Jutte Lehtsest

Viis rahvapärimuse juttu Lehtse kandist:

Tõld hobustega jõkke

Mees läinud üle valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Vaadanud tagasi, näinud: tõld kolme halli hobusega sõitnud talle tuhatnelja järele. Mees kupatanud hobusele piitsaga, et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, tõmmanud tee kõrvale, et saksad mööda pääseksid.

Oodanud, oodanud, ei saksu ühtigi. Vaadanud tagasi, näinud: hobused ja tõld sõitnud jõkke. Vesi kohisenud ja vulisenud tükk aega. Jõest ei tulnud enam kedagi välja. Jõkke sõitjad saksad olnud näkid.

(Kaarel Evartovi suust Lehtsest üles kirjutanud Otto Hintzenberg)

Jänese tagaajaja

Mees läinud öösel saeveski kõrvalt üle silla. Näinud: jänes jooksnud ta ees silda mööda edasi-tagasi. Ise ilus valge. “Näe, möldril kodujänesed! Tarvis jänes kinni püüda!” mõtelnud mees. Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakeisi sinna-tänna, olnud üsna mehe ligidal. Kätte jänest mees siiski ei saanud. Viimaks lipsatanud jänes alla saepurukambrisse. Mees järele. Pannud imeks, et kambris nii valge. Püüdnud jänest, aga ei saa kätte. Jänes pugenud saepurusse. Mees tahtnud järele minna, kuid löönud pea vastu seina. “Mis pagana näkk sa oled, et sind kätte ei saa!” pahandanud mees. Sedamaid läinud saepurukamber pimedaks. Mees ei näinud enam jala ettegi. Tõmmanud tikust tule üles. Põrganud ehmatades tagasi. Just ta ees vulisenud vesi. Oleks mees ilma näkki nimetamata edasi läinud, oleks ta jõkke sattunud.

(Üles kirjutanud Otto Hintzenberg Lehtsest)

Sukka kuduv näkk
Valgejõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas. Need näinud seal valges riides neiut edasi-tagasi kõndivat. Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise:
“Kujun, kujun surnu sukka,
kujun kooljal koiva katet!”
Tütarlapsed läinud uudishimust lähemale. Neiu tõmmanud tütarlapsi käega, otsekui kutsuks neid enese juurde. Tütarlapsed ei julgenud ometi minna. Kuuldud laul kohutas nad ära. Nüüd läinud neiu jõkke suure kivi otsa, visanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda:
“Tund on tulnud, mees pole jõudnud!”
Siis aga hüpanud plumpsatades vette, jäänudki vette. Varsti selle peale uppunud sinna üks mees ära.

(Üles kirjutanud Otto Hintzenberg Lehtsest)

Kütt ja näkk
Mees hulkunud tihti püssiga mööda metsa. Kord olnud jälle Valgejõe ligidal. Olnud vara hommik, tetrede mängu aeg. Mees läinud edasi, näinud: naisterahvas kõndinud järve ääres, naisterahval helekollased juuksed ja pruun nägu. Mees mõtelnud: ”Kes see ometigi nii vara peaks siin järve ääres olema?” Hakanud naisterahva poole minema. Naisterahvas põgenenud eest ära. Mees läinud kiiresti, naisterahvas veel kiiremini. “Mis näki jalad tal on, et ei või järele jõuda!” pahandanud mees. Ehk mees küll tasakesi niimoodi ütelnud, kuulnud naisterahvas seda ometigi. Vaadanud kord ringi ja hüpanud siis vette. Vesi vulisenud, vee vulisemisest kuulnud mees aga ühtlasi ka heledat naeruhäält.

(J. Blumfeldi suust Lehtsest üles kirjutanud Otto Hintzenberg)

Kära ja müra järvel
Kord olnud Koonukõrve taat Suurel järvel (Pruuna vallas) kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, pööranud poolkummuli, teinud tulelõkke üles ja paistnud ennast, ise küna serva alla olles, tulepaistel. Küll olnud järve pealt solistamist kuulda! Seal lauldud ja tantsitud, nii et vesi üsna lainetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja peale. Selle peale hüpanud koputaja ise jälle järve tagasi. Nii kestnud müra kaua aega. Vanamees aga uinunud magama. Hommikul hakanud uuesti kalu püüdma. Saanud nüüd nii palju, et enam ei jaksanud ühe korraga koju viiagi.

(Kaarel Evartovi suust Lehtsest üles kirjutanud Otto Hintzenberg)

Mees nimega Karu
1870. aastal avati raudtee Paldiski ja Sankt-Peterburi vahel. See oli esimene rong, mis sõitis Lehtsest läbi. Inimesed olid väga huvitatud nn. raudruuna nägemisest.

