Tuntud inimesi Lehtsest

Jakob Kents

Leo Kents kirjutab:

Jakob Kaarli p. Kens, sajandi algusest Kents, sündis Läpil 1883. aastal. Kooliteed alustas Läpi külakoolis, jätkas Aruküla kihelkonnakoolis ja Liiguste pedagoogilises klassis. Õpetajana töötas esmalt Raka vallakoolis, siis Ufaa ja Orenburgi kubermangu eesti asundustes. Kodumaale tagasi tulles oli Kadrinas, seejärel Narva-Jõesuus (1915-1917) koolijuhataja. Töötas kuni 1940. aastani mitmetes Tallinna koolides õpetajana. Töö kõrval õppides lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafia alal. Juhatas Tallinna linna haridusosakonda. Kirjutas koolide maateaduse õpikuid ja koostas seinakaarte.

Olles 1945. aastal matemaatika õpetaja Jäneda põllumajandustehnikumis, kutsuti magister Jakob Kents Tartu Riikliku Ülikooli geograafia kateedri organiseerijaks ja dotsendiks (1946. aastal).

1937-1940 ehitas Jakob Kents Lehtsesse suvila-tüüpi elamu. Praegu asub seal (Õuna tn. 1) memoriaaltuba ja maja välisseinal on memoriaaltahvel. Tema raamatukogus oli ligi 4000 köidet.

Paljude aastate jooksul võttis Jakob Kents osa ühiskondlikust tööst. Oli Loodusuurijate Seltsi Tallinna Osakonna (1930) üks asutajaid ja esimehi. Oli tegev Õpetajate Liidus, Tallinna Rahvaülikooli Seltsis, Eesti Turistide Ühingus, kirjastustes ja mujal. Jakob Kents kirjutas uurimuse „Kõrve“ nimelistest kohtadest.

Jakob Kents suri 1947. aastal ning on maetud Ambla surnuaeda.
1989. aasta juulis avas Eesti Looduskaitse Selts Roosnas endise viinavabriku lähedal tehisjärve juures mälestuskivi teadusmeeste Teet Luntsi ja Jakob Kentsi bareljeefidega, millel on Jakob Kentsi eksliibrise kujutis Eestimaa kaardi ja motoga: “Eelkõige tunne kaunist kodumaad!“

Artur Sirk

Artur Sirk sündis 12.09.1900 (v.k.j.) Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus paljulapselises perekonnas. Alghariduse sai ta Pruuna vallakoolis. Tema kooliõe, samas külas elanud Ida Risti mälestuste järgi oli Arturi väga elava iseloomu tõttu koolijuhatajal Hans Tischil temaga palju tegemist. Poiss õppis aga hästi ja eks seetõttu otsustas isa oma ainsale pojale rohkem haridust anda. Õppides 1918.aastal Tallinnas, astus A. Sirk noorele Eesti Vabariigile kriitilisel hetkel kaitseväkke ja võitles I rinde 2.soomusrongi ja 3.jalaväe rügemendi koosseisus. Kuigi noormees oli sõjalise väljaõppeta, ilmnes peagi tema taibukus lahinguolukorras ja sõja lõpetas ta nooremleitnandina.

Pärast sõda siirdus A. Sirk õppima Tartu Ülikooli, mille lõpetas juristina 1926. aastal. Siitpeale algas tema advokaadikarjäär ja poliitiline tegevus vabadussõdalaste organisatsioonides. Ka käinud ta mitu korda kodukülas kõnelemas ja sõjakaaslasi agiteerimas. Ida Risti mälestuste järgi olnud Sirk intelligentne, kõrge lauba ja tumedate kulmudega ning hea kõneoskusega.
Vilunud juristi ja poliitikuna ning osava organisaatorina tõusis A. Sirk peagi Eesti Vabadussõdalate Liidus juhtivale kohale, selle tegelikuks juhiks.

