EELK Tapa Jakobi kirik

XX saj. algul kuulus Tapa koos ümbruskonna küladega administratiivselt Lehtse valla alla, kiriklikult allus aga Ambla kirikule. Kuna kirik asus kaugel (ligi 13 km.) siis tulles vastu Tapa luteriusku elanike soovile, hakkas Ambla kirikuõpetaja Johannes Villberg kord kuus Tapal, algul eramajas, hiljem Kiriku tänavale ehitatud palvemejas jumalateenistusi pidama.

Eesti iseseisvumise algul, kui Tapa omandas alevi õigused, tekkis terav vajadus oma koguduse järele. Korjanduste ja annetuste abil remonditi palvemaja. Koguduse asutamisajaks loetakse 19. juunit 1921, mil piiskop Jakob Kukk uue koguduse palvemaja sisse õnnistas. Piiskop nimetas koguduse apostel Jakobuse nime järgi Tapa Jakobi koguduseks. Samal päeval pärast lõunat pühitses piiskop Jakob Kukk koos Ambla koguduse õpetajaga ka uue surnuaia (praegune linnakalmistu). Koguduse asutajate liikmete hulka kuulusid Jakob Tammar, Mart Vollmann, Oskar Lasberg, Gustav Nimrich, Mart Narva, Johannes Noormets ning Hindrik Liblikmann, kes valiti koguduse esimeseks köstriks.

Koguduse kasvades ei rahuldanud palvemaja jumalateenistuse vajadusi ja hakati mõtlema avarama “kodu” peale.
1924. aasta laululehel on kirjas:” Tänaseni on meil uue kiriku ehitamise kapitali sissetulnud näitemüügist 790120 marka ja näitemängust 20 955 marka. Kõige agaramalt on töötanud korjanduse-raamatutega Ambla koguduse õpetaja, kes kiriku kassasse ära annud 55 500 marka.”

Kulus veel mitmeid aastaid vaevanägemist, kui päris oma kiriku ehitamisest võidi rääkida. Jätkati raha kogumist. Rahasummad kasvasid aeglaselt kuid järjekindlalt. Kogudus hakkas otsima omale ka uut hingekarjast. 30. märtsil 1930. aastal andis kandideerimiseks nõusoleku Jaan Gnadenteich, kes sama aasta 29. juunil kiriku täiskogu poolt valiti esimeseks koguduse õpetajaks. Uus õpetaja koos kiriku nõukoguga otsustas kiirendada kiriku ehitusraha kogumist. Korjanduslehtedega koguti üle 6000 krooni. Suured lahkhelid tekkisid aga koguduse liikmete vahel uue kiriku asukoha valikul. “Tapa sõnumed” 28.05.1932 kirjutab: ”Algul kavatseti kirik ehitada põhjapoole raudteed, Valgmaa linnaossa. Kuid umbes viie aasta eest, kui kiriku nõukogu täiendati nooremate liikmetega, tõstsid need üles mõtte, et kirik tuleks ehitada lõunapoole raudteed, sellega linna keskele. Tekkis kaks vastuvoolu kummalgi pool raudteed elevate koguduseliikmete vahel, tehti ägedat kihutustööd mõlemilt poolt. Lõpuks otsustati kirik ehitada siiski keset linna, milleks linnalt osteti osa iluplatsi.”

Kirik ehitati valmis koguduse liikmete poolt annetatud rahadega. Ümbruskonna talumehed vedasid oma hobustega tasuta ehitusmaterjali kohale. Korraldati tuluõhtuid ja loteriisid. Koguduse elu oli aktiivne.

Kiriku projekteeris 1930. aastal Tartu diplomeeritud arhitekt Anatoli Podshekajev. Projekti järgi on kiriku pikkus 31m, laius 14m, kõrgus seest 12,12m. Torni kõrgus kiviosal 19,8m, puuosal (mis jäi raha puudusel ehitamata) 12,2m. Kiriku ehitus algas alusmüüri kaevamisega I soomusrongi rügemendi sõdurite poolt 18. juunil 1931 kell 7 hommikul.

Sügiseks lõpetati alusmüüri ja keldriruumide ehitustööd. Paekivist müüride ja torni kiviosa ehitus anti vähempakkumisel välja Rakvere ehitusettevõtjale Reinhold Veigelile tingimusel, et 31. juuliks 1932 peavad müüritööd valmis olema. Ehituse järelvalve võttis enda peale Tapa Teejaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal. Kiriku nurgakivi pühitsemine toimus Jakob Kuke poolt 29. mail 1932. Jutluse pidas Tartu Pauluse koguduse õpetaja A. Habicht. Punasest vaskplekist kasti asetati piibel, Uus Testament, lauluraamat, käibelolevad mündid, ajalehed, protokolliraamat jm. Kast tinutati kohapeal kinni ja müüriti alusseina. Ehitustööd jätkusid sujuvalt ning 27. novembril 1932 oli kirik avamiseks valmis.

