Lehtse kolhoos

Kolhooside loomisest

Kirja pannud Elvi Vait

Esimesed kolhoosid asutati ENSV-s 1940. a. sügisel Virumaal Narva vallas. Sõda katkestas kolhooside organiseerimise. Uuesti alustati kolhooside moodustamist 1947. aastal. Esimene kolhoos moodustati Saaremaal Sakla külas 6. septembril 1947. aastal. 6. aprilliks 1948. aastal oli registreeritud juba 37 kolhoosi, nende hulgas ka Järvamaa Ambla valla Linnape küla talupidajate poolt loodud kolhoos „Uus Elu“. Kolhoos „Uus Elu“ oli esimene kolhoos pärastsõjajärgsel Järvamaal. Kolhoosi asutamiskoosolek toimus 4. jaanuaril 1948. aastal Linnapes Raudla talus 28 inimese osavõtul. Koosolekut juhatas Ferdinand Neemelo ja protokollis Aare Keeni. Kuna koosolekust võtsid osa ka Linnape Hobu-Masina-Laenupunkti töölised, kes ei osanud eesti keelt, siis anti selgitus ka vene keeles. Koosoleku käigus selgitati loomade, põllutööriistade, seemnevilja ja muude varade ühistamise põhimõtteid. Küsimustele vastas R. Linder. Koosoleku säilinud protokollis on kirjas:

Meie, Linnape küla ja asunduse talupidajad ja töölised, otsustasime moodustada Linnape kolhoosi, mida tõendame oma allkirjadega. (Alla olid kirjutanud 19 koosolekust osavõtjat).

Paluda Järvamaa Täitevkomitee ja EKP Järvamaa komiteed lubada moodustada Järvamaal Ambla vallas Linnape kolhoos keskusega Ambla vallas Linnapes (endine Linnape mõis).

Paluda, et Linnapes asuvad järgmised kulaklikud majapidamised ühendatakse Linnape kolhoosiga ühes kulakute maade ja võimaluse korral ühes kõigi varadega seaduses ettenähtud korras.

Kolhoosi põhikiri võeti vastu ja kinnitati kolhoosi üldkoosolekul 27. jaanuaril 1948. aastal. Selles oli öeldud:
Kolhoosi perekonna isiklikuks kasutamiseks kuulub maad kuni 0,6 ha. Iga pere võib pidada 1-2 lehma ja noorlooma, 1-2 siga (ehk emis põrsastega), kuni 10 lammast või kitse, määramatul hulgal kodulinde, kodujäneseid, kuni 10 mesipuud.

Eduard Hüüsi ettepanekul otsustati kolhoosi nimeks panna „Uus Elu“. Kolhoosi esimeheks valiti Jakob Lilleberg ja juhatuse liikmeteks Eduard Hüüs, Alfred Tali, Johannes Orav ja Andres Hämälane. Revisjoni komisjoni valiti Aare Keen, Paul Jõgeva ja Aleksander Kaldjärv.

1948. aasta lõpuks oli kolhoosis liikmeid 53, peeti 19 üld- ja 20 juhatuse koosolekut. Ühiskarjas oli 22 lehma, 1 tõupull, 10 mullikat, 20 tööhobust, 17 siga ja 35 kodulindu.

1950. aastal algas väikeste kolhooside ühinemine, mis toimus kolhooside üldkoosolekute alusel. 7. aprillil 1950. aastal ühines esimesena „Uue Eluga“ Raka külas asuv kolhoos „Vahur“, mis moodustati Ambla valla Ambla külanõukogu Raka küla talupidajate koosolekul 20. aprillil 1949. aastal talupidaja Enn Kalviku juures „Vana-Kangru“ talus. Koos oli 19 talupidajat, kes kõik astusid kolhoosi. Kolhoosi esimeheks valiti oma küla mees Kalle Moorits. Juhatuse liikmed olid Enn Kalvik, Julius Taal, August Rahe ja Helmi Puskar. Kolhoosi üldsuurus oli 208 ha, sellest põllumaad 85 ha.
Edasi ühinesid „Uue Eluga“ 12. novembril 1950. aastal kolhoosid „Kungla“ ja „Koit“. Kolhoosi nimeks jäi edasi „Uus Elu“. Kolhoosi kontor jäi endise „Kungla“ kolhoosi ruumidesse, mis asus Rägavere mõisa majas. Kolhoos „Kungla“ moodustati 2. aprillil 1949. aastal Rägavere küla, asunduse talupidajate ja maata meeste poolt. Esimene koosolek toimus „Pöörangu“ talus. Kolhoosi esimeheks valiti demobiliseerunud sõjamees Osvald Urb, juhatuse liikmeteks Heinrich Behrend, Johannes Nõmmik, Jakob Ehasalu, Aleksander Berendsen ja Hilda Saarend. 2. aprillil astus kolhoosi 23 talupidajat. Hiljem hakkas neid pidevalt juurde tulema. Kolhoosis oli ka oma 4- klassiline Rägavere algkool, kus õppis üle 20 õpilase.

