Vennashaud Rahu pargis

Nagu monumendi külgedelt võis lugeda, olid sinna maetud 23 isikut. Sulgudesse on märgitud vene arhiivi WWW.obd-memorial.ru põhjal saadud täpsustatud andmed.

1. Reamees JERJOMIN M. M. 25.07.1941
(Jerjomin Mihhail, Maksimi p., sünd. 1907, suri Tapa välihaiglas 737 ВСР haavadesse juunis 1941, maetud Tapale)
2. Seersant ŠELOPIN V.I. 02.08.1941
(Õige nimekuju Šelonin Vassili, Ivani p., sünd. 1919, tapetud 02.08.1941, maetud Tapale)
3. Reamees KOIKSOO J. J. 15.02.1945
( Koiksoo Jaan, Jaani p., sünd. 1920 Sootaga vald Pärnumaa. Suri 16.02.1945, sai rongilt löögi ja suri Paides, matmispaik pole teada)
4. Reamees HARLAMOV A.S. 17.07.1941
( Harlamov Aleksei, Sergei p., suri haavadesse juulis 1941 Tapa välihaiglas 737 ВСР, maetud Tapale)
5. Reamees FILIN A. S. (monumendil puudub hukkumisaeg)
(Filin Aleksander, Sergei p., sünd. 1910, tapetud lahingus Tapal 05.08.1941, maetud Tapa vennashauda)
6. Reamees PINKEVITŠ V. I. 12.11.1944
(Õige nimekuju Pankevitš Vassili, Ivani p., sünd. 1912, hukkus lahingus 12.11.1944, maetud Tapale)
7. Reamees KOLJADA I. J. 09.02.1946
(Tema kohta puuduvad obd-memorial.ru andmebaasis andmed nii hukkumise kui matmise kohta)
8. Leitnant TŠERKES I. V. (monumendil puudub hukkumisaeg)
(Tšerkes Ivan, Vladimiri p., sünd. 1920, sõjaväemeedik, suri haavadesse 22.09.1944, maetud Tapal, kirikust 50m. põhja poole raudtee äärde, puudub märge ümbermatmise kohta)
9. Reamees LETŠKOPONETS V. K. 04.08.1941
(Nimi oli ausambale juurde kirjutatud pärast 1975. aastat, arhiivis puuduvad andmed hukkumisaja ja matmispaiga kohta)
10. Vanemleitnant BOROVSKIH S. M. (monumendil puudub hukkumisaeg)
(Borovskih Sergei, Mihhaili p., sünd. 1914, hukkus 04.08.1941, nimi oli ausambale juurde kirjutatud pärast 1975. aastat, arhiivis puuduvad andmed hukkumisaja ja matmispaiga kohta)
11. VERZIN M. M. (monumendil puudub auaste ja hukkumisaeg)
(Andmebaasis puuduvad tema kohta andmed hukkumisaja ja matmispaiga kohta. Tema nimi kirjutati kõige viimasena, ilmselt alles 1980-ndatel, kui matmisi juba ammu enam ei tehtud. Ilmselt pole temanimelist isikut sinna maetud)
12. Staršina JEGOROV V. S. 27.09.1944
(Andmebaasis puuduvad tema kohta andmed hukkumisaja ja matmispaiga kohta)
13. Reamees LJAMIN M. V. 13.02.1945
(Õige nimekuju Ljanin Mihhail, Vassili p., sünd. 1907, autojuht, suri autoõnnetuses, maetud Tapa linnakalmistule)
14. Reamees REBENKOV F. E. 01.08.1941
(Rebenkov Filip, Efimi p., sünd. 1907, tapeti suurtüki tule ajal Tapal, maetud Tapa vennashauda)
15. Reamees JERMOLAJEV A. I. 05.08.1941
(Jermolajev Andrei, Ivani p., sünd. 1909, tapetud Tapal lahingus, maetud Tapa vennashauda)
16. Reamees PEREDEREI V. P. 23.09.1944
(Õige nimekuju Perederi Vladimir, Prokofi p., sünd. 1915, tapetud Tapal 22.09.1944, maetud Tapa linna keskväljakule, puuduvad andmed ümbermatmise kohta vennashauda)
17. SEDÕHH E. A. 25.10.1944
(Sedõhh Egor, Afanasi p., sünd. 1895, suri 26.10.1944 sooltehaigusesse, maetud Tapa linnakalmistule)
18. Seersant ZINJAKIN A. A. (monumendil puudub hukkumisaeg)
(Zinjakin Aleksander, Aleksandri p., sünd. 1918, tapetud 02.08.1941 Tapal, maetud Tapale)
19. Reamees KONNO K. D. 21.02.1944
(Suri südameataki tagajärjel 24.11.1944, maetud Tapa linnakalmistule)
20. Reamees IVANOV A. I. 17.09.1944
(Andmebaasis puuduvad tema kohta andmed hukkumisaja ja matmispaiga kohta)
21. Reamees HARTŠENKO V. L. 05.08.1941
(Hartšenko Vassili, Leonidi p., sünd. 1919, andmebaasi järgi jäi ajavahemikus 05. – 06.08.1941 Tapal teadmata kadunuks)
22. Reamees BABENKO P. N 16.10.1944
(Andmebaasis puuduvad tema kohta andmed hukkumisaja ja matmispaiga kohta)
23. VALTS L. A. 14.09.1941
(Valts Leonardo, Aleksandri p., sünd. 1907, tema kohta andmebaasis loomulikult andmeid ei ole, tema oli Tapa linna TK esimene esimees, kelle hukkasid sakslased 14.09.1941 Tapal Männiku mäel ja tema maeti ümber 09.05.1946)
24. Noorem komandör GUBAKOV i. P. (monumendil surmaaeg kulunud-kustunud)
(Õige nimekuju Gubanov Ivan, Pjotri p., suri haavadesse 27.07.1941 Tapa välihaiglas 737 ВСР, maetud Tapale)