Ajaleht “Tapa Sõnumed” kirjutab: “Pühapäeval elas terve Tapa vastse kiriku suurpäeva tähe all. Kiriku pidustused algasid Tapal juba 26. novembri õhtul, mil uues kirikus helistati esmakordselt kirikukelli. 27. novembril kell 8.00 mängis kiriku tornis puhkpilliorkester. Kell 10.00 algas vanas palvemajas lahkumisjumalateenistus, mille lõppemise lärel sammuti ühises rongkäigus, eesotsas hallipäine piiskop, orkestri saatel uude kirikusse.” Kiriku ees ootas juba palju Tapa ja ümbruskonna elanikke. Järgnevalt andis ehitusmeister kiriku võtmed üle koguduse nõukogu esimehele Johannes Thalfeldtile, kes omakorda andis võtmed piiskop Jakob Kukele, kes avas kiriku uksed. Peagi oli kirik tulvil rahvast, osad jäid ruumipuudusel väljagi. Peale südamlikku kõnet õnnistas piiskop Jakob Kukk altari ees seistes kirikut, kantslit, kellasid, orelit ning altarit. Helisema hakkasid kirikukellad. Samal õhtul peeti kirikus vaimulik kontsert.

Tolleaegne kogudus oli aktiivne. Toimusid vaimulikud kontserdid ja kõnekoosolekud, leerid. Tegutses koguduse noorteühing ning mitu laulukoori, peeti piiblitunde, korraldati teeõhtuid, loteriisid, väljamüüke, viidi läbi kaks vaimulikku laulupäeva 1931. ja 1934. aastal. Kolmas laulupäev toimus aga alles 1991. aastal.

Sõja-aastatest tuli kirik tervene välja, kuid okupatsiooniaeg ei olnud kogudusele kerge. Pikka aega töötas kirikuõpetajana August Kobla (sünd. 1904- surn. 1988), kes oli selles ametis 5. maist 1946 kuni 1. oktoobrini 1984. Aastatel 1952-1961 tegutses organistina ja laulukoori juhatajana professor Hugo Lepnurm. Peale õpetaja August Kobla pensionile jäämist teenisid kogudust lühemat aega Jaan Major, Eduard Salumäe, Üllar Nõlv, Illar Hallaste, Algur Kaerma (17 aastat), Reet Eru ja Tauno Kibur. Alates 11. jaanuar 2016 on koguduse õpetajaks Valdo Reimann.
1994 aastal. valmis kiriku tornkiiver. 13. jaanuaril 1994 tõstis kraana “Pekkaniska” tornkiivri kohale.

Seoses linna 70. aastapäeva tähistamisega eraldas linnavolikogu raha kullatud risti ja muna valmistamiseks. Tornkiivri ja risti õnnistas peapiiskop Jaan Kiivit 28. septembril 1996. aastal.

Kuidas Jakobi kirik omale kellad sai, sellest kirjutavad vanad ajalehed järgmist:

Waba Maa, 14. august 1925
Kirikukellad Tapale. Lübekist sõitew aurik „Costropil” oli Tapa kassapidaja O. Lasbergi nimel adresseeritud kaks kirikukella. Laewalt asetati kellad Uuesadama ladusse nr. 2., kust nad peagi ära wiiakse. Kirikukellad kaaluwad 1000 klg. ümber, s. o. 61 puuda. Kellad, mis loodetawasti peagi kirikutorni asetatakse, saadawad oma heli kuuldawale ja kutsuwad rahwast kirikusse.

Eesti Kirik 24. september 1925
Tapa Jakobi kiriku uued kellad.

Läinud aastal surnute pühal pandi kogudusele ette kiriku kellasid muretseda ja selleks korjandusi toime panna. Esimene annetaja oli A. K. ja sellega oli algus tehtud. 30. now. oli täiskogu koos ja lubas koguduse kassast 50 tuhat marka kellade ostmiseks. Käesolewal aastal said kaks terasest kiriku kella tellitud Bochumer Vereini wabrikus Saksamaal. Augusti kuu 8. päewaks olid kellad juba Tallinna jõudnud, kust nad 15. augustil Tapale jõudsid. Kahe kella raskus ühes kolistamise wärgiga on 65 puuda. Nende suurus alt läbi mõõta suuremal kellal 960 mm. ja wähemal 835 mm. Nende kooskõla on B ja De ja kannawad eestikeelseid pealkirju: “Tapa-Jakobi kirik. 19 juuni 1921 a. – 1925. Elawaid hüüan” ja “Tapa-Jakobi kirik 19 juuni 1921 a. – 1925. Surnuid leinan.”

