Tuntud inimesi Tapalt

Siinkohal teeme otsa lahti ja kirjutame nendest inimestest.

Evi Tihemets
Sünd. 21.08.1932 Tapal

Evi Tihemets on sündinud 21.08.1932 Tapal, kus ta lõpetas Keskkooli 1951. aastal. ENSV Riikliku Kunstiinstituudi graafika eriala lõpetas ta 1958. aastal. Evi Tihemets kuulub sellesse kunstnike generatsiooni, kellele sai osaks kujundada eesti graafika ilme 1960-aastatel. Tema põlvkonda huvitavad ajastu pingelised kollisioonid, ajastu probleemide põimumise, ideede ja meeleolude edasiandmine. Evi Tihemets on väga mitmepalgeline ja eksperimenteerimishimuline graafik. Ta rakendab oma töödes mitmeid erinevaid tehnikaid. Palju on ta töötanud keerulises värvilise litograafia tehnikas. Ta on üks esimesi, kes 1960-aastatel tõi eesti graafikasse, selle erinevatesse tehnikatesse järjekindlalt ja tulemusrikkalt värvi kui ühe olulise väljendusvahendi. Alates Kunstiinstituudi lõpetamisest on kunstnik osa võtnud kõigist eesti graafika näitustest nii Eestis, küll teistes tolleaegsetes liiduvabariikides kui ka paljudes välisriikides. 1959 – Eesti Kunstnike Liidu liige,
2002 – Eesti Kunstnike Liidu auliige. Tema töid on eksponeeritud Soomes, Saksamaal, Jugoslaavias, Poolas, Belgias, Uus-Meremaal jm. Tapa Muuseumile on Evi Tihemets kinkinud oma teosed „Memento“ ja „Mina paljajalu“ ning hulgaliselt graafilisi lehti.

Helle-Reet Vahersalu (s. Paris)
Sünd. 22.10.1939 Tallinnas

Helle-Reet Vahersalu on maalikunstnik. Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Tapal. Lõpetas Tapa Keskkooli 1958. aastal. Õppis 1958-1961 Tartu Kunstikoolis ja seejärel ERKI-s, lõpetas selle 1967. Töötanud alates 1967. aastast Tartu Kunstikoolis, 1991-1993 ka Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna. Alustas 1970. aastate alguses loodusest inspireeritud abstraktsionistlike maalidega, mida pingestab vaba hoogne pintslilöök. Viljelenud ka akvarelli, portreed ja natüürmorti. Ta on ka Kunstnike Liidu liige alates 1977. aastast. Tapa Kultuurikojas toimus tema personaalnäitus 1998. aastal. Helle-Reet Vahersalu kinkis Tapa muuseumile oma guašmaali “Pimedusest I” (1993).

Tiiu Pallo-Vaik
Sünd. 27.05.1941 Tapal

Tiiu Pallo-Vaik elas Tapal 1955. aastani, kus lõpetas 7. klassilise kooli. Ta on tuntud Eesti maalikunstnik. Tiiu lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Tapal. Tema huvi kunsti vastu ilmnes juba algkooli päevil. Kui Tiiu võttis osa kooli kunstiringist, mida juhendas õpetaja Ats Jänes, siis süvenes tema huvi kunsti vastu. Õpetaja Ats Jänesel on olnud oluline roll ka Evi Tihemetsa ja mitme teise Tapalt pärit noore kunstnikutee valikul.

Tiiu Pallo-Vaigu loomingus kangastub värvilummus. Tema omanäolisus kajastub nii maalis kui akvarellis.

1955-1961 Tartu Kujutava Kunsti Kool.
1961-1967 Eesti Riiklik Kunstiinstituut, maali eriala.
Tiiu on kunstinäitustel osalenud alates 1964. aastast.
1970 Eesti Kunstnike Liidu liige Eesti Maalikunstnike Liidu ja Akvarellistide Sektsiooni liige.
1993 Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.
2004 Eesti Akvarellistide Ühenduse esinaine.
Aastatel 1997 ja 2001 esines Tiiu Pallo-Vaik Tapa muuseumis oma akvarellinäitustega, kinkides muuseumile ühe oma maalidest „Lummav talv II“ (segatehnika, kollaaz, 1993).

