Muistendid
Matthias Johann Eisen
(28. september 1857 Vigala kihelkond, Läänemaa – 6.august 1934 Tartu) oli eesti rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane. Ta organiseeris rahvaluule kogumist ja avaldas mitu populaarseks saanud teost.
Ta oli valitud Helsingi Ülikooli filosoofia audoktoriks (1927), Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlaseks (1930) ja Tartu Ülikooli usuteaduse audoktoriks (1932).
Eisen sündis Oese külas koolmeistri pojana. Õppis Haapsalu ja Pärnu koolides ning hiljem Tartu ülikoolis usuteadust, mille lõpetas 1885. aastal.
Ordineeriti 21. detsembril 1886 Põhja Ingerimaal Lempaalas pastoriks. 1887 oli vikaarpastor Petroskois, 1888 pastor Kattilas ja 1888–1912 Kroonlinna Nikolai (soome-rootsi-eesti) koguduses. 1913. aastal sai ta võimaluse Tartusse tagasi kolida.
1919. aastal sai Eisen Soome Kirjanduse Seltsilt ettepaneku minna oma rahvaluulekoguga Soome, kus ta oleks saanud prii korteri ja kindla palga. Kokkuleppel Tartu Ülikooliga annetas ta oma kogu siiski ülikoolile, saades vastutasuks isikliku professori ametikoha.
1925. aastal algatati tema eestvõtmisel Akadeemiline Rahvaluule Selts, mille esimees ta ise pikka aega oli.
13. septembril 1932 sai ta Tartu Ülikooli usuteaduse audoktoriks.
Ta oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi.
21. aprillil 1929. aastal kõneles professor M. J. Eisen Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolekul teemal – inimeserasvast küünlad ja inimesenahast pastlad järgmist:
Kreutzwaldi jutus „Parknaha kaupmees“ kõneldakse, et Lasnamäel (ta nimetab Laagnamäeks) ilmuvat öösiti rüütli mundris mees, kes pakkuvat inimese nahku müüa ja ei lahku enne, kui kaasasolev kaup otsas. Inimese naha parkimisest ja kasutamisest kõnelevad mitmed jutud. Tapa juures on levinenud muistend, et inimesenahast pastlaid antud sulastele jalga ning tehtud sulasega kaup niikauaks, kuni ta pastlad läbi kannab. Muidugi sai sulane rängalt petta, sest pastlad andsid väga kaua aega kanda.
Tarvastu muistendis öeldakse, et mees kandnud neid 20 aastat ja ikka on pastlad veel terved olnud. Õpetuse järele pannud ta pastlad ööseks mulla alla ja öelnud sealjuures – mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Mõne päeva pärast kulunud siis pastlad läbi ja mees vabanenud lepingust.
Nende muistendite omapärased lood ongi need, et pastlad on põlised ja läbikulumata ning peale selle antakse pastlad inimestele, et lasta neid kauem teenida.
Keiser Joosep 1. nuhtlusseaduse järele määrati, et kurjategijatel tuleb nahkribad lõigata seljast kuni jalakannani. Raskematele kurjategijatele raputati veel soola ja pipart haavadesse.
Zürichi raamatukogus on dokumente, milledest selgub et 1581.aastal toimetatud samas linnas inimeste seljalt rihmade lõikamisi. Eesti suhtes pole kirjanduses ega dokumentides leida andmeid, et sarnast asja oleks toimitud, kuid Ivan Hirmsa ajal võis seda juhtuda.
Tatarlaste kohta on teada, et nad valmistanud venelaste seljast võetud nahkadest sadulaid ja trumme, mis hästi põrisenud. Türklased jälle katnud kilpe inimeste nahaga.
Rohkemal määral kui inimnahast teeb rahvaluule tegemist inimeserasvast valmistatud küünaldega. Need soodustanud vargail teo kordasaatmist, avaldades maagilist mõju. Sarnase küünla abil saab varas magamistoastki kõik kraami ära varastada, ilma et keegi kuuleks; sarnasel puhul öeldakse, et varas lasknud magajale raske une peale. Inimeserasvast küünlad omavad sarnase maagilise mõju, et koguni ülevalolijad uinutab magama.
Üks muistend räägib, et varas võtnud magajailt tekidki pealt ära, ilma et keegi oleks kuulnud. Inimeserasvast küünla läbi mõjutatud uni kestab kuni järgmise õhtuni; ka loomad, vähemalt koerad, ei jää temast puutumata.
Muistendid ütlevad, et sarnaselt unelt kedagi äratada ei saavatki, tavaline hüüdmine ei mõjuvat. Kui aga saadakse varga käes küünalt kustutada, jäävat varas ise magama ja magajad ärkavad üles.
Kust saadi inimeserasvast küünlaid?
Muistendid räägivad selle kohta nõnda, et kui kurjategijaid võlla tõmmatud, siis käinud teised kurjategijad rasva võtmas, millest küünlaid valmistatud. Olevatel andmetel tõmmatud Tallinnas 1696.aastal võlla 100 eestlast, isegi maal poodud, millest tekkinud „võlla“ nimelised külad ja Pärnumaal on koguni „Võlla“ vald.
Iseküsimus on aga, kas Eestis inimeserasvast küünlaid valmistati? Eesti kohta ei räägi ükski muistend, et siin oleks sarnaseid küünlaid valmistatud; meil esinevad muistendid selle kohta on võib-olla rahvusvahelised.
Saksamaal esinevad muistendid kõnelevad, et seal tarvitatud laste sõrmi küünaldeks, milliste abil vargad kuritegusid toime panid. Ära lõigati sõrmi sündimata, sündinud ja surnud lastelt.
1575.aastal hukati Nürnbergis timukas, kes jutustas, et ta kolmel raskejalgsel naisel kõhu lõhki lõiganud, lapsed välja võtnud ja käekesed neil otsast ära lõiganud, milledest küünlaid valmistatud. Sündimata laste sõrmedest valmistatud küünlad omavat eriliselt maagilise mõju.
Sarnaseid küünlaid ei saa muul moel kustutada, kui rõõsapiimaga. Sarnaseid toorel kombel inimeste tapmisi esineb ka meie ajal; alles hiljuti oli lehtedes, et Tshehho – Slovakkias terve rida mustlasi kohtu alla antud, kes inimesi tapnud, nende liha keetnud ja siis ära söönud.
Rahvusvaheliselt on tuttav lugu, kuidas Rootsis röövlid tungisid kojusõitvale mehele teel kallale; mees hakkas paluma, et tal raskejalgne naine kodus. Röövlid, seda kuuldes, lubasid mehele hea summa, et ta oma naise neile annaks. Mees oli asjaga päri ja lõi kaubale käed kokku. Naine märkas paha ja käskis oma vennal järele tulla. Röövlid viisid naise metsa, sidusid puu külge ja tahtsid tal kõhtu lõhki lõigata, kuid vend astus vahele ja surmas kaks röövlit, kuna kolmas viidi Upsalasse vangi.
Seal tunnistas ta, et tal olevat kaks lapse südant.
Läti Hindreku kroonika tähendab, et sakslased söönud vaenlaste südameid, et saada tugevaks kristlaste vastu. Ka Saksamaal tuntakse südamete söömist – 9 südame söömine andvat võime lennata.
(„Waba Maa“ 23.04.1929)