Mõisad Tapa vallas

Mõisate arv, mis Tapa valla piiresse mahuvad, on suur ja võib olla on mõni veel kirja panematagi. Paraku on enamik neist ajale jalgu jäänud ja hoonete asukohta tähistavad vaid varemed. Mõnede mõisate puhul on veel aimatav endiste aegade hiilgus ning mõnest on säilinud vaid fotod ja ülestähendused minevikust.

Ometigi on neis mõisates kunagi kihanud elu ning toimunud tähtsamaid ja vähemtähtsamaid sündmusi. Materjalid on koostatud selleks, et anda lühiülevaade mõisate ajaloost ja seeläbi aimu saada, kui kirev elu on siin mail olnud.

Kasutatud kirjandus ja fotod:
Hein, A. Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
Särg, A. Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud. Argo, 2007
Särg, A. Järvamaa mõisad ja mõisnikud. Argo, 2005
eestigiid.ee
Kultuurimälestiste riiklik register
Eesti reisijuhid “Lääne-Virumaa matkajuht” BeTeGe OÜ, Jaan Masing
Wikipedia
Alas Rainer. Järvamaa mõisad , Kuma kirjastus 2008
Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakendus
Erakogud: Meelis Laanemets, Rene Viljat
Ajalooarhiivi ja Virumaa Muuseumi fotokogud

Lühikese ülevaate ajaloolise Järvamaa mõisate kohta, milledest suur osa asub praeguse Tapa valla territooriumil, on kirjutanud oma raamatusse „Järvamaa mõisad“ (2006) Rainer Alas:

Sõna „mõis“ on väga vana ja oli kasutusel juba enne 13. sajandit. Algselt tähistas see külapõldudest lahus olevat ala, kus saaki katkuti. Hiljem maavalduste üle, mis viitas suurele majandussuhetelt terviklikule territooriumile. Ajapikku kandus sõna tähenduslik sisu üle vallutajate suurmajapidamistele.

Kõrvalmõis oli peamõisast majanduslikult sõltumatu ja vastas ka suuruselt rüütlimõisa nõuetele ning sellisena kindlustas omanikule täiendava õiguse maapäeval.

Mõisnike seas kõige kõrgemalt hinnatud oli maapäevast osavõtu, hääle ja omavalitsusametisse valimise õigus, mille andis rüütlimõisa valdamine (omandina või pandina) tingimusel, et valdaja kuulus kohaliku rüütelkonna hulka. Maapäeva õigus oli tihedalt seotud mõisaomamise õigusega üldse. 1710. aasta kapitulatsioonidest alates oli aga mõisaomamine kuulutatud kohaliku rüütelkonna hulka kuuluvate ning aadlimatriklisse kantud aadlike ainuõiguseks.
17. sajandi teisel poolel läksid mõisaomanikud kõrvalmõisate asutamisega iseäranis hoogu, nii et üksteisega võisteldes asutati neid isegi majanduslikult ebasobivatesse kohtadesse. Suurematel mõisatel oli tavaliselt mitu kõrvalmõisat.
Eestimaal pidi rüütlimõisal olema vähemalt 150 tiinu mõisa põllumaad, vastasel korral loeti kohta poolmõisaks.
Kui poolmõisal puudusid rüütlimõisa õigused, millest olulisim oli hääleõigus maapäeval, siis kõrvalmõisal olid sellised õigused olemas. Baltimaades oli rüütlimõisate omamine kogu seisusliku omavalitsuskorralduse aluseks, sest rüütlimõisatele kuulus peale eraõiguslike ka terve rida riigiõiguslikke privileege.

Balti kubermangude vallakohus ehk talurahvakohus oli pädev õigusemõistja talupoegade üleastumis- ja omavahelistes tsiviilasjades. Kuni 1866. aastani täitis see ka politsei- ja haldusülesandeid. Vallakohtute asutamine tähendas eesti talupoegadele esimesi poliitilisi õigusi. 1866.aasta vallaseadusega võeti mõisnikelt vallakohtute järelvalve õigus.
Keskajast kuni uusajani koosnes mõisahoonestik elumajast, mida algusest peale kutsuti häärberiks ja tavaliselt ka tallist ja rehest. Häärber oli lihtne ja suhteliselt väike puitehitis. Hiljem, stiilsete peahoonete – härrastemajade ja losside tekkides jäi see enamasti valitseja- või teenijatemajaks. Ka 17. sajandil jäi mõisa häärber puitehitiseks, mis oma ilmelt ja ruumilahenduselt oli üsna rustikaalne.

