Saksi mõis

Tänaseni säilinud härrastemaja on ehitatud 19. saj. I poolel. Kahe korruseline, varaklassitsistlikus stiilis kiviehitis on olnud suhteliselt rikka kujundusega. Alakorrus on rustikaga, ülakorrus vöötatud mitmete simssidega, nii esi kui tagaküljel vähe eenduvad risaliidid, keskmisel neist on kolmnurkfrontoon. Trepp ja massiivsetele tulpadele toetuv rõdu peasissekäigu ees, samuti ühekorruseline ärkel loode nurgal ehitati 20. saj. algul. 1984. aastal tulekahjus hävines sisedekoor ja enamus välisdekoorist. Hoone on tänapäeval kaetud uue kivikatusega. Olulisemad kõrvalhooned paiknesid esiväljaku külgedel sümmeetriliselt. Säilinud on ait, mis ehitati 19. saj. I poolel, 1904. aastal ehitati ka kuivati, samuti on säilinud ümberehitatud teenijatemaja. 4,2 ha suurune park on aga vabakujunduslik. Mõisa teenijatemaja võib pärineda 19. saj. II veerandist. Väikesel ühekordsel pitskrohvitud kivihoonel, millel on lakatuba hoone otstel, on nüüdseks lakakorrus välja ehitatud. Hoonet kattis üleulatuvate räästastega poolkelpkatus, mille katteks oli eterniit. Pärast põlengut ehitatigi kivikatus. Esialgsed aknad olid keskmise suurusega ja 6 ruudulised, piiratud krohviääristega. Samasuguse kujundusega olid ka uksed. Ait võib pärineda 19. saj. I poole keskelt, kuivati ehitusaeg on aga dateeritud 1904. Suur kivihoone, millest aidaosa on krohvitud, on tagumise küljega risti keskosa juurde ehitatud maakividest suur kuivati kaetud õhukese krohvikihiga, kus kivide põsed ulatuvad pinnale. Ait on kaetud kõrge poolkelpkatusega, millel on kitsalt üleulatuvad räästad. Osa avadest on kaetud lamedate, osa aga aga kõrgete kaartega, uks on poolviilus. Kuivati viilkatus on aida katusest madalam, kaetud eterniidiga. Sarikajalad ja neid katvate konsooltalade otsad on kunstiliselt kujundatud, viimane sarikapaar on viilus avatud. Avad on kaetud lamedate kaartega, v. a. viiluks, millel on kõrge kaar. Kuivati katusel asuv neljatahuline telliskivikorsten on kõrge, soklisimsi ja otsakarniisiga. Otsaviilus paikneb kivi dateeringuga 1904.

Saksi mõisnikud

Enne 1500 aastat on märgitud Saksi omanikena Tuve`de (Taube) perekonda. Mõisast on esmateated 1505. aastast Jacob von Taube omanduses.

1597. aastaks oli Jacob von Taube kõrges vanaduses ning kandis kohtulikult mõisa üle oma tütre Dorothea mehele Franz Treiden`ile.

Franz Treiden, tema naine ning nende poeg surid järjestikku. Pärijaks osutus Conrad Jungingeni armukirja järgi ühelt poolt tema isa vend Diedrich Treiden, teiselt poolt tema ema õde, Wolter Kurselli lesk Anna Taube. Kuna Saksi oli olnud Taubede mõis, sai mõisa 15.07.1620 Anna Taube. Samal päeval kandis ta pool mõisat üle pojale esimesest abielust Wolter Uexküll`ile väärtusega 1000 taalrit. Wolter von Uexküll suri 1662. aastal ja pärandusejagamise lepinguga jäi mõis kolme poja vahel jagada. 03.03.1667 sai mõisa kõige noorem poeg Otto Johann Meyendorff – Uexküll.

Reduktsiooni ajal 1689. aastal omandas Otto Johann Uexkülli pandiõiguse Leonhard Johann von Bellingshausen. Pärast tema surma 1689. aastal valdasid mõisa tema väimehed ja kreeditorid.

Kapten Jacob Gustav von Bellingshausen pantis mõisa 1701. aastal omavaoliliselt Tallinna kaupmehesellile Caspar zur Mühlen`ile. Mõisat hakkas tagasi nõudma pantija õe Katharina Eleonore mees Andreas Reinhold von Rehbinder. 1720. aastal oli mõisa valdajaks assessor Johann Andreas Schreitenfeldt, kes oli Juliana von Bellingshauseni mees. 1734. aastal Johann Andreas Schreitenfeldt suri ja pärijaks oli tema poeg, leitnant Berend Andreas von Schreitenfeldt. Leitnant Berend Andreas müüs 05.07.1751 mõisa maanõunik Otto Reinhold Uexküll-Güldenband`ile kes suri 10.01.1773 ning pärandvara ostu- ja jagamislepingu järgi läks pärandi jagamine tema lese Juliane Grabbe ja laste vahele. Mõisa ostis 11.03.1777 Otto Fabian Uexküll-Güldenband.

22.11.1800 sõlmiti pandileping, mille järgi vennad, oobrist Otto Daniel Aleksander ja major Carl Gustav Peter Uexküll-Güldenbandid pantisid 22.11.1800 Kaarli ja Saksi mõisad 90 aastaks leinant Jacob Gustav von Baggehufwudt`ile hinnaga 100 000 hõberubla + 7000 hõberubla inventari eest.

Setse aastat hiljem, 20.12.1807 muudeti pandileping pandiostulepinguks ja mõis läks Jacob Gustav Friedrich von Baggehufwudti omandisse.

Eestimaa ülemkohtu otsusega Krediitkassa nõudel pandi Jacob Gustav Friedrich von Baggehufwudti, kes suri 1820. a., pärijaile kuuluv Saksi mõis avalikule müügile. Mõisa ostis 26.02.1822 krahv Peter August von Manteuffel omale pärusomandiks. Krahv suri 26.04.1842 ning tema pärija oli tema lesk Helene Louise Elisabeth krahvinna Manteuffel ning lapsed. Kokkuleppel pärijate vahel  sai Saksi mõisa 18.09.1843 koos paljude teiste mõisatega tema tütar, kindraliproua Wilhelmine Elise von Kotzebue.

