Imastu invaliidide kodu rahula

1920. aasta oktoobris asutati Eesti Punase Risti algatusel Imastu mõisa sõjainvaliidide kodu, kuhu paigutati nii Vabadussõja kui ka Esimese maailmasõja lahingutes vigastatud sõdurid. Invaliidide kodu andis hoolealustele täieliku ülalpidamise ja arstiabi. Sai traditsiooniks, et Eesti Vabariigi sünnipäeval külastasid paljude organisatsioonide esindajad kingitustega invaliidide kodu Imastus. Invaliidid, peamiselt mehed, organiseerisid hooldekoju puhkpilli- ja keelpilliorkestri. Punase Risti Tapa komitee korraldas Tapa kalmistule nägusa matmispaiga, mis on säilinud tänaseni. Sinna on maetud ka Imastu hooldekodu kauaaegne hooldeõde Paula Vennik.

Ülevaade Eesti Punase Risti Tapa komitee ja samariitlaste tegevusest enne 1940. aastat.

Vaenlase edukas edasitung Tapa suunas, elanikkonna põgenemispalavik, taanduvatest väeosadest laialipaiskunud, metsades ekselnud, külmanud, nälginud, kehvalt riietatud, sageli haigete ja haavatute sõdurite kogunemine rinde staapi Tapal muutis niigi riigi rõhutud meeleolu 1918. a. jõulukuus eriti ärevaks ja raskeks. Üldisest ärevusest hoolimata alustas oma tegevust Tapal 16. detsembril 1918 „Ühistöö“ toitluspunkt, mis esimesel päeval suutis välja anda haavatuile ja taganevaile malevlastele 150 sooja lõunat, kuid juba viiendal päeval oli ta sunnitud taanduma Aegviitu, kus 25. detsembril lõpetas oma tegevuse.

Et toitlustuspunkti järele oli suur vajadus, avati korraldusega Tallinnast 26. detsembril Aegviidus punkt uuesti ja selle juhatajaks määrati preili Paula Vennik. 31. detsembril taganes punkt Raasikule, kuid juba 10. jaanuarist 1919 asus tagasi Tapale, kus tegutseti „Ühistöö“ nime all kuni 21. märtsini 1919, mil juhatuse algatusel kutsuti kokku Tapa „Ühistöö“ tegelased Eesti Punase Risti Tapa komitee asutamiseks.

Kokku olid tulnud prouad A. Tõnts, B. Uusvell, J. Baumann, E. Valdmann, H. Gabriel, B. Kleement, J. Söödi, J. Poolmann, E. Viidas, L. Glaudan, A. Lius, L. Jeks, H. Maasing, E. Proosaselts, A. Lutrik.

Preilid: E. Kaalep, P. Vennik, T. Viidas, E. Viidas, P. Einberg, E. Lius, E. Ambus, S. Kass, A. Tamm, M. Soonike, L. Soonike, B. Kivikink.

Härrad: J. Ruuse, M. Nuudi, P. Poom, O. Baumann, P. Uusvell, K. Sild, J. Pari, A. Söödi, V. Gabriel, G. Klement, E. Gläser ja J. Purk.

Isiklikult asutamiskoosolekust osa võtta ei saanud ja avaldasid kirjalikult soovi olla EPR Tapa komitee asutajaliikmed härrad: Gustav Janson, Rudolf Tikkmann, Elmar Kalamees, Boris Leemann, Ernst Huubel, Hugo Lepp ja Eugen Baerenklau.

Esimesse juhatusse valiti:
prl. Paula Vennik – esinaine
pr. Bertha Kleement – esinaise abiks
hra. Paul Poom – kirjatoimetajaks
prl. Paula Einberg – kirjatoimetaja abiks
hra. Gustav Kleement – laekuriks
hra. Paul Uusvell – laekuri abiks

Revisjonikomisjoni kuulusid härrad Johan Pari, Johannes Ruuse ja Villem Gabriel.
Komitee tähtsaimaks ülesandeks oli Tapa jaama läbivate sõjaväeosade toitlustamine, haigete ja haavatute toitlustamine, neile abi andmine ja pesuga varustamine.

Raudteevalitsuse lahkel loal oli jaama ruumidest antud komitee korraldusse 4 tuba ühes köögiga ja peale selle tolleaegse jaamaülema Karl Glaudani vastutulekul ka tema korterist üks tuba. Kaks päeva nädalas võimaldati kasutada ka raudtee sauna.