Arhiivi obd-memorial.ru andmete järgi ei olnud ühishauda maetud 3 hukkunut, kellede nimed olid monumendil. Üks teadmata kadunu ei saanud samuti olla sinna maetud.
Tapal asunud välihaigla 737 ВСР andmete järgi oli vennashauda maetud veel haiglas haavadesse surnud 5 hukkunut, kuid monumendil nende nimesid kirjutatud ei olnud:

1. GUSAREV Konstantin, Aleksandri p., kes suri 28.08.1941 kõhtu saadud haavadesse
2. GOLUBEV Nikolai, Jevdoki p., kes suri 30.07.1941 südamesse ja põlvedesse saadud haavadesse
3. MUSTAFANOV Musavir, kes suri täpsustamata andmeil 19.08.1941
4. MIHAILOV Ivan, Vassili p., suri 29.08.1941
5. MIROSNITŠENKO Pjotr, Lavrenti p., suri 30.08.1941
Arhiivi obd-memorial.ru andmete järgi oli Tapa vennashauda maetud veel 4 hukkunut, kellede nimesid samuti monumendile kirjutatud ei olnud:
1. BUDKO Ivan, Jakovi p., sünd. 1919, tapeti lahingus Tapa-Kadrina 187 km. ülesõidus 04.08.1941
2. NIKOLAJEV Andrei, Andrei p., sünd. 1909, tapeti 01.08.1941 suurtüki tule ajal Tapal
3. ZAHAROV Ivan, Grigori p., hukkus 03.08.1941 800m Tapalt eemal metsas (esmalt pärast hukkumist maetud Tapa jaama lähedale)
4. SERGEJEV Dmitri, Sergei p., hukkus 03.08.1941 800m Tapalt eemal metsas (esmalt pärast hukkumist maetud Tapa jaama lähedale)
Kaks hukkunut olid surnud tulistamise käigus 02.08.1941 ja maetud esmalt Tapa jaama lähedale, kuid puudub märge, et oleks ümber maetud kuskile mujale:
1. MARKORIAN Agassi, Pjotri p., surn. 02.08.1941
2. SUDAKOV, Pjotr, Andrei p., surn. 02.08.1941
Arhiivi obd-memorial.ru andmete järgi olid Tapal teadmata kadunuks jäänud, kellede kohta puudub igasugune teave nende saatusest, 19 Punaarmee võitlejat:
1. DRÕNKIN Aleksander, Ivani p., sünd. 1919
2. DMITRIJEV Vassili, Pavli p., sünd. 1907
3. ANDREJEV Timofei, Andrei p., sünd. 1905
Need kolm esimest olid jäänud kadunuks ajavahemikus 05. – 06.08.1941
4. SUHAREV Pavel, Ivani p., sünd. 1918
5. BERJOZIN Aleksander, Jakovi p., sünd. 1911
6. TŠUKANOV Andrei, Fjodori p., sünd. 1905
7. PARFENOV Aleksei, Vassili p., sünd. 1905
8. BELOV Vassili, Terenti p., sünd. 1905
9. MELJUK Matvei, Fjodori p., sünd. 1918
10. BORISOV Aleksei, Nikolai p., sünd. 1914
11. KARPENKO Kirill, Gavrili p., sünd. 1905
12. KARPITSEV Jakov, Maksimi p., sünd. 1906
13. MARTJANOV Sergei, Vassili p., sünd. 1905
14. STEPANOV Nikolai, Stepani p., sünd. 1905
15. GALIEV Galili, sünd. 1914
16. BOGATŠEV Vassili, Nikolai p., sünd. 1908
17. KONDRUSEV Grigori, Grigori p., sünd. 1906
18. LEBEDEV Aleksei, Efimi p., sünd. 1909
19. ZELEZNJOV Pjotr, Pjotri p., sünd. 1913

