Sipelga kalmistu

Sipelga kalmistu on olnud Ambla kihelkonna inimeste põhiline matmispaik 19. saj. ja 20. saj. I poolel. Sipelga kalmistule maeti ka Tapa raudteeasula inimesi enne Tapa Õigeusu koguduse juurde kalmistu rajamist 1897. aastal, mil toimus Tapa asulas esimene matmine. Tapa asula  inimeste matmisi Sipelga kalmistule jätkati ka pärast Õigeusu koguduse kalmistu rajamist, kuna sinna olid loodud juba perekondade plastid.

Sipelga kalmistu värav-kellatorn on seest õõnes ja kitsa keerdtrepiga pääseb üles kellatorni, kus saab avada kahele poole luugid, ühelt poolt kalmistu poole, teiselt poolt põldude poole. Väravatornil on aastaarv 1847.

Sipelga kalmistu juurde kuulub vaieldamatult järgmine legend:

Kirikuõpetaja tõrjub kummituse hauda

Ambla Sipelga surnuaia juures on ikka heina saadu nähtud jooksmas. Üks kord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuaiast õhtul hilja mööda pidanud sõitma, kui korraga hobused seisma olla jäänud ja enam edasi sammugi ei lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heina saad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kiriku mantel seljas, raamat kaenlas ja läinud heina sau juurde ning hakanud saadu oma teele surnuaia poole ajama, kuni vist oma hauda.

Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heina sau kujul kuskil käia ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll enam heina saadu näinud, aga lammas ja kana on sagedasti kas hiljaaegu, Räpina lepikus ennast mitmetelegi näidanud.
(Ambla- J. Tannenthal 1894)

Eesti Kirik nr. 27 04.07.1940

Ambla Sipelga surnuaialt.
Asutamisest 100 aastat möödas.
Ambla ew. lut. usu kogudusel on kaks surnuaeda. Üks kiriku juures, mille vanem osa wõib olla mitusada aastat wana, nagu kirikki, ja teine kirikust umbes 4 -5 km eemal Sipelga metsas, mille asutamisest ka juba on 100 aastat möödas. Mõlemaid surnuaedu on  hiljem enam kui üks kord suurendatud. Peale selle on kirikust 15 klm eemal olewal Aegviidu kabelil samas kabeli juures oma surnuaed, mis ka kuulub Ambla kogudusele. Ambla „Sipelga” surnuaiast tahtsin siin nukuke pikemalt jutustada. Surnuaed asub Ambla kiriku juurest 4 —5 klm kaugusel Kärawete-Jäneda-Aegwiidu suunas, kus algab suur kuusemets ja talusid ning muid inimeste elamuid lähedal näha ei olegi. Metsapuid ja põõsaid on ka surnuaias rohkesti kaswamas. Nii on seal looduse ilu ja metsa rahu surnuaia waikusega kooskõlas. Igal kewadel ärkab seal korraks elaw inimeste liikumine ja tegewus, mis kestab jaanipäewani; siis jääb jälle kord-korralt waiksemaks. Need on surnute omaksed, kes käiwad haudu korraldamas ja lilledega ilustamas, et jaanipäewaks oleks kõik ilusasti walmis. Enamuses on nad kaugemalt kihelkonna äärest inimesed. Juba ammu endise õpetaja J. Willbergi ajast on saanud kombeks jaanipäewal pidada Sipelga surnuaiapüha, mida ka praegune noor õpetaja H. Annast on jätkanud. Tänawust möödunud surnuaiapüha jaanipäewal pidasid kolm õpetajat ja laulu saatjateks olid köster Wõrk ja Ambla pasunakoor. Kuigi ilm oli wäga soe ja ilus, kogunes seekord inimesi surnuaiapühale weidi wähem wõrreldes eelmiste aastatega.