Wilhelmine Elise von Kotzebue suri 28.05.1902 ja tema vara pärisid 1903. aastal võrdsetes osades tema tütred Margarethe von Brevern, krahvinna Helene von Tiesenhausen ja paruness Maric von Taube.

21.04.1904 jagamisakti järgi sai Wilhelmine Elise von Kotzebuelt, kes suri 28.05.1902, pärijatevahelisel kokkuleppel Jõepere mõisa Margarethe Louise von Brevern 100 000 rubla eest, Saksi mõisa (2767 tessatiini) 138 000 rubla eest, Vasivere mõisa (163 tessatiini) 10 000 rubla eest ja Karila mõisa (382 tessatiini) 20 000 rubla eest.

Eesti Vabariigi maaseaduse järgi riigistati kõik need mõisad 25.oktoobril 1919. aastal.

Allikas: EAA katastrite register

Järgneva teksti on kirja pannud Mall Keskra, mis on katkendid Saksi mõisa ajaloost Tapa Keskkooli 9b klassi uurimustööst Tapal 1959. aastal.

Mõisa piirid ja valdused.
Saksi mõisa piirid läksid välja kuni Mädapea mõisa piirideni, kus kahe mõisa piire tähistas vana üheharuline kask ristikividega. Teiselt poolt piiras Saksi mõisa valdusi Tartu raudtee. Mõisale kuuluvad külad asetsesid kahel pool Valgejõge. Need külad, mis jäid Saksi- poolsele kaldale, kuulusid Kadrina kiriku alla, teisele poole jõge jäänud külad aga Ambla kiriku alla. Suurematel küladel oli veel oma Saunaküla. Nii kuulusid mõisa juurde Saksi-Saunaküla, Vahakulmu-Saunaküla. Peale saunakülade kuulusid Saksi, Induniidu, Priimaa, Lokuta, Vahakulmu ja Saksi-Aruküla. Peale külade oli Saksi mõisal ka kaks karjamõisa. Loksu ja Kaarli karjamõisad.

Karjamõisades kasvatati peamiselt nuumloomi. Loomad, peamiselt härjad, osteti sügisel ning kevadel müüdi nad uuesti ära. Ühte karjamõisa osteti kuni 60 nuumhärga. Toiduks kasutatavad heinad ja põhud olid kohapealsetes tallides, praak veeti aga Jõepere mõisast, mis kuulus samuti Saksi mõisa omanikule. Jõepere mõisas oli viinavabrik, mis varustas mõisa kõrtsi viina ja õluga ning karjamõisaid praagaga. Varem olnud ka Kaarli karja mõisa juures viinavabrik, kuid hiljem on see hävinud. Töölisteks karjamõisades olid talupojad ümberkaudseist küladest. Kaarli karjamõisas käidi tööl peamiselt Saksi-Saunakülast. Töölisi oli 3, neljas oli kubjas, kes vaatas, et töölised korralikult oma tööd teeksid. Tööl käidi kaks söömavahet, kolmas oldi aga vaba. Töölisteks olid siin Mätlik, Permits jt. Kupjaks olid Laks ja Veiderpass, Vana-Kubja peremees Vahakulmust. Suvel olid mõisad peaaegu tühjad. Siin oli vaid 5 paari künnihärgi ja 1 paar hobuseid. Talvised söötjad töötasid kevadel kündjatena, suvel aga tegid muid põllutöösid. Loksu karjamõis kujunes välja ühest talust. Ta oli mõeldud samuti nuumaloomade kasvatamiseks. Kupjaks oli Loksul Juhan Kübarsepp, tallmeistriks Joosep Kuivari.
Tööliste palk aastas oli 50 puuda vilja: 20 rukkeid ja 30 otri ning 60 rubla raha. Peale selle tasu oli neil veel vakamaa maad kartuli jaoks ning lehma, karja- ja heinamaa. Kupja palk oli muidugi töölise palgast palju suurem. Tema sai aastas 50 puuda rukkeid, 50 puuda otri, 2 sülda puid, 4 vakamaad aiamaad, 2 puuda linnaseid ja 2 puuda soola. Kubjas võis kasutada ka hobust, kui tal vaja oli. Peale karjamõisate oli Saksi mõisal veel muud ettevõtted.

Ehitusmaterjalide valmistamine.
Saksi mõisa lubjapõletusahjud asusid Tilluallika künkal. Lubi läks mõisa oma ehituste tarbeks, nagu hoonete parandamiseks ja uute ehitamiseks. Lubjapõletajaiks olid Tammargi Peeter ja Rääbus Johannes. Telliskivi valmistati Saksi-Arukülas Labi poolt. Mõisal oli isegi saekaater, mis töötas auru jõul. Saekaatril töötasid mõisa töömehed kordamööda, vastavalt mõisa vajadustele. Töö juhendajaks kaatril oli Kaddakas. Kui mõisal polnud saekaatrile tööd anda, siis lõigati ka talumeestele palke, muidugi tasu läks siis mõisa arvele.