Edgar Kask
Sünd. 5.08.1930, surn. 24.05.2008

Edgar Kask sündis ja kasvas Näo külas Tapa lähistel. Kui poiss kooli viidi, pani õpetaja ta kohe kolmandasse klassi. Kooliaastail palju kõnnumaade metsades luusinud nooruk tahtis õppida metsameheks: “Minust pidi saama metsaülem, kuid ei saanud, sest ühel päeval panin tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid.”

Temast sai maaparandusinsener. Seitse aastat Tamsalu “mudajaamas”, nagu ta ise sealset metsakuivenduskeskust nimetas, olid nii edukad, et järgnesid kümme aastat peamelioraatori tööd toonases metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis. Aga siis, 1970. aastate hakul, tõi Eesti Looduse algatatud nn. suur soodesõda mehe ellu otsustava pöörde. Pärast ägedaid mõttevahetusi sookaitsjatega ja arupidamisi iseendaga otsustas peamelioraator nüüd tõepoolest haarata “reha” järele. Järgmised aastad kulusid kuivendusest puutumata või vähe kahjustatud soode arvelevõtule. Koos meie sookaitse nestori Viktor Masinguga esitati 1973. aastal toonasele valitsusele andmed 200 000 hektari säilitamist vajavate soode ja soostike kohta. Pool sellest pinnast vormistati hiljem sookaitsealadeks.

Leidnud nõnda tasakaalu, pühendus Edgar nüüd oma meelistegevusele – looduse pildistamisele ja tasapisi hakkas ka kirjutama. Esimese kaastöö Eesti Loodusele tõi Edgar Kask 1970. aastal. Kokku on temalt selles ajakirjas ilmunud üle 60 artikli. Kui algul oli kõne all metsakuivendus ja soode kaitse, siis mida aeg edasi, seda enam kaldus ta mõtisklema üldisematel teemadel: inimesest looduses ja loodusest inimeses.

Oma esimeste raamatute lugejad juhatas Edgar enda jälgedesse Kõrvemaal ja Alutagusel, aga ka raamatute temaatika avardus aastatega arutlusteks elu ja inimeste üle. Oma viimasesse kolmeteistkümnendasse raamatusse koondas ta valimiku enda jaoks tähenduslikke aforisme, sidudes need tundeliste looduspiltidega. Eluõhtul on ta kirjutanud: “On uskumatu, et pead elama terve elu, oskamaks näha ilu vihmapiisas, hallaga kaetud lehtedes, ööd ümbritsevas veerandtunnises värvide-mängus.”

Edgar Kase põrm sängitati tema sünnikodu lähedale – Ambla kirikuaeda.

Ado Vabbe
Sünd. 19.03.1892 Tapal, surn. 20.04.1961 Tartus

Ado Vabbe on Tapa raudteelase perekonnast pärit maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Ta on õppinud maalikunsti Riias, Münchenis, Itaalias, Peterburis ja Moskvas. Hiljem täiendas end veel Dresdenis ja Pariisis. A. Vabbe oli kunstikooli „Pallas” üks asutajaid, õpetaja ja direktor.

Ado Vabbe (ka Adolf Vabbe) elas Tapal kuni viienda eluaastani. Tema vanemad olid vaksalis einelauapidajad.

Aastatel 1911-1913 õppis Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis. Ajavahemikul 1915-1916 töötas Moskvas.
Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja 1918-1919 Tallinnas Westholmi Gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.
Vabbe osales ka kunstiühingu Pallas asutamises. Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige. Eesti kunsti tõi ta esmakordselt futuristlikke elemente.

Ado matkas 1914. aastal kunstivaradega tutvumise eesmärgil Itaalias. Ta oli maali- ja graafikaõppejõuks erinevatel aegadel paljudes õppeasutustes nagu näiteks “Pallas”, Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kool ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut. 1953-1956 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.