Tapa Vabadussõja ausammas

Tapa vanal Apostliku Õigeusu kiriku kalmistul asuv Vabadussõja ausammas avati enne 1929. aastat. Haud Tapa vanal surnuaial korrastati 1989. aastal ja hauakivile asetati uus tahvel 09.09.1991 – „Isamaa ilu hoieldes vaenlase vastu võideldes, leitnant Hans Kõiva ja kolm tundmatut sõdurit langesid Jõeperes jaan. 1919.” Tahvlit on määritud ja lõhutud, praegune tahvel on püsima jäänud nüüd juba aastateks. Taasiseseisvunud Eesti ajal on saanud traditsiooniks Vabadussõja relvarahu aastapäeval ja Tartu rahu aastapäeval viia kalmule lilli ning süüdata küünlad.

Hans Kõiva ja kolm tundmatut sõdurit langesid Jõepere mõisa juures toimunud lahingus 22.12.1918. Hans Kõiva ja kolm tundmata sõdurit matsid Rakvere 5. jalaväepolgu sõdurid 1919. aasta alguses.

Artiklid ajakirja “Kaitse Kodu” Tartu rahu erinumbrist 1. veebruar 1930

Rasketes Vabadussõja lahingutes jättis elu ligi 5 tuhat meie sõdurit. Rasketes lahingutes suudeti vaenlane Eesti etnilistest piiridest välja tõrjuda ja oma iseseisvust säilitada. 5. detsembril 1919 algasid Tartus rahuläbirääkimised Eesti ja Venemaa vahel rahu sõlmimiseks. Eestit delegatsiooni juhtis Jaan Poska, kelle meeskonda kuulusid rahvusvahelise õiguse spetsialistina Ants Piip, sõjalise eksperdina kindralmajor Jaan Soots, suuremate erakondade (tööerakond ja sotsiaaldemokraadid) esindajatena Julius Seljamaa ning Mait Püümann. Venemaa esindajad läbirääkimistel olid Adolf Joffe ja Issidor Gukovski.

Vaherahu leping, mis sõlmiti 31. detsembril hilja õhtul, näeb ette, et alates Tallinna aja järele kell 10.30 3. jaanuaril 1920 lõpetatakse 7-ks päevaks sõjatetegevus Eesti-Vene väerinnal ning et peale 7-e päeva möödumist mõlemal rindel on õigus üles ütelda, sellest 24 tundi ette teatades. Ei tule etteütlemist mitte, siis kestab sõjategevuse seismine automaatselt edasi. Mõlemad väed jäävad seisma seal, kus nad on, nende vahele luuakse erapooletu maariba, ja igasugune sõjategevus lõpeb, ning arusaamatused, mis võivad tekkida, lahendatakse erilise segakomisjoni kaudu. Kokkuleppele on juure lisatud nimetähtedega allakirjutatud leping, esiteks Eesti riigi iseseisvuse, teiseks piiride ja kolmandaks sõjaliste garantiide küsimuses. Leping tehti hariliku rahvusvahelise vormi kohaselt ning tasustati juure lisada ka pitsatid. Selgus aga, et kellelgi delegatsiooni liikmetest oma pitsatit ei olnud, mispärast tuli tellida en gros. Sellega lõppis kõige tähtsam rahuläbirääkimiste järk, ning edaspidised läbirääkimised läksid märksa rahulikumalt, kuna nende kestes ei olnud enam mõõduandev tunne, et veri frondil voolab.

„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, täna esimest korda määrab Eesti ise oma rahva tuleviku saatuse,” ütles Jaan Poska rahulepingule alla kirjutades. „Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu,” lisas ta prohvetlikult lepingu arutelul Asutavas Kogus. Poska ise ei saanud seda rahu kuigi kaua maitsta, pingeline töö oli murdnud ta tervise ning ta lahkus igaviku teele 7. märtsil 1920, vaevalt kuu peale lepingu sõlmimist. Tema põrm puhkab Tallinna Siselinna Neeva Aleksandri kalmistul. Teistest lepingule allakirjutanutest on Julius Seljamaa (s. 1936) leidnud viimase puhkepaiga Rahumäe ja Mait Püümann (s. 1965) Metsakalmistul. Ants Piip ja Jaan Soots arreteeriti okupatsioonivõimude poolt 1940 ja nad hukkusid vangilaagris 1942. aastal.

Tartu rahulepingule kirjutasid 2.02.1920. aastal kell 00.45 alla Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad: Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman, Julius Seljamaa ja kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots; Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esindajad: tööliste, talupoegade, punaarmeelaste ja kasakate nõukogu Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issido Gukovski.