Muud ettevõtted.
Mõisa puutööd tehti puutöökojas, mis ehitati vana viinavabriku asemele. Siin valmistati reed ja vankrid ning muud majapidamiseks vaja minevad tarbed. Rauatööd tehti mõisa sepikojas sepa ja selle abiliste poolt. Varemail aastail oli mõisal igas külas kõrts, kuid hiljem oli Saksi mõisal neid veel ainult kolm: Tilluallikal, Vahakulmus ja Induniidus. Kõrtsmik võttis mõisa käest kõrtsi rendile, kusjuures ta pidi müüma vaid mõisa kaupa. Kõige kauemini neist kolmest kõrtsist säilis Tilluallika kõrts. Alles käesoleva sajandi algul põletas selle maha endine küla lambur Karja-Kai. Kai oli elanud kõrtsiruumis ning kedranud talvel takku. TÖÖ toimus peeruvalgel ja nii süütas ta kogemata hoone põlema. Tulest taibanud ta välja tuua vaid vana voki. Mõisa kubjas käinud järgmisel päeval õnnetuskohal ja küsinud Kaie käest, miks see ainult voki välja toonud. Kai vastanud sellele suurima rahuga: „No ega ma oma varandust võinud ometigi tallu jätta!“ Peale kõrtside olid mõisal ka 2 veskit. Üks neist oli Tilluallika künkal, teine Vahakulmu külas. Tuule veski töötas peamiselt mõisa oma tarbeks, kuna aga vesiveski renditi välja. Ent siis, kui puudus tuul ja tuuleveski ei saanud töötada, pidi vesiveski jahvatama ka mõisa vilja. See töö oli muidugi tasuta. Mõisal oli ka oma kasvuhoone, kus kasvatati juurvilju oma tarbeks.

Mõisa töölised.
Muidugi, ega mõisatööd mõisnikud ise tegema ei hakanud, see tuli teha eestlasest talupojal. Põllutöö tehti moonakate ja talupoegade poolt. Töö algas päikesetõusust ja kestis kuni päikeseloojanguni. Kevadisteks töödeks oli kartulivalimine, mida tegid peamiselt moonakate naised, viljakülv ja kartulipanemine. Kogu töö tehti peamiselt käsitsi. Isegi sõnnikulaotamine mõisa põldudel toimus kätega, kuid tasu selle eest oli väga väikene, 40 kopikat 1 vakamaa eest. Tööl rakendati isegi moonakate ja mõisateenijate lapsed. Nende tööks oli kivikorjamine ja ohakakitkumine mõisa põldudelt. Suviseks tööks oli peamiselt heinategu. Hein niideti vikatitega. Tööle mindi juba kella 3-4 ajal siis, kui kaste alles maas oli. Niitmine kestis kuni keskhommikuni, siis oli tund või poolteist vaheaega, mille jooksul võeti kehakinnitust ja lasti isegi „sõba silmale“, peale keskhommikut mindi loogu võtma. Kubjas nõudis, et juba õhtuks oleks hein kuiv ja kokku pandud. Heinateole järgnes rukkilõikus, mida tehti sirpidega. Rukis peksti öösel vaimudega, nagu nimetati rehepeksjaid. Rehepeks toimus peaaegu üheaegselt kartulivõtmisega. Kuna kartulivõtmise korvid olid suured, siis väsisid inimesed väga ära. Nii mõnelgi juhtus rehepeksu ajal silm kinni vajuma. Kuid oh häda sellele! Kohe oli rehepapp oma kepiga jaol, et väsinud töölist „virgutada“. Hommikul mindi uuesti kartulipõllule. Talvel käis kibekiire ketramine ja kudumine. Villad ja linad anti mõisaproua poolt. Kedratud lõng pidi olema nii peenikene, et teda võis vabalt tõmmata läbi sõrmuse. Kuna ketramine ja kudumine oli naiste töö, siis meeste talviseks tööks oli puude vedu ja mitmesugustes voorides käimine. Voorid vedasid mõisa vilja Tallinnasse ja viina Narva. Et aeg igavaks ei läheks pikal teel, siis loodi laule, milles jutustati sellest, missugustest kohtadest läbi sõideti. Iga kohaga seoti mingisugune tegevus.

Näiteks:
Sain aga Saksist sagama
ja Vahakulmust vadama…
Aegviidus viitsin aega,
Vikeris ma niitsin heina.

Peale töölaulude lõi rahvas ka humoristlikke naljalaule, mida lauldi kas töö juures või puhkehetkel. Laul aitas kergendada rahva rasket elu. Nii näiteks laulus „Vanapoisi laul“ jutustatakse perekonna tähtsusest ja vajadusest:

Oh ma vilets vana nosu,
Mis on minu elust kasu?
Üksi olles pean ma
Hapuid räimi närima.

Mul pole naist, mul pole last
Kellest rõõmu tunnen vast.
Naist, keda omaks nimetan;

Last, keda põlvel kiigutan.
Kana on, kes muna teeb
Ei ole last, kes ära sööb
Tunnen tühja, kurbi päevi
Nürin nurgas hapuid räimi.

Nagu igas teises mõisas, nii ei puudunud ka Saksis oma kutsarid, karjatüdrukud, aidamees, kubjas jne. Mõisas oli kaks hobustetalli: töö talli kus hobused söötis ja puhastas tallmeister ning sõidutall, mille eest hoolitses kutsar. Kutsari ülesandeks oli ka härraste sõidutamine. Karjatüdrukuid ei olnud Saksis palju, sest piimakarja peeti vaid oma tarviduseks. Nii saadi siis läbi ainult 2-3 inimesega. Mõisa sisemine koristamine oli tehtud ülesandeks toatüdrukutele ja pesutüdrukutele, keda oli mõisas kaks. Eriti raske oli pesutüdrukute töö suvisel ajal, kuna siis kandsid härrased valgeid rõivaid. Peale rõivaste olid muidugi laudlinad, salfrätid ning voodipesu, mida vahetati kaks korda nädalas. Proua nõudis, et laudlinad ning salfrätid oleksid kõvad ja kanged, seepärast tuli neid märjalt triikida. Kui proual oli aga paha tuju, siis saatis ta triigitud linad uuesti pesusse. Muidugi kaasnes sellele toimingule ka pesutüdrukute läbi sõimamine. Peale toatüdrukute ja toapoiste oli proua teenistuses veel kammerjunkur, kes aitas proual riietuda ja juukseid kammida. Väljaarvatud moonakad, said mõisa teenijad rahalist palka. Pesutüdrukute palk oli 3 rbl kuus. Pesutüdrukud ja künnipoisid sõid perelauas. Toiduained nii perelaua kui ka koka jaoks andis välja virtin. Toidunormid olid äärmiselt väiksed: 1 nael võid, 2 naela suhkrut, 10-15 naela leiba. Pesutüdrukud, kes olid vähesema söögiga said nimetatud toiduportsjoniga läbi, kuid künnipoistel tuli sellest sageli puudus.

