Lehtse mõis ja mõisnik

Esimesed teated Lehtse rüütlimõisast pärinevad aastast 1467, kui ordumeister Johan von Mengede andis Lehtse mõisa Hans von Lechtes`ele, kelle järgi sai mõis ka oma nime. Vaid kolm aastat hiljem, 1469. aastal sai mõisaomanikuks parun Hans von Bremen.

Arvatavasti kuulus Lehtse küla vasall Leuderus`ele juba 13. sajandil. Aastal 1379 läänistas ordumeister von Lechtes`e perekonnale ja tema järeltulijatele valdusi nii Harju- kui ka Virumaal. Nii said Lechtes`ed 1379. aastal oma valdusesse Hõreda, Kostivere, Kõue, Rasivere, Liikva ja Paela, aastal 1412 on olnud Palamulla Johannes von Lechtese käes ja 1467. aastal on mainitud Lechteste suguvõsa valduses lisaks Kostiverele veel Lehtse ja Mõisaaseme. Hans von Lechtes on olnud juba 1437. aastal Kose mõisa omanik.

Niisiis sai Lehtse mõisa omanikuks 9. mail 1469. aastal Hans von Bremen, kes oli orduvasall Harjumaal ja kelle nimele orumeister kinnitas Lehtse mõisa koos külaga ja seal asuva veskiga. Mõisa päris Hansu poeg Tuve von Bremen. Edasi läks mõis Tuve poja Johann von Bremen`i kätte. Johanni lapsed sündisid kõik Lehtses, sealhulgas ka poeg Johann von Bremen. Tema päriski nüüd Lehtse mõisa, mille pärandas 1546. aastal omakorda oma pojale Jakob von Bremen`ile.
Ka temal sündis samanimeline poeg Jakob von Breven, kes sai  24.06.1593.a. uueks mõisa omanikuks. Abiellus ta 24.01.1633.a. Barber Zoege`ga, kes oli Johann von Zoege ja Margaretha von Gilsen`i tütar. Abielust sündis tütar Barber von Bremen, kes abiellus leitnant Anton Philip von Saltza`ga. Kuna Jakobil poegasid ei sündinud, kellele mõisa pärandada, läks mõis nüüd tema tütre abielu kaudu von Saltza`de kätte. See oli Anton Philip von Saltza esimene abielu (teine abielu oli Gertrude Uexküll`iga). Abielust sündis pärija, poeg Georg (Jürgen) von Saltza (23.06.1641 – 07.02.1703 Tallinnas). Kuna temal oli abielust  Agneta von Löwen`iga kaks tütart, siis müüs ta Lehtse mõisa Rootsi kaptenile Wolmar Otto von Derfelden`ile (surn. pärast 1737.a.). Abielus oli ta Gertrude Helene von Tiesenhauseniga (sünd. u. 1690, surn. 14.01.1746). Abielust sündis poeg Frommhold Johan von Derfelden (s. 12.06.1712, surn. pärast 1784). Lisaks Lehtsele kuulus temale ka Linnape mõis. Auastmelt oli ta major. Abiellus 04.12.1748.a.  Beata Dorothea von Lantinghauseniga (1725 – u. 1805). Frommhold Johann von Derfelden müüs Lehtse mõisa edasi Ungern Sternberg`idele. Tema poeg Karl Friedrich (1757 – u. 1799) ja pojapoeg Karl Paul jäid edasi Linnape mõisnikeks.
Lehtse mõisa ostis 1755. aastal Wolmar Johann von Ungern Sternbergi poeg, kapten Friedrich Magnus von Ungern Sternberg (14.11.1728 – pärast 1771), kes juba 1764.aastal müüs mõisa edasi Otto Reinhold von Maydell`ile (28.03.1728 – pärast 1789).

Maydell müüs mõisa umbes 1774. aastal Magnus Wilhelm Pilar von Pilchau`le (sünd. 08.06.1734, surn. pärast 1801).
Tema müüski Lehtse mõisa 1785. aastal Otto Eberhard von Hoyningen Huene`le ja alates 1785. aastast kuni võõrandamiseni 1919.a. oli mõis von Hoyningen Huene´de omanduses.