Wiimastel aastatel on Sipelga surnuaeda koguduse nõukogu juhtimisel korraldatud ja ilustatud. Teed on sisse aetud ja liivaga sillutatud, üleliigseid wanu suuri puid on maha raiutud. Praegugi on aga weel mõni surnuaia nurk metsikult pime ja läbipääsmatu. Rahwas kaunistab ise ka hoolega lahkunute haudu. Wäga tänuwäärt, et nüüd Sipelgal on kaew ja wesi käepärast. Sipelga surnuaia asutamisest teab rahwas rääkida järgmist: Wana surnuaed Ambla kiriku juures jäänud kitsaks ja selleaegne walitsus ei lubanud kiriku juures surnuaeda suurendada, nõutud uue surnuaia asutamist kirikust eemale. Siis andnud Pruuna-Põriki ja Linnape-Rägawere mõisade omanik Parun Dellingshausen oma Sipelga metsast uue surnuaia asutamiseks maad. Uude surnuaeda wõtnud parun just kesk aeda endale hauaplatsi, soowides, et teda sinna maetaks esimesena. Siiski räägitakse, et enne wana paruni surma maetud surnuaiale juba mõned surnud. Sipelga surnuaia asutaja Parun Dellingshausen puhkab aga tõesti kesk aeda wõlwitud keldris, mis on raudaiaga piiratud. Keldri peal on kaks suurt malmist tahwlit walatud kirjadega, millest nähtub, et sinna on maetud parun Friedrich Adolf von Dellingshausen, surn. 1839. a., ja tema abik. Caroline Elisabeth, sünd. von Krusenstern, surn. 1839. a. Linnape mõisast kuni Sipelgale 2-3 klm. lasknud parun teha otsetee, kuhu mõisast alates metsani istutatud 1 klm. lagedale maale tee äärde puud, millest praegu on säilinud mõned wanad reas kased. Parun oli soowinud, et kõik Ambla kihelkonna inimesed tooksid nüüd oma lahkunud uude surnuaeda, ka teised mõisnikud. Aga mõisnikest ei ole mitte ühtki Sipelgale toodud, ka Dellingshausenitest mitte kedagi teist; neid on pikk rida maetud Ambla kiriku juurde wanasse surnuaeda. Ka on jäänud kiriku juurde jõukam talurahwas, kes suutis sinna enesele kallid hauaplatsid osta. Sipelgal anti hauaplatsid hinnata. Ainult wana Dellingshausen üksinda ühes abikaasaga puhkab talurahwa keskel, keda ta oma eluajal wäga armastas ja kellega tahtis olla ühtlane wälimuses ja riietuses: parun käinud hall kuub seljas, pikasäärega saapad jalas. Teised mõisnikud aina pilganud ja naernud teda ta talupojaliku oleku pärast. Wana Dellingshausen (rahwa suus Delingus) pole sellest midagi hoolinud. Ta olnud wäga rikas ja suure auametikandja, maksnud sagedasti teiste mõisnike oma naerjate kaardimängu ja joomise wõlgu. Kord olnud talle wõla eest panditud 70 mõisat; selle kohta ütelnud ta oma Pruuna mõisa rehelistele: „Täna peksetakse mulle 70 rehte!” Rahwajutu järele olnud parun Dellingshausen eesti soost. Esiisa olnud Saaremaalt, Teljeotsa talu peremehe Jaani poeg. Wene keisrinna Katarina 2. ajal, mõnede juttude järele Peeter 1. ajal, sattunud nägus tugew poiss keisrikotta, kus ta järeltulijad paruni seisusesse tõsteti ja neile mõisad kingiti.