Kolhoos „Koit“ moodustati 4. aprillil 1949. aastal Pruuna ja Põriki talupidajate poolt. Kolhoosi astus 14 talupidajat ja maata meest. Kolhoosi esimeheks valiti väljastpoolt kolhoosi tulnud Evald Veiderpass. Juhatuse liikmeteks valiti Helga Kaasik, Härm Vellemäe, Arnold Mühlberg ja Edgar Tammjärv. Kolhoosi tuli pidevalt juurde uusi talupidajaid ja teisi töötajaid. Kolhoosi põhikiri võeti vastu samal kujul, nagu see oli „Uus Elu“ kolhoosis. Kolhoosnike aiamaade väljamõõtjaks valiti Endel Truu.

ENSV Suhkrupeedibaasis tuli sõlmida leping suhkrupeedi kasvatamiseks. Seda kasvatati „Koidus“ 1949. aastal 2 hektaril ja saaki saadi 129,5 ts hektarilt. Taludes suhkrupeeti ei kasvatatud. Suhkrupeet, mais ja päevalill olid meie talupidajale võõrad kultuurid. Kolhoosidele tehti nende kasvatamine kohustuslikuks. Kolhoosi lihanormi täitmiseks võeti H. Kaasikult tema pull laenuks ning temale pidi tagastatama teine loom vastavas kaalus. Ambla zoovetjaoskonna algatusel korraldati 13. juulil 1949. aastal kolhoosis „Koit“ lüpsivõistlused. Peale võistlusi korraldati koosviibimine kolhoosi liikmetele ja võistlustest osavõtjatele.

Järgmine ühinemine oli „Uus Elu“ kolhoosil 18. juulil 1949. aastal Lehtse külanõukogu kolhoosiga „Täht“. Ühinemise koosolek toimus Lehtse Kultuurimajas. Kolhoos „Täht“ oli ühinenud kolhoosiga „Säde“ 18. aprillil 1950. aastal. Kolhoos „Säde“ moodustati 3. aprillil 1949. aastal Lehtse valla Läste ja Kurge külade talupidajate poolt. Koosolek toimus Läste külas „Jakobi“ talus Ernst Endjärve juures. Koosolekut juhatas Herman Kalm ja protokolli kirjutas Alma Kens (Vaigla). Koos oli 35 talupidajat. Kolhoosi esimeheks valiti August Ostrat, kes oli oma küla mees, Suure Isamaasõja veteran ja enne kolhoosi oli Lehtse Põllumajandusühistu esimees. Juhatuse liikmeteks valiti Herman Kalm, August Kaljurand, Otto Ant ja Alma Kens. Kolhoosi kontor paigutati Alma Elstroki talu elumaja teisele korrusele. Lüpsikari paigutati sama talu lauta ja küüni, seda vastavalt ümber ehitades.