Alusfondi materjaalses osas kujutas „Ühistöölt“ saadud varandus ja raha 5304 rubla ja 24 kopikat. Toiduainete, pesu, riiete ja muu varustuse muretsemiseks vajalikud summad hangiti pidude korraldamisega, karbikorjandustega ja markide müügist, ka peavalitsus toetas 35.000 sendiga. Heldel käel toetasid ja aitasid komiteed selle töös kohalikud elanikud.
Asutamisest kuni vabadussõja lõpuni oli Tapa komitee välja andnud üle 64 000 lõunasöögi ja 72 000 portsjonit mitmesuguseid toiduaineid. Riideid ja pesu said 900 inimest. Tapa ja selle ümbruskonna elanike annetatud lambanahkadest valmistasid komitee tegelased 146 paari sooje jalatseid rindesõduritele. Peale haigete, haavatute ja sõjaväelaste on abistatud ja hoolitsetud Tapalt läbi käinud sõjavangide, optantide ja mitmete sadade plekilises soetõves haigete desarmeeritud Põhja- Lääne sõdurite eest. Sõjavangide toitluskulud tasus Ameerika Punane Rist. Ešelonide viisi saabusid Tapale peavarjuta jäänud Narva elanikud, kelledele muretseti toitu ja ajutisi kortereid Tapal või ruumide puudumisel Tapa ümbruse külades. Üldse sai peavarju võimaldatud 6400 inimesele ja paljudele on oldud abiks töö ja teenistuse saamisel.

1919. aasta aprillis algas ja viidi läbi Eesti Punase Risti presidendi volitusel ja peavalitsuse summadega sisemine remont sõjast rüüstatud Imastu mõisa härrastemajas, korraldades ruumid kopsuhaigete sanatooriumi avamiseks, mille sisustamisel Tapa kodanikud ja komitee tegelased materjaalselt rohkesti kaasa aitasid.

31. märtsil 1921. aastal peakoosoleku otsusega lõpetati Tapa komitee sõjaaegne tegevus, varad anti üle EPR Imastu sõjainvaliidide kodule ning kohandati ennast rahuaegsele tööle.

Rahuaegses töös on kantud hoolt Imastu sõjainvaliidide kodu sisustuse ja kaunistuse eest, aidatud kaasa pidude ja loteriide korraldamisel, muretsetud lugemisvara, asutatud Tapa Jakobi koguduse kalmistul kodu invaliidide matmispaik, mida korraldas komitee oma summadega.

1932. aastal asutati Tapale Eesti Punase Risti samariitlaste rühm. 1933. a. korraldati rühm ümber kolonniks ja sellest ajast peale töötasid mõlemad Punase Risti organisatsioonid käsikäes, toetades üksteist nõu ja jõuga, korraldades esmaabi, vetelpääste ja ujumisõpetuse kursuseid, gaasikaitse kursusi ja loenguid, olles tihedalt koostöös sanitaaralal Tapa tuletõrje kompaniiga, toetades moraalselt Punast Risti, gaidlikke ja skautlikke noori nende õilsates püüetes.
Et komitee ja samariitlaste kolonni tegevus hoogsalt laienes ja seoses sellega mõlemal organisatsioonil oli muretsetud tegutsemiseks vajalik varustus, tekkis tõsine vajadus oma ruumi järele. 10. aprillil 1933 üüris komitee ühiselt samariitlastega Tapal Kesk tänavas majas nr. 3 toa ja soetas ka vajamineva sisustuse. Ruumides peeti kordamiskursuseid ja loenguid samariitlastele, korraldati praktilisi töid, õmmeldi komitee naisringi poolt pesutagavarasid, valmistati sidumismaterjali, korraldati komitee ja samariitlaste omavahelisi sõpruskoosviibimisi jne. Ruumi kasutasid ka koosolekuteks Tapa Skaudisõprade Selts, gaidrühma ja skautide maleva juhid.

Tapa komitee juhatus koos naisringiga jagas välja jõulupakke nii Tapal, Imastus, Imastu-Vanamõisas kui ka jõulu- ja toetuspakke kehvemate perekondade lastele riiete ja soojade asjadega. 1938. aastal jagati 65 pakki. Ei ole ka mööda mindud abivajajaist, kes komiteelt olid abi palunud.

Komitee korralduses oli tuleõnnetuste puhul abistamiseks sihtkapital. Kapitali asutasid Tapa seltskondlikud organisatsioonid ühes komiteega 1934. aastal pärast suuremat tulekahju Tapal Laias tänavas.

1. jaanuariks 1939 oli komiteel 57 tegevliiget.

Komitee juhatuses olid:
prl. Paula Vennik – esinaine, vahetpidamata 20 aastat järjest
prl. Elisabeth Lange – esinaise asetäitja
hra. Aleksander Jakone – sekretär
hra. Johan Pari – sekretäri asetäitja
pr. Nelly Leetsaar – laekur
hra. Ernst Murs – laekuri asetäitja
pr. Elise Valmann – varahoidja

Revisjonikomisjoni kuulusid pr. Helmi Kaber, pr. Adele Linno, hra. Juhan Nenn.
Naisringi juhatas pr. Adele Linno.

Samariitlaste kolonni vanemaks oli doktor Viktor Kibbermann, vanema abiks pr. Susanne Kibbermann, juhiks hra. Aleksander Jakone, juhi abideks olid prl. Elisabeth Lange ja pr. Amanda Vellenurme, laekuriks pr. Hilda Jakuste, sekretäriks prl. Hilma Tutto, varahoidjaks pr. Elise Valdmann.

Suurimad tänud võlgnes komitee Tapa linnavalitsusele ja seltskondlikele organisatsioonidele, kes parima heatahtlikkusega toetasid komitee üritusi ja ettevõtmisi.

Siis algas II Maailmasõda…