J. F.
(Joosep Freimann)

Kuidas peeti Ambla Sipelgal surnuaiapüha 1931. aastal?
Kirjutab ajaleht „Järva Teataja“ 30. juunil 1931. aastal:

„Jaanipäeval pidas Ambla hingekarjane Sipelga surnuaial jumalateenistust. Rahvast oli ligidalt ja kaugelt kokku tulnud, et istuda omaksete haudade juures ja mälestada neid, kes kord selle maise teekonna on maha jätnud. Kuid seda ilusat koosviibimist segasid isikud, kes leidsid, et õpetaja jutlus on liiga „vesine“ ja sellepärast siis metsa all südame karastamiseks agaralt „asunikke“ tühjendasid. Keegi „noorhärra“ oli isegi nii „vaimust vaevatud“, et õpetaja jutlusele vahele hüüdis ja protokolli sai. Viina oli ju käe-jala juurest saada. Ambla salakõrtsmikud vana traditsiooni järele olid aegsasti end vastava märjukesega varustanud ja lõid metsavaikuses niisugused toredad restoranid lahti, et lase aga olla. „Asunik“ ja jupp vorsti “sakusmendiks” oli päris „kristliku“ hinna eest saada ja maksis kõigest 160 senti. Nii mõnigi mammikene ja papikene tuli hommikul viinakoormaga ja tühja rahakotiga Sipelgale ja läks tühja koorma ja täis rahakotiga koju.
Äri on äri.“

Jaanipäeval 1931. aastal Sipelga surnuaiavahi maja juures. Ka siin on näha müügiletti pudelite ja pirukatega või saiakestega.

Kuidas peeti Ambla Sipelgal surnuaiapüha 1934. aastal?
Kirjutab ajaleht „Järva Teataja“ 25. juulil 1934. aastal:

„Veste rahvarändamisest omaste kalmudele.
Ambla Sipelga surnuaial peeti jumalateenistust või kabelipüha. See oli meelitanud kokku rahvast rohkel arvul nii lähemast kui ka kaugemast ümbruskonnast.
Juba hommikul varakult hakkas inimesi voorima kalmistu poole küll hobustega, jalgratastel kui ka jala. Otse tapvas päikeselõõmas tolmas maantee võimatuseni, kattes kõik liiklejad paksu tolmukorraga. Nii nägid kaugemalt tulijad kohalejõudmisel välja kui veskipoisid ning surnuaia väravas kuusiku all oli seepärast rohkesti kloppimist ja sagimist, et vabastada riideid tolmukorrast ning seada end jumalateenistuseks korda. Siin hobuste juures kohati ka endi sugulasi ning tuttavaid, keda vast juba aastaid polnud nähtud. Seepärast oli ka kuusiku all enne jumalateenistust jutuvadinat küllalt. Kohtavad eide-taadi paar oma mudilasperega mõnd sugulast teisest kihelkonna servast, surutakse heinatööst krobelisi käsi tervituseks ning algab kohe küsitlemine, otsekui ülekuulamine.

„No kuidas te siia saite?“
„Eks ikka tulime!“
„No kuidas te ka siis nüüd elate?“
„Ah, tühja, mis me n`d elame….“

Ja ikka nii edasi, sõna siit ja teine sealt, kuni lõpuks saavutatakse loomulik jutulõng, kus arutatakse läbi, kuidas keegi elanud ja olnud ja mis juhtunud selle pika aja jooksul, kui üksteist pole nähtud.

Surnuaia väravasse oli löönud laagri lahti terve prääniku- ja wurtswasseri müüjate sõjavägi. Ja lihtsad olid need poed: laudadest. Pakklaud või kaubakast löödud alla letiks, sellele asetatud mõni kilo präänikuid, paar pudelit limonaadi ja mõned karbid kompvekke ning äri oligi valmis. Ühel vankripäral istus turjakas mees, müües klaasiviisi koduõlut – 5 senti klaas. Kes aga seda õlut katsus, see puristas ning sülitas. Õlleks osutus mingi mõru vedelik, mis sarnanes maitselt tubakaveele, mis veel humalate, või tont teab, mis sodiga muudetud õige vängeks. Mõned, kes seda „õlut“ jõid, arvasid, et selle proovija peab olema ikkagi omaette kangelane.

Kuna ilm kuum, siis oli tunglemine kaubalaudade ümber suur ning joodi kõike, mis aga üldse kandis vedeliku nime.

