraldasid tema pärijad sama aasta augustis poe kaupade oksjoni. Juba 20. septembril 1934. aastal ostis kogu järgi jäänud kauba ära Otepäält Tapale asunud Jaan Kõressaar, kes avas seal mõne nädala pärast oma segakaupluse, kus peaasjalikult hakkas kauplema raua- ja ehitustarvetega. Ka Jaan Kõressaar oli juba vanem härra ja isegi oma välimuselt sarnanes ta “Sõbra Kustile”.

Natuke ajas tagasi: 29. septembril 1901. aastal asutati Tapale seltskondlik ühendus “Harmonie”, mis rentis Jakob Kurbergilt 1902/1903 aastal Pika tänava poolsele küljele ehitatud juurdeehitusse ruumid. Selles juurdeehituses asusid peosaal näitelavaga ja näitlejate tuba.

“Harmonie” selts jäi majja 1913. aastani, mil see likvideeriti ja varad maha müüdi.

30. mail 1908. aastal peeti selles hoones Tapa ajalukku jäänud Eesti Kirjakeele konverents. (Seltskondlikust ühendusest “Harmonie” saate lugeda lingist https://www.tapamuuseum.ee/ajalugu/kultuurielu/).

1903. aastal kinkis Moe mõisnik Jakob Kurberg Tapa Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsile vakamaa suuruse maatüki Pika tänava poolsele küljele oma maja kõrvale ja ehitas sinna 1904. aastal oma kulu ja kirjadega puidust torniga pritsimaja.
Aastail 1914 – 1926 asus “Sõbra poe” Pika tänava poolses küljes Tapa Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsi einelaud. Kui 1926. aasta lõpuks valmis Tapa pritsimeeste uus seltsimaja, mille maa rentis pritsimeestele Tapa alevivalitsus 99-aastaks, kolis einelaud uude majja.

1919. aastal mõisad riigistati ja nii anti riigistatud mõisamaad Põllutöö ministeeriumi haldusesse, kust omakorda sai Tapa alev maad omale, mis hiljem, 1926. aastal Tapa linnaks saades, läksid omakorda linna haldusesse.

1928. aastal asutati Tapale Tapa Põllumeeste Ühispank, mis alustas tegevust Ambla mnt. 10 majas ja Pika tänava endise tuletõrjujate seltsi einelaua ruumidesse asus Tapa Põllumeeste kodu.

1932. aastal toodi sinna ka varem Pikk tn. 3 Villem Gabrieli majas tegutsenud restoran “Nord”, mis jäi majja 1937. aastani. Restoranipidajaks oli Aleksander Mirovitš.