Pärandkultuur II

Metsamõisa pihlakas

Metsamõisas kasvab suur pihlakas, mille tüve läbimõõt on 40 cm.
Legend: Kui Aavere invaliidide kodu Metsamõisa filiaal lõplikult likvideeriti, siis metsajumalad ja metshaldjad pannud kasvama ühe pihlapuu, mis tähistanud Metsamõisal kurjuse, ahnuse ning kadeduse lõppu. Sellest puust on saanud tänaseks ligi 40 cm läbimõõduga puu, mis aitab koguda häid mõtteid, koguda julgust, annab raugematut tervist. Neile inimestele, kes pahade mõtetega puu juurde lähevad abi saama, pidavat pihlapuu kaasa tooma õnnetust.

Kalevipoja jäljed

Aavere külas heinamaal asuvad väikesed karstilehtrid ehk lohud, mida rahvas nimetab Kalevipoja jälgedeks. Eriti hästi on Kalevipoja jäljed vaadeldavad õhust või reljeefikaardilt.

Legend: Kord läinud ühel sügisesel laupäeva õhtul keegi Kuie küla noormees Aaverest pärit pruuti koju saatma. Tagasitulles tulnud ta metsast läbi. Möllipealse (Mölli järve) kallastel, kus asuvad väikesed lohud, mida rahvas nimetab Kalevipoja jälgedeks, näinud ta äkki, et keegi näitab ta ees elektrilambist tuld.

Vaadanud taha, seal samuti, ka vasakul ja paremal pool olid tulukesed. Noormees olla päris ära ehmatanud. Iga tule vahel olnud kümme väikest meest. Tema ees seisnud aga üks suurem mees. See käskinud hakata väikseid mehi tantsitama. Ise aga küsinud noormehelt: „Anna raha!” Noormees võtnud taskust rahakoti ja ulatanud mehikesele raha. Samal ajal kustunud tuled ja pimedus laotanud oma laiu tiibu.

Tuuleveskid

Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa alal pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuulde pööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks. Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti. Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.

Kõrtsid

Eesti varasemad kõrtsihooned ehitati rehielamute eeskujul. Kõrtsis oli avar tall, sellest kitsam kerisahjuga kõrtsituba ning selle taga ja otsas kambrid. Suuremas maanteekõrtsis oli kambreid rohkem, kahhelahjuga kõrtsitoas ja kambrites olid klaasaknad, kõrtsitoa ees sammastega ulualune, tallis köögi ülesannetes roovialune. 18.–19. sajandil arenes välja kogu Baltikumile iseloomulik väga pikk (30–50 m), kõrge kelpkatusega hoone, mille kõrtsitoa ees oli lai kividega sillutatud sammasulualune ja ühes või mitmes otsas tall. Harilikult asusid hoone keskel esik, ka mantelkorsten-köök, sellest paremal talupoegade kõrtsituba, vasakul paar saksakambrit, taga kõrtsmiku eluruumid ja letikamber. Eestis peeti kõrtsi eelkõige talupoja joomapaigaks. Talurahval oli kõrts kiriku kõrval üks väheseid kokkusaamise kohti, enamasti käisid seal mehed. Kõrtsis peeti ka suuremaid pidusid. Kõrtsi kõrval olid sageli külakiiged ja tuleplatsid. Viina kangus oli kõrtsis 50% vol. Viina müügiks kasutati tembeldatud vasknõusid: toopi, pooltoopi ja kortelit.

Ait on taluhoonete kompleksi kuuluv varude hoidmiseks mõeldud laohoone. Taluhoonet, kus hoitakse põhku ja vilja, nimetatakse küüniks. Ait on välja arenenud sammaslavast, kus hoiti iidsetel aegadel jahisaaki, et kiskjad seda kätte ei saaks. Sammaslava edasiarenduseks on kõige ehedamal kujul lapi sammasait. Tuntakse ka magasiaita, mis oli riigi varude hoidmise kohaks. Ait on Eesti taludes tuntud ehitis hiljemalt 10.–11. sajandist.

Ühe katuse alla ehitatud aitadel oli tavaliselt jäetud kahe aida vahele nõndanimetatud vahek. Vahekuks nimetati varjualust põllutööriistade hoidmiseks. 19. sajandist oli talus vähemalt kaks aita: vilja- ja riideait, saartel ja Lõuna-Eestis ka liha-, kala- ja võrguait. Vilja hoiti aidas kirstudes ja tünnides, alates 19. sajandi keskelt aga salvedes, riideid hoiti kirstudes. Riideaidas magasid suvel tüdrukud.