Kellad tulid maksma 116.219 eesti marka (1295 saksa marka 45 penni), peale selle weel raha saatmise, kirjawahetuse ja muud kulud ja wedu raudteel Tallinnast Tapa jaamani, üldsummas 121.888 marka. Eesti wabariigi walitsus ühes rahaministri ja tolliametiga tulid kogudusele lahkesti wastu ja wabastasid kirikukellad tollimaksust sellekohase palwe peale, mispärast ka kogudus neile oma soojemat tänu siinkohal awaldab. Septembrikuu 13. päewal oli kellade pühitsemine, mida toimetasid Järwa maakonna abipraost ja Türi õpetaja. Ilm oli ütlemata ilus, rahwast rohkel arwul. Enne kellade pühitsemist tõusis kate üles lipuna ja jäi peatama lipuwarda ülemises otsas. Katet ilustasid raks kiriku pilti, õliwärwidega kellade katte peale maalitud, mis õrna tuule käes kaunilt lehwis. Peale õnnistamise praosti abi poolt weeresid kellad waikselt altari eest, mis oli ilustatud, ajutise torni alla, kus neid üles hakati tõmbama. Teatawal kõrgusel lõid kumbki õpetajast 3 korda kellade wastu ja ütlesid igaüks armsa salmi. Siin kuulis nende mahedat häält kogudus esimest korda ja see rõõmustas oma kui ka naabri kogudustest tulnud isikuid. Rahwa suust oli ainult kiitust kuulda ja nende nägudelt rõõmu näha. Vabatahtlikkude annete läbi on koguduse keskelt sisse tulnud 58.695 mk. 50 p. Koguduse kassast 50.900 mk. Kokku 108.695 mk. 50 p. Seega weel puudu 11.193 mk., peale selle weel ajutise torni ehituse tööraha 15.000 mk. Üleni kokku 26.193 mk. Kui sarnase agarusega kogudus edaspidi ka osa wõtab, siis kaetakse need kulud pea ja siis wõib täiel jõul uue kiriku ehitamisele asuda. Seni kostku kellade hääled kaugele igasse majasse, hüüdku elawaid palwele ja saatku lahkunuid rahu unele!

Jakobi kiriku ehitamisest ja mõningasest tegevusest on palju kirjutanud omaaegsed ajalehed. Mõned väljavõtted nendest:

Waba Maa, 16. juuli 1924
Kui kogudus tantsib ja naerab, siis… Tapal pannakse kirikule tantsu ja viinaga nurgakivi.

Tapal on noore Jakobi koguduse nõukogu otsusele jõudnud, et kui kogudus tantsib, naerab ja wiina joob, siis ta ka õige kergelt rahakotisuu awab. Wiimast asjaolu ongi kirikunõukogu oma ehitada kawatsetawa kiriku ehituskapitali kogumiseks ära kasutamas. 20. skp. korraldatakse Tapal tuletõrjujate restoraani ruumides ilmalik kontsert ja õhtul segaeeskawaga piduõhtu kupleedega, naljajantidega ja tantsuga. Kui juba – siis juba.

Virumaa Teataja, 24. juuli 1930
Rahu ei leia Tapa ew. lut. usu kogudus. Waliti ära pastor, kuid ei saa kirikut. Weetakse wägipulka, kuhu ehitada kirik. Ühed tahawad kirikut Walgma mõisa wäljadele, teised turuplatsile, kolmandad keset linna Esplanaadile. Kelle wõiduga lõpeb wägipulga wedu, sellest ei teadwat weel inglidki taewas.

Postimees, 27. juuli 1930
Usuelu seisak Tapal.
Waieldakse kiriku asukoha pärast.