Paljud tulid küladest hobustega, vankril toidumoon. Osad tulid jala, moonakott õlal. Patika mäele seati laager, kuhu jäädi mitmeks päevaks ootele. Rahva hulgas olevat olnud ka Lehtsest pärit tugeva kehaehitusega, julge, vapper ja sõnakas mees, keda kutsuti Karuks. Ta arvas, et tema, keda peeti tugevaks nii töödes- tegemistes kui ka paljus muus, peab ka raudruunast, millest räägitakse, et sõidab rauast teed pidi, jagu saama. Ta tuli koos oma perega varakult raudtee serva. Paljud olid ähmi täis ning kartsid. Karu teatas, et ta tahab vaadata, kumb on tugevam, kas raudruun või tema. Kõrvalseisjad hoiatasid küll, et äkki trambib ta sind alla või lööb maha, aga Karu astus sihikindlalt keset raudteed. Patika mäe tagant hakkas vägevat mürinat kostma. Inimesed vaatasid hirmunult tossavat elukat, kes metsa vahelt paistma hakkas. Karu seisis sihikindlalt harkisjalu keset raudteed. Raudruun vilistas, rahvas pani ehmudes kõrvad kinni. Mees seisis ikka keset raudteed. Rong aeglustas käiku ja jäi Karu ette turtsudes seisma. Karu uhkeldas, et ei raudruun temast jagu saa.

Kaks kirja Lehtsesse 1912. aastal, sada aastat tagasi:

Esimene kiri.

Sel sinatsel kesknädala õhtul 23. okt. 1912 pär.Kr. siin.
Nets, pois!

Meeletusas wõtan paberi ja sule ning katsun pahameelt kirumisega natuke lahutada kuigi see paberil sünnib. Elu kuriwaim on päris saadan, ta ei ole enam loomulik waid loomalik – hullem kui loomalik, sest loom tunneb ennast wähemalt täitsa rahul olema, kui tema kõht täis ja külje all pisut pehmemaid wõi kuiwemaid õlgi leidub, inimene aga, kes nõnda nagu näituseks mina, muidu küll looma moodi peab elama aga wiimasest mõtlemise wõimu läbi lahku läheb on, loomaga võrreldes, kahjatsemise wäärt olewus. Et kuula siis sa Nets-pois minu praegust kuradliku eluloo kirjeldust: Siia jõudes leidsin muidugi toad niisama külmad olema kui kliima õueski oli. Panin ahju küdema ja läksin ajawiiteks naabri juurde juttu ajama. Temal oli selle aja jooksul noor peremees wõi kaupmees ilmunud. Tõi mees pudeli wälja:“Noh, eks võta ka poja terwiseks!“ Seletasin siis käsi ja jalgu appi wõttes ära, et ma enam ka terwiseksgi ei wõta. Mees rüüpas üksi korra, rüüpas teise ja andis pudeli teise poole kätte niisuguse näuga nagu oleksin ma teda tingimata haawanud. Kirusime siis ka weel kõige lihtsamate sõnadega külma ilma, ja näe – otsas oligi see pagana jutulõng, mis muidu kui pika aja järel paar päewa ühe waluga oleks kestnud. Muudkui köhatasin ja tegingi tulekut. Tubades oli õhk selle ajaga weel wastikumaks läinud, ei aidanud muud, kui läksin teist kaupmeest waatama. Seal topiti jällegi pudelit pihku: „No wõta nüüd selle waewa ja külma peale ommeti üks hea klahw!“ Kordusid jällegi endised seletused, siis seesama ilma kirumine ja jällegi muud kui köhata et tulema saad. Ahi oli juba selle ajaga küdenud ja pisut sooja õhku tuppa tulnud. Wahtisin niisamuti ja otsustasin wiimaks koikusse pugeda, et Unejumala küüsis tröösti leida. Waewalt läksiwad silmad kinni, kui üks peremees suure kopsimisega oma jutule tulekut teatas. Kõiki põrgu põhja wandudes ajasin riided selga ja lasin kärategija tuppa. Selgus et temal tarwis poeg kirstu panna. Mehe nägu oli nii liigutaw, et kuidagi ei suutnud wastu panna… Oli seal waimulik tallitus mööda ja puusärk tuast ära wiidud, lasti see wana joomine ja söömine lahti. Pereisa pakkus kõigepealt Karjajaaku klaasiga minule „poja mälestuseks“. Ei tahtnud tema kurwastust oma wastu tikkumisega enam suurendada – wõtsin klaasi ja mekkisin, mekkisin suurte pealekäimistega niikaua kui see tühi oli. Sellele järgnesiwad naesed oma klaasidega, kõik tahtsid kokku juua, kes wäimeespoja terwiseks, kes oma tubli tütre terwiseks jne. Kui ma nende soowisi ei täitnud, ei luband mind keegi enam wäimeheks wõtta, ei lubatud tütreid enam laulmagi lasta käija, kui ma nii tore olen ja nendega kokku ei joo. (Ülejäänud kiri pole säilinud)