Viimane Lehtse mõisnik oli Friedrich Alexander Georg von Hoyningen Huene (06.05.1843 Lehtses – 02.04.1921 Mecklenburg Brunshauptenis), Nikolai Bernhard Eduard von Hoyningen Huene ja tema naise Friederike Natalie vanim poeg.

Friedrich von Hoyningen Huene õppis 1859-1862 Tallinna toomkoolis. Hiljem õppis ja studeeris Saksamaal. Saanud isalt 1868.aastal päranduseks Lehtse mõisa, jättis ta kerged eluviisid ning asus mõisa majandama. 1919. aastal, kui mõisad parunitelt ära võeti, sõitis parun Huene Saksamaale. Ta suri Mecklenburgis 1921. aastal. Maetud Ambla kalmistule Huenede matmispaika (hauakambrisse) perekonna rahulasse.

Parun Huene oli kaks korda abielus: 21. mail 1868. aastal laulatati ta Agnes Charlotte paruness von Ungern-Sternbergiga, kes aga viie aasta pärast 25-aastaselt tüüfusesse suri. 1873. aastal abiellus ta paruness Alexandra Natalie von Ungern-Sternbergiga.

Lehtse mõisahoone oli kolmekorruseline kivist ehitis. Hoone idapoolsele otsale lasi parun 1887. aastal ehitada 25m kõrguse kivist torni. Torn oli kolmekorruseline, igal korrusel üks avar saal. Mõisahoone lammutati 1932. aastal, torn on säilinud tänaseni. Otsuse mõisa lammutamiseks võttis vastu 1931. aastal Põllutööministeerium.

1896. aastal lasi parun Huene rajada ümberkaudu mitmeid ehitisi, andes selleks maad, ehitusmaterjali või raha. Nii kerkisid Alexandra – kabel Aegviidus (1870), Agnes – hospidal Amblas (1890) ja raudteejaamahoone Lehtses (1870). Nii kabelil kui hospidalil olid paruni mõlema abikaasa nimed, mis näitab, et hooned olid neile pühendatud. Kuna Aegviidugi kuulus sel ajal Lehtse alla, on tema arengus palju Huenedega seotut. Parun Friedrich Hoyningen Huene lasi sinna ehitada esimesi hooneid. Asula saksakeelne nimi tuleneb tõenäoliselt Aleksandri abikaasa Charlotte Dorothea nimest: Charlottenhof.

1913. aastal oli Lehtse mõis koos karjamõisate Leesi, Aegviidu, Aru ja Tametsaga 10 109 tessantiini ehk tiinu (1 tiin =1 0925,4 ruutmeetrit) suur, eraldiasuvad osad 20 303 tiinu suur. Mõisast oli 53 versta (1 verst=1,0668 km) Paidesse, 10 versta Amblasse, 17 versta Aegviidu raudteejaama ja 3 versta Lehtse jaama. Lehtse jaamast mõisa jõudmiseks piisas 10-20 minutist, kui hobused olid vastu saadetud ja sõideti mööda kirikuteed. Vallavalitsus ja vallakohus asusid Lehtse asulas. Tol ajal olid väikesed mõisavallad juba ühendatud ning Lehtse valda kuulusid Lehtse mõis koos Aru mõisaga, Jootme, Moe, Pruuna koos Terakjärve ja Põrikiga, Räsna, Tapa koos Niidu ja Valgmaga. Mõisa piires asus kaks evangeelset –luterlikku vallakooli: Läste külas, õpetaja Jakob Ekemann, ja Läpi külas, õpetaja Jakob Kuuskmann.
Mõisas tegeldi metsamajandusega, küttepuid müüdi Aegviidus. Parun Huenel oli koostatud eraldi metsaseadus. Mõisaaias kasvatas aednik Willem Lääts peale mitmete muude taimede ka viinamarju. Kasvatati tööhobuseid, friisi tõugu veiseid, Yorkshire’i sigu, villalambaid ning kalkuneid, kanu ja parte, itaalia tõugu mesilasi.

Mõisaaladel asus 30 looduslikku järve, sealhulgas tuntud Jussi järved. Osa järvi asus Pruuna mõisa metsades laiali, nii et järve ümbritsev maa kuulus Pruuna mõisale. Seepärast tuli ühele Jussi järvedest ehitada kaluritele ja järvevahile mõeldud majake veepinna kohale: kaldal puudusid Lehtse mõisa maaomandused. Järvedest püüti hauge, ahvenaid, latikaid, kokri.