Wäikene on Tapa, meie nooremaid linnu, wäikene on tema kogudus, ning waene, kuid siiski, wõrreldes teiste usulahkudega, küllaltki suur, aga ometi ei ole suudetud kirikut ehitada. Kirikud on ap. õigeusu kogudusel, methodistide kogudusel, kuid Ew. Luth. usu Jakobi koguduse kasutada on waid wäikene palwemaja, mis endasse waewaliselt inimesi 100 – 150 mahutada suudab. Ja nii näeb igal suuremal pühal inimesi wäljas palwemaja ees, kes küll tahaksid palwetama minna aga ei pääse. Loomulikult mõjub sarnane olukord koguduse kaswu peale õige pidurdawalt ja tagajärjena wähenes koguduse liikmete arw õige tuntawalt. Nii oli 1929. a. aruandes kogudusel ainult 249 liiget. Teiseks puuduseks oli õpetaja puudus. Kiriku küsimus on aastaid koguduse juhtiwaid mehi tegewusele äratand, on asja kaalutud, nõu peetud, kuid kaugemale jõutud ei ole. Rahapuudus ja maa-ala puudus. Selge oli, et kiriku järgi wajadust on, ning selleks hakati juba aastate eest summasid koguma. Samuti maa-ala otsima. Umbes 8 aastat tagasi pööras kiriku nõukogu alewiwalitsuse poole palwega kiriku jaoks maad saada Kesk tn. ja Esplanaadi tn. wahel asuwast maast, kuid tookordne alewiwalitsus ei leidnud wõimaliku olewat palwet rahuldada. Alles 1928. a. otsustas linnanõukogu kiriku jaoks maa kinkida, andes kogudusele walida kas lõuna ehk põhja poolt raudteest. Koguduse täiskogu koosolekul otsustati 92 häälega 16 häält wastu kiriku platsi paluda põhja poolt raudteed, endise Walgma mõisa maast. Mõningatel formaalsetel puudustel tühistati tähendatud otsus, kuid hiljem wõttis koguduse erakordne täiskogu koosolekul sama otsuse uuesti wastu. Missugune otsus ka jõusse astus. Sellega oleks pidanud maa-ala küsimus lahendatud olema, aga nüüd wahest tüli hakkas. Osa nõukogu liikmeid tahaksid kirikut teiselpool raudteed näha. Seni ajani ei ole selles asjas üksmeelsele seisukohale jõutud. Waieldakse ja waieldakse. Minnakse wastamisi isegi terawusteni. Kirikuehitamise küsimus kannatab selle all.

Virumaa Teataja, 27. jaanuar 1931
Kaua aega surnud punktil seisnud Tapa luteriusu kiriku ehitamise asi on nüüd nähtawasti lõpulahenduse leidnud. Kirikunõukogu poolt on wälja kuulutatud kiwide ja liiwa wedu wiimasena kõne all olnud asupaigale – Wabaduseplatsile.

Virumaa Teataja, 12. märts 1931
Kiriku ehitamine Tapal on kauemat aega laineid löönud. Tapa elanikud ise tunnewad igas ühises ettewõttes oma nõrkusi, s. t. wäikesele linnale omast tülitsemist ja lahkhelisid, mis ikka ja alati on takistanud seltskonnaelu ja loowa töö arendamist kohapeal. Kaua oli Tapa ilma seltsimajata. Kui algas ehitamine lõpuks, siis kerkisid kahe kildkonna wõistluse tõttu korraga kaks hoonet, mis tänini mõlemad kiratsewad. Kaua oli Tapa kogudus ilma õpetajata. Keegi ei ole julenud ega tahtnud tulla. Lõpuks leidus noor õpetaja, keda umbes aasta tagasi pea ühel häälel ametisse kutsuti. Kuid aasta möödumisel on ka kiriku ehitamise küsimus nihutatud enam päewakorrale. Osa koguduse juhtiwaid tegelasi, kes lõpulikult olid weendunud tõsiasjas, et mõttetu on ehitada kirikut linnast wälja kõrwalisele Walgma wäljale, otsustasid, arwesse wõttes laiema hulkade soowe ja arwamisi, astuda samme linnawalitsuse ees, et wõimaldataks kesk linna asuw Wabaduseplats kiriku ehitamiseks. Pealegi puudub igasugune eesõigus kogudusel Walgma platsi suhtes. Linnawolikogu otsustas pea ühel häälel lubada kiriku ehitamise platsiks Wabaduseplatsi.
29.05.1932 – Jakobi kiriku nurgakivi panek. Jutluse peab Pauluse koguduse õpetaja A. Habicht Tartust.

Waba Maa, 27. november 1932
Uue kiriku pidulik õnnistamine.

