Tapa leivatööstus

1963. aasta augustis alustas Tapa Leivatööstus tööd uutes tootmishoonetes aadressil Taara pst. 1. Ehituse tellijaks oli Tapa Rajooni Tarbijate Kooperatiiv, ehitajaks Paide Ehitusvalitsus.

16. detsembril 1963. aastal andis Tapa Rajooni Tarbijate Kooperatiiv leivatööstuse Paide Rajooni Tarbijate Kooperatiivi segatööstuskombinaadi koosseisu, mis 1965. aasta aprillis nimetati ümber Paide Rajooni Tarbijate Kooperatiivi Leivakombinaadi Tapa Leivatööstuseks, 1974. aasta augustis ETKVL Leivatootmiskoondis Standard Tapa tsehhiks. Leivatööstuse maksimaalseks toodanguks projekteeriti 32 tonni leiva- ja saiatooteid ööpäevas, kuid tegelik toodang kujunes väiksemaks. Tippaeg oli 1980. aastatel, kui toodeti 20 – 25 tonni ööpäevas. Aastatel 1967 – 1977 valmistati ka limonaadi.

Algul valmistati ainult vormileiba ja –saia kivisöega eestköetavates ahjudes, millest suure osa tarbisid ära Tapal paiknenud NSVL militaarväed. 1966. aastast lisandus põrandaleib. Esimene elektriahi leiva ja saia tootmiseks paigaldati 1973., teine 1978. ja kolmas 1982. aastal. Samal aastal suleti kivisöega köetav katlamaja ja soojusenergiat hakati ostma TK „Vasar“ Tapa tsehhi katlamajast.

Raske jahukottide transport asendati 1986. aastal taarata jahuhoidlaga, milledeks olid metall-punkrid ja sealt pneumaatilise jahu etteandmisega tootmisruumidesse. Seadmete paigaldamisest võtsid osa leivatööstuses juba selle algusest töötanud remondilukksepp Uldo Vaht ja elektrik Ilmar Kärner.

Leiva– ja saiatoodetega varustati Rakvere, Harju ja Paide rajoone, samuti Tapal paiknevat sõjaväeosa. Toodang veeti laiali ETKVL koondise Auto leivaveoks spetsiaalselt kohandatud autodega, mis paiknesid ööpäevaringselt leivatööstuse territooriumil. 1987. aastaks oli 117 teeninduspunkti.
Juulis 1991 nimetati Leivatootmiskoondis Standard ümber ETKVL-i koondiseks Saile, mille Tapa tsehh nimetati jaanuaris 1992 ümber Tapa Leivatehaseks. Pagaritoodetega varustati Harju, Järva, Lääne- ja Ida-Virumaa maakondi. 60 töötajaga toodeti leiba-saia 6-7 tonni ööpäevas. 1996. aasta juulis otsustati kõik Eestis asuvad koondise Saile tütarettevõtted ühendada kontserniks AS Saile ja Tapal asuvat tootmisüksust hakati nimetama AS Saile Tapa Leivatehas. 1996. aastal, kokkuhoiust tingituna, hangiti elektri-aurukatel auru tootmiseks tehnoloogiliseks vajaduseks. 1998. aastal osteti Saksamaalt uus juuretise valmistamise tehnoloogia, samuti selleks vajalikud seadmed. 1990. aastate lõpupoole toodeti 57 töötajaga tehases leiba 10 tonni, saia 20 tonni, väikesaiu 15 sorti, kokku 4-5 tonni ööpäevas. Toodangu pakendamist ja viilutamist alustati 1990. aastate keskpaiku. Oma toodangu realiseerimiseks avati 1993. aastal Tapa keskväljaku lähedal leivapood. (Tänapäeval asub seal uus lillepood).
Leivatööstuse esimeseks juhatajaks 1963-1972 aastatel oli Kaljo Mardo. Aastatel 1981-1990 töötas sellel ametikohal Raivo Raid. Kauaaegseks tootmisjuhiks oli Evi Birk.