Läbirääkimistega kaasnes punaarmee surve rindel, iga hinnaga püüti kaitsest läbi murda ja endale paremaid positsioone võita. Eesti sõdur seisis aga vankumatult ning 3. jaanuaril 1920 jõuti vaherahu sõlmimiseni. Relvad vaikisid, jätkusid läbirääkimised piiride ja majandusküsimuste üle. 2. veebruaril 1920 kirjutasid mõlemad delegatsioonid rahulepingule alla. Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ratifitseeris rahulepingu 4. veebruaril ja Eesti Asutav Kogu 13. veebruaril. Ratifitseerimiskirjad vahetati 30. märtsil 1920. Sellega oli Eesti saanud tunnustuse de jure ning tühistati ka Eesti ala puudutavad Uusikaupungi rahu (1721) tingimused koos aadli eesõigustega. Eesti sai endale strateegilise julgeolekuvööndi Narva jõe taga ja Ida-Petserimaal ning osa Venemaa kullavarust (15 miljonit kuldrubla so. 11,6 tonni kulda). Loobuti vastastikustest sõjakuludest, Eesti vabastati Venemaa sise- ja välisvõlgadest, Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud kultuuriväärtused sh Tartu Ülikooli varad. Viimaste osas aga, nagu teame, käivad vaidlused tänase päevani.

Leitnant Hans Kõiva, Märdi p, sündis 17. juulil 1895 (uue kalendri järgi) Pärnumaal Kaarli vallas Torimo talupidajate Märt ja Mal Kõiva kolmanda lapsena. Õppis gümnaasiumis ja Moskva ülikoolis ning 1916 a. 2. Odessa lipnike koolis. Esimese maailmasõja ajal mais 1916 võeti teenistusse ja läkitati sõjakooli. Lipnikuks ülendati septembris 1916. Teenis nooremohvitserina 3. Siberi tagavara kütipolgu 3. roodus, juulist 1917 39. Siberi kütipolgu 8. ja 6. roodus, nimetati detsembris 1917 6. roodu ülemaks. Osales lahingutes Austria-Ungari vägede vastu Rumeenia rindel. Alamleitnandiks ülendati detsembris 1917 ja leitnandiks jaanuaris 1918. Haigestus jaanuaris 1918 ja evakueeriti ning vabastati teenistusest. Vabadussõja ajal alates 30. novembrist 1918  6. jalaväepolgu 3. roodu nooremohvitser, viidi üle ja määrati 15. detsembrist 1918 5. jalaväepolgu 3. roodu nooremohvitseriks. Osales lahingutes Punaarmee vastu Viru rindel. Sai surma 22. detsembril 1918 Jõepere mõisa küünis mürsuplahvatuses. Maeti Tapa kalmistule. Tema nimi on Halliste kihelkonna Vabadussõjas langenute monumendil ja oli mälestustahvlil Tallinnas Vabariigi Ohvitseride Keskkogus (taastamata). Vallaline. Esitati postuumselt 1922. aastal Vabaduse Ristile, kuid ettepanek ei leidnud toetust.

Halliste kiriku sünnimeetrika raamatu andmete järgi oli tema sünnijärgne perekonnanimi Kõwa, kuid Liivimaa Konsistooriumi poolt muudetud 1909. aastal Kõiva`ks. Siirdudes 6.jalaväepolgust ümber 5.jalaväepolku, tegi staabikirjutaja kirjavea ning kirjutas Hans Kõiva asemel Hans Koiva. Selle nimega ta hukkuski ja tema sõjakaaslased matsid ta selle nimega. Nii on tema nime ümber olnud arusaamatusi. Ajal, kui paigaldati ausambale esimene mälestusplaat, ei oldud täpselt teadlikud Jõepere lahingu toimumisajast ning niimoodi sattus kivile vale aastaarv – 1919. Hilisemate uuringute põhjal selgus lahingu toimumise aasta ja Hans Kõiva hukkumise täpne kuupäev – 22.12.1918. Seetõttu tellis Tapa vald uue mälestustahvli, millel peal õige aastaarv – 1918. Mälestustahvel paigaldati jaanuaris 2017 ning avati pidulikult 2. veebruaril 2017, Tartu rahu aastapäeval. Mälestustahvli õnnistas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kuressaare Püha Nikolai koguduse preester Roman (kodanikunimega Roland) Tõnisson. Järjekorras on see nüüd juba neljas tahvel sellel ausambal. Esimene paigaldati 09.01.1991 ja teine 02.02.1993, mõlemad tahvlid lõhuti. Kolmas paigaldati 02.02.2006, mis sai 2017.aastal  neljanda tahvli vastu vahetatud. Tahvli valmistas OÜ Aariakivi Tallinnas.