Moonakatele anti peale raha ka vilja. Neile anti aastas 100 puuda vilja, 12 vakamaad heinamaad ja 1 vakamaa kartulimaad. Raha sai ta 45 kopikat päevas. Mõisa valitsejaks oli Jaason, kes tuli koos härradega. Poisikesena olnud ta Jõepere mõisas kirjutajaks, vanemaks saades ülendatud aga Saksi mõisa valitsejaks. Kupjaks oli Veiderpass, kes olevat olnud üsna karmi käega kubjas. Igal aastal käis mõisas ka rändsadulsepp, kes tegi ära vajalikud tööd. Sisemised õmblustööd tegid ära õmblusmamslid.

Härrastemaja.
Saksi mõisa härrastemaja ehitati 1903. aastal. Hoone on ehitatud klassitsistlikus stiilis. Põhjaliku remondi majale lasi teha Otto von Brevern, kelle naine päris Saksi mõisa selle endiselt omanikult: krahvinna Kozebuelt. Brevernile kuulusid ka Kõnnu, Jõepere ja Maardu mõisad koos karjamõisatega. Brevern lasi ehitada maja ette trepid ning 4 sammast. Maja tagaküljele rajati kena talveaed. Koos väliste korrastustöödega tehti korrastustöid ka maja seesmises osas. Toad tapetseeriti ja sisustati hinnalise mööbliga. Kujunesid välja sinised, roosad, valged jne toad. Igal perekonnaliikmel oli oma magamistuba. Härral oli kirjutustuba ja raamatukogu. Neile ruumidele lisandusid söögisaalid –  üks täiskasvanuile, teine lastele; lastetoad, külaliste toad ja muidugi suur saal koos klaveriga. Maja alumisel korral oli ka köök ning vannituba. Keldrikorrusel olid pesuruumid ning „perelauad“ kus käisid teenijad ja muud mõisa ametnikud söömas.

Brevernite perekond.
Brevernite perekond tuli Saksi mõisa peale endise omaniku krahvinna Kozebue surma 1903. aastal. Mõis kuulus tegelikult prouale, kes oli selle pärinud. Margaretha von Brevern oli väga karm ja vali käskijanna. Tihti oli ta pahas tujus ning siis polnud pahandamisel ja riidlemisel otsa ega äärt. Äärmise põlgusega suhtus ta mõisa moonakaisse. Ta keelas neil mõisa ees käimise ära, sest see olevat käinud tema närvide peale kui need „matsid’’ tallavad lillede keskel. Proua kandis pikki juukseid, millede kammimiseks oli võetud kammerjunkur, kes aitas ka riietada oma prouat. Proual olnud kaks vanapiigast sugulast, kes armastanud väga koeri. Vanapiigad olid elanud Brevernitele kuluvas Kõnnu mõisas. Koerte jaoks võtnud nad teenijad, kes pidid hoolitsema koerte puhtuse ja toitmise eest. Kord haigestunud aga koerad, ja oh õnnetust! Surnud ära. Vanapiigade lein olnud otsatu. Koerte surma pärast kahtlustati kõiki teenijaid. Teenijad mõelnud ikka, mis teha ja lõpuks jõudnudki otsusele. Vanapiigadele anti nõu koerad pidulikult maha matta. Preilikesed lasidki tikkida kaks sinist siidtekki, millesse koerad mähiti. Hauad kaevati mõisa parki. Peale koerte muldasängitamist kaeti hauad suurte kiviplaatidega, kuna oli karta, et külarahvas surnute rahu läheb segama siidtekkide pärast. Veel kaua käinud preilid koerte haudadel nutmas. Mõisahärra Otto von Brevern olnud vaikne mees, olnud rohkem oma naise käsu all. Tema armastatuimaks ajaviiteks oli napsutamine, mida ta harrastas üsna tihti ning jahil käimine. Brevernitel oli 4 last: 1 tütar ja 3 poega. Lastekasvatamine oli algul ammede ülesandeks, hiljem võeti neile prantslasest koduõpetaja, kes pidi õpetama härrasvõsukestele viisakaid kombeid ja prantsuse keelt. Lapsed kasvasidki üles tüüpiliste härrastena. Kõik kolm poega armastasid viina võtta ja peale selle toimusid sageli kaklused. Tütar Margarete – Helene – Sophie – Maria von Brevern asus täiealiseks saades elama Loksu karjamõisa. Brevernid elasid Saksis peamiselt suvel ja sügisel. Sügisel kogunes mõisa suurem jahiseltskond, siis korraldati suuri jahiretki, mängiti kaarte ja peeti pidusid. Talvel elati peamiselt Tallinnas, kus proual olid mõned majad, palju viibiti ka välismaal, eriti suurte haigust perioodil, sest proua kartis väga haigusi. Tihti mängisid teenijad talle seepärast ninanipsu. Nad kirjutasid prouale, et maal möllab jällegi rõuge haigus või katk ja nii ei sõitnud proua aasta läbi oma mõisa. Toidumoon viidi siis muidugi hobustega Tallinna. Kuna härra püüdis hästi läbi saada kupja, valitseja ja rahva sundijatega, siis korraldas ta neile igal aastal jõulupuu, kus jagati ka kingitusi. Jõulupuule kutsuti ka moonakate lapsi. Peamisteks kingitusteks, mida jagati oli naistele kleidiriie ja meestele piip. Kord võetud paar päeva enne jõule mõisa uus toatüdruk. Tehtud parajasti piparkooke pühadeks. Toatüdruk maitsenud neid ja leidnud need üsna maitsvad olevat. Järgmisel päeval tube koristades, leidnud ta ühelt laualt kausi piparkookidega. Tüdruk võtnud kausist ühe piparkoogi ja söönud ära. Järgmisel hommikul vallandati ta varguse pärast, sest proua pidas juhtunut rängaks varguseks.