Kolhoos „Täht“ moodustati 9. aprillil 1949. aastal Lehtse valla, Lehtse, Pruuna ja Tõõrakõrve asunduse talupidajate poolt. Esimene koosolek toimus Pruuna koolimajas. Koos oli 29 talupidajat. Kolhoosi esimeheks valiti oma küla mees Voldemar Talme, juhatuse liikmeteks Arved Puss, Gustav Ant, Aleksander Raaga, Johannes Räitsak ja Ilmar Roosipuu. Pruuna asunduses olev sõjaväe abimajand paluti ka liita kolhoosiga tingimusel, kui abimajand annab viljaseemne. 1. maiks 1949. aastal oli kolhoosil 37 veist, 12 lammast, 5 siga ja 30 kana. 18. aprillil 1950. aastal oli Lehtse valla kolhooside „Täht“ ja „Säde“ ühine üldkoosolek. Uue kolhoosi nimeks valiti „Täht“. Ühinemise koosolekut olid läbi viimas Lehtse valla sekretär Vaisma ja aseesimees Krassavin. Kolhoosi „Täht“ esimeheks valiti August Ostrat ja juhatuse liikmeteks Valdemar Talme, Arved Puss, Erna Kaabel, Karl Matsin, August Kaljulaid ja Marta Endjärv. Koosolekul võeti kolhoosi üksiktalupidaja Elviine Kalmaru. Kolhoosi kassapidajaks valiti Arved Puss ja arveametnikuks Osvald Lindmäe. Moodustati kolm põllutööbrigaadi. I brigaadi brigadir oli August Kaljulaid, II brigaadis Aksenja Hiiemäe ning III brigaadis Arved Puss. I brigaadi veisefarmi juhataja oli Alma Kens, II brigaadis Erna Kaabel. Lambafarmi juhataja oli Gustav Kivisoo, seafarmi juhataja Salme Järvet, linnufarmi juhataja Adele Ant. Kolhoosi postiljoniks-käskjalaks jäi Ilona Kruusjärv, laohoidjaks sai Voldemar Kruusajõe. Kolhoosi sisseastumise liikmemaksuks määrati maaga tulnud inimestele 30.- rubla ja maata 20.- rubla. Kolhoosi liikmetelt otsustati teha kolhoosile sisemist laenu 100.- rubla suuruses summas või raha mitteandmisel viia kartuleid või vilja sama summa ulatuses Lehtse Tarbijate Kooperatiivi müügiks, kust kolhoos võtaks raha välja oma vajadusteks.

19. juunil 1950. aastal heideti kolhoosist välja kulakuteks tunnistatud kolhoosi liikmed – Johannes Räitsak, Liisa Lindmäe ja tema poeg Osvald Lindmäe. Osvald Lindmäe asemele valiti uueks arvepidajaks Herman Kalm. Samuti tunnistati kulakuks brigadir ja juhatuse liige August Kaljulaid, kes hooletult suhtus kolhoosi töösse, naine ei olnud kolhoosi liige ning nad olid kasutanud oma talus võõrast tööjõudu. A. Kaljulaid heideti kolhoosist välja, kuid Järvamaa täitevkomitee ei kinnitanud teda kulakuks. 20. jaanuaril 1952. aastal võeti kolhoosi liikmeks Arnold Avarmaa ja ta asus tööle agronoomina. 15. märtsil 1952. aasta üldkoosolekul vabastati August Ostrat kolhoosi esimehe kohalt ja tema asemele valiti uueks esimeheks Arnold Avarmaa. 3. veebruari 1955. aasta üldkoosolekul otsustati: Partei Rajoonikomitee ja Tapa Rajooni TSN TK soovitusel muuta kolhoosi juhtimissüsteemi ning vabastada A. Avarmaa kolhoosi esimehe kohalt. Kolhoosi esimeheks valiti Arved Puss. 16. oktoobril samal aastal võeti Avarmaa uuesti kolhoosi palgale. Kuna kolhoosis puudus zootehnik, siis pandi tema kohustuseks loomakasvatuse juhtimine. 14. jaanuaril 1964. aastal vabastati kolhoosi esimehe kohalt Arved Puss, kes juhtis kolhoosi 8 aastat. Uueks esimeheks tuli Mart Kenk.

Kolhoosi tootmisest:

1. maiks 1949. aastal oli kolhoosil veiseid 37 pead, lambaid 12, sigu 5 ja kanu 30 pead. Kolhoosil oli pandud alus neljale loomakasvatusfarmile. 1949. aastal otsustati üles harida uudismaid 2 ha, 1950.aastal 4ha ja 1951. aastal 6 ha. Sellel aastal ei olnud võimalik silo valmistada, sest puudusid hoidlad, kuid järgmiseks aastaks tuli teha silo ja ehitada silohoidlad.