Sepikoda (põhjaeesti murdes ka sepapaja, paja) on endisaegne hoone, kus tehti sepatöid. Sepikojas oli tulekoldeks ääs. Ääsi kõrval asus sepalõõts, ääsi ees paiknes pakule kinnitatud alasi. Sepikojas olid ka kruustangid jt sepatöödeks kasutatud töövahendid. Arvatavasti võeti Eestis sepikojad kasutusele I aastatuhandel p.Kr., kui sepatöö muutus omaette käsitööalaks. Sepikojad olid nelinurksed ilma laeta ruumid. Seinad ehitati palkidest, pae- või raudkivist. Katusekatteks olid mitmesugused looduslikud materjalid, ka paeplaadid. Põrandaks oli tasandatud ja tambitud maapind või savipõrand. Sepikoja tagaseinas paiknes ääs, mis oli välisseinte kõrguselt ümbritsetud kivimüüriga. Suurematele sepikodadele paigaldati kahe poolega väravad, mis võimaldasid veoki sisenemist. Ääs asetses vastu välisust (väravat), sest vanemad sepikojad said valgust vaid välisukse kaudu. Hiljem ehitati seina sisse ka luugiga suletavad avad või klaasitud aknad. Tagumises välisseinas oli ääsiauk, kust visati välja raua kuumutamisel tekkinud räbu ja tuhk. Vanemad sepikojad olid enamasti korstnata, suits lasti välja viilus oleva ava kaudu. 19. sajandil hakati ehitama ääside müüridele toetuvaid pae- või telliskivikorstnaid. Mõnikord ehitati lõõr otsaseina sisse. Söetagavara hoiti eraldi ehitatud sütekambris.

Karkuse hiiekaev

Rahvaluulekoguja J. Ney on 1889. aastal kirja pannud Karkuse hiiekaevu puudutavat kohapärimust: “Karkuse mõisast vierand versta õhta puol on üks kaunis kõrge ja pikk määseilandik järsku suomua sies. /—/ Karkuse puol mäe jääres on üks kaheksa jala sügavune kaev väga ia viega, mis kua kõige kuivemalgi ajal vett ei kauta. Sialt suab kua Karkuse küla alati suuremalt jault oma vietarvituse. Kuival aegadel aga viiakse sialt kua mujale, nagu nimelt Koiki, vett. Kaevu üütakse kua Iie kaevuks.”

Järvedest

Tüüpiline karstijärv on helekollase veega põhjani läbipaistev Saksi järv. Kevadel lainetab enam kui kilomeetripikkune varsakapjadest kollendav veeväli (sügavus üle 2 m), suvel säilub vaid mõni madal veesilm. Kaladest elab siin koger, veepinnal ujub rohkesti partlasi.

Assamalla lähikonda jääb teine suur kevadjärv – Assamalla luht (pindala u. 100 ha) -, kus varsakabjaväljade keskel peatuvad luigeparved ja kõnnivad ringi toonekured. Kohalik rahvas on tähele pannud, et vee alanemise järel luhas kaasneb ajutiste järvede täitumine veega pisut edela pool Võhmetu-Lemküla järvestikus. Siinsete metsaste vallseljakute vahel helgib kevadel kümmekond karstijärve, neist suuremad on Võhmetu Suurjärv (u. 10 ha, 2,2 m sügav), Lemküla järv (u. 9 m) ja Piisupi järv (u. 4 ha, 1,5 m). Kevadel saab neis ujuda, suvel tehakse põhjas heina. Teadlasi köidavad siinsed järved aga kordumatu elustikuga omapärane on haruldusterikas zooplankton väga rohkete hormikulistega. 1967. a. oli siin nähtavasti mudakonna põhjapoolseim leiukoht Euroopas, kuid 1988. a. liiki enam ei leitud. Veelindudest kohtab kevadel rohkesti hallpõsk-pütti. Unikaalne järvestik väärib kehtestatud looduskaitset, kuid murettekitavalt kõrge on vee lämmastikusisaldus (isegi üle 4000 mg/m3), mis näitab karstivee suurt rikutust Pandiveres. Vetikate massilist vohamist pidurdab õnneks fosforivähesus vees.