Lehtse mõisnik oli tunnustatud looduseuurija ning esimesi fenoloogiliste vaatluste läbiviijaid Eestis. Aastatel 1887-1914 vaatles parun Huene lindude rännet Lehtses. Vaatluse tulemused avaldati 1959. aasta ajakirjas “Ornitologischen Mitteilungen”. Tema liblikakogu oli väga unikaalne. Lehtse parun avastas mitmete liblikaliikide teisendid ja variatsoonid. Uurimuste tulemusi avaldas ta ühes Riias ilmuvas looduseuurijate ajakirjas. Ta kirjutas oma tähelepanekutest ka raamatuid. Parun Huene rajas mõisa lähedale omapärase loodusliku pargi ning kaarsillad parki läbivale jõele. Parun Huene seadis esimesena Põhja-Eesti mõisatest sisse telefoni Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884. aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama.

Parun Huene oli teotahteline ja aktiivne aadlik, kes oskas esile seada oma tahet. Samas oli ta aga upsakas, kõrk, auahne, halastamatu, tardunud silmadega, põdes suurusehullustust. Eesti rahva heaolu eest ta ei hoolitsenud. Paruni ilmavaate järgi oli talupoeg loodud selleks, et tõrkumatult teha mõisatöid ja tasuks võtta vastu vaid roppu sõimu. Eestlane oli tööinimene, kes pidi elama ja töötama aadli kasuks. Ta käitus oma töölistega siiski veidi paremini kui ta isa Nikolai von Huene. Oma pojaga polnud ta rahul, sest Otto oli rahvameelsem ja suhtus eestlastesse heasoovlikult. Seepärast ajas parun poja Kurge karjamõisa elama.

Lehtse mõisnikute von Hoyningen Huenede pärinemine.

Teadaolevalt on Lehtse mõisnike sugu alguse saanud Poolast, Judiczekist, kus 1648.aastal sündis Georg von Hoyningen Huene. Ta suri 09.06.1736. Tema poeg, Otto Ewald von Hoyningen Huene (sünd. umbes 1690 ja surn 1762 Judiczek), oli Lehtse esimese mõisniku, Otto Eberhard von Hoyningen Huene  isa. Sündinud oli ta 04.11.1730, surn. 27.08.1788 Lehtses. Lehtse mõisnikuks sai ta 1785.aastal. Otto Eberhard oli abielus Anna Sophie Clapier Colongue`ga, kes oli sündinud 1745 ja suri 05.02.1789 Amblas. Tema prantsuse nimi tuleneb tema 1685.aastal sündinud vanaisast Alexandre de Clapier`ist, kes tuli Eestisse Prantsusmaalt ning suri Viru-Nigula vallas Samma külas 1743.aastal.

Otto Eberhardil oli poeg Alexander Georg von Hoyningen Huene (sünd. 12.02.1766 ja surn.06.11.1819 Lehtses). Tema abiellus 10.06.1793 Charlotte Dorothea von Friesell`iga (sünd. 20.06.1772, surn. 06.02.1813). Abielust sündis poeg Nikolai Bernhard Emil von Hoyningen Huene (sünd. 20.02.1807, surn. 15.05.1867 Lehtse), kes abiellus 05.03.1841 Natalie Friederike Rosen`iga (sünd.12.04.1812, surn. 27.05.1864). Abielust sündis neli last:

Friedrich Alexander Georg (06.05.1843 – 02.04.1921 Mecklenburg)
Elmire Friederike Helene (10.05.1844 – 10.06.1869)
Nikolai Wilhelm Michael (12.09.1845 – 31.05.1914)
Alexander Gottlieb Ferdinand (15.01.1848 – 09.12.1924)

Pere esimene poeg, vanim, Friedrich Alexander Georg von Hoyningen Huene päris isalt Lehtse mõisa ja jäi ka ühtlasi Lehtse viimaseks mõisnikuks enne mõisate riigistamist 1919.aastal.

