Pärandkultuur I
Kalmuleiud
Osa kalmetest muistse Järva- ja Virumaa piiril Moe lähedal on pärit pronksiajast, kus Naistevälja küla maadel paikneb üle 30 erineva suurusega kivikangru. 1909-1910 kaevati asjaarmastajate poolt siin läbi kolm varet. Ühest avastati kalme keskel olevasse kirstu maetud kahe lapse luustik, teisest aga luid ja poolik pronkspintsett, mis pärineb 9.-8. sajandist e. Kr. Kolmanda kalme jalamit olevat ümbritsenud kiviring. Pikka aega peeti neid kalmeid ainukesteks selle ajajärgu matmispaikadeks Kirde-Eestis.
Ka I aastatuhande lõpusajandeist on leide. Vähesed hõbeehted selle aja aaretes on võõra päritoluga, võiks nimetada Porkuni lähedalt Saueväljalt koos 169 mündiga leitud kahte granulatsioonitehnikas hõbekäevõru, mis on arvatavasti valmistatud kusagil Volga-Bulgaaria aladel.
(Koguteos Virumaa, 1996)
Kaptenmajor Verner Puuranna talukoht
1904. aastal Narvas sündinud Verner Puurand asus pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima Eesti Sõjakooli mereväe klassi. Nooremleitnandina 1928. aastal sõjakooli lõpetanud, asus ta teenima mereväkke. Aastatel 1935-1937 viibis Puurand Inglismaal, olles Eesti mereväe esindaja allveelaevade Lembit ja Kalev ehitamise juures. Seejärel oli ta allveelaeva Kalev komandöri abi ja alates 1939. aastast komandör.
Nõukogude okupatsiooni ajal komandeeriti Puurand koos allveelaevaga Kalev Liibavi ja sealt Nõukogude Liidu ning Saksamaa vahel alanud sõja tõttu Kroonlinna. Saksa õhurünnaku ajal üritas ta laevad merele viia, kuid politruk keelas seda teha. Verner Puurand lasi ta maha ja viis laevad sadamast välja, päästes nõnda palju inimelusid.
Kui Eesti allveelaevad Punaarmee poolt üle võeti ja meeskond venelastega asendati, põgenes Puurand laevalt. Eestisse tagasi jõudes varjas ta end 1941. aasta suvel Virumaal Naisteväljal oma talu juures metsas. Kodust eemal olles pidas talu tema ema.
1944. aastal ülendati V. Puurand kaptenmajoriks. Samal aastal õnnestus tal koos perega pääseda Saksamaale Regensburgi. Seejärel vajas tema teeneid juba USA armee. 1946. aastal oli Puurand USA armee peakorteri juures Balti rahvaste sideohvitser. 1948. aastal asus V. Puurand koos perega elama Austraaliasse Brisbane`i. Ta töötas seal ehitusettevõtjana ning oli kohaliku Eesti Seltsi asutaja. Verner Puurand suri 12.juunil 1983. aastal Brisbane`is Eesti Vabariigi majandusministrina eksiilis.
(bhr.balanss.ee)
Kiviristid
Kiviristid Aavere ja Põdrangu külades on tänaseni säilinud, veel teatakse rääkida ka Kuie küla põllul olnud ristist Ja Põdrangu külas seisnud hauatähisest. Aavere kivirist seisab tõenäoliselt oma algsel kohal. Põdrangu rist on oma arvatavast kohast ära viidud Põdrangu põllumajandusühistu platsil asuva veehoidla peale. Kiviristid on valmistatud kohalikust paekivist, need on omavahel sarnased nii välimuselt kui mõõtmetelt.
- J. Eisen on oma raamatus „Esivanemate ohverdamised“ maininud ümbruskonnas asunud kiviristide kunagise Järva-Jaani kihelkonna Kuksema Soo kõrtsi, Seliküla mõisa ja Võhmuta risti ning Koeru kihelkonna Raigu mõisa kolme ja Ervita mõisa põllu nelja risti.
Arvatavasti tähistavad kiviristid Põhjasõja eelseid ja –aegseid matmispaiku või veriseid lahingutandreid. Pärimuse kohaselt on neid püstitstud ka Rootsi kindralite, sõjaülemate ja ordumeistri mälestuseks.