Raamatust „SAKSI mõis, kool, lastekodu“ (2009)

Järgneva teksti on koostanud Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi vanemteadur Ants Hein, kelle uurimisvaldkonnaks on peamiselt 17.-19. sajandi baltisaksa arhitektuuri- ja kunstiajalugu, eriti mõisahooned ning pargid.

Põhja-Eesti vanimatest küladest on leidnud esimest korda mainimist Taani hindamisraamatu ehk Liber census Daniae Eestimaa nimestikus. See Taani Riigiarhiivis hoitav üliharuldane dokument koostati 1240. aasta paiku tõenäoliselt eestlasi ristimas käinud preestrite koostatud ülestähenduste põhjal ja põhimõtteliselt peaksid seal olema üles loetletud kõik XIII sajandi alguseks Virumaal olemas olnud külad. Kummatigi me Saksit nagu ka näiteks tema naabrusse jäävat Imastut sealt ei leia. Peaks sellest järeldama, et sellenimelisi külasid polnud selleks ajaks veel välja kujunenudki?
Siin on uurijad küll üsna kahtleval meelel. On ju Imastu küla (Mynnekorp) leidnud juba 1346. aastal siiski mainimist ja Virumaal leidub veel teisigi piirkondi, mis XIII sajandi alguseks olid üsna kindlalt asustatud, kuid on sellegipoolest jäänud hindamisraamatus kajastamata, nagu näiteks Palmse ja Sagadi kant. Äkki jäid Saksi ja Imastu ristimisi toimetanud vaimulike rännuteedest kõrvale üksnes seetõttu, et asetsesid vastu Järvamaa raja, mis toona oli ju ka Taani ja Riia valduste vaheliseks piiriks? Nõnda ei kohta me Saksi nime ürikutes enne kui alles 1505. aastal – Saxemoise, just nii on seda paika seoses ühe pärandustüli lahendamisega siis mainitud. Ära on toodud ka selle toonase omaniku nimi: Jacob Tuve. Ilmselt ongi Tuved ehk Taubed olnud Saksi mõisa rajajad. Tegemist on olnud ühe Vana-Liivimaa tuntumaja mõjurikkama rüütlisuguvõsaga, kes on jätnud kõige sügavamaid jälgi just Harju-Viru ning Tartu piiskopkonna aladele. Tõenäoliselt jõudsid nad siia Taanist, kusjuures sellele viitab nende perekonnanimigi, milles kõlab vastu üks põliseid taani mehenimesid – Tuvi ehk Tuve, ladinapäraselt Tuvo. Virumaal jagub neist kindlamaid andmeid alates 1373. aastast, kusjuures umbes samast ajast pärineb ka teadaolevalt üks vanimaid nende vapi kujutisi – Jõhvi kiriku lääneportaali kohal paiknev raidkivi, kus on kujutatud puukänd, mille külgedelt on kaks lehte välja ajanud.

Tegelikult ongi suurem osa Virumaa vanu mõisaid rajatud XV sajandi teisel poolel ja XVI sajandi algul ning üks asjaolusid, mis sellele hoogu andis, oli mitmel pool Lääne-Euroopas, eriti Madalmaades, Hispaanias ja Portugalis, toimunud põllumajandussaaduste hinna järsk tõus. Siinsete mõisate peamiseks tooteartikliks sai vili, kusjuures eesti rukis oli tuntud eeskätt seetõttu, et see polnud kuivatatud mitte lahtise taeva all, vaid suitsurehtedes, mistõttu ka säilis paremini ja maksis kõrgemat hinda. „Peab lausa imestama, kui rikkalik ja tore vili siin kasvab vaatamata sellele, et seeme visatakse lihtsalt tuhka ja põlde pärast üldse ei väetata“, on siis kirjutanud näiteks Adam Olearius.

Tuvede ehk Taubede käes püsis Saksi terve XVI aastasaja. Selle aastasaja lõpp mähkus aga juba lahingute vinesse ja näiteks Jacob Tuve pojapojal, kel nimeks samuti Jacob, tuli seitse aastat olla isegi hertsog Magnuse käes vangis ja mõnda aega oli ta ka Karksis linnusepealik. Asunud 1581. aastal elama Tallinna Toompeale, tuli tal aga sealgi läbi elada suur kahjutuli- lisaks muule varale põlesid siis tal ära ka kõik Saksi mõisat, külasid, peresid, veskit ja talumehi puudutanud dokumendid.

Üks Jacob Tuve tütardest abiellus Franz Treideniga, teine aga Wolter Uexkülliga ning lõpuks, kui juba ka Poola-Rootsi sõda vaibumas, pärandus mõis 1620. aastal Anna ja Wolter Uexkülli pojale, kel eesnimeks samuti Wolter. Nagu Tuved, kuulusid Uexküllidki siinsete kõige võimsamate perekondade hulka, kus juures Liivimaale olid nad jõudnud juba esimeste ristisõdijate hulgas ja ka oma nime olid nad saanud ühe kõige esimese sakslaste tugipunkti, Väina jõel asunud Üksküla ehk Ikškile linnuse järgi – Uexküllide nimel püsis Saksi mõis peaaegu terve Rootsi aja, kuni 1695- aastani.