1. jaanuaril 1951. aastal oli „Täht“ kolhoosis töövõimelisi mehi 31 ja naisi 65, vanu inimesi oli 44. 18. juulil 1968. aastal algusega kell 10.00 oli „Uus Elu“ kolhoosi viimane juhatuse koosolek, kus päevakord nägi ette ühinemist naabermajandi „Täht“ kolhoosiga. Samal päeval kell 12.00 algas „Uus Elu“ ja „Täht“ kolhooside ühine koosolek Lehtse kultuurimajas. Koos oli „Uus Elu“ kolhoosi liikmeid 146 ja „Täht“ kolhoosi liikmeid 78. Koosolekut juhatas „Tähe“ esimees Mart Kenk. Pikkade selgituskõnede tagajärjel suudeti kolhoosirahvas saada arusaamisele, et suure kolhoosi eelised on paremad ja elu võib minna paremuse poole. Kolhoosi nime panemisel oli palju vaidlusi. Ka rajooni ja kolhoosnik Viia Kasendi poolt oli ettepanek, jätta edasi „Uus Elu“, kuna see oli Järvamaa esimene kolhoos. August Ostrati ettepanek oli nimeks panna „Lehtse“. Paide Põllumajandusvalitsuse juhataja Kaljo Mannus soovitas veelkord kolhoosile „Uus Elu“ nimepanemist, rääkis selle ajaloost. Asi pandi hääletusele. Hääletamise tulemusena otsustati panna uue suure kolhoosi nimeks „Lehtse“. Kolhoosi esimeheks valiti ühel häälel „Uus Elu“ kolhoosi esimees Heinu Lääne. Juhatus valiti 9- liikmeline, endisest „Tähest“ valiti karjabrigadir Elsa Lees, autojuht Erich Rannamets, agronoom Ivi Kask ja „Uus Elust“ valiti agronoom Jaak Erlich, traktorist Jaan Tammjärv, autojuht Arnold Läänemägi, metsavaht Helmut Vait, elektrik Endel Truu. Revisjonikomisjoni esimeheks valiti Linda Liukonen ja liikmeteks August Ostrat, Jaan Hallikas, Osvald Tiik ja Marje Tammjärv. Kolhoosi põhikiri otsustati jätta nii nagu ta oli endistes kolhoosides.

18. juulist 1968 kuni 13. veebruarini 1970 oli meil Lehtse kolhoos, koosnedes endistest „Uus Elu“ ja „Täht“ kolhoosidest. Kuid kõrgemal leiti, et seda on vähe ja meil tuli veel ühineda „Põhjala“ kolhoosiga. See sai teoks 13. veebruaril 1970. aastal. Kolhoosi üldsuuruseks sai 7165 hektarit, sellest põldu 2779 hektarit. Kolhoosi peresid oli 341, neis kolhoosi liikmeid 456 inimest. Teravilja hektarisaak oli 17,4 ts, kartuli hektarisaak 198 ts. Lehma kohta saadi piima 3163 kg. Ühe tööpäeva kohta maksti töötasu 6 rubla 46 kopikat.