Kui 12.03.1934 andsid riigivanem K. Päts ja kindral J. Laidoner politseile käsu arreteerida vabadussõdalaste juhtivad tegelased, arreteeriti koos paljude teistega ka A. Sirk. Ta põgenes vanglast 11. novembril ja siirdus Soome. Kartes enese välja andmist Soome poolt, põgenes Sirk edasi Luksenburgi.

Hiljem kirjutasid ajalehed, et 31.07.1937 Echtentachi linnas olevat A.Sirk ühe hotelli teise korruse aknast välja kukkunud ja ennast surmavalt vigastanud. Kogu vabariigis levis aga kõmu, et A. Sirgu mõrvasid sinna saadetud Eesti poliitilise politsei agendid.

Heino Heinlo artikli järgi.

12. november 1934, Tapa Sõnumed:

Artur Sirk põgenes. Põgenemine toimus pühapäewa õhtupoolikul kell pool 5 . Kinnine tõldauto ootas wangla wärawas. Walvur laskis Sirgu wanglast wälja ja põgenes ise ühes.

Pühapäewa õhtul sai Tallinnas teatavaks, et end. Wabadussõdalaste Liidu juhtiwamaid tegelasi Artur Sirk, keda peeti kinni keskwanglas, on põgenenud. Esmaspäewal andis politseivalitsuse direktor Kuusekänd ses asjas ajalehtedele järgnewa ametliku seletuse: Juba suwel liikusid suletud Wabadussõdalaste Liidu ringides kuuldused, et Tallinna keskwangimajas uue nuhtlusseaduse § 102 põhjal wahiall peetawa A. Sirgu põgenemise läbiwiimiseks on hangitud umbes 10.000-15.000 krooni. Kohe korraldati ümber keskwangimaja walwemeeskond, ja walvepostidele, kust kaudu wõiks toimuda põgenemine, määrati eriti usalduswäärsed isikud. Umbes samal ajal hakkas A. Sirk kaebama haiguse üle. Arstide ettepanekul keskwangimaja ülem, wangimaja kodukorra alusel, määras Sirgu keskwangimaja haiglasse, kus ta kuni põgenemiseni ka wiibis. Keskwangimaja haigemajas olles oli A. Sirgul õigus kasutada jalutamiseks sama wangimaja hoowi. Järjekordsel jalutamisel 11. novembril kell 16.28 põgenes A. Sirk keskwangimajast järgmistel asjaoludel. Ajal, mil wahialune A. Sirk oli jalutamas wangla õues koos ühe kriminaalwahialusega, jalutamisõuel pidas walvet wangivalvur, kes märkas, et A. Sirgu jõudmisel wangla wäliskangialuse raudwärava kohale awati wärawas olew uks ja A. Sirk kadus kangialusesse. Walwur jooksis ukse juurde, kuid wahepeal oli see uks lukustatud. Selgus, et wangla kangialuses walvel olew wangiwalvur Küttim oli A. Sirgule awanud ukse ja selle uuesti lukustanud, mis takistas õuewalvuril põgenejat jälgimast. Selle järele oli kangialuse walvur Küttim awanud wangla wälisukse ja koos A. Sirguga põgenenud, kasutades seejuures wangla wäravas ootavat kergesõidu autot. Siit selgub, et walvur Küttimi usaldusega oli eksitud ja et siiski oli wõimalik teda suurte rahasummadega ära osta. A. Sirgu wangimajast põgenemise ja ta jälgimise asjas toimetaval juurdlusel tarwitusele wõetud sammude kohta ei saa awalikkusele esialgu teateid anda. Artur Sirk wahistati 12. märtsi õhtul Tallinnas, ühenduses Wabadussõdalaste Liidu ja ta osakondade sulgemisega üle maa. A. Sirk oli kuni liidu sulgemiseni, liidu keskjuhatuse abiesimees, esimees oli A. Larka. Tegelikult liidu ja ta osakondade tegewuse juhtimine sündis A. Sirgu poolt. Seda tõendas ka asjaolu, et liidu sulgemisega jäi wabadusse ja wiibib praegugi wabaduses A. Larka. Ta wastu ei ole tõstetud mingit süüdistust. Politseilik juurdlus wabadussõdalaste organisatsioonide tegewuse kohta kestis oktoobrini. Ühenduses juurdluse lõppemisega üksikute tegelaste kohta wabastati need wahi alt kuni kohtuotsuseni. Praegu on juurdlusematerjalid prokuratuuri käes süüdistusaktide koostamiseks. A. Sirku süüdistatakse uue nuhtlusseaduse § 102 järele, mis kõneleb riigiwastasest tegewusest, mis näeb ette pikemaajalise sunnitöökaristuse. Wahi all peetakse praegu Wabadussõdalaste Liidu tegelasi umbes kümmekond. Kõik vahiall viibijad on koondatud Tallinna keskwanglasse ja garnisoni peawahti. Wahi all wiibivad juhtivaist tegelasist veel K. Jalakas, K. Podrätsik, P. Laamann, kpt. Holland, Pallon j. t.