Alates 1990. aastast kuni leivatehase müümiseni oli juhatajaks Peep Keinaste, kelle andmetel müüs 21. detsembril 1999 Eesti Tarbijateühistuste Keskühistu kontserni kuuluv AS Saile Tapa Leivatehase varad OÜ-le Viru Leib. Tehas jäi tööle samade toodetega ja samas koosseisus. Uueks juhatajaks sai Urmas Nurk, kes töötas varem AS Viru Pagar juhatajana.

2005. aastal ostis leivatehase Hallik AS, mille Tapa tootmine avati pidulikult 06.06.2005. aastal. Hallik AS kaubamärk oli „Hagar“. Firma asutajad oli Anne ja Toivo Hallik.

Toodang oli saadaval kauplustes laias valikus: koogid, biskviidid, taignad, tordipõhjad, kooriktooted, magusad saiad, rukkileivad, kuklid, sepikud, saiad, rasvaküpsetised, stritslid jne.
Hallik AS lõpetas tegevuse 2017 aasta kevadel, sellest asjast on hoonekompleks müügis.

1980-ndatel aastatel oli Tapa leivatehase direktoriks ehk õigemini tsehhijuhatajaks Raivo Raid. Temalt järgmised andmed:

Töötajaid oli 76, nendest ITP 7. Peale selle teenindas leiva väljavedu 14 autojuhti ETKVL koondise „Auto“ Rakvere filiaalist, kes tsehhis töötasid ekspediitoritena. Töö leivatehases toimus kolmes vahetuses: 06.00 – 14.00, 14.00 – 22.00 ja 22.00 – 6.00. Puhkepäev oli laupäev.
Tööle sai minna soovitavalt keskharidusega, kuid võis ka 8 klassi haridusega tööd saada. Vanuse alammäär oli 16 eluaastat. Pagarina võis töötada alates 18. eluaastast. Tehas vajas ka kõrg- ja keskeriharidusega tehnolooge, insenere jt. Selleks oli võimalus õppida TPI-s toiduainetetööstuse tehnoloogiat, masinaehitust, energeetikat. Samuti oli võimalus õppida Õisu Toiduainete tööstuse tehnikumis, Kutsekoolis nr. 15 Tallinnas, Valga ja Türi Pagarikoolides.
Leivaküpsetaja keskmine palk oli sel ajal 140 – 170 rubla.

1980-ndatel aastatel toimus kogu majanduses uutmine, mis puudutas muidugi ka leivatehast. Tehases toimus pidev rekonstrueerimine. Jahu – aerosooltranspordiga, ainult elektriküttel töötavad ahjud jne. Otsiti võimalusi leivategijate palga- ja tööolude parandamiseks. Kuna leiva hinda tõsta ei saanud, otsiti muid võimalusi. Palju oli kasu viinakeeluseadusest, mille tagajärjel paranes ka töödistsipliin.

Tootmiskoondise „Standard“ Tapa tsehh varustas kolme rajooni. Kaugemad punktid olid Rakvere rajoonis Venevere, Muuga, Laekvere, Harju rajoonis Kaberneeme, Kiiu, Loksa, Aegviidu ja Paide rajoonis Käravete, Roosna ja Jäneda. Kokku oli üle 120 kaupluse ja müügipunkti.

Ööpäevane tootmine oli 25 tonni leiva- ja saiatooteid.

Tamsalu Teraviljasaaduste Kombinaat varustas Tapa leivatehast jahuga. Suhkur, või, margariin ja maitseained saadi tsentraliseeritult kesklaost Türilt, siirup Kadrinast, vadak ja piimapulber Rakvere ja Paide Piimakombinaatidest.

Et valmiks leib, oli tarvis: jahu, vesi, sool + eeljuuretis õiges vahekorras segada, kääritada, vormida, kergitada, küpsetada ja siis kauplustesse viia. Iga protseduuri juures oli inimene, kes pidi hoolitsema leiva õigeaegse ja kvaliteetse valmimise eest.