Friedrich Alexander Georg oli abielus kaks korda. Esimene abielu oli sõlmitud 21.05.1868 Agnes Charlotte Ungern-Sternberg`iga (sünd. 28.02.1847, surn. 08.07.1872). Sündisid kaks tütart, kes mõlemad surid väikelapse eas: Alexandrine Natalie Elmire Adelheid (21.09.1869 – 15.05.1870) ja Hildegart Ewa Constance (26.07.1871 – 05.12.1871).

12.09.1873.a. abiellus Friedrich Alexander Georg uuesti, seekord Alexandra Natalie Ungern-Sternberg`iga (sünd. 03.12.1848, surn. 28.07.1927 Pärnus).

Abielust sündisid lapsed:
Agnes Pauline Natalie, sünd. 18.06.1877, abiellus 11.01.1899 Alexei von Baranoff`iga (sünd. 28.09.1868).
Surnult sündinud laps 17.12.1878.

Alexandra Frieda Erica, sünd. 03.04.1880, abiellus 02.06.1908 Arthur Max von zur Mühlen`iga (sünd. 04.09.1885).
Anna Margaretha Christina, sünd. 20.05.1882, surn. 06.01.1937.

Otto Eberhard, sünd. 18.12.1884.

Mathilde Karin, sünd. 24.02.1887, abiellus 20.05.1906 Werner von zur Mühlen`iga (sünd. 01.11.1878).

Peresse sündinud ainuke poeg Otto Eberhard von Hoyningen Huene sai Aru mõisa omanikuks. Abiellus ta 30.09.1908 Mary Ilona Franziska von Samson-Himmelstjerna`ga (sünd. 28.04.1891). Abielust sündisid kaks last: Friedrich Tuve-Fred Edgar (03.07.1909 – 09.06.1927) ja Ingrid Mary Ilona (sünd. 04.06.1911).

Friedrich Tuve-Fred Edgar ongi seesama noormees, kes 17-aastaselt puu otsast alla kukkus ja surma sai ning pani aluse rahvajutule, müüdile, mõisniku puu otsast alla kukkunud ja surma saanud poja kohta.

Traditsioon mõisnikkude kohta

Traditsioon mõisnikkude kohta on väga puudulik. Mõisnikku nimetati rahvasuus lihtsalt härraks, eesnimesid ei teata, seega ei olnud ka võimalik selgitada, kes Ambla kihelk. asuvaid mõisaid kunagi pidanud. Traditsioon räägib peamiselt viimastest mõisnikkudest, nende vägitegudest või headusest. Eriti rohkesti nimetatakse Lehtse mõisnik v. Huenet, kes üle kihelkonna kuulus oma karmusega.

Jutustaja mäletab Lehtse mõisnikku parun Eduard Huenet (Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene), kes sündis 6. V 1843. aastal, surnud Saksamaal peale mõisate riigistamist, maetud Ambla surnuaiale. Eduard Huene isa olnud hirmus kuri, poeg aga hea, jumalakartlik, pidanud iga pühapäeva õhtul rahvale maakeeles ettelugemisi. Tal olnud ka lossis pool arsti tuba olemas, kus haigeid ravitsenud. Vaestele andnud isegi rohtusid ja tarbe korral saatnud arsti juure. Jutustajale andnud ka silmarohtu, millega praegugi ümbruskonnas silmi ravitavat.

Lehtses olnud ka Huenede Selts: iga suguvõsa liige pidanud abiellumisel maksma 500 rbl seltsi kassasse, millistest summadest makstud vaesenemise puhul suguvõsa liikmetele pensioni. Lehtse härra olnud nimetatud seltsi president, kus ka iga 3 aasta järele koos käidud seltsi asju korraldamas.

Eduard v. Huene asutanud Amblasse haigemaja 1879 aastal, mis olnud tema esimese abikaasa käsk.
Lehtse mõisnik olnud haigetele, hädalistele, leskedele ja vaestele abiks, neid arstides ja rohtu andes, tarbe korral koguni arsti juurde saates.

Lehtse mõisniku isa – vana Hiin (Hoyningen-Huene) – olnud väga karm, käinud rahvaga toorelt ümber.