Võhmetu-Lemküla järvestikust vahetult lõunasse jääb neljaosaline helerohelise veega Porkuni järv (41,5 ha, 2,8 m sügav) – Virumaa üks ilusamaid. See looduskaitsealune veekogu on Valgejõe lätetele loodud suuremalt jaolt paisutamise teel. Seepärast ta koosnebki neljast osast: suurim ja kõrgeima veetasemega on Suurjärv (36 ha), sellele järgneb Aiajärv (1 ha), edasi mõne kümnendiku hektari suurune Iiri järv; kõige madalama veetasemega on Iiri järvest „Armuvalusillaga“ eraldatud 4 ha suurune Alumine järv, milles asub lehtpuudega saareke. Suurjärve kaguosas on 1 ha suurune okasmetsaga kaetud saar. Enamik saarekesi on ujuvad, mis on üks Porkuni järve omapärasid. Järveosade keskele jääb teetammidega ühendatud Lossisaar Porkuni mõisaga. Järv on tublisti reostatud, kuid tänu lubjatoitelisusele ei ole reostuse mõju olnud veel hukutav. Järvest on leitud nii puhtaveevorme (Heterocope saliens) kui ka reoveevorme (Daphnia magna, Brachionus calyciflorus). Veetase ja kalastik on väga muutlikud, põhilisemaks liigiks on koger. Rohke ja mitmekesine on järve linnustik: seal pesitseb hallpõsk-pütt, lauk, punapea- ja tuttvart jt. Järvel on ka suur aja- ja kultuurilooline tähtsus.

Porkunist läänes, Tamsalu lähistele jääb Savalduma karstijärv — seni teadaolevalt Eesti reostatuim järv. Veekogu on kõikuva tasemega, harilikult püsib aastaringselt. Kevadel on järve pindala üle 100 ha, mis väheneb suvel mitmeid kordi. Paene idakallas on kõrge, läänekallas aga raba. Vesi on erakordselt rikas toitesooladest, eriti fosforist (üldfosfori sisaldus 650-1250 mg/m3), mille tõttu siinne zooplanktoni biomass on Eestis rekordiline (67,4 g/m3). Suvel leidub massiliselt reovee liiki hiid-vesikirpu (Daphnia magna). Selle karstijärve on reostanud ja muutnud vähem püsijärveks maa-alt sissevoolavad Tamsalu ja Põdrangu reoveed.

Savaldumast lõuna pool on vaid kevadeti 100 ha suurune, seni puhtaveeline Heinjärv (Einjärv), kust on leitud isegi puhastele kevadlompidele iseloomulikke vähikesi—lõpusjalgseid.

Võhmetu-Lemküla-Porkuni karstijärved ja oosid on ulatuslik (kaitsealune pindala 823 ha) ja maaliline sulglohkudest saadetud ooside ala ökoloogilist huvi pakkuvate perioodiliselt kuivavate karstijärvedega, mille põhjas on kevadel allikatena, hiljem vett ärajuhtivate lehtritena tegutsevad kurisud.

Jämeduselt on tähelepanuväärsemad Porkuni hõbepajud 6,8 ja 5,7 m ümbermõõduga, Plettenbergi tamm ümbermõõduga 5,4 m.

(Koguteos Virumaa 1996)

Neitsijärv

Neitsijärv oli väike umbjärveke Jäneda mõisa metsade sees rabas. Järve ühes osas olnud mätas ehk saareke, kus järves elav neitsi end pesemas käinud. Ka teab rahvas rääkida, et see järv enne Albu vallas olnud. Et aga küla naised seal musti riideid käinud pesemas, vihastanud järve neitsi ja viinud ühel ööl järve kirju sea seljas Jäneda mõisa krundi peale, kus see praegu on. Sestpeale olla neitsi nii vihane, et ei luba järvest kasvõi kõrrekestki kaasa võtta – siis pidada ta kõige järvega kaela tulema ja ära uputama ning oma juurde järve viima.

Teise pärimuse järgi näinud kord üks mees kahte neitsit, kes kamminud päid. Kui mees neid hüüdnud, kadunud nad kohe vee alla, ainult mättad jäänud järgi. Nii saanud järv oma nime.