Aadel oli keskajal vaimulike järel nn teine eesõigusi omav seisus. 13. sajandil Eesti vasallkond kujunes 14. sajandiks välja päritavaks rüütliseisuseks. Asutatud seisuslikud organisatsioonid moodustasid 16.-17. sajandil rüütelkondi, mida keisririigi Balti erikord igati toetas. 18. sajandi keskpaiku hakati pidama aadlimatrikleid. Seisuslik kord kaotati Eestimaa Sõja – Revolutsioonikomitee dekreediga 23.septembril 1917. Vanad tiitlid jäid osaliselt siiski kasutusele.

Eesti Vabariigi maareform oli üks radikaalsemaid terves sõjajärgses Euroopas. Mõisate jagamise lubadusega tagati Vabadussõjaks vajalik mobilisatsioon ning reformiga teostati eesti talupoja ammune unistus saada oma maa peremeheks. Kokku võõrandati Eesti Vabariigi heaks 874 rüütlimõisat ühes 49 330 neis asunud hoonega. Võõrandati ka mõisate tööstusettevõtted: 225 viinavabrikut, 344 veskit, 74 saeveskit, 64 kivi- ja savitööstust, 18 meiereid, 7 õlletehast jne.

1925. aastal võimaldati siiski endistele rüütlimõisa omanikele tagastada kuni 50 ha koht, enamasti mõisasüda ja selle ümbrus.

EESTI MAAREFORMI SEADUS
Võetud vastu 10. oktoober 1919.a. Eesti Asutava Kogu poolt:

§1: Riikliku maatagavara loomiseks võõrandatakse riigi omanduseks kõik Eesti Vabariigi piirides olevad mõisad ja maad, mis Balti eraseaduse (1864.aasta väljaanne) § 597. tähendatud, ühes kõigi nende päraltolemiste ja kõlbuliste põllumajanduslise inventaariga, olgu viimane mõisaomaniku, pidaja või rentniku päralt.

§21: Esimestena saavad maad:
1) kodanikud, kes Eesti Vabastussõjas väerinnal iseäralikku vahvust näidanud;
2) sõdurid, kes Vabastussõja võitlustes vigastatud;
3) Vabastussõjas langenud sõdurite perekonnad;
4) sõdurid, kes Vabastussõjas tegevusest vaenlase vastu osa võtnud, silmas pidades tegevuse kestust.

§23: Võõrandatud mõisate metsad ei tule mitte jagamisele, vaid jäävad riigi omanduseks.

Eesti Vabariik jättis mõisnikele võimaluse jätkata põllumajandusega tegelemist. Järvamaal säilis suurmaavaldustest endiste omanike käes 3 poolmõisat ja 25 rüütlimõisast lõigatud kohta.

Pärast maareformi lahkus suur osa baltisakslasi Eestist. Kui 1897.aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 34 500 sakslast, siis 1922. aasta loenduse järgi oli neid alles jäänud 17 750, Järvamaal olid arvud vastavalt 1155 ja 553. Sakslaste arv vähenes pidevalt. 1939.aastal oli neid Järvamaale jäänud umbes 250.

Ajaleht „Esmaspäev“ 05.07.1926 kirjutab:
Paruni habemenuga oksjonil.

Nähtavasti ei käi endiste parunite käsi enam hästi. Kerge elu on kadunud. Mehed ei ole harjunud harilikkudes tingimustes tööd tegema. Tihti leiame protesteeritud vekslite nimekirjadest mõisnikkude nimesid, kes isegi väiksemaid veksleid välja osta ei jõua. Viimasest „Riigi Teatajast“ loeme, et 17. juulil tuleb Toompeal võlgade katteks müügile Wictor Ungern-Sternbergi habemeajamise aparaat „Gilette“, mis hinnatud 920 marga peale. Kui habemenuga ära müüakse, tuleb endisel parunil karvase lõuaga ringi kõndida.