Talupojast saab mõisnik.
Et mõnigi kord on Rootsi võimuaega Eestis püütud näidata kui miskit õnneaega, siis vaevalt oli see seda kohaliku talupoja jaoks, sest just siis pärisorjus enam-vähem lõplikult välja kujuneski. Siinsed maaharijad alandati peaaegu et veoloomade tasemele, kusjuures iga mõisnik võis neid osta, müüa ja pantida nagu ta hing ihkas. Siiski on just teada Saksi mõisa alalt üks haruldane juhtum, kus talupoeg suutis vabaks maaomanikuks saada ka kõige raskematel aegadel. Et selliseid kaasuseid jagub tervest Eestist ühe sõrmede jagu, olgu see siin paari sõnaga mainitud. Nimelt oli keegi Vahakulmu ehk Vahakoorma Andrese nimeline Saksi mõisa mölder suutnud endale 1630. aasta paiku osta 150 riigitaalri eest siitkandist ühe suurema maatüki, kaheadramaalise Libliku koha. Oma õigust sellele paigale suutis ta 1641. aastal kaitsta isegi Eestimaa Ülemmaakohtus ja hiljem ei jäänud võimudele muud üle, kui vaadata õiguslikult selle koha peale kui omamoodi väikemõisale. Kadrina kirikus olevat kuni 1922. aasta remondini olnud näha ka Vahakulmu Andresele ja tema poegadele Jaanile ning Toomale kuulunud hauakivi. Hiljem jagasid Andrese pärijad ehk nn. Priima (Priimaa) mehed tema krundi küll mitmeks tükiks ja 1805. aasta paiku sattuti koguni mõisasõltlasteks, kuid 1839- aastaks suutsid nad oma endised õigused siiski taastada. Märgitagu, et tõenäoliselt oli just nende vabade Saksi eestlaste hulgast pärit ka teadaolevalt viimane tõeline eesti skald ehk menestrel – keegi „vanaks laulumeheks“ kutsutud isik, keda oma noorpõlves jõudsid kuulda veel nii Fr. R. Faehlmann kui ka Fr. R. Kreutzwald. Tol Vanemuise moodi mehel polevat olnud kindlat elupaika ja ta olevat rännanud oma kandlega külast kulla, kus teda igal pool ka suure austusega vastu võeti; ta suri kõrges vanuses 1812. või 1813. aastal.

Loksokülast pärit Joeristi või Jöristi Toomas võeti 1700. aasta novembris Rootsi väkke, tehes kaasa ka Narva lahingus ja tõustes 1704. aastaks leitnandiks ning 1706. aastal koguni rittmeistriks. Pärast Poltaava lahingut langes ta Perevolotšna all aga venelaste kätte vangi ja pääses uuesti kodumaale alles pärast Uusikaupunki rahu 1722. aasta septembriks; aasta hiljem anti talle ooberstleitnandi aukraad 1729. aasta paika on ta 52-aastase mehena lõpuks ka abiellunud; tema naiseks sai Paidest mõniteistkümmend kilomeetrit lääne pool asunud Piiumetsa mõisa omaniku Martin von Brümmeri nooruke tütar Ebba Johanna (sünd 1712). Naise kaudu tuli Toomast ehk Thomas von Joeristist 1734. aasta paiku ka Piiumetsa mõisnik. Valdus jäi Tooma järglaste kätte ka pärast tema surma 1750. aastal, kusjuures ta pojad, rittmeister ja kreisikohtunik Johann von Joerist ning sekunda major Gottlieb Wilhelm von Joerist, olid selle omanikud kuni 1799. aastani. Eestimaa aadlimatriklisse neid siiski ei võetud vaid nad kuulusid immatrikuleerimata aadlike ehk nn. landsassenite hulka. Nii, et ühest Saksi talupoisist oli saanud lõpuks isegi mõisnik!

On teada, et 1707. aastal astus Rootsis väkke ka Tooma noorem vend Johan, sündinud Loksol 1689. aastal. Temagi sattus pärast Poltaavat ligi 14 aastaks Venemaale vangi ja pääses tagasi alles 1723. aasta kevadeks, viis aastat hiljem sai tast leitnant. Peagi leidis ta tee oma kodupaika ja 1728. aastal on toonane Saksi mõisaproua Johanna von Schreiterfeld määranud ta mõisa kuraatoriks ehk valitsejaks ning ka tema vennad pärisorjusest vabastanud. Eks seegi oli üsna haruldane juhtum.

Vene võimuaja algus.
1690. aastate näljahädast, nn. Suur näljast, kujunes ainult sissejuhatus kõigile nendele hädadele, mida sajandivahetus veel kaasa tõi. Teatavasti oli nii 1695 kui ka 1696. aasta saak vihmase suve tõttu peaaegu täielikult äpardunud ning seepärast kujunes 1697- aasta pikalt külmi pidanud kevadtalv eriti ohvriterohkeks. Nagu oleks neist kaotustest veel vähe, lahvatas 1700. aasta alguses Põhjasõda. Kuigi sõjategevus otse Saksini ei jõudnud, kurnati talupoegkond sõjakoormistega siiski äärmuseni välja. Üheaegselt uue võimuga saabus ka katk: 1710. aasta septembrikuu paari nädalaga suri Saksis maha 62 inimest ja ellu jäi vaid 39. Segasest ajast hoolimata, on üsna selge Saksi toonaste omanike lugu. Lühikese ajaga käis mõis läbi mitme isiku käest ja tegelikult õiendasid kohapeal asju enamasti rentnikud. Nii seisis ta mõnda aega Anna von Örteni (sünd. Bellingshausen) nimel, seejärel valdas seda viimase õemees Andreas Reihold von Rehbinder, siis Anna von Örteni õemees Andreas von Schreiterfeld ja pärast viimase surma leskproua Juliana von Schreiterfeld (sünd. Bellingshausen). Neist sõjajärgsetest aastatest on säilinud juba põhjalikumadki andmed nii Saksi mõisa maadele jäänud külade kui ka talude ning neis elanud inimeste kohta. Nii näiteks 1726. aasta märtsis, kui mõis oli veel Andreas von Schreiterfeldi nimel, elas Vahuküla, Lokso ja Saksiküla maadel 176 hingelist, sealhulgas 61 täiskasvanut, 85 alaealist ja 30 vana ning vigast. Üldiselt näitas talupoegade arv selgeid kasvumärke, olles sellisena selgeks tõendiks, millises tempos maa sõjahaavadest kosus: 1732. aastal loendati sealseil maadel 309 hinge (169 meest ja 140 naist), 1739. – 326 hinge (180 meest ja 146 naist), 1744. – 321 hinge (178 meest ja 143 naist) jne.