Kes oli walwur Küttim? Wangivalvur Johannes Tooma p. Küttim on pärit Hiiumaalt Kõrgessaare vallast. Ta on sündinud 16. weebruaril 1896. aastal, seega 38 a. wana. Oli wallaline. Wangimajade walitsuse teenistuses seisis juba 7- jaanuarist 1925. Siiamaale oli tuntud korraliku wangiwalvurina. Kas ta omal ajal kuulus wabadussõdalaste organisatsiooni, pole esialgul teada. Mingisuguse poliitilise kahtluse all ta pole seisnud. Nagu selgub, on J. Küttim pikemat aega olnud keskwanglas kangialuse ukse juures wahipostil.

Jüri Remmelgas

Jüri Remmelgas sündis Lehtse alevikus raudteelase pojana. Tema vanemad pidasid Läpi külas Muki renditalu. J. Remmelgas õppis Tartu ülikoolis filosoofiat, tegi kaastööd ajalehtedele sarjas „Menukaid vahelugemisi“. Teise maailmasõja ajal oli J. Remmelgas sõjaväes rindekirjasaatja. 1944.aastal põgenes ta Rootsi, kus tegi kaastööd „Eesti Päevalehele“. Temast sai menukas kirjanik ja ajakirjanik.

Jüri Remmelga sulest on ilmunud kolm sõjaraamatut Eesti Leegioni loomise, väljaõppe ja võitluse päevilt: „Tuline värav“ (1955), „Kolm kuuske“ (1955), „Igavesti“ (1959), veel hulgaliselt artikleid ja kirjutisi koguteostes („Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas“).

Joosep Freimann

Pruuna-Kõrvest pärit väikekohapidaja Joosep Freimann oli eelmise sajandi alguses väljapaistev kohalik kirjamees ja talurahva õiguste eest seisja. Ta on teinud kaastööd ajakirjandusele, andnud välja koolilugemiku, eesti ja soome autoritelt nägusa lasteraamatu aastast 1911 (tiitlil „Õpi ilusasti lugema ja kirjutama!“),mesindusalast ajakirja jm. Laastu talu peremehe Ain Freimanni sõnutsi pagenud mõisniku poolt taga aetud Freimannite esivanemad Kõrve laande, kus rajasid Koonukõrve talu.

1905.a. sündmustes oli Joosep Freimann üks innukamaid seltsitegelasi ja kõnemehi, osaledes ka Volta tehase tööliste koosolekul. Selle tõttu kanti ta karistussalklaste poolt mahalastavate nimekirja. Saanud teate oma kinnivõtmise plaanist, peitis keelatud kirjanduse ja läks naaber Jaan Vogelbergi juurde redusse. Karistussalklased viisid pantvangiks tema venna, kes hiljem siiski vabastati. Edasi siirdus Joosep Freimann Soome, kus tegi kaastööd mitmele ajalehele. Ka Amblas lõi ta kaasa 1905.a. sündmustes, kuuludes Ambla Käsitööliste Seltsi juhatusse.