76-aastane Aavere küla elanik Reet teab rääkida külas asuvast kiviristist. Hauatähise vastas teisel pool teed on teadaolevalt säilinud ka palvemaja koht. Kivirist asub mõne kilomeetri kaugusel Võhmuta-Järsi tee äärsetest kivikalmetest. Järsi küla (Gerverselle) on mainitud 1253. aastal.
(Eisen, M.J. Esivanemate varandus 1958, Eisen, M. J. Esivanemate ohverdamised 1996, Heinmaa, A. Vajangu kroonika 1999)
Aavere kiviristist jutustab legend:
Ühe Rootsi väepealiku haud asub maantee ääres põllul. Sääl on olnud ka kivist rist haua pääl, kuna nüüd on see toodud risttee nurgale. Ühenduses selle hauaga nähakse välja pääl tuld liikuvat. See on mitmevärviline tulekera, rusikast suurem. Teda nähakse peaaegu iga aasta sügisöödel. See tuli vilkuvat umbes viis minutit ühe koha pääl, siis aga tõusvat aegamööda üles.
Ühel aastal olevat kaks meest läinud nähtust vaatama ja hakanud seda taga ajama. See aga veerenud eest ära. Viimaks lasknud mehed revolvrist ja tuli kadunud.
Tuli peibutavat uudishimulikke eemale Rootsi kuninga hauast ja sellesse koos kindraliga maetud kuldmõõgast.
Huvitava kokkusattumisena on aga avastatud, et just nendel õhtutel, kui tuld on nähtud, on keegi sellest külast surnud.
Dominikaani munkade pelgupaik
Dominikaanlaste mungaordu (Ordo Fratrum Praedicorum – jutlustajate vendade ordu) asutas 1215. aastal hispaanlane Domingo de Guzman. Ordu reeglite kohaselt pidid mungad elama vaesuse ja sõnakuulmises. Eesmärk oli viia jumalasõna vaestele inimestele võimalikult lähedale. Seetõttu ehitati kloostrid äärelinna või keset vaeste kvartalit. Ruumikates kirikutes pidasid kerjusmungad altariliturgia kõrval pikki jutlusi kohalikus keeles, mistõttu olid dominiiklased maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. Nad olid peamiselt haritud ja jõukate perekondade liikmed, kes hindasid kõrgelt haridust, edendasid ülikoolides teoloogiat ja filosoofiat. Mungad kandsid valget rüüd, mille peale käis must kapuutsiga mantel. Dominikaanlased jõudsid Tallinnasse 1229. aastal ja Tartusse 1300. aastal, mõnevõrra hiljem ka Narva.
Reformatsiooni ajal aeti dominiiklaste kloostrid laiali, rüüstati ja suleti. Mõned Tallinnast lahkuma sunnitud vennad lootsid leida varju Porkunis Tallinna piiskopi linnuses, kuid neid ei võetud vastu. Munkade pelgupaigaks jäänud Mudaaugu-tagune Uuetoa mets Naistevälja lähedal, kuhu nad endile onnid ehitanud. Pärimuse kohaselt olla metsas hiljem näha olnud onnide asemeid.
(Tamm, J. Eesti keskaegsed kloostrid 2002)
Kurge piiritustehas
1870. aastal asutatud Kurge piiritusevabrik oli toona Järvamaa suurim. Aastal 1914 leidis siin rakendust 27 töötajat. Kurge aurumasin (40 hj) oli võimsam kui Pide tuletikuvabriku või Tamsalu lubjatehase oma. See kuulus Lehtse mõisnikule Friedrich von Hoyningen-Huenele. Kurge mõis oli Lehtse kõrvalmõis, mõisa ja viinavabriku vahel oli telefoniühendus.
1920. aastal taastati Kurge piiritustehase töö, sest tehas asus raudtee lähedal. Siin plaaniti ühe saksa professori ettepanekul isegi turbasamblast piiritust valmistada, kuna eesti turbas olevat 20-28% suhkrut.
Nõukogude perioodil jätkus piirituse tootmine kuni 1979. aastani. Piki raudteed liikusid piiritusetsisternid Tallinna poole. Viinavabriku hoonet on läbi aegade ulatuslikult rekonstrueeritud. Jõujaama köeti põlevkiviga, seetõttu võib tehasehoonete taga teisel pool jõge näha tuhamägesid. Mõisast pisut Lehtse poole on Soodla jõe ääres historitsistlikus neogooti stiilis vesiveski vare, mõisas läänes aga Läste raviallikad.