Kolmanda pärimuse kohaselt olla üks mõisnikupreili end Neitsijärve ära uputanud, sellest saanud nimi. Tindimäe metsavaht oli näinud seda näkki järve peal. Ta toonud püssi, pannud hõbekuuli sisse ja lasknud. Siis oli näkk ära kadunud ja hõiganud: „Lase veel!“

Järveke on praegu kinni kasvanud rabalaugas kunagise Tindimäe metsavahikoha lähistel, sellest kulgeb läbi metsasiht, eemal asuvad endised turbavõtukohad.

(Remmel, M. A. Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus 2005)

Imastu raketibaas

Imastu raketibaas rajati nõukogude armee poolt Tapa metskonna Kõrve vahtkonna maadele. Selle pindala oli ca 20 ha. Seal asusid mitmed ehitised: kasarmud, garaažid, keldrid, köögiblokk, ka sigala. Kohalikud elanikud mäletavad 2m kõrgust okastraataeda, mille juures valvas tunnimees. Raketibaasis hoiti maa-õhk tüüpi rakette, mis pandi autodele ja sõideti nendega aeg-ajalt baasist välja. Kõik pidi olema täiesti salajane. Kõneldi, et rajatised olevat tehtud vastavalt Leningradi linna kaitseplaanile.

Kohalike elanikega oli läbisaamine hea, üks ülemustest olevat olnud isegi eestlane. Tavaliselt teenis baasis umbes 300-500 noormeest, kurdeti igavuse üle. Kolhooside ajal, kui vajati hädasti mootorikütust, sai seda vahetuskaubana raketibaasist. Kui sõjavägi hakkas välja kolima, müüdi maha raketialuseid ja muud rauakaupa. Mis jäi müümata, rüüstati hiljem.

Raketibaasi ala läbib omaaegne Imastu ja Udriku mõisate vaheline tee, kus Imastu mõisapoua olevat rahvast oma eesliga sõidutanud.

(Tammik, R. Kadrina kihelkond läbi aegade 2005)

Otsa talu surnuaed Läste külas

Surnuaed on umbes 15 m pikk ja 10 m lai, ümbritsetud madala kiviaiaga, asub põllu keskel. Näha veel mõned ristide alused ja metallristide osi. Kõrged lehtpuud.

Otsa talu peremees käinud tsaariajal Petrogradis luba nõutamas, et rajada oma maa peale Koplimäele surnuaed. Sinna maetud veel 20. saj keskel ja peetud ka surnuaiapühi. Pärimus ka selle kohta, et luba nõutatud Roomast.

Hiied

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.

Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Asulakohad

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

MUISTEND HEINJÄRVEST, (kogunud Johannes Eermann.)

Heinjärv (ka Einjärv) asunud kunagi Saksi kandis, kus sageli loomi järve jooma aetud ja hobuseid järves pestud. Järvele pole see meeldinud. Ühel päeval tõusnud järv üles ning liikunud suure kohina ja mühinaga Tamsalu poole. Kohal, kus järv praegu asub, teinud keegi mees perega heina. Kui kuulnud hirmsat mühinat, hüüdnud perele: „Hoidke alt ära, Heinjärv tuleb!“ Järv kuulnud seda, vaadanud, et ilus koht, ja laskunudki alla.

Teine vanarahva jutt Heinjärvest on niisugune, et kunagi asunud siin ilus läbipaistva veega järv. Järvest edelas, kus praegu Kõrve mets, asunud küla, Kõrve või Heinjärve küla, ei mäletata. Sealt külast tulnud naine lapse musti lappe pesema. Selle peale Heinjärv vihastanud, tõusnud suure kohina ja mühinaga üles ja rännanud Tamsalu alt üle Kuie, Järsi ja Tudre külade praegusele Väinjärve kohale (Koeru lähedal) ja jäänud sinna peatuma, sest Seljamägi tulnud ette.
Kolmas lugu räägib, et Heinjärv on tulnud Tapa lähedalt Näo küla juurest. Tulles olevat järv kogu tee hõiganud: „Alt ära, Heinjärv tuleb!“ Kaks meest pole aga järve eest jõudnud ära joosta ja jäänud järve alla. Heinjärvel on praegu kaks kõrgemat seljandikku või küngast näha.

SAVALDUMA PULMAJALAKAD, (kogunud Johannes Eermann.)