1950.aastatel halvenes J. Freimanni nägemine, mistõttu käis Tallinnas arstide juures. Järjekordselt Tallinna käigult Lehtse jaama jõudnud, sai ta piimavedajaga Võrki, kust hakkas jalgsi koju minema. Minna oli umbes poolteist kilomeetrit, kuid koju ta ei jõudnudki. Mõne päeva pärast läks vend teda otsima, aeti ka külarahvas kokku. Otsiti kõik padrikud läbi, kuid ei leitud. Metsas olid aga hundid ulgunud. Hiljem leiti heinamaalt põõsastikust riideräbalad ja saapad. Arvatakse, et mees läks oma heinamaa kaudu, jäi aga metsa ega näinud sealt pimedas välja tulla. Lähedale puusse lõigati rist, mille juures on ka salm.

Totti Kasekamp
22.09.1925 Vajangu v, Järvamaa – 21.03.2000 Lehtse, Järvamaa.

Kergejõustiklane ja kehalise kasvatuse õpetaja. Lõpetas 1946 Paide majandustehnikumi ja 1949 Tallinna Kehakultuuritehnikumi. Võitis 1947–56 Eesti meistrivõistlustel 4 × 100 m teatejooksus (Tallinna Kalevi naiskonnas) kulla, kuulitõukes 2 hõbedat ja 3 pronksi ning viievõistluses 1 pronksi. Oli 1950–55 kuulitõukes ja kolmevõistluses NL-i maaspordiühingute 7-kordne meister. Püstitas 1955 viievõistluses Eesti rekordi 3869. Isiklik kuulitõukerekord 13.35. Kuulus 3 korral Eesti koondisse. Tuli 1991 kuulitõukes ja odaviskes 65–69-aastaste kergejõustikuveteranide maailmameistriks, 1992 oli samadel aladel omaealiste Euroopa meister. Töötas 1949–53 Jõgeva kk-s ja 1953–82 Lehtse 8-kl koolis kehalise kasvatuse õpetajana, hiljem oli Lehtses kolhoosi spordimetoodik. Jõu auliige (1971).

Alati optimistlik ja naerusuine – nõnda iseloomustavad Totti Kasekampi tema sõbrad ja endised töökaaslased. Kogu oma teadliku elu pidas ta õpetajaametit Lehtses, kui mitte arvestada õpinguaastaid pealinnas ja koolijärgset nelja-aastast „sundaega“ Jõgeval. Tema töötamise ajal on Lehtse kool kehakultuuri ja spordi alal kuulunud maakonnas ikka paremate hulka. Totti Kasekamp ise tunnistab, et kutsetöö kõrval muud puht naiselikud tegevusalad, nagu õmblemine, supikeetmine või moenäituste külastamine pole teda eriti kunagi köitnud. Hoopis rohkem pakuvad huvi mitmesugused masinad, aga ka vaimne ja füüsiline enesetäiendus, kuigi see nõuab pahatihti ka loobumisi.

Raimond Kaugver
25.02.1926 – 24.01.1992

Sündis Rakveres raamatupidaja pojana. Lõpetas 1942. aastal gümnaasiumi ja põgenes 1943. aastal Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Võitles Soome armees, pöördus 1944 Eestisse tagasi ja sõdis Saksa armees. Oli Rakvere lähedal õpetaja. Arreteeriti 1945. aastal süüdistatuna kodumaa reetmises. Oli Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker. 1950.–1961. aastani Tallinna trammitrustis algul trammijuht, hiljem teemeister. Seejärel kutseline kirjanik. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Avaldanud 15 romaani, näidendeid, novellikogusid, kuuldemänge. Tema romaane on tõlgitud vene, soome jt keeltesse. Oma elu lõpuaastad veetis kirjanik Lehtse alevikus, kuhu oli ostnud maja. Lehtses sündis ka tema viimane romaan „Peotäis tolmu“ (1992).