(Elstrok, H. Põhja-Eesti südamaadel 1997, Järvamaa mõisad 2009)
Konnavere kõrts
Kadrina kihelkonna kõrtside nimistu aastaist 1857 – 1878 mainib Konnavere kõrtsi. Konnavere kõrts asus üsna Valgejõe ääres, otsapidi vastu vana maanteed. Kõrtsi sammastele toetuva katusega fassaad oli suunatud jõe poole ja sinna võis hobusega ulu alla sõita. Viimane kõrtsmik olevat olnud keegi Gabriel. Tema olevat maja mantelkorstna all pidanud ka poodi. Kõrtsi sulgemise aeg langeb 20.saj. algusesse. Hiljem elas majas 4 perekonda. Asundustalude jagamise järel oli maja viimane omanik Eduard Balder. Uut Tapa-Rakvere teed veel ei olnud. Kõrts ehitati Moe-Põima tee äärde. Nimetatud tee kõrval olevat olnud ridamisi seitse sauna, mis jäävad praegusele Imastu põllule. Vana teekoht olevat välja tulnud 1930. a, kui Konnavere künkalt võeti Moe silla ehituseks kive.
Kõrtsihoone lammutasid 1960. aastatel sõdurid, kes tahtsid selle palkidest naabrusesse Peebumäele sauna ehitada. Aga palgid olnud nii kõvad, et sõdurid ei olevat tulnud toime nende saagimise ja tahumisega ning löönud käega. Kõrtsikoha läheduses asub vana sild ja Moe vesiveski varemed.
(Tammik, R. Kadrina kihelkond läbi aegade 2005)
Kõrveküla
Kõrveküla nimi on algselt kõlanud vist Korbi, mis tänapäeva keeles oleks Kõrve. XVI saj. teisest poolest on sellele liitunud –küla. Kõrb ei tähendanud teatavasti mitte liivavälja, vaid paksu laant ja nimi on seega metsasele Kõrvekülale kui metsakülale kohane. Teise allika järgi oli Kõrveküla Korbiste perekonna käsutuses ja sealt tuleneb ka nimi.
Türje küla
Türje (Tyrgel) küla kohta on ürikutes esmased andmed alates 1615. aastast. Hiljem ehitati Türjele Võhmuta karjamõis (1864).
Türje külaga on seotud legend, mille kohaselt taheti külla ehitada kirikut. Lugu jutustab sellest, kuidas Järva-Jaani kirikule kohta otsiti. Algul oli see plaanitud ehitada Türje väljale. Mehed, kes hakkasid kirikut ehitama, leidsid järgmisel hommikul eest ära lammutatud ehitise. Arvati, et vaimud käinud ehitust lõhkumas. Nii kestnud see mitmel korral ja lõpuks otsustatud otsida kirikule uus koht.
Türje küla territooriumil asusid Võhmuta kunagine raudteejaam ja ka vallamaja. Türi-Tamsalu kitsarööpmeline raudtee oli kasutuses alates 1918. aastast ning suleti 3.mail 1972. aastal.
Nõukogude ajal asus Türje külas kolhoos „Sangar“, mis liideti 1951. aastal Metsla ja Karinu küla baasil moodustatud kolhoosiga „Õiguse Võit“.
Hundiaugu mägi
Võhmuta külas asub Hundiaugu mägi. Legend räägib, et Võhmuta ümbruskonna külaelanikel kadunud palju kariloomi ära. Asja hakatud uurima ning leitud hundijälgi mis juhatasid Hundiaugu mäele, kus olnud suur mägi ja mäe jalamil suur auk, mis tänaseni kasutuses. Hundikari olla peitnud kariloomad auku näljaaegadeks. Tänaseni võib kuulda, kuidas hundid piirkonnas vaiksetel õhtutel uluvad, eriti talviti.
Järsi küla
Läti Hendriku kroonikas on märgitud: 23.september 1253 sõlmis Tallinna piiskop orduga Järva kümnise asjus lepingu. Ordu loovutas kümnise eest piiskopile maavaldusi, sealhulgas 20 adramaad Järsi külast, mis on ka ühtlasi Järsi küla esmamainimise fakt.