Arhiivi obd-memorial.ru andmete järgi olid Tapale maetud veel 12 Punaarmees hukkunut, kuid puuduvad igasugused täpsustused, kas vennashauda, linnakalmistule või hoopis kuskile mujale:
1. GOLUBEV Nikolai, Evdoki p., surn. 30.07.1941
2. PAHOMOV Boris, Nikita p., sünd. 1911, surn. 02.08.1941
3. kapten MUSTAFIN Ivan, Timofei p., sünd. 1907, surn. 23.07.1941 (rügemendi staabiülem)
4. reamees ALEKSAŠENKO Ivan, Dmitri p., surn. 13.10.1945
5. VAHRUŠOV Ivan, Vassili p., sünd. 1915, surn. sept. 1941
6. KIREIŠEV Nikolai, Tihhoni p., sünd. 1916, surn. 23.09.1944
7. nooremseersant ŽEZHEL Semjon, Konstantini p., sünd. 1913, surn. 23.04.1944
8. jefreitor KOROLEV Arsenti, Romani p., sünd. 1913, surn. 28.09. 1944
9. reamees SAVINOV Mihhail, Ivani p., sünd. 1918, surn. 20.07.1941
10. seersant SOTNIKOV Ivan, Semenovi p., sünd. 1924, surn. 22.06.1945
11. SUDAREV Grigori, Mihhaili p., surn. 11.07.1941
12. MIHHAILOV Ivan, Vassili p., surn. 29.08.1941

Paide maantee ääres asunud vennashauda hakati matma 1946. aastal. Kõige esimesena maeti sinna ümber Tapa linna esimene Täitevkomitee esimees Leonardo Valts, kelle hukkasid sakslased 14. septembril 1941. a. Tapal Männikumäel. Matmine toimus 9. mail 1946. aastal.

Algselt oli L. Valtsi hauakohale püstitatud puust monument, millest on säilinud foto.

Teine matmine toimus 20. mail 1946. aastal, kui maeti veel 14 sakslaste poolt Männikumäel hukatud kommunismimeelset eraisikut. Ajalehe „Edasi Kommunismile“ 14.09.1957. a. järgi oli Männikumäel sakslaste poolt 14.09.1941. a. hukatute arvuks märgitud 16, nende hulgas Leonardo Valts. Maetute arvuks oli aga 14. Teiste koos L. Valtsiga hukatute nimed on jäänud siiani teadmata, vaid paari nime võib oletada.
Selle Männikumäe haua leidmise ja lahtikaevamise kohta kirjutab ajaleht „Nõukogude sõdur“ 1. märtsil 1951. aastal järgmist. (Jäägu lugeja otsustada, kui palju sellest jutust tõepähe võtta, siin on Männikumäelt väljakaevatute arvuks juba 18, artiklis kirjeldatakse Leonardo Valtsi venna Lembit Valtsi, sünd. 04.02.1928, mälestusi).