Teine kiri.
Kallid Lehtse linna rahwas!
Wõtan ka wahest oma laiskusest jagu saada ja teile kirjutada. Juba ammugi sain Nets-poisi käest kaarti, milles üteldud oli, et pidite kõik wanawiisi elama ning hea terwise juures olema. Ükskord aga sain weel peale seda, Grau käest kirja, kus ka teie kohta niipalju oli üteldud, et taewawana ei tea mis põhjuse pärast teie peale oli wihastanud ja teid katsumas käinud. Kui palju teie sellest katsumusest ka meelt olete parandanud, seda saan ma ise tulewikus näha. Minu päewakesed weniwad ka aga pisi tasa edasi. Tööd on päris sitta moodi, wahest tüütab nii ära, et kogu selle kupatuse, kus ja kuri jätaks – aga ei aita, peab teenima! Ainumane headus on sest ülemäärasest tööst, et aega ei saa ühtepuhku kaevlemise peale mõtelda. Sügise arvasin, et pidin kord selle orjuse koguni jäädawalt kolikambri wiskama, aga nüüd olen otsusele jõudnud, et wahest peab ikka tibakene, nõnda nagu kompanii pärast tegema. Aga igapäewast paastumist, palumist ja wana Aadama uputamist ja suretamist on tarwis kui teda enese üle täiesti ei taha lasta wõitu saada. Teie wist ikka Lehtses peate seda wana õnnist „karskust“ edasi. See on üks pagana asi et just seal niisugune õhk liikumas on mis inimest waewlema sunnib hakkama. Ei aita wist muud kui see linn põlema panna ja uus ning parem asutada, kus ainult õigus sees elab. Wõibolla jätkub minul jõulu ajal niipalju aega, et kord peasen sinnapoole. Praegu on küll kiire töö, et ei ole aega nina pühkida. Lapsi tuli tänawu 20 – rohkem mullusest, siis veel seltsi asjandus, mis ka kaunis kena summa aega ära raiskab, kui weel wirtina kohused sinna juurde arwata, ei jäe mitte kopiku eestki aega üle. Sellegi peale waatamata on terwise seisukord kaunis keskmine ja meeleolu hakkab jõulu lähenemisel ka paranema, nõnda et just üleliiga nuriseda ei või. Kui weel wahest harwa mõni ilus wetšerinka juurde arwata, peab oma asjaga täitsa rahul olema. Tänaseks on waim nii wäsind, et enam midagi kirjutada ei suuda. Terwiseid ka Bokfeldidele! Teid kõiki terwitades ja kõiges kõige paremat soowides, Juts. Mallas 27. nov. s.a.
P.S. Sa Nets wõta ka wahest waewaks ja teata kuidas nüüd ka Lehtses elata ja kas häriga hea lugu on, wõi kipub naabrieit liiga tegema. Kui hägedaste mehed kaewlewad jne. Ma küll enam niisugust kaewlemise räsakut siin läbi ei ole teinud, kui sügise Lehtses, aga paaril perekondlikul pidul olen ikkagi, na ütelda parajad troppid wõtnud. Muidu on elu ilma suwituseta ja kaunis igawapoolne. Terw. Wennas Juts.

Kilde Pruuna vallakoolist kirjutab Ida Rist.

Raudteest kaks kilomeetrit lõunasse , maantee ääres, Kaasiku talu kõrval, asus Pruuna vallakool. Maja oli ehitatud 1873.aastal Pruuna-Põriki valla (selline vald oli kord) kooli- ja vallamajaks. Õppisin seal aastatel 1913-1916. Koolimaja eraldas maanteest sirelite riba, mis veel praegugi osaliselt alles. Koolituba oli avar ruum, sisustuseks pikad, riiulitega lauad ja sama pikad, lauast eraldi pingid. Olid ka tahvel ja orel. Kolme klassisüsteemiga koolis käis õppetöö korraga – ühed lugesid või vastasid, teised kirjutasid ja kolmandad arvutasid. Koolitöö toimus eesti keeles, kuid vene hümn ja laulud keisri kiituseks olid pähe õpitud ja lauldi vene keeles. Koolijuhatajaks oli Hans Tisch. Peale eesti keele valdas ta vene ja saksa keelt. Koolimajas elas ta koos oma abikaasaga, keda meie „koolimammaks“ hüüdsime. Neil oli kolm last, kes kõik olid juba läinud linna edasi õppima. Laupäeviti oli vähem tunde ja koolipäev lõppes vaimuliku lauluga „Õnnista ja hoia“. Kord, kui õpetaja enne lõpulaulu momendiks oma tuppa läks, kasutasime meie, mina ja minu teekaaslane (möldri tütar) juhust, jooksime riidehoiust riideid võtma, et rutem minema saada. Klassi tulles märkas õpetaja kohe meie puudumist. Kui ta meid leidnud oli, saatis jalamaid nurka, minu klassi ukse taha esikusse ja kaaslase klassitoa ukse juurde. Seal pidime pärast oma „Õnnista ja hoia“ ära laulma. Teised läksid mööda ja irvitasid.
Mäletan veel, kuidas keisri poja sünnipäeva peeti. Tahvlile asetati poisi suur värviline pilt, anti teed ja saia, laulsime keisriperele kiituselaule. Peale minu õpiaastaid töötas kool veel mõned aastad, siis koliti alevisse ja Pruuna mõisa. Pärast seisis maja tühi ja külanoored korraldasid seal pühapäeviti tantsuõhtuid.

Johannes Voldemar Elstruki 1910. aastal 2. klassi vihikusse on üles tähendatud 21 salmi pikk “Weneriigi seadus”:

1.Oh weneriigi seadus,
mis ropp ja roojane,
ja mõisnikkude kurjus,
meid rõhub rängaste.

