Kirjakeelekonverents

Keelekonverents Tapal

1908. aasta 30. mail peetud konverentsil sõlmisid Tartu ja Tallinna keelemehed Tapal keelerahu, ületades sellega omavahelised erimeelsused. Sisuliselt astuti esimene samm eesti kirjakeele ühtlustamiseks. 30.05.1988 avati Tapal Muusikakooli seinal toimunud sündmuse puhul mälestustahvel. Möödunud oli 80 aastat, kui Tapa Muinsuskaitse Klubi organiseeris mälestustahvli paigaldamise. Katte mälestustahvlilt eemaldas nüüdseks manalateele läinud Tapa I Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kalju Kuld.

Kirjakeelekonverentsi sajanda aastapäeva puhul korraldas Tapa vallavalitsus koostöös Tapa linnaraamatukogu ja Tapa kirjandusklubiga konverentsi “Keel kasvab minust enesest”, mis algas keelekonverentsi toimumiskohta märkiva mälestustahvli taasavamisega Tapa muusikakooli seinal.1988. aastal valminud mälestustahvel eemaldati muusikakooli fassaadi uuendamise käigus ja seda ei pandud kohe tagasi kuna sel ajal hoonet renoveeriti. “Pärast seda sai mõeldud, et tahvel lihtsalt seinale kinnitada oleks liiga lihtne. Nii saigi see ettevõtmine sätitud sajandaks aastapäevaks. Kivi ise läbis väikese uuenduskuuri, seda lõigati veidi õhemaks,” rääkis Tapa vallavanem Kuno Rooba. Esimese tahvli peal olnud esialgne kiri “Siin toimus esimene eesti kirjakeele konverents 30. mail 1908” oli sisuliselt eksitav, sest konverents ei toimunud muusikakooli ruumides, vaid seltskondliku ühenduse “Harmonie ” saalis, mis aga oli tahvli paigaldamise ajaks lammutatud (1969. aastal). Uuel plaadil lihviti vana tekst maha, kaotati ära sõna “siin” ning asendati sõnaga “Tapal”.

Ajaleht “Õigus”, 31. mai 1908
Kodulugu: Seltside-waheline kirjakeele korralduse koosolek Tapal.
(Tekst ajalehest muutmata kujul)

“Eila, 30. mail, peeti Tapal “Harmonie” seltsi ruumides kella 9-6 päewal Eestimaa Rahwahariduse-seltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi saadikute wahel õigestkirjutusesse ja õigekeelsusesse puutuwaid läbirääkimisi, nimelt sel otstarbel, et meie kirjakeeles sellekohaseid lahkuminekuid wähendada. Täh. koosolek oli esimene seesuguste seas, millede sarnasid edaspidi weel mitmed ära pidada mõeldakse.

Koosolekule oliwad ilmunud: E. R. s. saadikutena: üliõpilane J. Aawik, G. E. Luiga, E. Peterson, mag. C. Recha, N. Soll ja J. W. Weski; Eesti Kirjandusseltsi saadikutena: cand. J. Jõgever, A. Jürgenstein, M. Kampmann, J. Kurrik, W. Reiman ja J. Tammemägi.

Koosoleku juhatajateks waliti W. Reiman ja J. W. Weski, protokollikirjutajateks J. Aawik ja M. Kampmann.
Kõige pealt katsuti neid juhtmõtteid üles seada, millede alusele kirjakeele korraldamist tuleks rajada. Selleks refereeris J. Aawik prof. Setälä sellekohaseid mõtteawaldusi. Nende alusel jõudsiwad koosolijad otsusele oma tegewusel silmas pidada, et wastuwõetawad kirjakeele-wormid rahwa seas tarwitatawad, rahwale arusaadawad ja otstarbekohased oleksiwad.