Ajaleht 1934. aastast kirjutab:

Endise Lehtse paruni Hoyningen-Huene toapoiss Gustav Strümper, kes pikemat aega Tapal elutses, on suure alkoholi tarvitamise järele muutunud vargapoisiks. Ta on sellepärast juba kinni istunud ja viimasel ajal oli kohtu poolt tagaotsitav. Nüüd on mees enese vabatahtlikult Tartus kriminaalpolitsei korraldusse annud. Ta naisel oli Tapal juukselõikuseäri. Mehe vägitükkide tõttu oli ta sunnitud oma sissetöötatud äri edasi andma ja Tallinna elama asuma. Mehest lahutas siis, kui see „Patareis“ viibis esimest korda.

„Virumaa Teatajas“ kirjutab Andres Pulver:

Talupojad ei saanud mõisasakstega hästi läbi ja eks seetõttu ole talurahva räägitud naljades mõisnikke ikka halvemas valguses näidatud. Kadrina kandis pajatati lugu ühest ihnsast mõisaprouast, kellel viimasest kui toiduraasukesest kahju oli. Nii ei lasknud mõisaproua panni, kus peal praadi oli tehtud, muidu ära pesta, kui pidi ise enne panni üle lakkuma. Korra küsinud köögitüdruk külaliste juuresolekul: „Kas proua lakub täna ka ise panni?“ Proua kostnud seepeale häbenedes: „Vuih, kui rumal sa oled! Millal proua siis ise on panni lakkunud?“

Muuga ihne mõisaproua kartnud aga kangesti hiiri. Kui kokk või köögitüdruk sahvrisse läks, passis proua ikka ukse juures, et orjarahvas midagi liigset ei võtaks või sootuks suhu pistaks. Lõpuks leiti lahendus. Kui kokk või tüdruk sahvrisse astus, hüüdis kohe, nagu ehmatanuks: „Oih, hiir!“ Seepeale kadunud proua sahvrist ebaloomuliku kiirusega.
Liigvalla mõisnik käskinud aga korra endale ja külalistele uhke prae teha, kuid kokal ei olnud mitte midagi, millest sööki valmistada. Lõpuks leidis ta paari vanu pastlaid, mida pesi ja leotas, seejärel tükeldas ning või, rasva ja hapukoore sees praadis. Saksad sõid praadi ja kiitsid. Kui aga koka käest küsiti, mis toiduga tegemist, ajas kokk uhkelt rinna ette ja teatas: „Passelpraad!“

Jüri Freimanni raamatust „Pruuna-Kõrve“ (1999) saame lugeda pildikese minevikust. Loo on kirja pannud Joosep Freimann 1890. aastal. Kirjaviis on muutmata:

Kõik barunid ja vonid,
Neil majad nii kui tornid,
Vaesel talupojal ahju vare,
Tal eluhooneks suitsutare.

Kis meie maa ajalugu tunneb, see teab, missugused seadused ja asjad siin umbes sada aastat tagasi olid; teab, et kuisugune õigus mõisaherral talupoja üle oli. Selle kohta ütleb üks vana sõna: „Talupoeg ja saksa siga, need on üks!“ Tütarlapsed ei tohtinud mitte enne leeri minna, kui olid 20 kuni 25 aastat vanad. Neid koa varemini ei võetud. Kis varemine kippus, sellele ütles mõisaherra ehk õpetaja: „Mis nii vara leeri! Mis aga kosilasi ja sosilasi ootama!“ – Poistest ei old nõnna lugu, sest et need sagedaste valda rohkem inimesi tõid. See, kis võõrast vallast naese võttis, oli herra meelt mööda, sest et siis rohkem inimesi oli ja ta sai herra käest kümme toopi pulmaviina „kingituseks“, kui aga oma vallast, siis viis.

Herra luba pidi iga kord olema – Jumala eest, igakord. Tahtis noormeest naist võtta, siis läks ta esmalt mõisa ja reakis temale oma nõu. Andis herra luba, noh, siis oli asi korras. Ei and aga seda ühte – pidi koa rahul olema. Kosja minna andis herra peiule hõbe poatri (peekri), mis ta pruudile kingituseks pidi viima. Seda siis kolm kord kirikus kuulutatud, laulatatud – ja siis – siis:

Esmalt tõtta mõisa herra ette,
Siis vii naene mõisa herra kätte!!!