Järsi küla idaservas asub paarisaja meetri laiune Järsi järv, mis veevaestel suvedel on kahanenud või kadunud. Järsi järved olla laiunud küla keskel praegusel heinamaal. Vahel oli aga neil järvedel komme ära kaduda. Rahvasuus levinud legendi kohaselt olid külamehed käinud järvel loomi jootmas, aga kord tahtnud üks talumees oma lehmad järves puhtaks pesta, mispeale järv pahandanud ja otsustanud mõneks ajaks ära kaduda.
Metsamõisa
Järsi külla jääb tänasel päeval ka Metsamõisa. Poolmõisana tekkis Metsamõisa 1847. aastal, mil eraldati 3/5 maad Võhmuta mõisast. 1857. aastal kuulus see Seliküla mõisnikule Paul von Dehnile ja arvatakse, et 1858. aastal oli mõisavalitsejaks Karl Mühlhausen. Täpsemad andmed aastate 1859-1878 mõisa kohta puuduvad, kuid 1879. aastal oli Metsamõisa mõisnikuks Roman Antropoff. Kuna tegemist oli eramõisaga, siis oli see mõeldud peamiselt jahipidamiseks. Alates 1900 kuulus Metsamõisa krahvinna Virginia Zoege von Mannteuffelile ning pärast tema surma sai selle pärimise korras krahv Ernst Mannteuffel, kelle omandiks oli mõis 1938. aasta novembrini. 1930. aastal kuulus mõis Vajangu valda ning seal elas Ernst Mantteuffel juunior. Metsamõisa ostis 1938. aasta novembris Arnold Adler. Nõukogude ajal paigutati Metsamõisa hooldekodu. 1996. aastast kuulub Metsamõisa eraomandisse. Mõisal on korrastatud looduslik park. Metsamõisas oma elust väikese, kuid olulise perioodi on veetnud loodusemees Fred Jüssi.
Kursi külast läheb läbi Talvetee, mis läheb maaüksuste piire mööda, mistõttu jääb teele 11 ristikivi.
Võhmuta mõisa kalmistu
Kalmistu rajas Võhmuta mõisa tolleaegne omanik Peter Zoege von Mannteuffel millalgi pärast 1860. aastat, sest siis omandasid Mannteuffelid mõisa. Esimene matus toimus 1886. aastal, kokku on sinna teadaolevalt maetud 3 lahkunut. Mõisa südamest kalmistuni rajati lehisallee.
Ka selle kalmistu puhul on olemas legend, et keelatud armastuse pärast tegi mõisniku tütar enesetapu, keda siis ei saanud matta kihelkonnakalmistule ning seetõttu olevat mõisnik sunnitud asutama uue mõisakalmistu. Mõisnik olevat lasknud tütre hauale püstitada elusuuruses valge inglikuju.
Kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 650 meetri kaugusele idakirde poole Hundiaugu mäele, see on rööpkülikukujuline ning selle pindala on umbes 0,17 ha. Kalmistu on jäetud maha ja rüüstatud. Sealt võib leida kaks sisselangenud hauakohta, hauatähistest on säilinud fragmente, kuid valgest inglikujust pole mingeid jälgi.
Põdrangu looduskaitseala koosseisu jäävad 8 küla. 5 neist Tapa valla territooriumil: Aavere, Araski, Kerguta, Kuie ja Põdrangu külad. Ülejäänud 3 küla jäävad Väike-Maarja valla piiridesse: Raigu, Uuemõisa ja Vao külad.