Eriti hädas oli suure tungi tõttu valgepõlleline „maroosina“ müüja. Näis, et mehele oleks hädapärast läinud vaja neli-viis paari käsi, et kõiki soovijaid rahuldada. Aina makseti veel raha ette. Mis sest, et portsjonid osutusid pisikesteks ning 10 sendi eest sai vaid paraja suutäie. Sellele ei pööratud palju tähelepanu, kui vaid saaks noka otsast jäätisesodi keele alla.

Kuna jalgrattamehi ja –naisi palju, siis oli surnuaia ette poollagunenud osmikusse avatud jalgrataste hoiupaik. See osutus aga arvukale jalgrataste hulgale peagi kitsaks ning nagu näis, oli juba aegsasti laeni täis igalaadilisi, hinnalisi ning värvilisi sääretsiklette. Jumal teab, kuidas neid kord jagama hakati, või kuidas siis toimiti, kui näiteks sel mehel tekkis esimesena kojusõidu isu, kelle ratas lömitas aga osmikus kõige all.

Suurt elevust tekitas vanemate inimeste keskel õpetaja kohalesaabumine. Pea igaüks luges oma kohustuseks suruda õpetaja kätt. Seepärast edenes pastori edasiliikumine surnuaia suunas visalt, vaevaliselt ning pikkamisi.

Kui viimaks õpetaja oli jõudmas surnuaiale, kukkus kellalööja meeleheitlikult taguma väravatornis asuvat pajahäälelist kella.

Lõpuks, kui siis kostsid vaimuliku laulu helid keset kalmistut ehitatud kantsli juurest, rutati sinna, et kuulata õpetaja jutlust, kes lühikese ajaga on suutnud võita amblalaste poolehoiu. (Amblasse oli just asunud õpetajaametisse noor pastor Hugo Annast.)

Jutlust kuulati tihedas ringis ümber kantsli. Kuigi päike kõrvetas armutult, jälgiti jutlust ometi lakkamatu huviga. Osa nooremaid ei maldanud siiski püsida paigal. Need voorisid mööda surnuaeda ringi, sõlmides omavahelisi tutvusi ning heites isekeskis nalja. Ühtlasi krõbistati kalmistu väravate ees kaubalaudadelt ostetud präänikuid ning muid suupisteid.

Sipelga surnuaed on oma asendilt kaunis kohas, suure metsa ääremail. Kahjuks on aga veel suurem osa haudasid korraldamata ning nii mõnedki ristid upakile ja küllakile.

Peale surnuaiajutlust algas kiire tagasisõit. Kohati ummistasid sõidukid koguni tee ning jalainimestel tuli kogu aeg tammuda edasi sõidukite poolt üleslöödud tolmus.“

Ambla õpetaja Johannes Theodor Willbergi viimastel ametiaastatel 1931-1934 oli väga tihti kirjutatud ajalehtedes sellest, et Sipelga kalmistu on korratu, hauad hooldamata ja lohakile. Ambla kogudusel on kaks suuremat surnuaeda, üks on otse kiriku juures ja teine Sipelgal. Arvestades seda, millal hakkasid sinna toimuma esimesed matused, ei saaks ju kuidagi nõuda, et igal haual oleks hooldaja. Aeg ju läheb, inimpõlved vahetuvad, inimesed rändavad mujale elama. Piibliraamatki ütleb: „Inimene sureb, ja mälestus temast kustub.“ Nii on see ka Sipelgal olnud ja nii jääbki. Ometigi on keegi väga pahane inimene kirjutanud 1931. aasta hilissügisel, 19. novembril ajalehes „Tapa Sõnumed“ järgneva artikli:

„ Ambla vanal Sipelga surnuaial puhkavad tuhanded ümbruskonna elanikud – isad, emad ja omaksed, kellest vist igaüks elus soovis, et ta viimasel puhkepaigal valitseks rahu ja puhtus. Et kataks ta kalmuküngast lillevaip ja hoiaksid hoolitsevad käed nägusa ja korras ta viimase kodu.