Uexküll- Güldenbandide käes
1750. aasta paiku sai Saksi mõis uue omaniku – maanõuniku, Turi kihelkonna alale jäänud Särevere ja Tori mõisniku Otto Reinhold von Uexküll-Güldenbandi. Tegu oli ühe haruga juba eespool mainitud suurest Uexküllide suguvõsast, kes olid 1648. aastal Yxkull-Gyllenbandi nime all löödud ka Rootsi vabahärradeks. Kätte oli jõudmas periood, mida võib õigusega lugeda Eesti mõisate kuldajastuks. Lõpuks ometi oli Balti mõisnike jaoks avanenud Venemaa turg ning leitud artikkel, mida oli kõige tulusam sinna veda- da – siinsetes viinaköökides aetud piiritus. Viimane polnud kasulik mitte üksnes seetõttu, et vilja viinaks põletades sai selle eest küsida hoopis paremat hinda kui seda niisama müües, vaid viinaajamisest jäi järele ka suurel hulgal praaka. Viimane kõlbas aga suurepäraselt loomadele sööta ja nõnda hakkas kevaditi siitkandist Peterburi poole liikuma suuri nuumloomakarju – puhas raha seegi! Olevat olnud mõisaid, kus suudeti aastas toota iga elaniku kohta koguni 16 ämbrit 50-kraadist piiritust ja kuhu härjavärsse tuli nuumale tuua lausa Ukrainast ning Valgevenest saati.

Nüüd lõpuks sigines aadlikele piisavalt raha, et niihästi uusi rõivaid ja tõldasid muretseda, toretsevaid söömaaegu ja jahil käike korralda kui ka oma poegi välismaa ülikoolidesse õppima saata. Kasvas teenijaskond; toas askeldasid kammerteenrid ja toaneitsid, köögis kokad, kokapoisid ja köögitüdrukud, tallis ning tõllakauris tallimehed, kutsarid ja eessõitjad, aias kärnerid ja kärneripoisid, lisaks koduõpetajad, lapsehoidjad, jäägrid, vahimehed, pesunaised. Näiteks 1782 aasta Kadrina kihelkonna hingeloendid lubavad teenijaskonna poolest esile tõsta eriti Palmse ja Jõepere mõisat, kus esimeses küündis teenijate arv 62-ni ja teises oli neid 58. Saksi mõisas oli sel ajal ametis aga ainult 4 teenijat (3 meest ja 1 naine), kuid mis muud see näitab, kui vaid seda, et Uexküll- Güldenbandid seal ise kohal ei viibinud ja pidasid oma tegelikuks residentsiks hoopis Säreveret. Seal oli neil ka piisavalt teenijaid, 1782. aasta hingeloendi andmeil 19 meest ja 8 naist.  Paraku ei tähendanud too teenijate suur hulk ega ka muu härraste juurest kostuv pillerkaar midagi head põllul rügavatele talupoegadele, ning nende pärisorjuslik rõhuminegi saavutas 18. sajandi lõpuks oma lae. Sealse rahva üldarvu kohta olgu märgitud, et 1782. aastal loendati mõisa alal 393 ja 1816., pärsiorjuse kaotamise aastal, 377 hinge.

Et Saksist oli kujunenud Uexküll-Güldenbandide jaoks üksnes kõrvalvaldus, ei kippunud nad seda kuigi uhkelt ka välja ehitama. Nii on näiteks kubermangurevident Samuel Dobermann seal veel 18. ja 19- sajandi vahetuselgi kirjutanud üles peamiselt vaid majandushooneid: kiviehitistena looma- ja hobusetall, ait, nuumhärgade tall, veski ja rehala, puitehitistena aga viinaköök, linnaserehi- ja ait, peksurehi ja ka mõned elamud. Ainus, mis mõisasüdamele veidi härrandlikumat ilmet andis, oli sealne väikeste iluaedade süsteem – neid oli lausa mitu tükki ja nad kõik olid kujundatud pügatud puuderidade ning tiheda teedevõrgustikuga. Otto Reinhold von Uexküll-Güldenband suri 1773. aasta algul ja esialgu jäi mõis tema lese Juliane (sünd. von Grabbe) omandiks, 1783 päris aga nii selle kui ka Särevere ja Tori mõisa ning vahepeal juurdetekitatud Kaarli karjamõisa aga nende vanim poeg, mõnda aega ka Järva kreisi marssaliks olnud Otto Fabian von Uexküll-Güldenband. Viimane suri 1795. aasta kevadel ja ta pojad, ooberst Otto Daniel Alexander ja ooberstleitnant Carl Gustav Peter otsustasid peagi Saksi rahaks teha – 22. novembril 1800 ostis selle neilt 100 000 hõberubla eest, millele inventari maksumusena lisandus 7000 hõberubla ja esialgu küll pandivaldusena, leitnant Jacob Gustav von Baggehufwudt.

Baggehufwudtid ehitavad mõisa välja
Baggehufwudtid ongi selle Saksi mõisasüdame, nagu see osalt praegugi veel näha, põhilised väljakujundajad. Tegemist oli Norrast pärit suguvõsaga, kelle kohta leidub Eestist andmeid alates XVII sajandi algusest, aadlikeks löödi nad 1652. aastal. Et esialgu oli Saksi mõis Jacob Gustav von Baggehufwudtil kasutada üksnes pantkirja alusel ja ostuleping astus jõusse 1807. aastal, võib arvata, et ka uue härrastemaja ehitust alustati alles siis.