Vana Lehtse Hiin (Hoyningen-Huene) läinud alati kõps-kõps talli peksu vaatama, proua nutnud toas, härra olnud aga hirmus verejanuline. Tallist tagasi tulles aga äiganud ja oiganud – vist olnud patt südamel. Kui Hiin (Hoyningen-Huene) ära surnud, olnud madu puusärgi kaanel, kadunud sealt alles õpetaja tulles, kirikumehe seletuse järele.

Lehtse härra parun Huene olnud kiriku eestseisja ja seega koolide ülevaataja. Olnud väga vanameelne mõisnik, keelanud koolides kõnekoosolekud ära. Sel ajal peetud koolimajades ka jutlusi, mida jutustaja tarvitanud kõnede pidamiseks. Huene keelanud ka jutlused ära. Jutustaja pidanud aga edasi, millel ka suuremaid tagajärgi pole olnud, sest inspektor olnud viimase poolt.

Pruuna mõisnik kindral parun Eduard Dellingshausen (sündinud 1857 aastal, surnud 1915. aastal) olnud väga õiglane ja vastutulelik mees, kõik mis võtnud või teha lasknud, maksnud kinni. Rahvaga saanud hästi läbi.

Traditsiooni järele põlvnevat parun Dellingshauseni suguvõsa talupoja seisusest Saaremaalt Teljeotsa kohalt. Esivanem, keda Teljeotsa Jaaniks hüütud, olnud ilus külanoormees ja tubli poiss. Kord keisrinna Katariinaga kokku puutudes meeldinud noormees viimasele ja ta tõstetudki rüütliseisusesse ja antud paruni tiitel.

Pruuna mõisat olevat Dellingshausenid pidanud 3 põlve: I Friedrich Adolph von Dellingshausen – surnud 1839. aastal; II vist ka Friedrich von Dellingshausen; III Eduard Dellingshausen (sünd. 1857. aastal, surn. 1915. aastal).

Kuru, Jootma, Räsna ja Uudeküla mõisa omanik Carl von Maydell olnud kihelkonna parim mõisnik. Tema kõige pahem sõna olnud: „Paikene, paikene,” kui keegi midagi halvasti teinud. Tema õed olnud misjonitöö toetajad ja edendajad.
Koigi mõisnikud von Kursellid olnud väga kurjad. Vana Kurselli isa (vist August von Kursell) olnud nii kuri, et pole lasknud tütreidki mehele minna. Mõisavaimud pidanud kandma suuri kive ja tegema mõisa põldude ümber kiviaedu.

Linnapää kindral Baumgarten sõnanud iga väiksemagi asja pärast: „Sa kuradi lurjus, sa kuradi lurjus.”

Käravete parun Wrangell olnud ka tubli mees, söönud ühes lauas lauljatega, kes talle mõnikord lauluga meelehääd tegemas käinud.

Töö juures olnud Käravete Wrangell aga väga nõudlik, käinud veel 27 aastat tagasi mööda põldusid sõnades töölistele: „Noppige kärmemalt, noppige kärmemalt.”

Jäneda mõisnikkudest mäletab traditsioon Aleksander von Benckendorffi, kes 1907/8. aastal surnud, siis poeg Hermann von Benckendorff kuni 1910. aastani, siis vend Joan (Hans), kes Eesti sõja ajal mõrtsuka ohvriks langenud.

Aleksander von Benckendorff olnud tubli mees ja viimastel aegadel rahva poolt. Noores eas olnud aga väga karm haagikohtunik. Nõudnud talumeestelt teda kohates mütsi maha võtmist. Kord talumeest mütsis kohates karjunud: „Võta müts maha, võta müts maha!” Mees võtnud mütsi pihku, keeranud käes ringi ja lausunud: „See mu oma müts, maksab oma raha,” ning pannud mütsi uuesti pähe.

Prümli mõisnik Wessentrick olnud sõjamees, nõudnud et talupojad lühidalt ja selgelt räägiks. Mõisas olnud kroonu magasiait, kus vahid öösel valvamas olnud. Hommikul pidanud üks vahtidest härrale ette kandma järgmiselt.
Härra küsinud: „Kas nahklapp oli naelaga?” (Nahklapp luku ees.) Vastus: „Jah, nahklapp oli naelaga.” „Kas pitsat oli paelaga?” „Jah, pitsat oli paelaga.” Kes kogelenud, saanud vastu pead.