Herra ütles jo siis, kui hõbe poatri andis:“Selle ma sulle küll annan ja viina koa, aga seda sulle ütlen, et sa nooriku esimesel ööl, pärast laulatust minu kätte tood. Hoia, et sa ise temasse enne ei puutu!“ Ja nüid:

Herra võttis uudse matti, kooris rõesa piima pütti!…

Nüid pidas herra teisemehe nooriku niikaua enda juures, kui ise arvas ja tegi tema esimest korda naeseks. Kui herra naese ää soatis, siis võttis ta hõbe poatri ja andis jälle teisele, kis kosja läks. Sedaviisi käis see üks poater seni, kuni ära kulus. Nisukesed ajad olid meil enne.

Mürgisegajast mõisaproua

Autor: Andres Pulver, 31.07.1998 Virumaa Teataja.

Eestis puuduvad andmed nõidade tulesurma mõistmisest varasemast ajast kui XVI sajandi algus. Nõidade karistamine tulesurmaga oli varasemates õiguskoodeksites küll ette nähtud, kuid arvatavasti rakendati maagia ja nõidumisega tegelejate suhtes siiski leebemaid karistusi – ihunuhtlust, trahvi ja vangistust. Esimene vihje nõia põletamise kohta pärineb 1527. aastast Maardu mõisast. Esimene teadaolev nõiaprotsess peeti aga 1542. aastal meeskohtunik Wolmer Wrangelli eesistumisel Rakveres, kus mõisteti kohut mürgitamises süüdistatava Põlula mõisaproua ja tema käsilaste üle.

Põlula mõisnik Johann Meckes süüdistas oma naist Annat oma isa surnuks mürgitamises ja mõisnikule endale raske haiguse tekitamises. Mõisaproua Anna põgenes pärast süüdistusi Haljalasse oma venna Johann Zoyge juurde, kuid andis kohtule üles mõisateenija Anne ning ühe vana naise Margarete, kes olid talle mürki seganud, et Anna Zoyge oli tahtnud oma meest mürgitada ning maagia abil hoopistükkis Jürgen Maydelli armastust võita. Margarete oli kolm korda lausutud ja mürgitatud soola Annega mõisaprouale saatnud ning käskinud seda mõisahärra jalgade alla puistada. Sellisel kujul pidi sool surmavalt mõjuma. Kohtunikel ei õnnestunud küll teada saada, mida Margarete soola sisse segas, kuid selgus, et kui sellist soola sisse võtta, siginevad inimese sisikonda kärnkonnad ja ussid. Osutatud teenuse eest söötis ja jootis mõisaproua Margaretet ohtrasti ning andis vaevatasuks ilusa särgi, pärastpoole oli aga lubanud veel kaks killingit ja villase seeliku kinkida.

Rakveres peetud protsess lõppes Margarete ja Anne ning nende kolme oletatava kaasosalise, mölder Nano, tema karjase Lauri ja naise Elze tulesurma mõistmisega. Kogu süüasja peategelasele Anna Zoygele anti armu ja ta saadeti maalt välja, kuid kui ta kahe aasta pärast Virumaale naases, toimus tema üle uus kohtuprotsess. Teisel katsel Annal enam nii lihtsalt ei läinud ja seekord mõisteti ka tema tulesurma. Otsuse täideviimise kohta paraku andmed puuduvad. Ülaltoodud loost võib jääda mulje, nagu oleks keskaegses Eestis olnud nõidade põletamine üpris igapäevane tegevus. Tegelikkus oli aga hoopis teistsugune, sest meieni jõudnud andmete kohaselt mõisteti Eesti- ja Liivimaa kohtutes aastatel 1520-1700 nõiaprotsessides surma 65 inimest. Seega oli Põlula mõisaproua protsess küllalt erandlik ja andis peaaegu kahe sajandi suurtest nõidadest juba üksi ligi 10 %.