2.Küll aastaajad läinud,
on mööda rutuga,
ja meie silmad näinud,
üht tantsu werega.

3.Kus rahwast rongis weeti,
see tapa pingile,
ja ridastikku seati,
neid söödaks kuulile.

4.Ei laste nuttu, kisa,
wõind rööwlit likuta,
nad maha lasksid isa,
oh teie timukad.

5.Tallinn, sa palju näinud,
küll rasket rööwlitööd,
mis uuel turul teinud,
on timukate käed.

6.Nüüd timukate riided,
kõik tilkwad werega,
ja rahwa hädahüüe,
meelt heitmas murega.

7.Kas keiser kurdiks jäänud,
või magab kambri sees,
kus on kõik õigus jäänud,
kõik seiswad silmad wees.

8.Mansurijas ei olnud,
neid wapraid ülemaid,
kust on need waprad tulnud,
kes tapwad kerjajaid.

9.Kuropatkin õiskab rõemus,
seal oma kambri sees,
ja sõjawägi wäljas,
ja surm neil silma ees.

10.Küll woolas werew jõgi,
seal waenu wälja peal,
mis Kuropatkin tigi –
ta hõiskas kambri sees.

11.Kõik ülemus oli sängis,
tegi nalja naistega,
ja alam rahwas wangis,
seal wõitles näljaga.

12.Seal koera liha söödi,
pool rubla maksis nael,
ja were tantsu löödi,
et rauges nälgind kael.

13.Taganemise meister,
Kuropatkin kuulus mees,
kas surnute register,
sul seisab silma ees.

14.Üks lamba pea weel leiti,
ja sinna saadeti,
See Leinewitsiks hüüti,
ja wõitu loodeti.

15.Ei olnud rahwal aimu,
mis tehti sõjas seal,
küll wõera kulla wõimul,
sina loodad wõitu weel.

16.Nebokatow mere lõwi,
läks molli karjaga,
sai sõjawälja ligi,
läks põhja korraga.

17. Küll miljonid on antud,
see laewastiku peal,
kus on see raha saanud,
kõik nende taskuis seal.

18.Nüüd wene kotka läbi,
et Jaapan kuulus mees,
ja peasis tema läbi,
tal silmad häbi sees.

19.Kus waprust waja näita,
seal waenu wälja peal,
end wõtsid põesa peitu,
ja hirmus sealgi weel.

20.Ka keiser Murradiimu,
Alpiini mägedel,
miks tema ei tee piiri,
neil were jõgedel.

21.Kus memme kari kooris,
hurra! nad hüüawad,
ja nisi lapsi wooris,
nad tappa püüawad.