Tarbijad suhtusid tehase toodetesse aga erinevalt. Oli neid, kes kirusid, oli neid, kes kiitsid. Palju oli pretensioone, mida paraku lahendada ei saanud, sest kõik ei sõltunud sugugi leivategijast. Palju sõltus jahu kvaliteedist, mida valmistati ju teraviljast, mis omakorda oli 70 % ulatuses ülekuivatatud ehk nn. surnud vili. Tehnoloogilised seadmed olid vananenud ja lõpuks veel nõutud sortimentide üleküllus.

Tapa tsehhis toodeti 5 – 6 erinevat sorti leiba: Viru, Rukkiliht, Türi, Slaavi, Muuga, Orissaare jpm. Toodeti 7 – 8 sorti saia: Polesje, Remenski, Lõikebatoon, Küla, Kungla, Palmiksai, Valga sepik jm.

Meenutused Raivo Raidilt, Tapa Leivatehase direktor aastail 1981 – 1990

„Rotilaip“ sepikus

Telefonikõne teatas, et juhtunud on midagi erakorralist! Nimelt pidavat Loksa kauplusest ostetud sepikul roti laip sees olema. Tulgu juhataja kohale ja vaadaku ise, lahendagu asi ära, või muidu…….!
Minuga oli varemgi midagi sarnast juhtunud! Ükskord vandus ostja, et olevat kauplusest nööpnõela täidisega leiva ostnud. Pärast selgus, et nööpnõel sattus leiva sisse ostja enda kandekotist. Aga, et rott – no kuulge!
„ Olen tunni aja pärast kohal! Oodake palun, selgitame siis koos, millega tegu on!“ kokutasin telefonitorusse.
Haarasin lennult kaasa mõned korralikud sepiku-, leiva- ja saiapätsid, istusin masinasse ja sõit läks lahti. Ärevus tahtis hinge matta. Mind vaevas millegipärast süütunne, nagu oleks kohe ise selle „lihapiruka“ valmis küpsetanud….
Ei jõudnud õieti veel kauplusesse sisenedagi, kui raevukas ostja minu peale sõnasõja välja kuulutas.
„ Oodake palun, kaunis daam üks viivuke ja näidake mulle palun, ma väga vabandan, ikka enne seda toodet!“ palusin üliviisakas toonis, mille ootamatu esituslaad ostja koheselt maha rahustas.
Poolekslõigatud sepik, mis oli eelnevalt paberisse mähitud asetati pidulikult juhataja ette letile.
„Noh! Mida te nüüd kostate?“ kõlas parastav hääl.
Tõepoolest säras lõikekohal rotikeret meenutav ringike: tume karvakatet meenutav ääris, siis heledam lihatriip ja punakas veritsevat rotikeret sisemust meenutav moodustis. Jalgu selle monstrumi küljes esialgu näha veel ei olnud.
Rahunesin silmapilkselt. Niisugust pilti olin varemgi näinud, aga harilikult need pätsid küpsetusahju ei sattunud. Laduja, nii kutsuti leiva ahjupanijat, oli kohustatud sarnaste lisanditega pätsid kõrvale heitma. Siin sai süüdistada ainult vahetut töötajat, kes peale vahetuse üleandmist masinaid korralikult vanast taignast puhtaks ei teinud. Teadsin nüüd kindlalt, et mingisugust rotilaipa sepikus ei ole ja palusin luba nn „rotiollus“ sepikust välja võtta.
„Ei! Teie seda ei puutu! Ma viin selle televisiooni, las nad seal siis lahkavad seda sepikut!“ oli revolutsiooniliselt meelestatud daam kindel.
Pakkusin nüüd värsket vahetuskaupa, mis lõhnas eriti isuäratavalt.
„Mind te ära ei osta!“ oli daam kaljukindel ja küllap oleks asjalugu nii ka lõppenud, kui müüja ei oleks oma arvamusega lagedale tulnud:
„Kuule Ella! Sa ju muidu hea inimene! Vaadata ju ikka võiks! Ma olen eluaeg kirurgi ametist unistanud, las ma lõikan selle roti siit lahti?“
Enne kui tigetsenud daam suu lahti suutis teha murdis müüja sepiku „rotiuru“ kohalt lahti ja sealt kukkus välja tükike vanaksläinud ja kõvakskuivanud tainast.
Vabandused ja värsked, üleni kauplusehoonet meeldiva leiva lõhnaga täitnud, asenduspätsid võeti tänuga vastu. Sellega oli see kurikuulus „rotilugu“ lõppenud!
Televisiooni sattus see lugu aga ikkagi. Ajakirjanikel olid omad allikad. ETKVL keskuse töötajal oli aga nüüd seda lugu lahti seletada tunduvalt kergem. Tegelikult peab tunnistama, et sain selle eest ka nn formaalselt karistada, noh nii omavahel, mängult!