Tapa uue kiriku ehitustööd kawatsetud ulatuses on lõpule jõudnud. Uue kiriku õnnistamine toimub suurema pidulikkusega pühapäewal, 27. skp. Nimetatud päewaks oodatakse Tapale rohkel arwul külalisõpetajaid, seda rohkem, et juba kiriku nurgakiwi rajamisel 29. mail Tapale kogus 10 waimulikku. Kiriku awamispidustused Tapal algawad juba 26. skp. õhtul, mil uues kirikus esmakordselt helistatakse kellasid õnnistamispäewa wastuwõtmiseks. 27. skp. kella 9 alates hommikul mängib uue kiriku tornis soomusrongide rügemendi orkester. Kell 9 hommikul algab senini kiriku aset täitnud palwemajas senise palwelaga jumalagajätmise jumalateenistus, mida kaunistawad Tapa haridusseltsi segakoori ja raudteelaste orkestri ettekanded. Nimetatud jumalateenistuse lõppemise järele minnakse kongkäigus orkestri saatel ja vaimulikkudega eesotsas uude kirikusse. Rongkäiguga kantakse kaasas wanast palwelast uude ka altaririistu, ristikuju ja piibel. Uue kiriku juure saabuwat rongkäiku wõtab wastu terwitushelidega soomusrongide rügemendi orkester. Kiriku suletud uste ees annab üle kiriku ehitusmeister kirikuwõtmed koguduse nõukogu esimehele. Wiimane omakorda annab wõtmed edasi piiskopp J. Kukele, kes ka kiriku uksed awab. Waimulikkude ja rahwa kirikusse kogumise järele algab kiriku õnnistamistalitus, ühtlasi pühitsetakse sellekohase traditsiooni kohaselt ka altarit, kantslit ja kirikukellasid. Jutlustab õpet. prof. B. Rahamägi, pühitsemise ja õnnistamise talituse peab piiskopp J. Kukk ja pikema waimuliku kõnega esineb Walga praost J. Lauri. Pühitsemise ja kiriku üleandmise järele koguduse oma õpetajale J. Gnadenteichile lauldakse esmakordselt uue oreli saatel. Waimulikku talitust kiriku õnnistamisel ja pühitsemisel kaunistawad kohaliku haridusseltsi ja koguduse noorte ühingu segakoori ning kohaliku meeskoori ettekanded. Õhtul on uues kirikus waimulik kontsert orelikunstnik Topmani, kohalike laulukooride ja wäljast kutsutud muusikategelaste kaastegewusel. Õnnistamispäewaks saadud uue oreli walmistajaks on orelimeister Terkmann Tallinnast. Orel maksab 4750 krooni.

Peale moodsa oreli saab kirik weel kaks walgustatud risti, millest üks asetatud kiriku sisse altari kohale, kuna teine walgustatud rist torni tippu asetatud. Torni risti walgustamise wõimaldamiseks on rist ehitatud seest õõnes ja kaetud külgedelt kollase klaasiga. Kiriku kantsel, mis esialgu Tartus walmistada taheti lasta, on nüüd walmistatud Tapal Bernhard Rooba tööstuses. Altaripildi on walmistanud pr. Olga Oboljaninowa Tallinnast. Kiriku elektriwalgustuse sisseseadjaks on a/s. Kapsi ja Ko Tallinnast. Walgustussisseseade sisaldab peale lühtrite 76 walgustuspunkti umbes 5000 küünla walgusega. Maksma on läinud walgustussisseseade umbes 1300 kr., missugust summat wõimalik tasuda kaheaastase järelmaksuga. Uue kiriku ehitamistöid on toetanud ohvrimeelselt nii kohalikud kui ka ümbruskonna elanikud. Üksi rahalisi annetusi on lubatud 93 isiku poolt umbes 800.000 sendi ulatuses, missugused summad ka pea kõik juba kätte saadud. Siis on kiriku ehitamist toetatud weel wäga suurel määral maksuta ehitusmaterjali annetamisega ja tasuta töö tegemisega, üksi kohalik soomusrongide rügement on tasuta tööd teinud kiriku ehitamisel umbes 1000 kr. wäärtuses. Kuna senini kiriku ehitamiseks koguduse kassast wälja antud puhtas rahas 37.000 kr. ümber, siis tasuta tehtud tööde ärajäämisel oleks tulnud raha wälja anda märksa rohkem. Kiriku ehitamist alustades 18. juunil 1931. a. kell 7 hommikul, oli raha kiriku ehitamiseks koguduse kassas umbes 20 tuhande kr. ümber. Uue kiriku pikkuseks on 31 meetrit, laiuseks 14 mtr., kõrguseks seespoolt 12,15 mtr. ja torni kõrguseks kiwiosal 19,8 mtr. ja puuosal 12,2 mtr. Esialgselt on jäetud aga torni puitosa ehitamata ja torni rist on asetatud otse kiwiosale ehitatud ajutisele alusele. Kiriku plaani on walmistanud dipl. arh. Anatoli Podshekajew. Esialgse kawandi järele oli kirik ette nähtud palju suuremana ja ruumikamana, umbes 5000 inimese jaoks. Et aga kokku hoida ehituskulusid, mis suurema kiriku juures oleks tõusnud umbes 100.000 kroonile, siis esialgset suurust wähendati projektil. Uue kiriku ehitustööde lõplik wastuwõtmine ja kiriku tarwitamiseks lubamine toimus 21. skp. wastawa komisjoni poolt.