Kuidas Lehtsesse, Jakob Kentsi majja elekter sisse pandi

Lenin oli kunagi, veel oma eluajal ütelnud, et elektrifitseerimine ja kollektiviseerimine võrdub kommunism, siis nägi ette ka plaanimajandus, et kõik need kohad, kus elab koos suurem hulk rahvast, nagu alevid, küla ja ka tihedamalt asustatud punktidele lähedal olevad talumajad ja vast moodustatud kolhoosid, neisse kohtadesse tuleb elektrivalgus „sisse viia”. Sellesse plaani kuulus Lehtse Külanõukogu, ja piirkonda jäävad kolhoosid. Selleks oli tarvis ehitada transformaatori, ehk elektrialaldihoone. Seda hakatigi ehitama Lehtse alevist Kurge mõisa viiva maantee äärde. Alevi viimase maja taha, kunagise Lehtse vallavanema, härra Laupa, talu maale. Transformaatori „kõrghoone” seisab tarbetult seal veel praegugi. Esimene maja, mis oli selle maantee ääres, paremat kätt, oli Põldma „sepipada”, kus veel 1946 aastal käidi hobuseid rautamas, ja muid sepatöid tellimas. Minu koolitee viis sealt lähedalt mööda, ja siis oli hea jälgida selle transformaatori ehitamist. See venis aga päris mitu aastat, sest ehitusmaterjalist oli puudus, ja ma kartsin, et äkki lõpetan enne kooli, ja lahkun Lehtsest, kui elekter ka meie majja sisse saab. Siiski kerkis see torni moodi ehitus visalt, vaheaegade kaupa, jälle paari meetri võrra, kuni lõpuks 1950 aasta paiku valmis sai. Nüüd oli tarvis kõrgepingeliin sinna „torni” ühtede traatidega sisse viia, ja teiselt poolt, teiste traatidega juba alaldatud kõrgepinge välja viia. Hoolega kaevati tänavate äärde postide auke, kuhu elektriliinide traadid kinnitada, et neid pidi elekter majadesse viia. Siis tuli igal majaomanikul minna külanõukogusse avaldust kirjutama, et ta soovib oma majja elektrit saada. Kas seal siis ka mingi leping tehti, ma ei tea, sest vanaema ei rääkinud sellest. Teada anti vaid seda, majasisesed elektri tööd tuleb omal paigaldada. Elekter tuuakse liiniga vaid majja elektrikilpi, kui see on olemas ja paigale pandud. Kuna isa, Leo Kents, elektritööd tundis, ta oli kui HUNT KRIIMSILM oma üheksa ametiga, siis tuli ta meie majale elektriseadmeid sisse panema. Esmalt oli vaja saada juhet, jaotuskarpe, ka lüliteid, lambipirne, ja nende varje. Kuna elektrit tuli maksma hakata korteris asuvate lambipesade järgi, siis arutati kuhu peaks „valguse” sisse seadma nii, et lampe oleks võimalikult vähe, kuid valgust piisavalt. Kööki oli valgust vaja. Kotta samuti, see pandi nii, kui seal tuli põles, siis valgustas see ka sahvrit, kus toiduaineid hoiti. Tuli valgustas küll ainult sahvri ukse esist, ja riiuliteni ei oli vaid hämar kuma, kuid vanaemal olid juba asjad „oma käe järgi pandud”, ja ta leidis need alati kätte, mida vajas. WC, mida veel ikka nii, vanast Tallinnas elamise ajast saadud harjumisest kutsuti, asus ka kojast läbi minnes, kuid seda koja tuli ei valgustanud, sest harilikult iga sisse mineja sulges kohe enda järel ukse. Pimedas oskas ju igaüks oma püksid maha lasta ja kuivkäimla kaanega kaetud auk, oli küllalt suur, et see alati üles leida ja otse augule istuda, et ääri ära ei määriks. Päeval aga valgustas WC-d aknast tulev valgus. Öösel oli lastel luba, oma pissitilk kööki solgiämbrisse soristada, sest kojas magas koer Naki, kes oli laste peale kuri ja võis meid hammustada, kui temast mööda läksime. Köögi ukse lähedale koridori, pandi üks pistiku pesa. Sealt sai voolu triikimiseks, ja suvel ka kööki elektripliidi jaoks, mille vanaema oli ka Tallinnast oma korterist toonud, nagu söögitoa kenade pärlitega kaunistatud lambivarju ja raadiogi, mille isa oli kohe 1942. aastal keldrisse hapukapsa tünni taha tühemikku ära peidetud, kui tuli ENKVD poolt käsk kõik raadiod, ja jalgrattad vallamajja ära viia. Magamistuppa vanaema lampi ei lubanud panna, sest seal elasid tema vanemad, kes suurema aja päevast, kas istusid voodil, või magasid. Kuna nad mõlemad olid pimedad, siis polnud neile elektrivalgust vaja, sest nad söögilaua juurde sööma läksid nagunii käsikaudu. Nii selgitas vanaema oma otsust. Selle eest aga suurde tuppa, mis kunagi oli söögituba olnud, ja millest poole olime vanaisale kabinetiks teinud, kus ta oma maateaduse raamatuid kirjutada saaks, ja kus olid tema raamatukogu riiulitel, pandi lakke lamp ja isa soovitusel, üks seinakontakt, et vast saab raadio nüüd sealt kapsatünni tagant tuppa tuua, sest vanaema oli sinna tuppa pannud oma kušeti ahju juurde, ja magas seal. Seal oli ka vana raadiolaud, mis oli tühjana seisnud.