Sel korral tuliwad järgmised küsimused otsustamisele:

1) Wõeti nõuks sõnatüwedes põhjusmõttelikult ää tarwitada. Erandina tuleks, ainult 6 sõnatüwes “ea” kirjutada, nimelt: hea, peal ja pea (kuid ikkagi: häid, päid, päitsed), seadma, seal, teal ja teadma. Seega tuleks siis hääl ja päästma ning pääsma jne. kirjutada.

Tähendus: Sõna “päew” tuleb “äe”-ga kirjutada (paljuse osastawas – “päiwi”). “äe” tuleb ka kõigis neis sõnades tarwitada, kus ä ja e wahelt mõni konsonant wälja on langenud.

2) Otsustati sõnatüwedes põhjusmõttelikult õõ kirjutada, “õe” aga ainult 3 sõnatüwes, nimelt: nõel, õel ja sõel. Seega tuleks kirjutada: õõruma, wõõras, mõõk, mõõt, rõõm, põõsas jne.

3) Jõuti otsusele pikka ü-kõla ikka üü (mitte üi) läbi tähendada, ilma mingit erandit lubamata.

4) Et sõnade algul olew h ainult Wõru murrakus kuuldawale tuleb, siis kaldusiwad mõnedgi koosolijad arwamisele, kas algtähte h kirjas kas kõigi 173 tüves wõi wähemalt ühes osas sõnades, kus h tarwitamine wankuw ära ei wõiks jätta. Jäädi põhjusmõttelikult lõpuks ikkagi alg-h tarwitamise juurde kindlaks, wõeti aga nõuks lähemaks kongressiks sellekohaste erandite nimekiri kokku seada; niisuguste erandite sekka langeksiwad muu seas: ernes, õrn, irwitama, õel, eile, ui, agan jne.

5) Tumeda i asjus, mis oma kõla poolest i ja e wahel seisab, otsustati neis sõnades, kus i-kõla mõnes sõnawormis weel selgesti kuuldawale tuleb, i tarwitada, teistes e. Näit.: kaine, luine, maine, puine, suine, teine; aga: waene, paene. Pikemate waidluste järele otsustati “naeris” kirjutada (mitte “nairis”), kuna küsimus selles tükis lahtiseks jäi, kas “laine, naine” wõi “laene, naene” kirjutada tuleks, kuigi esimene kirjutamisewiis rohkem poolehoidjaid leidis.

6) Küsimus, kuidas sõnu: nõu, au, jõud jne. tuleks kujutada, jäi lahtiseks. Suurem hulk koosolijaid leidis fonetiklisel alusel tarwiliku olevat diftongide teist wokali mitte ilmasgi kahekordselt kirjutada, waid ühekordselt (nii siis austawa, jõuga jne.), wähemus aga jäi oma ajaloolisele waatepunktile kindlaks ja nõudis diftongi teise wokali kahekordset kirjutamist: mõned arwasiwad näit. sõnas “jõuud” koguni kahte silpi kuulwat.

7) Selles asjas, kas omadusesõnade omastawast käändest arendatud määrasõnade lõppudeks “ste” ja “mine” (näit. armsaste, armsamine) wõi “sti” ja “mini” (näit. armsasti, armsamini) tuleks kirjutada, jõuti järgmisele ühisele otsusele: Et i-kõla Eesti keeles aegade jooksul e poole kaldub, tuleb neis sõnades lõpp e üleüldiselt tarwitusele wõtta; nii siis: ilusaste, kauniste, paremine, kauemine jne.; ainult kontraheeritud sellelaadilistes määrsõnades tuleks i-lõppu tarwitada, näit.: hästi, ilusti, warsti jne.

8) Määrsõnalise liite “gi-ki” asjus otsustatakse Dr. J. Hurti sellekohane reegel tarwitusele wõtta. Seega tuleks wokalide, sulahealte ja õhkheale w järel gi, explosiwide (b, p, d, t, g, k) ja õhkheale s järele ki kirjutada; näit.: temagi, kullgi, soowgi, aga: laudki, ilmaski jne.

Järgmine keelekoosolek otsustati sügise poole Tartus ära pidada.”