Postimees, 9. november 1933
Meeleawaldused kirikuõpetaja wastu Tapal.

Kui Ambla koguduse õpetaja J. Willberg Tapal enne pensionile minekut lahkumisjumalateenistust pidas, kleebiti linna plakatid lööksõnadega: „Maha 1905 a. werepulma tegelase J. Willbergi jutlus! Awaldame protesti kogu Tapa rahwa nimel, et sellasel mehel lubatakse häbistama tulla meie kirikut” jne. Ühes lööksõnadega olid üles kleebitud ka õp. J. W. enese ja tema tegewuse läbi kannatanute pildid. Kuna õp. J. W. Tapa kirikus omakorda nimeliselt üles lugema ja hukka mõistma asunud oma wastaseid, siis on nüüd sellele jutlusele isegi awalik wastus trükkida lastud.

1938 november – Tapa Jakobi kirik sai surnuvankri, mis maksis 553 krooni. Ühele ja kahele hobusele sobib. Ühe hobusega rakendus maksab 9 krooni, kahe hobusega 11 krooni.

Tapa Sõnumed, 4.november 1933
Õpetaja Johannes Theodor Wilberg jättis Tapa kogudusega jumalaga. Kesknädala õhtul pidaS Tapa kirikus Ambla õp. Johannes Theodor Wilberg jumalagajätu jutlust. Peale jumalateenistust andis Tapa õpetaja Jaan Gnadenteich kirikus J. Wilberg’ile üle kingituse Tapa-Jakobi koguduse poolt. J. Wilberg tänas liigutatult, toonitades, et minnes puhkusele peale elutööd, on ta õnnelik nähes hinnatawat oma waewa. Kuid tähendas, et tal olewat ka teistsuguseid hindajaid, kes teda süüdistawad 1905. a. sündmuste pärast. Tema polewat aga süüdlane. Tema olewat aga oma süüdistajaile kõik andestanud. Kõne ajal oli wana õpetaja ise nii liigutatud, et pirarad silmist woolasid, samuti nutsid paljud kuulajad. Sama päewa hommikul oli aga linnas tahwleile wälja pandud plakaate, kus öeldud: «Maha 1905. a. werepulma tegelase J. Wilberg’i jutlus! Häbi tema siia kutsujaile ja nende sabas sörkijaile. Awaldame protesti kogu Tapa rahwa nimel, et sellasel mehel lubatakse tulla häbistama meie kirikut!” j. n. e. Samas olid äratoodud J. Wilbergi pilt, J. Pari poolt kirjastatud raamatust «Järwamaa 1905″ ühes tekstiga «Laastu»” talu peremehe Kustav Tamme tagaajamise kohta, ning Tapa endise õigeusu preestri Kirill Jansoni pilt tekstiga samast raamatust, kus mainitud wiimase rahwa eest seismist. «Tapa rahwa nimel”, sellane ulakus küll kindlasti polnud lawastatud.

Järva Teataja, 23. detsember 1938
75-aastane hingekarjane olnud 50 aastat õpetaja ametis.

Endine Ambla koguduse õpetaja Johannes Willberg, kes nüüd Tapal weedab oma wanadusepäewi, pühitseb käesolewal nädalal oma kahekordset juubelit: 21. detsembril sai ta 75 aastat wanaks ning täna, 23. skp. täitub tal 50 aastat õpetajaametis. Õpetaja emeriitius Johannes Theodor Willberg sündis 21. detsembril 1863 Tallinnas käsitöölise pojana. Õppis Tartu Ülikoolis usuteadust 1883 – 1887. a. Õpetajaametisse õnnistati 23. detsembril 1888. a. Kuressaares, kus paar aastat töötas abiõpetajana. 28. detsembril 1890. a. waliti J. Willberg Ambla koguduse õpetajaks, kus ta hingekarjasena tegutses kuni 1. jaanuar 1934. a., mil wanuse tõttu ametist lahkus. Kirikuelust wõtab juubilar ka erus olles soojalt osa. Nii kogus ta tänawu kogudustes ringi matkates Tallinna Peeteli kiriku heaks ligi 700 krooni. Sünnipäewa warahommikul äratas juubilari Tapa-Jakobi koguduse noorteühingu segakoor koos õp. J. Gnadenteichiga, kes ametiwenda soojalt terwitas. Esimesel jõulupühal tuletatakse juubilari meelde Tapa ja teisel pühal Ambla kirikus.