Kui isa oli vanaemalt „töökasu” kätte saanud, siis pidi ta selle täitmiseks hakkama majasisest elektrijuhet otsima. Vanas ETK, nüüdses ETKVL-i poest, mida rahvakeeli tõlgendati ELAB TEISTE KUKIL VÄGA LAHEDALT, seda saada polnud. Kui seda sinna müüki tuli, oli tahtjaid palju. Kes müüjaga oskas hästi äri ajada, see juhtme ka sai. Isa tõi kogu vajamineva juhtme, ja tarvikud kaugemalt poest, kus selle kauba järgi nõudlust polnud. Nii saimegi omale seintele seatina sisse peidetud elektrijuhtmed mida nimetati bergmaniks. Oli veel kasutusel kuulojuhe, see oli väga kallis ja pandi elektrikute poolt koolimajja. Kuid oli kohti kus elektrijuhtme isolatsiooniks oli mingi tekstiilist materjal, ja kaks sellist traati oli siis üksteise ümber keeratud. Seinale kinnitamiseks oli vaja väikseid valgest portselanist jublakaid, mis löödi naelaga seina, ja kumbki juhe läks selle jubina kohalt lahku, et kohe jälle kokku keeratuna järgmise jublakani minna. Aitasin isal seintesse auke puurida. Käsitsi. Oli selline imevidin, nagu ilma ühe küljeta ruut. Ühes otsas oli puur, keskel käepide, ja teises otsas oli lai nupp, millest sai puuri seina vastu suruda, et siis keskel olevast käepidemest seda ringi keerata saaks. Siis keeras ennast puur ilusti ringiratast ringi, ja tegi seina augu, millest sai siis elektri juhtme läbi pista. Selle tööga toimetas juba isa. Kuna meie maja teisel korrusel kedagi ei elanud, vaid seal olid kangaspuud üles pandud, ja vanaema käis seal „valgel ajal” „põrandariideid” ehk vaipu kudumas. Eelmine üüriline, Kuulepi mammi, oli juba Siberisse küüditatud, sest tema tütar oli olnud Lehtses õpetajaks, ja sõduritele rindele saatmiseks käinud, alevi naistelt sokke ja kindaid kokku kogumas. Nüüd aga seisis see korrus tühjana, sest majades üürilisi olla ei tohtinud, sest üüriraha loeti, mitte töise tulu hulka, ja oli karistatav. Lõpuks kui elekter oli juba juhtmetega aia taha postile jõudnud, siis pidi vanaema jälle minema külanõukogusse ütlema, mitu „punkti, kust voolu võtta” on tal majas olemas. Siis käidi kontrollimas, et ega vanaema valetanud polnud, et nii suur maja ja „punkte” nii vähe on. Leiti, et kõik on nii nagu paberil kirjas, ühendati vool elektrikilbi kaudu majja. Iga kuu algusel, tuli arve, eelmise kuu elektrivoolu kulutamise kohta, ülesantud lambi pirnide järgi. See kes neid arveid tõi, see käis alati majas vaatamas, kas „valgustus punktide” arv sobib üle antutega. Kevadel, kui valgemaks läks, siis vanaema enam elektrit palju ei kasutanud, sest oli ju juba vanarahvas ütelnud, et selles talus, kus peale PAASTU-MAARJA PÄEVA, tuli tuppa „üles võetakse”, läheb oras kollaseks. Kui aga toodi järgmine elektri arve, siis paistis vanaemale, et ta maksab ikka samapalju kui varem oli talvel maksnud. Kui sellest mingit kasu ei olnud, siis loobus vanaema hoopiski elektri tarvitamisest, ja teatas sellest ka külanõukogusse. Kuid ikkagi oli järgmisel kuul elektrimees, oma arvega kohal. Vanaema ütles, et ta pole elektrit tarvitanud, kuid võitu ta ei saavutanud, ja maksma pidi ta ikka. Läks ka teine kuu, ja jälle tuli arve. Vanaema ütles, et ta ei maksa selle eest mida ta pole kasutanud, ja ütles, et pandagu talle majja voolumõõtja. Selle peale oli ta saanud, arve nõudjalt üsna imestava pilgu, et üks mutt, üldse teab, mis asi on voolumõõtja. Seletanud siis, et sellist asja pole üheski Lehtse majas, ja kõik maksavad ikka lampide järgi. Vanaema aga ütles, et arved on valed, ja tema ei maksa, kuna ta pole elektrit kasutanud.

Vanaema juures käis perele elamispinda otsimas Lehtse Külanõukogu Komp. partei Komitee propagandist Vaismaa. Üüri pidi ta hakkama maksma, elamispinna ruutmeetrite järgi riikliku tariifi järgi. Sellisele asjamehele juba midagi keelata ei saanud, vanaema vaid ütles, et ülal korrusel pole elektrit sisse pandud. Kuna kahetoaline korter meeldis Vaismaale, siis lasi ta külanõukogu arvel oma tulevasse korterisse elektri sisse panna, ja ka see ühendati meie elektrikilbist. Nii ei saanud meie majast elektrit välja lülitada, nii nagu oli lubatud, kui vanaema oma arveid ei maksa. Vaismaade elektri arve aga maksis külanõukogu oma eelarvest kinni. Ühel päeval tuligi elektrimontöör, ja pusis midagi elektrikilbi juures. Siis läks Vaismaa korter „pimedaks” kui proua läks asja uurima, siis vabandati tuhat korda, et hoopis vale juhe oli läbi lõigatud. Mõne päeva pärast tuli Vaismaa proua vanaemale üüri maksma, ja siis küsis, et kas vanaemal elekter on või ei. Vanaema lülitas lambi, ja see ei põlenud. Järgmisel päeval aga tuli juba arve kolme kuu eest koos ähvardusega, et kui arvet ära ei maksta, siis lülitatakse terves majas vool välja. Vanaema teadis, et seda nagunii ei tehta, ja kuna tema elektrit ei kasuta, siis pole see ka tema mure. Saabusid videvikuajad ja siis juba õhtune pimedus. Tegin oma koolitööd petroolilambi valgel, nagu varem olin teinud. Vaismaad kolisid Tapale, sest partei suunas oma töötaja kõrgema kohapeale. Kuna oli teada, et Vaismaad enam meil ei ela, siis ei maksnud ka külanõukogu nende eest elektrit. Nii oli siis kogu maja pime. Arved seisid lauasahtlis ja vahel käidi küsimas, millal need arved tasutakse. Vanaema küsis ikka voolumõõtjat, mida ta aga ei saanud. Mõningates majades oli see juba olemas, ja need kes lampide järgi maksid, nende arved suurenesid selle võrra, kui kuhugi voolumõõtja majja ilmus. Kuna vanaemaga oli asi juba liiga pingeliseks läinud, siis keelduti talle voolumõõtjat majja panna, kuid kui ta elektrit tagasi tahab, siis seda ta saab kohe. Kirjutagu vaid avaldus ja nad on kohe kohal. Vanaema rääkis isale, oma vägikaika vedu elektrimeestega. Mina aga pidin ikka oma koolitükid tegema petrooleumilambi paistel. Peagi hakkas petrooleum otsa saama, ja ETKVL-i poest öeldi, et seda enam ei tellitagi, sest mingit vana sodi on, mis lambis ei põle, kuid kütteks pidi kõlbama. Paari päeva pärast oli isa voolumõõtjaga kohal. Paigaldas selle kuhu ja kuidas vaja, ja saatis vanaema avaldusega külanõukogu esimehe juurde, rääkis talle kuidas talt nõuti elektri maksu selle eest, et ta polnud seda kasutanud, ja lubatud elekter tagasi panna, kui ta jälle lampide pealt maksma hakkab. Külanõukogu esimees lubas selle asja korda ajada, ja siis tuli teade, et olgu vanaema sellel päeval kodus, sest siis tullakse elektrit ühendama. Vanaema saatis mind kohe isale järgi ja kui elektrimontöörid tulid, siis võttis isa nad ilusti vastu, ja palus neil voolumõõtja töökorda seada, et maja „voolu alla saaks”. Montöörid vaatasid voolumõõtjat, nagu vasikad uut aiaväravat, ja küsiti, et kust see on toodud, sest ainult neil on voolumõõtjate andmise ja ülespanemise õigus. Selle eest tuleb neile maksta 50 rubla. Isa ütles, et ema on temale selle voolumõõtja eest juba 50 aastat maksnud, ja nüüd ta siis „tasub memme vaeva” nagu laulusalmis on kirjas, ja ka Kümneskäsus on kirja pandud, et sa ei tohi mitte himustada oma ligemese vara. Ja kas siis pannakse see voolumõõtja tööle või mitte. Siis ta teab vastavad abinõud tarvitusele võtta.