Hoone kerkis põhjast lõunasse kulgeva seljaku idapoolsele nõlvale vaatega Saksi järvele, kujunedes ümbruskonnas üheks kõige esinduslikumaks. Tegemist on üsna suure, kahekorruselise klassitsistlikus stiilis kivihoonega, millel nii esi- kui ka tagafassaadi ilmestavad kolmnurkviiludega kaetud laiad risaliidid; hoonet kattis kõrge kelpkatus. Horisontaalselt liigendasid hoonet mitmesugused karniisid ja vahevööd ning ka oma dekoori poolest kujunes ta üsna rikkalikuks. Üheaegselt peahoonega valmis ka rida kõrvalhooneid, sealhulgas härrastemaja esise väljaku lõunapoolsele küljele ühekorruseline pikk aidahoone ja otse selle vastu üle muruplatsi enam-vähem samasuguse fassaadikujundusega tall-tõllakuur. Märgitagu, et suur osa balti mõisasüdameid just niimoodi planeeritigi, sest selline cour d’honneur ehk auhoov tundus kõige esinduslikum.

Muidugi tehti suuri ümberkorraldusi ka mõisa haljastuses. Praegu pole sellest peaaegu midagi järel, kui on teada, et suurem osa pargist paiknes härrastemaja taga; eesväljaku põhjapoolsele küljele jäi suur viljapuuaed. Rajati ka mitu puiesteed.

Paraku ei paistnud taevas XIX sajandi algusveerandeil mõisnike jaoks sugugi enam nii pilvituna kui sellele eelnenud kümnendeil. Eeskätt oli põllumajandustoodangu hindade langus see, mis kõige rohkem muret valmistas. Hinnad langesid igal pool: kui näiteks aastail 1801 -1805 oli sälitis rukist maksnud Riias keskmiselt 95 ja vaat viina 15,6 rubla, siis 1829. aastal olid vastavad arvud vaid 45,25 ja 5,5. Ühtaegu kahanes ka mõisate väärtus: kui 1805 oldi ühe adramaa eest nõus maksma keskmiselt 6000 hõberubla, siis 1829. aastal veel vaevalt 4500 rubla. Kasvasid hüpoteeklaenud ja suur oli ka pankrottide arv, või nagu keegi siis mainis, „kätte jõudis advokaatide kuldaeg“ .

Ka Saksi oli üks neid Virumaa mõisaid, kus ei suudetud uutes oludes hakkama saada ja 1824. aasta sügisel määrati see kui Jacob Gustav von Baggehufwudti pärandvara Aadli Krediitkassa palvel oksjonile. Võistupakkumine toimus järgnenud aasta 25. veebruaril ja sealt ostis selle Pootsi mõisnik: Karl Otto von Lilienfeldt. Viie aasta pärast oli aga viimanegi surnud ja 1835. aasta paiku sai Saksi omanikuks krahv Peter von Manteuffel. Viimase näol on tegemist Eesti ajaloos tuntud tegelasega, sest rahva teadvusesse pole ta jäädvustunud mitte üksnes oma päratu rikkuse poolest (lisaks Ravilale ja Padale kuulus talle Põhja-Eestis veel kümmekond valdust), vaid ka kui estofiil ja rahvavalgustusliku kirjanduse soetaja. Nii ilmus tema sulest kaks omal ajal üsna populaarset raamatut – „Aiawite peergo walgussel“ (1838) ja „Willem Nawi ellopäwad“(1839). Ka oma kommete poolest olevat ta olnud üsna iseäralik ja vabameelne, saades seetõttu rahva käest „hullu krahvi“ tiitli. Vaevalt, et too Ravila „hull krahv“ enne oma surma 1842. aastal ise kuigi palju Saksisse sattus, sest ta muretses selle eeskätt oma tütre Elise kaasavara silmas pidades. Selleks ajaks, kui too 1837. aastal Paul Demetrius von Kotzebuele mehele läks, oli varandus kujunenud juba lausa meeletuks: lisaks Ravilale, Saksile, Padale ka Palvere, Sõmera, Jõepere, Tõdva-Kõnnu, Kaarli ja Haansalu mõis. Kuid eks kosilanegi oli väärikamast väärikam – keisri kindraladjutant, Riiginõukogu liige, alates 1874. a ka Varssavi kindralkuberner ja vene krahv. Nende elugi hakkas kulgema põhiliselt Peterburi ja Varssavi vahet ning viimased aastad elati hoopis Tallinnas. Võimalik, et Saksi mõisa pole neist kumbki oma jalga kunagi tõstnudki.

Nõnda jäigi Saksi mõisa majapidamine XIX sajandi teisel poolel enamasti rentnike korraldada. Kotzebuede nimel püsis see niikaua, kuni krahvinna veel elas – seega 1902. aastani. Pärast seda jäi see ühele ta tütardest, kes oli abiellunud Paul von Baggehufwudtiga, kuid viimaselt läks valdus peagi tütar Margarethele ehk Daisy kätte, kes oli abielus Väike-Maarja lähedal asunud Kärsa mõisast pärit Otto Alexander von Breverniga. Nii jäidki Saksi mõisa viimasteks omanikeks enne selle võõrandamist 1919. aastal Brevernid. Asunud Saksile elama tuli Brevernitel teha seal ka üsna palju ümberehitusi. Eriti nõudis seda härrastemaja, sest see oli selleks ajaks juba aastakümneid seisnud pooltühjana ja ka ilmselt juba üsna lagunenud: kogu selle senine klassitsistlikus laadis sisedekoor asendati neoklassitsistlikuga, maja ette rajati suur palkon, ühele tiivale talveaed jms. Enam-vähem sellisena püsis see kuni 1932- aastani, mil seal leidis asupaiga raskesti kasvatavate tütarlaste kodutöönduskool. Ja eks ümberehitusi tehti ka siis, kui majas juba algkool ning lastekodu asus.

Paraku läks see väga kenade proportsioonidega ning rohkete ilmekate detailidega hoone 1984. aasta jaaniööl põlema ja on seisnud sellest ajast saati varemeis. 1997- aastal sai hoone küll uue katuse kuid paraku polnud selle tegijail kasutada mõisamaja kohta vist ei ühtegi vanemat fotot ja ei olnud neil ka korralikumaid nõuandjaid – seetõttu kukkus tehtu üpris pentsik välja. Nii, et kui keegi tahaks Saksi mõisahoonet uuesti taastama asuda, tuleks tal alustada hoopis selle praeguse toolvärgi mahavõtmisest…