Jaan Gnadenteich
Sünd. 11. novembril 1904. aastal Tartumaal Kastre-Võnnu vallas Hämaste külas. surn. 27. oktoobril 1968 Göteborgis.
J. Gnadenteich oli kirikuõpetaja Tapal ajavahemikus 29.06.1930 – 1944. Jaan sündis möldri ja puutöölise ametit pidanud Jaan ja Liisi Gnadenteichi perekonnas. Pojale pandi isa järgi nimeks Jaan. Teadaolevalt oli peres veel kaks poega. Tema haridustee sai alguse kodus, kus ema õpetas talle lugemist, kirjutamist, piiblilugu. Lauldi kirikulaule. Kodus omandatud algteadmisi käis ta proovile panemas Haaslava Sillaotsa koolis õpetaja juures. 1913. aastal algasid korrapärased õpingud Tartu linna algkoolis, mille lõpetas 1917. aasta kevadel. Edasi õpingud Tartu Reaalkoolis, kust aga siirdus kooli saksastamise tõttu 1918. aastal Treffneri gümnaasiumi 2. klassi. 1924. aastal asus ülikoolis õppima usuteadust, mille kõrvalt töötas kaks aastat riiklikus keskarhiivis. Mõned kuud oli ta ametis ka Laiuse koguduse organistina, ligemale aasta Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Tennmanni isikliku abilisena ja üle kahe aasta Kambja koguduse köstrina. Tema enda sõnul võttis ta orelimängu õppimiseks eratunde. Lõpetanud 1929. aasta kevadel ülikooli, oli ta alates suve algusest aasta lõpuni praktikal Otepääl praost Oskar Lauri juures, kes andis tema tööle väga positiivse hinnangu. Sooritanud 1929. aasta novembris vajalikud eksamid, ordineeriti Jaan Gnadendeich 16. veebruaril 1930 Tallinna Toomkirikus Valga praostkonna vikaarõpetajaks. Lõuna-Eestisse ei jäänud vastne õpetaja aga kauaks. Edasine teenistus jätkus juba Tapal. Esmalt õpetaja asetäitjana 15. aprillist 1930 ja alates sama aasta 1. oktoobrist juba õpetajana. Elas Turu tänaval asunud Mätliku majas. Ühteaegu õpetajakohustustega kandis ta ka perekonnaseisuametniku ja usuõpetaja koormat, mille kohta ka vastavaid tunnistusi omas. Tunde käis ta andmas nii linna algkoolis kui ka gümnaasiumis. Koolis õpetades nägi ta vajadust uutele nõudmistele vastavate õpikute järele ja 1938. aastal ilmuski tema sulest „Kodumaa kirikulugu“ (kordustrükk 1995). See ei olnud tema esimene raamat. Juba 1935. aastal oli ta avaldanud koos Virumaa koolinõuniku J. A. Luuriga raamatu „Jumala imelised teed“. Raamatu lehekülgedelt 31- 42 leiame peatüki „Õnnistus Tapa Jakobi kiriku ehitamisel“. Hiljem (1945) ilmus tema sulest „Usuõpetus noortele“. Olnud 14 aastat Tapa koguduse õpetaja, ühtlasi Tapa soomusrongide rügemendi kaitseväe õpetaja (1935 -1944) ja Järva praost (1943-1944) lahkus ta 1944. aastal vene vägede eest Rootsi, kus temast sai Lääne-Rootsi koguduseõpetaja. 1952. aastal asutas ta Göteborgi koguduse. Kirjutamist jätkas ta hoogsalt ka Rootsis, tema kirjatükke võib leida paljudest tollel ajal Rootsis ilmunud „Eesti Kiriku“ numbritest. Jaan Gnadenteich suri vallalisena. Maetud Göteborgis Kivibergi kalmistule.

August Kobla
Kirikuõpetaja Tapal 5. mai 1946 – 1. oktoober 1984

August Kobla sündis 31. märtsil 1904. aastal Tartus aedniku pojana. 1906. aastal asusid Koblad elama vanemate kodu- ja sünnipaika Einmani valda Kerguta külasse Järvamaal, rentides väikese talu. August Kobla haridustee algas Einmani valla külakoolis ja jätkus Uudeküla ministeeriumikoolis. Peale ema surma siirdus isa elama Väike-Maarjasse ja töötas seal aednikuna. Seal lõpetas nooruke August 1927. aastal ka Väike-Maarja Ühisgümnaasiumi. Õppimine oli seotud materiaalsete raskustega, kuna isa halvenev tervis ja kõrge vanus sundisid teda aedniku ametist loobuma. Augustil tuli lisa teenida ja töötada suviti mitmetel juhutöödel. Olles andekas õpilane, vabastati ta igaaastasest õppemaksust. Koolis tunti teda rõõmsameelse seltsiva noormehena, kes osales aktiivselt koolivälises tegevuses, võttis osa näiteringi tööst.