Veel läks veidi aega, kui montöör aru sai, et ei siin haltuura raha jääb saamata, pusis elektrikilbi juures, ja siis proovis ka maja kojas lamp põleb. Põles. Elektrimontöör läks ja sügas kõrvatagust, et kes see mees selline võis olla, kes teda ähvardama tuleb. Ju ta peab ikka mingi suur asjamees olema, et nii julge on. Teised Lehtse elektritarbijad olid kohe rõõmuga küsitud raha välja käima, sest elektri arved vähenesid ju nii märgatavalt. Muidugi oli isa SUUR MEES, sest tema oli üks neist, kes meie PRESIDENTI ARNOLD RÜÜTLIT Jäneda Põllumajandus tehnikumis õpetas. Ka vanaema maksmata elektrikviitungid anuleeriti, kuna need olid aegunud ja õigustühised. Vanaemale anti elektriarvestuse raamat, kus kõik oli kirjas. Palju on kulutatud ja palju selle eest maksta tuleb. Vanaema lasi nüüd ka magamistuppa elektri, ja igasse tuppa veel seinakontakte sisse panna, sest nüüd ta teadis, mille eest maksab. Ja ka mina sain veel oma viimase aasta Lehtse koolis antud õppetükid elektri valgel teha, nii nagu üks korralik õpilane. Aasta oli siis 1951.

09.06.2013
Maret Kärtna – Kents, sündinud Kuressaare linnas Saaremaal 11.01.1936 

Rahvaleht 7. juuni 1928

Tallinna-Peterburgi raudtee ehitamise puhul tuli meie maastiku iseärasuste tõttu palju vaeva näha tee-ehitusega. Seejuures kasutati odavama tööjõuna vange. Muuseas olid vangid tööl ka Aegviidu ja Lehtse vahel asuvast Liivaku mäest tee läbimurdmisega. Eelnimetatud mägi on võrdlemisi järsu kallakuga ning tugeva kruusa põhjaga, millest see läbimurd võrdlemisi palju vaeva nõudis. Vangidega olevat ehituse juures väga karedalt ja halastamatult käidud ümber, mille tõttu paljud oma õnnetu olemise lõpetanud enesetapmisega. Tollest ajast saadik omab Liivaku mägi erilise ning kardetud kuulsuse, ning seda just selle tõttu, et seal aegajalt nähti ning nähakse kummalisi nägemusi.
Üks sarnasi olnud eriti vapustav ja jube. Läinud sajandi kaheksakümnendate aastate algul, täpselt ei mäleta, sõitnud kohalikud raudtee päevatöölised hilise kesköö paiku koju poole, olles kuuekesi roolikul. Sõites Liivaku mäest alla Aegviidu poole, olevat kõik kuus töölist näinud, kuidas keegi ratsanik ratsul raudtee ääres seisnud. Hobune, kes olnud üleni verine ja nülitud, seisnud tagumiste jalgadega raudteekraavis, kuna esimesed jalad toetunud raudtee liivavalli servale. Ratsanik olnud riietatud valgesse rüüsse ning seisnud liikumatult, ka siis, kui hirmust poolsurnud töölised roolikuga meeletult kihutades sellest paari sammu kauguselt möödunud. Nägemus olnud niivõrd selge, et isikud, kes seda kinnitasid ja jutustasid, nagu ühest suust ja kokku räägitult, kõiki üksikasju mäletasid. Möödudes kummitajast pole enam keegi julenud vaadata tagasi. Keegi noormees, kes istunud rooliku tagumisel otsal, saanud sarnase ränga närvide põrutuse, et lühikest aega peale juhtumuse selle tagajärjel surnud.
Sellest ajast peale on Liivaku mägi koht, kust ikka õhtul ja öö tulekul võimalikult püütakse eemale hoida, kuna hirmu suurendavalt mõjub veel asjaolu, et see ainus nägemus pole olnud, mis seal juhtunud. Arvatakse, et mäel vanasti asunud kalmistu, millesse sõdade ajal palju inimesi maetud. Liivakule lähedalasuva Läpi küla põldudel on näha mitmel pool kiviriste, mis pärit põhja sõja päevilt, ning mille kohta vanema põlve inimesed teavad pajatada, et Läpi küla põldudel peetud rootslaste ja venelaste vahel ägedaid lahinguid.