„…. Äkitselt köitsid tema tähelepanu raudteetammi läheduses noored, tiheda oksastikuga kuusepõõsad. „Enne sõda neid siin ei olnud,“ meenutas Lembit. „Aga kellel oli vaja siia istutada, pealegi sõja ajal?“
Nooruke võitleja hüppas raudteetammilt alla ja seisis hetk hiljem kuuskede juures, tunnistades siia siginenud puude otstarvet. Ta proovis üht neist välja tõmmata. Kuusk kinnitus tugevate juurtega maa külge. See avastus ei rahuldanud Lembitut, vaid erutas teda veelgi enam. Tal tekkis mõte, et nende kuuskedega on tahetud midagi varjata nagu lahingus kuuskedega moondati suurtüki tulepositsiooni. „Ka nende kuuskedega on tahetud midagi peita,“ tekkis Lembit Valtsil mõte. Ja ta seadis endale ülesandeks avastada puude istutamisloo.

Partei-, komsomoli- ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad ning arstlik komisjon olid kohal, raudtee ääres seisis tihe inimhulk. Valitses sügav vaikus. Inimeste näod olid tõsised, murelikud, ja kõige ees seisvate naiste – emade silmadele oli vajutatud sügav valupitser. Valges kitlis peaarst näitas meestele kätte koha, kust tuleb alustada kaevamist. Ettevaatlikult tungis haljas labidatera maakamarasse. Üksteise järel tõsteti välja kõik lagendikule istutatud kuused.

Kuuskede alt avanes ühishaud… Lembit ei suutnud enam tagasi hoida pisaraid, mis kipitasid kurgus. Miski nagu oleks tahtnud teda lämmatada. Ühishauast välja võetud ohvrite hulgas nägi ta järsku midagi tuttavlikku. Kas ei olnud see laiajooneline, juba kõdunenud riie mitte tema venna ülikonnast? Jah, nüüd oli see päris kindel. Tema vend, Eesti NSV Ülemnõukogu esimese koosseisu saadik Leonardo Valts lamab praegu siin, mõrvatuna, südametunnistuse ja viimse inimlikkuse raasu kaotanud hitlerlaste poolt salahauda heidetuna…

„Mõrvatutel on käed selja taha seotud,“ kuulis Lembit valges kitlis arstilt. Kõigil ohvritel on pealuud kõva esemega sisse löödud…, ainult ühe süütu ohvri mõrvamiseks on fašistid kasutanud tulirelva. Ühishauast leiti 18 laipa…“

Artikkel ajalehes oli ilmunud märtsis 1951. aastal ja oli kogu rahvale loetav.

Lembit vist arvas, et ega keegi enam mäleta ja üleüldse võiks selle hauast leitute loo „ilusamaks“ rääkida. Seda tegi ta 1985. aastal, külastades Tapa II Keskkooli pioneerimalevat, kus pioneerid panid kõik nähtu – kuuldu kirja ja talletasid oma kooli „lahingukuulsuste toas“.

Sellest masinkirjalisest tekstist selgub Lembit Valtsi poolt selline versioon:
„Lembit jutustas meile, et ta oli luuraja N-Liidu armees. Peale seda õppis ta Tallinna julgeoleku koolis ja seepärast suutis ta leida selle haua. (Muuseas: Lembit oli sündinud 1928. aastal ja haua leidmise ajal 1946. aastal oli ta 18-aastane, millal ta oli jõudnud armeeteenistuse läbida ja õppida Tallinna julgeolekukoolis?)

Lembit rääkis, et ühes hauas oli 12 inimest, teises 3, nende hulgas kaks naist. Üks naistest oli ämmaemand Imastust ja teine väga noor tütarlaps komsomoli organisatsioonist. Kolmandas hauas oli 15 laipa, seal oligi Leonardo. (Nüüd on Männikumäelt väljakaevatute arvuks juba 30!)