Rava mõisas olnud kord väga kuri proua, keegi Stackelberg. Proua pannud vaimudele krapid kaela, et siis kuuleks kui tööd tehakse, sest krapid liikudes helisevad. Vaimud olnud aga targemad ja liigutanud ainult krappe, tööd pole aga teinud.
Rava mõisas antud XIX sajandi teisel poolel talurahva seadusi välja.

(Tekst pärineb: haldjas@folklore.ee)
(Teksti parandatud)

Parun Huene poolt rajatud ehitisi:

1870-1890-ndatel aastatel lasi parun Huene rajada ümberkaudu mitmeid ehitisi, andes selleks maad, ehitusmaterjali või raha. Nii kerkisid Aleksandri kirik Aegviidus (1895), Agnes hospidal Amblas (1890) ja Lehtse raudteejaam (1870).

Kirik Aegviidus valmis 1895. aasta lõpus. Kirik pühitseti sisse 6. detsembril 1896. Lehtse mõisnik Friedrich von Hoyningen-Huene kinkis selle Ambla kogudusele abikirikuks. Tollal oli see puidust puukirik, rikkalike nikerdustega, roosas ja kahe fiaaltipulise nurgatorniga gootiliku läänefassaadiga.

1940. aastal ehitati kirikule torn. 1944. aastal sai märtsipommitamises rängalt kannatada, hävis sisekujundus. Praegune põrandast laeni lakitud puitviimistlusega kirikuruum on 1970. aastate sisekujunduse stiilis. Põhjalik remont tehti aastatel 1971-1974 kohaliku arhitekti Ilo Auriku projekti järgi.

Agnes hospidal Amblas. Hoone põles maha Teise maailmasõja ajal. Väidetavalt viskas üks laatsaretis viibinud saksa soldat hoolimatult teise korruse aknast välja põleva sigareti, mis põhjustas tulekahju. Friedrich von Hoyningen Huene oli lasknud selle hospidali ehitada 1890. aastal oma varalahkunud abikaasa mälestuseks.

Järva Teataja 10. juuni 1944.a kirjutab tulekahjust järgmist:

Tulikahju Ambla haiglas.

Teisipäeval, 6. juunil kella 11 paiku süttis põlema Amblas asuv haigla. Esimesed leegid lõid välja maja katusest, kust tuli kuiva ilma ja pilpakatuse tõttu väga kiiresti levis. Mõningate minutite jooksul oli juba kogu katus leekides. Kuna ümbruses asuvatel majadel on pilpakatused, siis oli karta tule levikut, mis oleks võinud kujuneda kogu alevikule saatuslikuks. Kuna oli aga tuulevaikne ilm ja kiiresti saabusid kohale Ambla lendsalk ja vähe hiljem Tapa lendsalk mootorpritsiga, siis suudeti nende abiga panna tulele piir. Kustutustöödel paistis eriti silma Tapa tuletõrje lendsalk, milline omab kiirust kui ka otsustusvõimset juhtkonda, millele tänuks suudeti ära hoida suurem õnnetus. Kogu aeg seisid süttimisohus ümbruse majad, milliste katused korduvalt süttisid. Valvsa hoole tõttu märgati aga tulepesi õigeaegselt ning suudeti need likvideerida. Haiglas ravilolevatest haigetest keegi kannatada ei saanud ja need toimetati punaseristi autodega teistesse haiglatesse. Haigla sisseseade kui ka muu vallasvara suudeti kõik päästa, ainult teisel korral asuvates ärklitubades elavate inimeste kraam hävis.

Ära põles katus koos ärklitubadega, kuna osal ruumidel jäid laed terveks. Kui suured on haigla majanduslikud kahjud ja millest tuli alguse sai, on esialgu veel teadmata.

Lehtse raudteejaam. Kui 1869. aastal alustati Balti raudtee ehitust, siis andis parun von Hoyningen Huene maatüki oma metsast raudtee ja raudteejaama ehituseks. Parunile oli väga oluline, et jaam saaks ehitatud just tema maa peale. Valmis see 1896.aastal. Jaamahoone on peaaegu samasugusena säilinud tänapäevani.