Assamalla küla paikneb Tartu-Rakvere ja Assamalla-Kadrina tee ääres. See on populaarseim Kalevipoja-lugudega seotud paik. Eepose järgi toimus siin sõda ristirüütlitega. Siin hukkus Kalevipoja hobune, kelle kehaosadest ja rakmetest tekkisid ümbruskonna pinnavormid:
„Sadulast sai Salumägi,
valjastest sai Varesmägi,
rihmadest sai Risumägi,
ohjadest sai Otimägi,
jõhvidest sai Jõesuumägi,
maksast sai Maksamägi,
kopsust sai Koplimägi,
hammastest sai Arumägi,
raudadest sai Rajamägi,
Haudteemäel on tema haud ja
Assamalla luht on tema nahk.“
Kalle koosnes kahest vabatalust pärast Põhjasõda. Juba 1686 oli seal veski, mille nimi on teadmata. Võimalik, et Kalle nimi tuli Karunga külas olnud Kalla talude järgi (1637 Kalla Matz) või oli talude asukoht juba siis hilisema Kalle küla kohal, kuid nad arvati allikates Karunga küla alla (pärast 1712 sellenimelisi talusid Karungas pole). Vabatalude asemele loodi vahemikus 1744–1750 Nõmmküla mõisa karjamõis, mis panditi 1753 eraldi omanikule, seejärel sai Kalle omaette mõisaks ja (taas)rajati küla. 1852 ostis Kalle mõisa Saiakopli mõisa omanik ning Kalle muutus kõrvalmõisaks. Kalle ja Trilli mõisa maadele loodi 1920. a-te algul Kalle-Trilli asundus, mis liideti 1940. a-tel Kalle külaga. See omakorda liideti 1977 Saiakopli külaga. Külanimi tuleb tõenäoliselt talunimest Kalla. D.-E. Stoebke arvates kajastavad Kalle jmt kohanimed muistset isikunime Kalle ~ Kalli, kuid need võivad olla ka nime Karl variandid Kalle, Kalli, Kallo, mis olid Soomes juba keskajal levinud. Trilli oli algselt talu (1712 Trille Nickolaß), 1785 eraldati Järvajõe mõisast karjamõisaks (sks Trilli, al 1822 Lilienbach), 1884 sai Saiakopli kõrvalmõisaks.
Jumpsalu kõrts
Kadrina kihelkonna kõrtside nimistu aastaist 1857 – 1878 mainib Saksi mõisa alla kuulunud kõrtsi, mis asunud Tapa-Loksu teeristil, Loksu teest Rakvere pool. See Loksu tee on tollal jooksnud üle praeguse Rakvere maantee ja ühinenud Põima poole viiva vana teega. Jumpsalu kõrtsihoone olevat peale viimast sõda lammutatud ja selle palkidest ehitas kõrtsi viimane elanik omale naabrusse Tapa poole Loksu teed väikese elumaja, mis on seal olemas praegugi.
(R. Tammik. Kadrina kihelkond läbi aegade 2005)
Ajaleht „Virumaa Teataja“ 10.04.1940 kirjutab, et Rakvere muuseumile on annetatud Kesa maavalitsuse poolt vene-aegne vaskne viinamõõt, mis pärit Loksu Jumpsalu kõrtsist 1846. a.
Kuke kõrts
Imastu mõisa alla kuulunud Kuke kõrtsi nime all tuntuks saanud kõrts asus Rakvere-Tapa tee põhjakaldal. 1828. aastal töötas seal kõrtsmikuna Kõrtsi Ado. Kõrtsihoonet pole enam ammu, kuid tolle kõrtsi ladu, otsaga päris vastu maanteed, on alles praegugi. Kõrts ise oli sellest laost Tapa pool. Kas tolle Imastu kõrtsi viimaseks kõrtsmikuks oli Kuke nimeline mees, seda enam ei teata, küll oli seal aga peale kõrtsi sulgemist elanud pikka aega keegi Kukk ja tema järgi siis nähtavasti hakatigi seda hüüdma Kuke kõrtsiks.
(R. Tammik. Kadrina kihelkond läbi aegade 2005)
Udriku mõisakalmistu
Udriku mõisa härrastemaja juurde rajati Inglise stiilis park ja kompleksist kirdesse viinavabriku taha veel metsapark, kuhu rajas mõisnik perekonna matusepaiga. Kalmistu keskseks oli väike prostüülikujuliselt kavandatud sammastega hauakabel. Udriku ja ühtlasi ka Imastu mõisnik Virumaa aadlimarssal Gustav Dietrich von Rehbinder (1788 – 1826) koos abikaasa Annaga (surn. 1809) olid maetud hauakambrisse. Viimasena maeti sellesse puhkepaika Reinhold Fabian von Rehbinder (kreisisaadik, maanõunik ja rüütelkonna peamees aastail 1878-1881, sünd. 1851, surn. 1905), kelle haud asus kabeli kõrval, küll lõhutuna, kuid on praegugi näha. Hiljem, mõisate riigistamise järel, mõõdeti see matmispaik välja ja jäeti Rehbinderite perekonnale. Sinna maetute arv ei ole teada. 1999. aasta talve lumerohkus põhjustas kabeli lõpliku varisemise, seega ei ole kabel enam säilinud. Tolleaegne krahv Rehbinder oli hädas, kuidas sinna kabeli juurde pääseda, sest tee sinna unustati planeerimata.