Aastakümneid tagasi tundis ümbruskond kerjust, keda hüüti „värisejaks“. Tolle mehe kohta liikus jutt, et ta kord Jäneda järvede lähedal, ühe väikese järve kaldal kesköö paiku näinud põlevat rahaauku. Mees läinud lähedale, näinud, et sinakas tules põlevad hõbe- ja kullatükid, kuna tule ääres maganud valge hobune. Kerjus võtnud esimese korra tulest raha, hobune pole liigutanud, võtnud teise korra, rahaauguvaht liigutanud saba, kolmandat korda kätt raha järgi sirutades tõstnud aga hobune juba pead. Mees pistnud punuma ning jooksnud kuni nõrkemiseni. Raha olnud küll põues alles, aga keha värisenud kui haavaleht, ning värisemisest ei saanud enam edaspidigi lahti. Nii masendav ja mõjuv olnud hirm.

Saadud rahaga elanud mees mõnda aega jõukat elu, jäänud siis pikapeale jällegi vaeseks ja oli sunnitud lõpuks jällegi kerjuse kepi võtma pihku.

Viimati jutustatud lugu tundub, ning on seda ka tõesti, muinasjutt. Kuivõrd tõsiselt veel praegugi muinasjutte usutakse, näitab asjaolu, et paljud kohalikud inimesed kinnitavad, nagu oleks paljudele unes näidatud, et mine sinna ja sinna puu juurde ja hakka kaevama. Eeljutustatud lugu on läbi ja lõhki muistend, nagu neid omal ajal oma vanavara salve kogusid Hurt ja prof. Eisen.

Olla olnud ka tõsiseid juhtumusi ja nägemusi. Nii jutustatakse poolsalaja ja tõsist lugu, millise elanud üle kohaliku kihelkonna õpetaja.

Pastor sõitnud ühel kevadepoole ööl kirikumõisast lähemasse raudteejaama. Jõudes Ambla poolt Lehtse jaama viivat teed mööda kuni ristteeni, mis viib paar kilomeetrit Linnape asundusest eemalolevale Sipelga kalmistule, näinud pastori kutsar, kuidas keegi valges pearätis naisterahvas erksal sammul liikunud Tapa poole. Pastor, kelle tähelepanu kutsar hilisele rändurile juhtis, aimas kohe, et siin pole tegemist sugugi igapäise teekäijaga, vaid kellegi muuga, olendiga, kes oma maise teekonna lõpetanud ammu. Õpetaja lasknud peatada hobused, astunud sõidukist välja ning sammunud öövarjule vastu, kellega toimunud lühikest jutlemist, mille peale naisterahvas ära kadunud. Kutsarile tähendanud, et olla ühe rahutu hinge jälle selle õigesse koju saatnud tagasi.

Juhtunud sündmust jutustanud õpetaja hiljem ka leeriõpilastele, kes tol korral leeriõppusel viibisid, tähendades, et naisterahvas olla olnud pärit Moelt, Tapa lähedalt. Otsekohe polnud pastor seda just tähendanud, öelnud vaid seda, et nähtu olnud ühe leeriõpilase ema. Mida ta aga vaimuga toiminud, sellest vaikinud pastor endastmõistetavalt.

Tapa Sõnumed 31.10.1931

Kuidas Raudla mehed loomade eest rohkem hinda saavad?

Raudla küla talupidaja J. Klaup tahtis lehma müüa, kuid lihunikud – ülesostjad ei pakkunud lehma eest rohkem kui 25 krooni. Selle raha eest Klaup lehma ära anda ei tahtnud ja tappis ise lehma ära ja müüs liha ümbruse maatainimestele, Jäneda Põllutöökoolile ning jaama- ja raudteeteenijatele 35 senti kilo. Kuna kohapealne lihunik J. Pedi võtab loomaliha kilost 40 – 60 senti, oli Klaupil ostjaid külluses. Klaup sai liha eest kokku 40 krooni ja naha eest 7 krooni, seega lehmalt 47 krooni, mis pea poole enam kui lihunikud pakkusid. Nüüd on ka teised Raudla küla talupidajad Klaupi eeskujul tegema hakanud, mis kohapealsele lihunikule muidugi tuska sünnitab, kuid talupidajaile kui ka liha tarvitajaskonnale palju kasulikum.