Ta oli kokku seotud okastraadiga advokaat Lainevooliga. Kõik hukkunud ei olnud maha lastud. Neid peksti vintpüssi päradega surnuks ja eelnevalt piinati neid julmalt. Ainult kaks naist, nagu näitas laipade uurimine ja pealtnägijate jutustused, lasti maha. (Kustkohast tekkisid pealtnägijate jutustused? Kas need pealtnägijad ei võinud siis kohe selle haua asukoha teatavaks teha? Lasid Lembitul kuuski välja juurida?)

Vaid sellepärast, et nad kaotasid teadvuse ja kukkusid auku ja omakaitse tulistas siis nad surnuks. Leonardol olid välja löödud hambad, s.h. kuldhammas. Nägu oli tugevalt pekstud. Tema ema tundis ta ära „golfi“ sokkide järgi ja seljas olnud spordipintsaku järgi. Taskukell näitas kellaaega 11 läbi 5 minutit. (On ääretult kahtlane, et Leonardo Valts jäi kinnivõtmisel ja arreteerimisel läbi otsimata ja taskukell selle olemasolul temalt konfiskeerimata, see ei klapi kohe mitte!)

9. mail 1946. aastal oli esimehe (L. Valtsi) ümbermatmine. Toimus leinamiiting. Vennashaud tehti staadioni ja lauluväljaku kõrvale. Sinna on maetud ka nõukogude sõdurid, kes hukkusid meie linna eest.“

Nii oli jutustanud pioneeridele Lembit Valts ja nii olid pioneerid selle kirja pannud. Lugeja saab nüüd ise ka aru, et tegelik Männikumäel hukatute arv ei ole adekvaatselt tuvastatav. Et pärast esimest ümbermatmist Paide mnt äärde, kui maeti L. Valts, toimusid 11 päeva hiljem, 20. mail 1946. a., veel 14 väljakaevatu ümbermatmised, on iseenesest arusaadav – Valtsi surnukeha oli tuvastatud koheselt, teiste maetute tuvastamine võis võtta aega ja kindlasti soovisid tuvastatute omaksed nad matta inimese kombel kalmistule. Kuid 14 isikut, kas polnud siis tuvastatavad või oli muid põhjuseid, maeti Paide maantee äärde, kuhu hakati hiljem tekitama vennashauda.

Sellest teisest ümbermatmisest on jutustanud väheseid mälestusi tollal 12- aastane, aastal 2023 90-aastane Vilma Sild järgmist:
„Oli ilus soe kevadine ilm, lehed olid juba puudel rohelised. Õppisin siis Tapa Keskkoolis ja terve meie klass aeti Roti lagedale selle matmise tseremooniale. Oli seal igasugu tähtsaid tegelasi. Peeti kõnesid. Palju ma sellest ei mäleta, aga see on meeles, kuidas pikk kastide rida nende Männikumäelt väljakaevatutega oli ühes reas. Kastid olid puust kokku löödud, hööveldamata lauast, pealt lahtised. Laibad olid mingite vanade kaltsudega kinni kaetud. Ühest kastist paistis kaltsu alt saabas, see oli liivane. Männikumäel oli ju liivane pinnas. Ja ma mäletan seda haisu, seda laiba haisu, seal liiva sees nad ju ei lagunenud nii ruttu. Seda haisu ma mäletan väga hästi. Mis seal kõnedes räägiti, ma ei tea, ei mäleta. Nimesid ei nimetatud, kes olid kastides. Aga Valtsi seekord ei maetud, matustel polnud ei Valtsi ema Idat ega tema naist Tamarat. Valtsi nime mäletan küll mainitavat, aga seekord teda ei maetud.“

Seega siis toimetati matusetseremoonia teatud inimeste ja koolilaste (???) juuresolekul ära, maeti kastid maha ja maetute nimedest ei räägitud kunagi. Neid ei selgitatud välja ega avalikustatud.

Aga monumendil oli ju lisaks Leonardo Valtsi nimele veel 22 nime, kes olid monumendil olevate kirjade järgi langenud II Maailmasõjas meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest? Kes nemad siis olid?
Nendeks olidki sinna ümber maetud hukkunute säilmed, kes osalesid otseses sõjategevuses Punaarmee poolel, kes olid haavatutena hospidalis surnud, kes olid algselt hukkumiskohta maetud. Nimed olid kirjutatud monumendile, kuid kas nimekiri ja luustikud ka omavahel klappisid, see ei huvitanud ilmselt enam kedagi.