Need asuvad vana külatee servas, mis Aluperest Einmanni mõisa viib. Tee läks mööda järvekallast kus esimese ja viimase jalaka vahe on üle kilomeetri. Esimesed jalakad, õigemini pulmarongi lõpp, asuvad endise Sepa ja Rehe talu piiril, vana Ambla-Uudeküla teeristist 50 m lääne suunas, nn. „Kensa“ künka servas. Järgmine grupp paikneb 0,7 km edasi Uustalu ja Männiku talude vahel teepeenral. Viimased jalakad sealt 300 m edasi Männiku talu varemete vastas, „Huilgemäe“ all, päris raba servas.

Jalakad on vanad. Ka vanemate inimeste mälestuses on nad ikka olnud. Tänaseks on osa neist hävinud, tormides murdunud, seest tühjade tüvedega. Looduskaitse alla võeti need 1930-ndail aastail.

Vanarahva juttude järgi on nad nõiduse läbi jalakateks muudetud pulma- ehk saajarong. Nimelt olevat peigmees hüljanud oma esimese pruudi, kes olnud küll ilus ja õilis, kuid vaene. Oma vanemate nõudmisel pidi ta naiseks võtma rikkama ja seisusekohasema tüdruku. Läinudki siis noormees oma uue pruudi ja pulmalistega Ambla kiriku laulatusele. Tagasi tulles sõitis pulmarong läbi Savalduma küla, järveäärset teed mõõda. Pulmarongile tuli seal aga vastu hüljatud pruut, noormehe tõsiselt armastatu. Neiu tõstnud pulmarongi ees käed taeva poole ja sajatanud: „Kui sa tõesti armastad mind nagu mina sind, saagu sina ja su saajalised, kogu pulmarong puudeks! Jäägu need puud igaveseks hoiatuseks tulevastele põlvedele, kes murravad truudust!“

Ja samas muutunudki pulmarong kasvavateks jalakateks. Kaua on püsinud üksik jalakas kahe tugeva oksaharuga nagu ülestõstetud kätega sajataja; tema vastas kõrvu kaks jalakat – peigmees ja pruut. Ülejäänud jalakad paiknevad paariviisi ja üksikult. Kokku oli neid üle 20. Nii on need jalakad seisnud sajandeid tummade moraalijutlustajatena. Küla pidas neid puid pühadeks. Puid ei vigastatud, nende oksi ei murtud.

Ühe loo nendest jalakatest rääkis Männiku talus elanud vanaperemees Villem Selter. Torm oli murdnud ühe pulmajalaka maha, mis asus tema põllu serval. Mees teritanud kirve ja sae, et läheb hommikul oksi laasima ja puud saagima. Jalakast saadi ka tarbepuitu – vankrikodaraid, reepakkusid jm. Öösel nägi aga vanaperemees und, kus talle öeldi, et kui jalakat puutud, põleb maha su talu. Nii jäigi see plaan katki ja maha murdunud jalakas kõduneski sinna. Ka hiljem, kui torm murdis jalakate oksi ja harusid, ei ole külarahvast keegi neid kütteks teinud.

„SURNUMÄE“ LEGEND, (kogunud Johannes Eermann.)

Savaldumas kaitse alla kuuluva „Surnumäe“ kohta, mida vanarahvas pidas vanaks matmispaigaks, kuhu maeti arvatavasti Põhjasõja ajal rootsi ja vene langenud sõdaIasi, on järgmine rahvajutt või legend. Jutustas Savaldumas Uustalu talus elanud August Kirspuu isa Mart (elas 1820-1890).

„Surnumäele“ on maetud suur varandus. Selle matnud rootsi sõdalased, kuna pole saanud kaasa viia. Maetud selleks, et hiljem tulla järele. Kuna rootslased sõja kaotasid ja varanduse matjad hukkusid, siis jäigi rahapada „Surnumäele“. Mardi ema oli unes näinud, et varandus on alles. Kätte võib leida see, kes julgeb minna „Surnumäele“ kündma vanakuu neljapäeva südaööl enne kukelaulu. Kuid kündma peab kaksikute laukude härgadega. Kündjale pidi vastu tulema kärnkonn, ja sellel kohal pidi varandus maa sees peituma. Kündja ei tohtivat kedagi karta, samuti sellest kellelegi rääkida.