Ühinenud „Põhjala“ kolhoosi ajaloost: See koosnes kolmest väikesest kolhoosist. Esimene oli Tapa külas ja asunduses 1. detsembril 1948. a. loodud „Põhjala“ ja selle esimeheks valiti Karl Kütt. Praeguseks on selle kolhoosi maad kõik üle antud riiklikuks otstarbeks (sõjaväe kätte). Teisena loodi 23. aprillil 1949. a. Jootme ja Kuru külast „Vanemuise“ kolhoos. Esimeheks sai Jüri Kukk. Kolmandaks oli Räsna külas ja asunduses ja Kuru asunduses 23. aprillil 1949. a. loodud „Jüriöö“ kolhoos, mille esimeheks valiti Aleksander Klaar. Kõik kolm nimetatud kolhoosi ühinesid 26. detsembril 1950. a. V. I. Lenini nimeliseks kolhoosiks, keskuseks jäi Jootme mõis. Uue kolhoosi esimeheks sai Enn Mäesalu, kes 5. detsembril 1949. a. oli valitud „Põhjala“ kolhoosi esimeheks. J. Kuke ettepanekul valiti kolhoosi nimeks „V. I. Lenini nimeline“. Esimees Enn Mäesalu toetas seda ettepanekut ja arvas, et ühise tööga suudab kolhoos selle nime vääriliseks saada. Kolhoosi juhatuse liikmeteks valiti: Jakob Tammiste, Rudolf Kadakas, Jüri Kukk, Verner Lilienbach, Karl Truupõld, Peeter Kusma, Elmar Saluri, Linda Valgemäe. V. I. Lenini nimelise kolhoosi üldkoosolekud toimusid Tapa küla algkooli ruumes. Lenini nimelises kolhoosis vahetati korduvalt esimehi. Kuuendaks esimeheks valiti endine selle kolhoosi agronoom Kaljo Varendi. See toimus 4. märtsil 1961. aastal. 1963. a. muudeti V. I. Lenini nimelise kolhoosi nimi „Põhjalaks“ põhjusel, et Paide rajoonis oli kaks ühenimelist kolhoosi.

19. märtsil 1963. a. valiti teistkordselt kolhoosi esimeheks Kaljo Varendi. Juhatuse liikmeteks valiti Kaljo Mehike, Otto Lauring, Aleksander Tuvik, Karl Truupõld, Linda Swommer, Jaan Meos, Meeta Soosalu ja Albert Pajumaa. 58. juunist 1964. a. sai nüüd juba „Põhjala“ kolhoosi zootehnikuks Valentin Sooberg. 1965. aasta jaanuaris tema poolt tehtud analüüsist loomakasvatuse olukorra kohta selgub, et võrreldes eelmise aastaga suurenes piima toodang 5 tonni võrra, samuti suurenes piima rasvaprotsent. Zootehnik Sooberg kasvatas peamiselt eesti maakarja. Liha tootmise plaan täideti. Kana kohta saadi aastas 148 muna, märgiti ära kanatalitaja Salme Vilmsi tublit tööd. Lüpsjatest parim olnud Erna Pahtma sai lehma kohta piima 3401 kg. Noorkarjatalitajatest olid parimad tulemused Marie Proninal ja Elfriede Eplikul.

Kolhoosiaeg Lehtses lõppes märtsis 1993. aastal, kui moodustati põllumajanduslikud osaühingud, Lehtses 12. märtsil ja Jootmel 16. märtsil.

Mälestusi jutuajamisel.

Kolhoosi “Uus Elu” esimese esimehe Jakob Lillebergi meenutusi kolhoosi loomisest 1948. a. 

Asi oli uus meile kõigile. Kui kolhoosi loomise mõtteid mõlgutasime, tulid mõnigi kord inimesed minu juurde ja ütlesid: „Sina olid Venemaal eks räägi siis meilegi, missugune kolhoos välja näeb.”

Aga mida ma teadsin neile rääkida?

Kolhoosidega puutusime suure Isamaasõja päevil vähe kokku ja sõjaaegne pilt kolhoosist on ju hoopis midagi muud kui rahuaegne.

Vastloodud ühismajandis oli kõik uudne, ka töötasustamise viis. Olin pärit maalt, talutööga maast-madalast harjunud. Kündmine ja külvamine ning teised maatööd polnud võõrad, küll oli aga võõras nende ümberarvestamine normipäevadeks. Võõras oli inimestel, kes elupäevad olid harjunud sõnadega “minu põld”, “minu hobused”, “minu kari”, hakati nüüd rääkima “meie omast”, “meie loomadest”, seda enam, et ühe osa sellest “meie omast” moodustas kunagine “Minu maa”. Rääkimist ja vaidlemist tekitasid need pealtnäha nii tavalised sõnad “minu” ja “meie” oi kui palju.
Esimeste kolhoosi astunute hulgas polnud kõik talupidajad, oli ka endisi hobu-masinalaenutuspunkti töölisi ja taluteenijaid. Neist mõnel polnud kolhoosile üleandmiseks mingit inventari. Ja kui vahel “minu” ja “meie” vaidlust tekitasid, öeldi neile: “Mina andsin kolhoosi nii ja niipalju loomi, sina pole midagi andnud, aga tuled mind õpetama.”
Mõnikord tuli neid kolhoosnikute osavahelisi ütlemisi juhatusse ja üldkoosolekutelegi. Aga elu läks sellest hoolimata oma rada. Viljaseeme sai kevadel õigel ajal mulda, ega sügisel saagilgi midagi viga olnud. Vanas Linnape mõisahoones oli klubi moodi ruum. Selle remontisime ära ja pidasime esimese lõikuspeo sügisel maha.