Mõisahoonete ilme sõltus suuresti omanike jõukusest. Kesksel kohal on mõisa peahoone. Mõisakompleks pidi moodustama ühtse terviku ja seda esialgu täiesti praktilistel kaalutlustel. Kõik tähtsamad hooned – tall, aidad ja tõllakuur – pidid asuma mõisahärra silma all. Peahoonest eemal paiknesid tuleohtlikud rajatised, näiteks sepikoda ja rehi.

Baltimail kuulus ühele aadliperekonnale sageli mitu mõisat. Sel juhul elati tavaliselt soodsama asendiga ja suuremas ning esinduslikumas mõisas, kus peeti ka rohkemaarvulist teenijaskonda. Mõis oli põllumajanduslik üksus, kus kasvatati teravilja, aga ka lina ja kartulit ning kariloomi.

Mõisa asukohaks valiti ümbruskonna kauneim paik. Maastiku ilmestamiseks paisutati jõgesid, kaevati tiike, kuhjati kokku künkaid. Mõisapark pidi olema rahupaik, kust ammutada kosutust nii kehale kui vaimule.

Väiksemates mõisates oli keskmiselt 6-8 mõisateenijat ja suuremates 13-14. Teenijarahva olemasolu ja arvukus sõltus mõisa liigist, samuti mõisniku alalisest elukohast. Siia alla kuulusid näiteks kokk ja köögitüdruk, toapoisid ja toatüdrukud, samuti koduõpetajad, aednikud ja kutsarid. Alati olid mõisateenijate hulgas hädavajalikud käsitöölised – sepp, tisler, kangur ja kingsepp. Eraldi mõisateenijate rühma moodustasid mõisasundijad, kes vastutasid mõisamajanduse sujuva toimise eest (mõisavalitseja, kubjas ja kilter).

Suur osa teenijarahvast liikus koos peremehega mõisast mõisasse või mõisast linna, sest aadlil oli tavaks veeta talvine aeg linnamajas.

Väikest vaheldust pakkusid külalised, keda oodati ja võõrustati heameelega. Mõisas elas kirju seltskond, kelle hulgas olulisimad olid muidugi omanikud. Üldjuhul ei hõlmanud omanike ring üht, vaid mitut perekonda.

Sisuliselt olid talupojad mõisnikule kuuluva maa rentnikud. Rendi tasumiseks pidi talupoeg mõisas teatud arvu päevi oma töövahenditega töötama. Pärast teorendi kaotamist 1868. aastal mindi üle raharendile. Üleüldse kujunesid murranguliseks 1860. aastate reformid, mille käigus vabastati talurahvas mõisa võimu alt. Mõisa tööd hakkasid tegema põhiliselt moonakad ehk aastaringsed sulased.

Hommikusöögil piirduti üldjuhul kohvi või teega, mille kõrvale söödi kergeid suupisteid. Lõunasööki pakuti kella kaheteistkümne või ühe paiku päeval. Harilikult oli see neljakäiguline, kuid näiteks pühade ajal võis käike olla ka viis või kuus. Õhtusööki serveeriti kolmekäigulisena kella seitsme või kaheksa paiku õhtul. Tolleaegsetelt laudadelt võis leida valget leiba ning igasuguseid suupisteid, eelkõige kalatooteid – kalamarja, lõhet ja heeringalõike, sardiine, kilusid jms – ja külmi lihalõike.

Järva Teataja 23. juulil 1931. aastal kirjutab:

Järva võõrandatud maade eest tasu kindlaks määramise komisjon, kuhu maakorralduse komisjoni alaliste liikmetena kuuluvad Paide jaoskonna rahukohtunik ja Maavalitsuse esindaja, otsustas:

Uudeküla mõisa endise omaniku Maydelli pärijatele välja maksta võõrandatud maade eest 6986,58 krooni. Mõisa suurus 553,63 ha.

Kuru mõis kuulus Eduard Maydellile. Mõisa suurus 910,55 ha. Tasu määrati 6077,17 krooni. Mõisal oli 31 559,39 rubla võlga.

Räsna ja Jootma mõisade omanikuks sama Maydell. Räsna mõisal oli 580,66 ha maad ja Jootma mõisal 265,15 ha maad. Räsna mõisa võlgade summa ulatas 5 616,20 rubla peale ja Jootmal 10 685,41 rubla peale. Räsna eest määrati tasu 5 616,20 krooni ja Jootma eest 3 954,03 krooni.