Lõpetanud gümnaasiumi, õppis ta maalritööd, et edaspidi ülikooli õpinguteks raha teenida. Olles kasvanud usklikus perekonnas, otsustas ta õppida kirikuõpetajaks ja astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Andekas noormees vabastati õppemaksust ja ta sai kõrgendatud stipendiumi. Lisaks toetas teada isiklikult piiskop Jakob Kukk. Ülikoolis õppimise ajal oli ta Virumaa üliõpilaskogu esimees.

Peale ülikooli lõpetamist 1934. aastal pidas ta prooviaastat Järva-Peetri koguduses praost Chr. Burmani juures. Edasi jätkas prooviaastat Paides. Selle lõpetamise järel kutsuti ta Järva-Peetri koguduse nõukogu üksmeelsel otsusel ja praosti ning piiskopi soovitusel koguduse abiõpetajaks. Ametisse ordineeriti ta 14. aprillil 1935 Tallinna Toomkirikus piiskopi dr. H. B. Rahamägi poolt. Edasine teenistuskäik kulges õpetajana mitmel pool Eestis: Kolga-Jaani, Türi, Kaarma, Mustjala, Kursi ja Rakke koguduses.

1945. aastal abiellus ta Selma Peenabiga. Laulatus toimus Kursi kirikus 2. aprillil 1945. aastal. Selle viis läbi Äksi koguduse õpetaja J. Konsin. Abikaasa Selma oli erialalt arst. Ta oli Tapa rajooni Haigla esimene peaarst. Abielust sündisid kaks last – tütar Maie ja poeg Ain, mõlemad andekad nagu isagi. Lõpetasid Tapa Keskkooli, õppisid Tartu Ülikoolis.

Kui 1944. aasatal lahkus Eestist Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, kinnitati August Kobla 6. juunil 1944. aastal temast vabaks jäänud kohale. Tapa periood, mis ühtekokku kestis 38 aastat, kujunes August Kobla elutööks. Kirikuelus oli raske aeg, nõukogude okupatsiooni tingimustes oli väga raske jumalasõna kuulutada. Raskete aegade tõttu eemaldus ta seltsi- ja ühiskondlikust elust, pühendudes täielikult õpetajatööle. Seda kuni emerituuri minekuni 1. oktoobril 1984. aastal.

August Kobla elas Tapal Õhtu pst. 24 pastoraadi majas, mida seniajani tuntakse rahva seas Kobla majana. Raskete aegade ja õpetaja madala palga tõttu tuli perel toidulaua katmiseks koduloomadena lehma ja siga pidada. Selleks ei põlanud kirikuõpetaja pere ühtegi tööd, varuti vikat käes loomadele talveks heinu, lüpsti lehma, mille piima müümise eest saadi vahel ka perele vajalikku lisaraha.

August Kobla oli äärmiselt aus ja tagasihoidlik inimene. Oli täiesti mõeldamatu, et ta oleks võtnud vastu abi või otsest tasu koguduse liikmete poolt. Pigem vastupidi – ta püüdis aidata oma tagasihoidlike võimaluste piires ise abivajajaid. Juba esimestel Tapal veedetud aastatel omas ta autoriteeti kohalike elanike seas. Tänu sellele pääses 1949. aasta küüditamisest. Üks kohalik võimukandja kustutas nende perekonna küüditamisele määratute nimekirjast.
Olles haritud ja laia silmaringiga inimene, suhtus ta alati lugupidamisega teiste arvamustesse, mis ei pidanud alati ühtima tema tõekspidamistega. Vabakogudustesse (babtistid, metodistid) suhtus ta neutraalselt, kuid piibliuurijaid ta austas nende printsipiaalsuse ja tõsise suhtumise eest piiblisse.

August Kobla suri 6. juunil 1988. aastal ja on maetud Tapa kalmistule. Tema hauda kaunistab tagasihoidlik mälestusmärk.

Eesti Päevaleht 05.08.1996. kirjutab:
Tapa linna Jakobi kirik sai laupäeval risti ja kullatud muna, need tõsteti tornitippu linna 70. aastapäeva tähistamise käigus. Tapa Jakobi kiriku torn sai valmis juba kolm aastat tagasi, aga siis jäi rist panemata, ütles linnapea Raivo Raid. Risti ja muna paigaldasid samad mehed, kes hiljuti vahetasid Tallinnas Raekoja tornikiivri uue vastu.