Mardi ema oli unenäost rääkinud pojale, ja sinna see jutt jäänudki. Kui Mardi ema oli surnud, sündisid Uustalu lehmal kaksikud härgvasikad. Ka laugud olnud otsaees. Nüüd meenunud Mardile ema unenägu, ja ta kasvatanud härjavärsid üles. Mõned korrad käinud ta „Surnumäel“ vaatamas kohta, kus saab künda, õpetanud härjad paaris harkadraga kündma. Jäänud oodata veel vanakuu neljapäeva õhtut. Lõpuks ka see sobinud. Oli pime sügisene aeg. Kuna vana kuu paistab hommikupoole ööd. Siis kesköö oli kottpime, ainult puud kohisenud tuulehoogudes. Oma ettevõtmisest ei rääkinud kellelegi. Rakendanud härjad adra ette ja asunud minekule. Uustalu talust „Surnumäele“ on 400-500 m. Mida edasi, seda rohkem hakkas kartma – keda või mida, isegi ei tea. Tulid meelde jutud vaimudest ja kodukäijatest. Härjad pole ka edasi tahtnud minna. Puud „Surnumäel“ kohisenud süngelt ja kuskilt kuuldus nagu lauakolinat ja rauakõlinat. Midagi viirastuslikku liikunud künkaharjal. Mees kaotanud julguse, härjad kippunud ka kodu poole, ja mindudki koju. Kodus saanud mees uuesti julgemaks ja asutanud tagasi minekule, aga siis laulnud kukk laudas ja aeg olnud läbi. Nii jäigi härgadega kündmine proovimata ja varandus „Surnumäel“ leidmata, mis ootab uusi julgeid avastajaid.

„Surnumäel“ käidi kaevamas hiljemgi. Mitmel korral leidis Jaagu-Hansu peremees Aleksander Nei (1880-1974), kelle põllumaa sisse mägi kuulus, värskeid kaevamisjälgi. Kas sealt keegi midagi leidis, pole teada.

SAVALDUMA KÜLATARK, (kogunud Johannes Eermann.)

Savalduma Kukelinnas elas Mari Kabral ( surn.1946), keda kutsuti ka külatargaks, üksi nn. Kabrali saunas. Mari oli küla ämmaemandaks, kes pea kõik külas sündinud lapsed 1910-1940 oli vastu võtnud. Mari tundis ravimtaimi, kogus neid varuks ja jagas külarahvale. Käis ka peredes kodu- ja lapsehoidjaks. Oskas vanu rahvalaule ja –jutte. Mari käis ka minu kodus „Laari“ talus, oli alati oodatud külaline, kes tõi tallu küla uudiseid. 1934. a. käisin juba koolis. Mu kätele olid kasvanud nn. soolatüükad, kurtsin sellest Marile. Mari võttis sukanõela, pani jupi villast lõnga nõelasilma ja keris ka ümber nõela, uuris mu mügerikke, tegi nõela ja lõngaga viis ringi vastupäeva ümber mu soolatüügaste, niisutas neid süljega ja ütles paar arusaamatut sõna. „Varsti on nad kadunud,“ ütles siis mulle.

Läks aega vist nädala jagu, kui avastasin, et mu kätel ei ole ühtegi soolatüügast. Pole neid elus enam olnud. Kui küsisin Marilt, mis võim need ära võttis, vastas „tarkuse sõnad“; õppinud need oma emalt. Mari oli hoolas seene- ja marjakorjaja, tõi neid Savalduma rabast. Taludest sai tasuks toidukraami. Talunaised ei julgenud rabas käia, kartsid rästikuid; Mari ussisõnad peletanud ussid temast eemale. Kunagi ei öelnud Mari kellelegi halvasti, ta jutt oli vaikne ja sõbralik. Ükski külakoer ei olnud talle kuri. „Küll koer koera tunneb,“ tavatses Mari öelda. Mäletan üht laulu, mida Mari laulis. See oli „Lutika Viiu“ 99 salmiga. Mari rääkis, et laul saanud alguse „Lutika Marist“ Alupere-Ambla tee ääres Raadikul Lutika saunas elanud Lutika Marist. Mäletan, et kord kirikuteel näitas ema selle sauna asukohta. Sauna enam ei olnud, olid vaid pärn, pihlakas ja õisi täis õunapuu. „Lutika Viiu“ laulu olen mitmel pool Eestimaal kuulnud. Kust ta alguse saanud, ei teata. Võimalik, et Mari jutul oli tõepõhja. Lutika Mariks hüütud naise nimi olnud Mari Viibur.