Osa luustikke leiti aegade jooksul linnast majade ja raudtee ehitamise käigus. Nii maeti leitud konte kuni 1975 aastani. Ainult et kuidas tuvastati maa seest leitud kontide omaniku nimi , auaste ja täpne surmakuupäev, on üsna selgusetu. Kuna aga monumendil kirjas olnud nimed nagunii teatud osas sinna maetutega ei klappinud, on siin fantaasiaks ruumi küllaga.

Kui vaadelda monumendil olnud parempoolset nimede järjekorra paigutust 1985. aastal tehtud fotode põhjal, siis enne monumendi lammutamist oli seda nimekirja mingil ajal muudetud. Leitnant Tšerkes oli ettepoole tõstetud, Letškoponets juurde kirjutatud, Borovskih edasi tõstetud ja Verzin kõige lõppu juurde kirjutatud, mis tegi siis juba 24 nime kokku. Aga dokumendid näitasid, et vennashauas on 23 võitlejat!
Muuseas – enne 1975. aastat ei olnud monumendil olevate nimede ette kirjutatud auastmeid. Seda tehtigi alles siis, nagu väidab 14. aprillil 1975. aastal koostatud monumendi ülevaatluse akt. Sel aastal värviti ka kustuma hakkavad nimed üle, mis võis olla põhjuseks, et monumendil olid juba tähed paiguti väljaloetamatud ja värviti loetamatu tähe asemele omapoolne värvijale sobilik ja meelepärane täht, mis lõpuks andis dokumentatsiooniga võrreldes moonutatud ja ebaõiged nimekujud.

Selle sama akti järgi oligi lugeda, et juurdematmisi toimus mitmel korral ja viimased kaks matust tehti sinna just 1975. aastal. Sama akti järgi avati monument ametlikult 9. mail 1951. aastal. Nimelist autorit monumendil ei olnud, selle valmistasid Tapa Kommunaalkontori töötajad eesotsas sõjaveteran Aarne Rainolaga. Monument valmistati betoonist mahuga 4 kuupmeetrit, püramiidi kujuline, mille kõrgus oli 3 meetrit. Monumendi territoorium oli 30,4 X 20,5 meetrit.

4. juunil 1987. aastal avaldas ajaleht „Sovetskaja Estonia“ kurja artikli Loksal (Harju raj.) elavalt mammilt, kes väitis, et tema isa – L. J. Koljada – likvideeris Tapal fašistliku režiimi jäänuseid. 9. veebruaril 1946. aastal üht sellist „bandet“ likvideerides ta hukkus ja maeti Tapa vennashauda. Nimetatud mammi olla siia sõitnud vennashauda vaatama ja mida tema siin näinud: „Säilinud on ainult betoonist püstak, mis 40 aastat tagasi valatud. Ei ole mälestusmärki, ei ole tahvleid. Täiesti arusaamatu, kes on siia maetud. Kardan, et keegi seda isegi ei tea, et siin on vennashaud.“ Ja sellest häbist ja alandusest, mida tema selle pärast tunneb, ta sulepea haaraski, et anda teada – mälestus neist, kes meie eest oma elu andsid – on püha!

18. septembril 1974. aastal avati Tapa II Keskkoolis lahingukuulsuse tuba. Toas olid stendid kangelastest, Tapal elavatest sõjaveteranidest, nende lahinguteest ja tegevusest. Lahingukuulsuse tuba avati Tapa linna fašistlikust okupatsioonist vabastamise 30. aastapäeva puhul. Lindi lõikasid läbi Kodusõja ja Suure Isamaasõja veteran, kooli aupioneer Karl Ratškovski ja komsomoliorganisatsiooni sekretär Vladimir Špakovski. Tapa II Keskkooli parteiorganisatsiooni sekretär oli sel ajal kooli ajalooõpetaja Zoja Gevel, Tapa II Keskkooli vanempioneerijuht oli Maia Stavrovskaja.