Rotipesa

Rotid olid aga tõepoolest leivatehase tõeliseks nuhtluseks. Otse leivataignasse nad küll ei roninud, aga leivatehase laoruumis ja prügikonteinerite läheduses armastasid nad ikka ringi siblida küll.
Alustades tööd leivatehases, arvasin uue juhatajana, et peaks koheselt räämas oleva hoovi ja piirdeaia korda laskma teha. Mõeldud tehtud. Hekilõikamine läks nagu õlitatult ja ka luuaga hoovi asfaltkatte puhastamine oli kojameeste käes käkitegu.
Siis aga märkasin, et üleajanud prügikastid ja nende betoonblokist alus olid kaetud paksu jahuplögaga, mida oli peaaegu võimatu eemaldada ja korda teha. Otsustasin selle platsi lihtsalt buldooseriga puhtaks lükata ja jäägid sinnasamasse maa sisse ära peita.
Buldooser saabus, mõningase läbirääkimise tulemusel, kohale kohalikust sõjaväe polgukoolist. Nüüd asusin isiklikult vägesid juhatama. Seisin prügikastide tagaküljel ja kamandasin buldooserijuhti.
„Lükka siia nüüd sügav vagu, pärast peidame sinna selle kuradima taignakamaka, mida vist kunagi betoonblokiks nimetati!“
Mees asus kohusetundlikult käsku täitma. Peitevagu tuli just täpselt nii sügav kui olin arvestanud. Nüüd jäi veel see alus sinna sisse lükata ja vagu uuesti mullaga katta.
Mis aga nüüd juhtus, oli minu jaoks tõeline ootamatus. Nagu buldooseri tera seda õnnetut alust puudutas nii kargas selle alt välja koletu rotikari ja tormas otsejoones minu poole. Hirmuhigi otsa ees karjusin esimese ehmatusega appi ja hüppasin hoogsalt ülespoole. Vähemalt sadakond rotti sibas mu jalge alt läbi, otsejoones tehase kõrval asuva elamurajooni poole. Õnnetuseks pidin aga maa peale tagasi maanduma ja järgmine rotilaine tabas mind otse säärekontidesse. Õnneks rotid hambaid käiku ei lasknud ja ma pääsesin ainult ehmatusega. Peale seda valitses hoovil tükk aega täielik vaikus, buldooserijuht oli isegi masina seisma pannud.
„Oh sa kurat! Niisugust lahingustseeni, kus terve rotiarmee ühte „natšalnikut“ ründab, nägin mina küll elus esmakordselt!“ arvas soldatist buldooserijuht.
„Kahju, et kohtunikku käepärast polnud, tegu oli kindlasti kohalthüppe kõrgusrekordiga!“ lisas kohalerutanud ja kõike pealtnäinud vahetusmehhaanik.
Õhtuks oli hoovipealne korda tehtud ja läbielatu peaaegu unustatud. Hiljem tehti sellest aga omavahel olles sageli juttu.