Romaanid:
• “Keskpäevavalgus” (1962)
• “Igapäevane leib” (1964)
• “Seitsmendas Läänes” (1965)
• “Nelikümmend küünalt” (1966; 1. trükk: Rooma 1976; 3. trükk 1979; 4. trükk 1995; 5. trükk 2008)
• “Jumalat ei ole kodus” (1971)
• “Ja kõik on kuhugi teel” (1974)
• “Suurte arvude seadus” (1978)
• “Kolm romaani” (1979, romaanide “Seitsmendas läänes”, “Nelikümmend küünalt” ja “Jumalat ei ole kodus” kordustrükk)
• “Disko” (1982; 2. trükk 1995)
• “Vana mees tahab koju” (1983; 2. trükk 1985; 3. trükk 2002)
• “Meie pole süüdi” (1984; 2. trükk 1996)
• “Pariisi lõbusad naised” (1985; 2. trükk 2002)
• “Tee isa juurde” (1987)
• “Kas ema südant tunned sa?” (1988)
• “Laev keset rägastikku” (1990)
• “Postuumselt rehabiliteeritud” (1990)
• “Peotäis tolmu” (1992)
• “Laevad kaotavad tüüri” (1993, kirjanduslikult toimetanud ja saatesõna: Teet Kallas)
• “Sillad põlevad” (2007, lühiromaan)
• “Põhjavalgus” (2010)
• “Võõra mõõga teenistuses” (2011)

Novelli- ja jutustuste kogud:
• “60 minutit” (1968)
• “Tuuleveskid” (1974)
• “Külalisteraamat” (1977)
• “Oh mis kena maailm” (1983)
• “Kirjad laagrist” (1989)

Jutustus:
• “Keerdtrepp” (1976)

Tunnustused:
• 1984 A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia (“Vana mees tahab koju”)
• Friedebert Tuglase novelliauhind (novell “Elupäästja”, Edasi 27. veebruar 1988 ja kogumikus “Kirjad laagrist”, 1989)

Veera Saar

Veera Saar (sünninimi Veera-Alise Döring; 28. märts 1912, Tikapesa, Jamburgi lähedal – 20. juuli 2004) oli eesti kirjanik ja pedagoog. Aastal 1937 lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna magistrikraadiga. Töötas 1937-1959 õpetajana Tartus, Kehtnas ja Jänedal. Alates aastast 1958 elas Arukülas (praeguses Raasiku vallas), kus kirjutas enamiku oma raamatutest.
29.03.2012 toimus Jänedal Veera Saare 100 sünniaastapäeva puhul kirjanduskonverents. Jäneda lossisaali kogunes pea sadakond huvilist, kes said kirjandusloolaste, Veera Saare lähedaste ning Jäneda Kooli vilistlaste abiga rännata suurkirjaniku koduradadel, mõtiskleda oma maa tähendusest ja rahva visadusest kirjaniku loomingus tugevaid naiskaraktereid kõrvutades.

Romaanid:
• “Lõokesed taeva all” (1965), “Üle allikate” (1963) (teosed käsitlevad kooliprobleeme)
• “Ukuaru” (1969) (teos metsatööliste ja laanetalude elust)
• “Kraakuvi mägi” (1987), “Maa hind” (1990) (teosed Eesti väljarändajatest Peterburi kubermangus)

Novellikogu:
• “Põlatud maa” (1965)

Lasteraamat:
• “Sõit mustikametsa” Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952

Tunnustused:
• Eesti NSV teeneline õpetaja 1957
• Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind 1970
• A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia 1982 (“Aprillipäev”)

Valter Põldma (1898-1993)