See oli üldse üks kõige toredamaid lõikuspidusid minu elus ja liitis inimesed kokku.

Teisel aastal läks elu juba hoogsamini. Inimesed harjusid üksteisega, harjusid sõnaga “meie”. Kolhoosi pere kasvas jõudsalt, tihti tuli koosolekutel arutada uute liikmete vastuvõtmist. Raskusi oli rahaga, müügikraami oli ju noorel majandil vähe. Esimene pangaarve number oli 101001 mis jäi mulle eluajaks meelde.

1949. a. saime auto Gaz MM. Esimeseks autojuhiks oli Olev Vikat. Nüüd muutusid töö ja asjaajamine mõne võrra lihtsamaks. Üldse oli mulle 1949. a. meelde jäänud kui tubli tööaasta. Kogu vili sai kevadel õigel ajal maha tehtud ja sügisel ka õigel ajal lõigatud. Kombaini siis veel ei olnud, augustis-septembris tärisesid põllul viljalõikajad ja hiljem undas rehepeksumasin tihti poole ööni. Rahval oli hea tööhoog sees, sügis oli ka ilus ja vili sai oktoobripühadeks pekstud. Kuid sama aasta detsembris pidin “Uue Eluga” hüvasti jätma. Partei kutsel tuli astuda Koigi Vallakomitee sekretäriks. Kahju oli lahkuda just siis, kui töö läks hästi. Ajutiselt jäid ühismajandi ohjad Eduard Füüsi kätte. Tema oli juhatuse liige, aseesimees ja põllundusbrigaadi brigadir. Oskas inimestega läbi saada, mis sellise töö juures on väga tähtis.

(Ajalehest “Võitlev sõna” 1968. a. kirja pannud L. Aaresild.)

Põllundusbrigadir Eduard Hüüs:

Mina olin 1945. a. külavolinik, hiljem valiti mind Ambla külanõukogu esimeheks. Külanõukogu esimees olin ka siis, kui hakati rääkima kolhooside tegemisest. Ambla valla partorg Truuman ütles mulle: “Sina, Hüüs, oled noor mees, katsu teiste omakandi meestega ka kolhoosiastumise üle rääkida.” Eks me siis arutanudki päris tihti neid asju.

Arvamusi oli mitmesuguseid. Ühed ütlesid: “Eks näe.” Teised: “Seda asja uisapäisa ajada ka ei maksa.” Kolmandad vastasid: “Missa, Hüüs, rabeled! Ei Ameerika Eestimaale kolhoose teha lase. Mul üks hea tuttav oli raadiost oma kõrvaga kuulnud. Kui tahad edaspidi ka elada, pea oma kolhoosijutuga mokk maas!”

1947. a. detsembris oli kolhoosi loomise mõte küps. “Valge laeva” ootajad muidugi esimesel aastal kolhoosi ei astunud, kõrvalvaatajaks jäid esialgu ka need, kes vastasid: “Seda asja uisapäisa ajada ei maksa.”