(R. Tammik. Kadrina kihelkond läbi aegade 2005)
Millega seoses oli mainitud vanades
dokumentides esmakordselt Tapa küla olemasolu? See oli 1482. aastal.
Tapa küla mainimine sai õigupoolest alguse 1443. aastal, kui Narvas oli koostatud dokument, mille järgi Liivimaa ordumeister Vince von Overberch läänistas Imastu mõisa (Mennekorwe) valdajale Lambert Metstackenile pärijatega Moe küla juures Valgejõel asunud paisu koos selle juurde kuuluva veskiga. Ühtlasi oli see ka dokument, milles mainitakse esmakordselt Moe küla olemasolu. Tõsi küll, samasisuline dokument kuid väikese täpsustusega: „eluks ajaks“ koostati veel kordusena 1447. aastal, kuid sisuliselt ei muuda see enam midagi.
Lambert Metstackenil oli poeg Heinrich, kellele kuulus Jõepere küla ning pool Pajualuse külast.
1472. aastal on Viru meeskohtu ees olnud Heinrich Metstackeni pojad Heinrich ja Jürgen Metstackenid. Heinrich andis Imastu mõisa üle Jürgenile. Üleandmisürikust selgub, et Moe küla juures jäi Valgejõel asunud veski Heinrichi valdusesse. Kümme aastat hiljem, 1482. aastal andis ordumeister Berendt von der Borch Jürgen Metsatackenile läänikirja kahele adramaale Tapa väljalt (Järvamaa pinnalt). Läänistamine seati tingimusel, et Jürgen peab loobuma oma nõudmisest Heinrichile kuuluva veski suhtes. Mellini kaart näitab seda veskit koos Valgejõest idas oleva maalapiga ning sellel paikneva karjamõisaga Moe mõisa järgi, mitte Imastule kuuluvana.
Veski oli töötanud seal kuni 1941. aasta sügiseni, mil hävis sõja läbiminekul. Siis olid selles veskis kaks paari kive ja kruubimasin, isegi püülivaltsid. Üle vana tee viiva silla juures Moe küla poolsel kaldal võib veel praegugi näha tolle vesiveski jälgi. Teatakse ka, et viimaseks möldriks selles veskis oli olnud Jaan Tänavots. Veel on veskis töötanud 1877 – E. Wihmann ja 1913 – Hans Balder. Konnaverest oli kaevatud kraav selle veskini ja tolle kraavi kallastpidi käinud ka talvetee.
Seega siis võime öelda, et kui Jürgen poleks venna Heinrichi veskit endale tahtnud, poleks ehk Tapa küla veel mainitudki. Jürgen aga loobus veskist ja nii saigi Tapa küla aastal 1482 esmakordselt kirja.
Selle veski mölder Hans Balder sai väga õnnetult surma, millest kirjutab ajaleht „Koit“ 29.01.1913: „15.jaan. 1913 oli tööline Hans Balder veskiratast jääst puhastama läinud, kuna veski käis. Õnnetul kombel komistas Balder ratta puhastamise juures, sattus masina alla ja sai surma.“
Kadunud küla – Kalle
Küla meenutab veel bussipeatus Tapa-Tamsalu tee ääres. Kuna majad külas on alles, siis rahvas räägib ikka veel Kalle külast („Ta elab Kalle külas“). Kalle liideti 1977. aastal Saiakopli külaga (EKR). Enamus praegusest Saiakopli külast ongi endine Kalle küla. 1726. a. oli Kallel (Kalla) vaid 2 majapidamisüksust. Küla on nime saanud arvatavasti möldri nime järgi.
Kalle poolmõis eraldati Nõmmkülast 1753. Mõis kuulus Michael Meurile. 1765. aastal ostis mõisa Otto Reinhold von Yhrmann. 1811. aastast läks Jakob Johann von Patkuli valdusesse, 1839-ndal aga abielu kaudu Tritthofidele. 1852. aastal ostis mõisa doktor Gustav-Hieronymus Ehrenbusch. Viimane omanik oli eestlane Arved Kurberg.
Mõisahooned on hävinenud. Praegu on endiste hoonete kohal talumaja.
Osaliselt on säilinud Kalle mõisa vesiveski. Veski ehitamise aega ei teata, aga I Maailmasõja järgselt oli olemas ja tegi isegi püüli. Viimane mölder veskis oli Herbert Luuk.