Valter Põldma (Blumfeldt) isa tuli Lehtsesse 1919. aastal sepaks. Osteti endine Lehtse koolile kuulunud maja. «Sündinud» täpse töö tegijaks, usaldasid talumehed peatselt hobuste rautamise ka sepa pojale ja olid üllatunud, kui noor sepp seda isast paremini tegi. Tubli töö eest saadud vääriline palk ja nooruse energia lubasid mõelda oma maja ehitamisele. Metsatöötalgud Sika metsas ja ehitamiseks läks lahti. Oma majja kolis meistrimees 25. sünnipäevaks 1923. aastal. Ajutine sepipada ja elumajas asunud töötuba lubasid remonti teha talutööriistadele, rautada hobuseid, teha raud-detaile regedele-vankritele. Perenaine Meeli sai majja toodud 1932. aastal. Siis loobus mees «igasugusest seltsielust» ja pühendus huvitavale loomingulisele tööle. Majapidamismured olid enamasti naiste kanda. Sisukamalt aitasid seda kahtlemata teha Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis õpitud 4 aastat, aga samuti Lehtse aiandusringis omandatud teadmised. Oli aeg, kus roosiaed oli perenaise uhkus. 1934. aastal andis Valter Rakveres eksamid nii sepa kui lukksepa ameti peale. Hiljem, kui korralik kõrvalhoone valmis, sai treipink muretsetud. Siis võis mootoreid remontida ja muid täpsemaid töid teha. Pakkumisi tuli palju. Põldma`d mäletasid, kui nende õuel ja aia taga ootasid remonti korraga 7 rehepeksumasinat, muudest põllutööriistadest rääkimata. Tuli järjekorda registreerida. Kiirel põllutööde ajal oli mõni talumees oma hädadega platsis juba hommikul kella viie ajal. Päev kestis enamasti 10-11ni õhtul. Kõiki tuli aidata.

Kui noorem vend Hugo, kes oli Lehtses radiofitseerinud hulgaliselt kodusid, suri, toodi aparatuur Valteri majja ja Eesti ringhäälingu saated läksid lehtselasteni juba täiustatud aparaate kasutades, omakonstrueeritud tuuleturbiiniga sai laetud akusid raadio tarvis ja valgust majja. Vesi jooksis kraanist.  Usina tööga soetatud ilus elamine ja nutikas pea tekitasid inimestes kadedust ja kujutasid ilmset ohtu ka okupantidele. Egas muidu olnud Põldma`d 1940. aasta küüditavate nimekirjas. Õigel ajal antud teade päästis. Saatuslikud ööd viibiti metsas. Ka 1949. aasta küüditamisest aidati puutumata jääda. Hiljem olla valla partorg küll pahandanud, et miks Põldma`d maha jäid… Oskustega mehi oli aga nõukogude võimule ka Lehtses vaja. Uuteks klientideks said kolhoosid, kes tõid remontida sahku ja muid põllutööriistu. Samal ajal asus ta tööle Kurge piiritustehasesse. Selle perioodi tublist tööst annavad tunnistust ratsettepanekute tõendid ja mitmed aukirjad. Kui silmanägemine 1963.aastal halvenes, tuli 65. aastaselt pensionile jääda. Et tööstaaži «ei jätkunud», määrati pensioniks 45 rubla. Muidugi jäi kahele inimesele sellest väheks ja nii tuli parematel aegadel soetatud lauahõbe maha müüa. Sellele vaatamata oli abielupaar rõõmus ja reibas.

Lisaks töötamisele on Valtril elus ka muidu õnne olnud. Kas või siis, kui sakslased 1944. aastal tulistasid Rägaverest Lehtses seisvat venelaste ešeloni ja Põldmade maja vahetusse lähedusse kukkus hulga mürske. Väärt tsinkplekk-katus oli mürsukildudest auke tais, kuid elumaja jäi alles. Suur õnn oli seegi, et küüditamisest õnnestus kaks korda eemale hoiduda.
Kui Valtrilt küsiti tema 95.sünnipäeva eel, millised olid tema esimesed mälestused Lehtses, vastas Valter: „Olen sündinud Palal, kuid Lehtsesse tulin Palmse vallast, kus isa sepaametit pidas, 1919. aastal. Isa sai asundustalu maad (10 ha), korterisse saime Viltmanni poe majja. Isa ostis Lehtse paruni suvemaja, vedas selle kohale, ladus üles ja sellesse asutasime sepipaja. Meenub, et siis oli põhjapool raudteed ainult üks maja, kus elas masinist Ruudu Ant, kel oli viljapeksumasin ja kes elas pärastisemas Aroki majas. Põhjapool raudteed olid mõned elumajad, töötasid Hinzenbergi, ja kohe üle tee, Kivisepa poed, samuti endine mõisa meierei ja Ühispank „Toetaja“.“

Pika elutee kõndinud Valter Põldma uinus igavesele unele 95-aastaselt 1993.aastal ning on maetud Ambla kalmistule.