Hästi on meelde jäänud esimene koosolek. Kolhoosi esimene valimine läks ruttu korda. Lillebergi Jakob masinaehituse esimehena oli kõigile tuntud-teatud. Noor mees, sõja läbi teinud, elu igatpidi näinud. Aga kolhoosi nime ümber tuli palju ütlemist. Taheti ikka ühte ja teist. Suuremalt jaolt olid need ajalehtedest võetud. Uutest kolhoosidest kirjutati siis ju lehtedes tihti, neid loodi igas Eestimaa nurgas. Mina sellist nime ei tahtnud, mis teistel juba oli, ütlesin siis: “Paneme õige kolhoosile nimeks “Uus Elu”. See nimi meeldis teistelegi. Hiljem tuli mul seda nime veel kaitsta ka, kui teisi väiksemaid kolhoose meiega liitma hakati. Igaüks tahtis ju, et suurele kolhoosile jääks just tema kolhoosi nimi.
Mind valiti alguses kohe brigadiriks. Ega ma sellest ametist suurt midagi teadnud, kuigi olin põllumees. Esimesed aastad olid rasked. Võõras oli töö põhimõte, organiseerimine ka raske. Ja ega siis brigadir pidanud hea seisma ainult põllu eest. Loomakasvatus oli samuti brigadiri peal, eriti paberitöö.

Aseesimehena tuli aga vahel muidki asju ajada – käia väetisi, põllutööriistu ja masinaid hankimas. Ei seda saa öelda, et mind poleks brigadiriametis õpetatud. Tegin läbi mitmed kursused ja seminarid. Jänedal õpetati kultuurrohumaade rajamist, selle lõpetasin kiitusega. Õpitud tarkus polnud ilmaasjata. Brigadir pidi siis rahvale ka agrotehnilisi loenguid pidama.

Praegu tehakse põllutööd hästi. Aga alguses oli ikka lohakat tööd ka. Hiljem inimesed harjusid, kõige keerulisemaks tegi asja ikka oma mina. Kuidas sa teed inimestele selgeks, et see hobune, see põld pole enam sinu oma, vaid meie kõigi jagu. Sõnnikuvedamine oligi sellepärast keeruline töö. Igaüks tahtis, et sõnnik veetaks just tema endise talu põllule. Esimestel aastatel võiski kuulda sellist ütlemist: “Brigadir soosib seda ja seda. Näe kartul pannakse ja rukis külvatakse ainult tema maa peale. Minu maad väetatakse palju halvemini ja seal kasvatatakse ainult kaera, mis maa päriselt ära kurnab.” Mis sa oskad sellise jutu peale kosta? Nüüd paneb muigama, aga siis oli mees tõsiselt solvunud, vaata et ei tule enam kolhoosi töölegi.

Ega kogu varandustki tahetud heameelega kolhoosile anda. Eriti hoiti kõrvale hobuste ühistamisest. Mõnda meest ei võetud kolhoosi sellepärast, et oli hobused maha parseldanud. Masinaid oli vähe, põhiline töö tuli teha hobustega.
Aegamööda suurenes kolhoos, minu muutus meieks. Põllundusbrigaade oli kolm. Näete siin seda laualippu kunagi. See oli meie rändpunalipp, anti parimale brigaadile. Lipu au tuli kaitsta 3 aastat, siis jäi see brigaadile päriselt. Meie saagid olid paremad teiste brigaadide saakidest. Sellepärast see lipp siia jäigi.

Esimene lüpsja-karjatalitaja Emilie Lehmus:

Minule polnud küll sõna “kolhoos” uus. Olin Kirovi oblastis kolhoosis töötanud 14. aastast. Pärast sõda tulin oma vanemate sünnimaale, Eestisse. Ise olen sündinud Venemaal. Lapsi on mul viis, nad olid siis väiksed, mees ka haiglane. Käisin alguses taludes tööl. Kui kolhoos tehti, hakkasin lüpsjaks. Ega neid lehmi kohe kokku tuua ei saanudki, enne tuli ruumid korda teha. Pronina Maria, Kasendi Viia ja mina olime siis esimesed lüpsjad.

Kasendi Viia ikka päris lüpsja polnud. Tal oli küll lehmi talitada, aga täitis selle kõrval ka farmijuhataja kohuseid.
Üle kümne aasta olin lüpsja. Siis hakkasid käed valutama, ei jõudnud enam. Alguses ju käsitsilüps ja endal tuli lehmadele ka vesi ette tassida. Automaatjootjatega laudad ehitati hiljem. Viimased aastad olin kolhoosi emisetalitaja, aga käesoleva aasta 1. jaanuarist 1968. a. olen pensionil. Minu tööd jätkab nüüd tütar Benita.