Mida näeme aga Sipelgal?

Suur, mitmeteistkümne hektaariline maa-ala on kaetud üleni ristidega. Kuid tarvilist hoolt omakste haudade eest on vaid vähesed kandnud, kuna kaugelt suurem osa, vast 80% kalmukünkaid on jäetud sööti ja saatuse hoolde.

Haudade vahelt on põletispuudeks maha saetud põlised paplid, mis aga millegipärast pole realiseeritud ega ära koristatud. Nii vedelevad puusüllad ja haod laialipaisatult haudade ja ristide vahel, andes surnuaiale mingisuguse hooletusse jäetud raiestiku ilme.

Veel kurvem on nähtus, et surnuaiavaht laseb teadlikult oma kariloomad surnuaiale, kes haudadelt need vähesedki lillekesed ja rohelised kasvud hävitavad, sealjuures oma mustusega haudu rüvetades. Nende ridade kirjutajal oli juhus näha, kuidas lammas ilusal ülestehtud kalmukünkal sõtkus ja mustust maha jättis ning samas lehm risti vastu kaela hõõrudes selle ümber tõukas.

Nurinaid tekitab ka veepuudus surnuaial, mis eriti tunda suvisel surnuaia pühal, mil kusagilt tilka joogivett pole saada, rääkimata lillede kastmisest.

Üldiselt on Sipelga surnuaed kui ka surnuaia ümbrus muutunud äärmiselt korratuks ja inetuks, mis jätab mulje, nagu poleks surnuaia eest hoolitsemas ühtegi korraldavat organisatsiooni. Sarnase olukorraga ei saa koguduse liikmed, kellel omakste viimase puhkepaiga vääriline korrashoid südamel, kuidagi rahul olla. Ei tohi jätta saatuse hoolde meie vana ajaloolist kalmistut. Kui kiriku juhtivad jõud ei astu samme kalmistu kordaseadmiseks, tuleks kasvõi luua Sipelga surnuaia korrashoiu selts, kusjuures asja algatajaks peaks olema loomulikult kiriku nõukogu. Sarnasena aga asi edasi kesta ei tohi.“

Sipelga kalmistul avati 15. oktoobril 2022. aastal endise Pruuna mõisniku Friedrich Adolph von Dellingshauseni ja tema abikaasa Karoline Elisabethi hauaplatsi uus hauapiire. Kevadel oli piirdeaia lõhkunud sinna peale kukkunud puu.

MTÜ Pärandihoidja eestvedamisel valmis uus piirdeaed, parandati hauatähise vundamenti, korrastati hauda ennast ja lisati kaks infotahvlit. Hauaplatsile pääseb väikese värava kaudu. Vanast malmist piirdeaiast üks kolmandik on aga eksponeeritud haua kõrval. Ülejäänud viidi vanarauda.

Dellingshausenite perekond andis Sipelga kalmistu rajamiseks tüki oma maast. Sinna maeti Tapa, Moe, Lehtse, Jäneda, Aegviidu, Pillapalu, Tamsalu ja Kurisoo inimesi peamiselt kuni teise maailmasõjani. Teatud määral jätkub kalmistule matmine ka praegu.

Uue aiapiirde avamisel kõnelesid MTÜ Pärandihoidja juhatuse esimees Sirje Kuusik, Tapa ja Järva valla esindajad ning piirdeaia valmistanud sepp Kristjan Kuusik. Uue piirdeaia õnnistas Ambla Maarja koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe.

Friedrich von Dellingshauseni viienda põlvkonna järeltulijatest elab Cristoph von Dellingshausen Saksamaal Neu-Bambergis ja Thomas von Dellingshausen Honnefis. Nemad toetasid esivanemate matmispaiga korrastamist 5600 euroga. Oma panuse andsid Ambla Maarja kogudus ja mitu annetajat. Kokku läksid tööd maksma 7500 eurot.