Kuulsaid spordiinimesi Lehtsest:

Andres Püümann

Sündinud 1961. aastal. Kergejõustiklane. Õppis Pruuna koolis 1967-1973. aastal. Andeka sportlasena asus edasi õppima Tallinna spordiinternaatkooli, mille lõpetas 1981. aastal. Tallinnas õppides tuli mitmekordseks Eesti juunioride meistriks sprindis.

Täiskasvanute konkurentsis sai 1981. aastal hõbeda 4×100 m teatejooksus Paide rajooni võistkonna koosseisus ja on Järvamaa rekordi (42,1 s) kaasomanik siiani. Samal aastal sai ka kaks pronksi Eesti sisemeistrivõistlustelt ja 1983. aastal veel hõbeda. 1982. aastal kuulus Eesti koondvõistkonda matšil Gruusiaga, kus sai Eesti rekordi (41,1 s) kaasautoriks samal alal.

On tänaseni Järvamaa kiireim mees (60 m 6,7 s ja 100 m 10,5 s). Praegu OÜ Linström Virumaa piirkonna müügikonsultant, vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees.

Helen Püümann

Sündinud 1981. aastal. Tegevkergejõustiklane. Lõpetanud Lehtse põhikooli ja Eesti spordigümnaasiumi. Õpib Tallinna Tehnikaülikoolis geodeesia erialal.

Vabariigi noorte- ja noorsoomeistrivõistluste kaheksakordne ning üliõpilassportlaste neljakordne meister. Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel saanud seni ühe kuld (2001. aasta sisemeister 400 m jooksus), neli hõbe- ja kolm pronksmedalit. Kuulunud vabariigi koondvõistkonda Euroopa II liiga karikavõistlustel ja 2002.-2003. aastal Balti matšil, kus 400 m jooksus saavutas III koha.

Heleni isiklikud rekordid 56,87 400 m ja 2.17,01 800 m jooksus kuulusid vabariigi edetabeli etteotsa. Loodame, et paremad saavutused veel tulevad.

Ants Saame

Sündinud 1941. aastal Aru mõisa lähistel. Lõpetanud Aegviidu algkooli ja Kehra keskkooli 1960. aastal. Mitmekülgne spordimees, Järvamaa rekordiomanik meeste kuulitõukes. Spordipisiku sai Jäneda raudteejaama lähistel semafori juures asunud spordiplatsil.

Esimese Lehtse tõstjana võitis pronksmedali Eesti meistrivõistlustelt (1970. aastal). Omab igat värvi medaleid „Jõud” vabariiklikelt võistlustelt nii tõstmises kui kergejõustikus. Paide rajooni (Järvamaa) rekordeid tõstmises uuendas 43 korral, meistriks tuli kümnel aastal.

Tänaseni on Järvamaa rekordiomanik kuulitõukes – 16.32 (1971. aasta). Peab lisama, et rekordiületajat praegu küll näha ei ole.

Peeter Võrk

Sündinud 1951. aastal Lehtse vallas Pruuna-Kõrve külas Karjamatsi talus. Järvamaa absoluutsete rekordite omanik tõstmises. Käis Pruuna koolis ja lõpetas Tihemetsa tehnikumi 1978. aastal.

Eesti meistrivõistlustel võitis kolm aastat järjest (1981-1983) hõbemedali, lisaks sai III koha 1978. aastal, õppides veel tehnikumis. A. Saame mantlipärijana uuendas Järvamaa rekordeid 23 korral. Kõige fantastilisem on tema tagajärg tõstekangi tõukamises – 187,5 kg. Oli Eesti jõutõmbe tippmargi omanik raskekaalus – 290 kg.

Ka tema kuulitõuke tagajärg (15.93 – 1978. aasta) on Ants Saame järel Järvamaa kõigi aegade teine.