1973. aastal loodi Tapa II Keskkoolis grupp „Otsing“. Noored pioneerid hakkasid uurima, kes on maetud Tapa vennaskalmistule, kus elavad nende sugulased. Sõjalise ala õpetaja D. Tsesseli abiga leiti sõjakomissariaadi arhiivist vanu aadresse. Nende järgi hakkasidki nad jälgi ajama. Gruppi „Otsing“ hakkas juhatama ajalooõpetaja Zoja Gevel. Õpilaste kirjad läksid üle kogu laia Nõukogude Liidu paljudesse paikadesse, vanadel, kodustel aadressidel, sõjakomissariaatidesse, passilaudadesse, koolidesse. Nii saabus ka lõpuks esimene vastus.

Kirjutas rindemehe Jegor Sedõhhi naine Aleksandra Sedõhh Lipetski oblastist Vezovost: „Kallid pioneerid, olen teile äärmiselt tänulik teate eest minu mehe Jegor Sedõhhi hukkumispaiga kohta. Seniajani polnud mul mingeid andmeid… Palun teid jätkata hoolitsemist tema haua eest.“ Paraku andis obd-memorial.ru andmebaas Jegor Sedõhhi surma põhjuseks hoopiski sooltehaiguse, mitte langemise võitluses ja matmispaigaks osutus hoopis Tapa linnakalmistu, mitte vennashaud.

Järgmine kiri tuli Vladimir Perederi emalt, abikaasalt ja tütrelt Krasnodari kraist. Tütar Valentina kirjutas: „Ma elasin kõik need aastad lootuses, et isa on veel elus. Kogu elu olen isast puudust tundnud ja raskel hetkel ikka isa poole abi saama pöördunud… Olen kogu südamest tänulik teile, kallid lapsed…“ Isa Vladimir oli kenasti vennashauda ümber maetud Tapa linna keskväljakult.

Kiri tuli ka Mihhail Ljamini õdedelt ja pojalt Kuibõševi oblastist. Neilgi oli teadmine, et nende vend ja isa on maetud vennashauda, mitte Tapa linnakalmistule ja et vend ja isa ei langenud mitte lahingus, vaid suri autoõnnetuse tagajärjel.

Tapa II Keskkoolile sõitsid külla Vladimir Perederi tütar Valentina oma abikaasa Andrei Sidorenkoga. Selle hetkeni, kuni tütar polnud lugenud oma isa nime monumendilt, ei suutnud ta veel uskuda, et tema isa matmispaik on Krasnodari kraist nii kaugel – Eestis.

1985. aastal sõitsid Tapale siin hukkunud leitnandi, sõjaväemeediku Ivan Tšerkesi kaks õde – Sofia ja Aleksandra, kaasas kokkumurtud päevinäinud tõend nende venna Tapal hukkumise kohta. Õed teadsid rääkida, et vend Ivan sai esimest korda haavata Leningradi all ja viibis seal hospidalis. Teist korda sai Ivan haavata Tapal ja viibis hospidalis, mis oli sel ajal sisse seatud Jakobi kirikusse, kust saatis oma viimase kirja sugulastele. Ivan oli saadud haavadesse surnud sealsamas kirikus. Maetud oli ta 50m. kirikust põhja poole raudtee äärde. Pärast sõda, kui leiti raudtee ehituse käigus tema säilmed, maeti ta Paide mnt. ääres asuvasse vennashauda ringi. Hukkumise ja matmise teade oli tulnud küll emale, kuid tütardele ema seda ei öelnud. Alles palju aega hiljem rääkinud ema sellest tütar Aleksandrale, kes sõitis Tallinnasse arhiivi, kust õnnestus leida dokument Tapal hukkumise ja matmise kohta. Ja nii nad õega Tapale sõitsidki. Sõit sätiti 9. mai võidupüha ajaks ja sellest on säilinud fotod. Leitnant Ivan Tšerkes oli ka ainuke vennashauda maetud Punaarmee võitleja, kellest on tänu tema õdedele säilinud foto.

Kogu Nõukogude perioodi toimusid vennashaua juures võidupüha mälestusüritused, peeti miitinguid, toodi lilli, seisis auvalve.

Seoses Eesti Vabariigi Riigikantselei otsusega lammutada Eesti Vabariigi territooriumil Nõukogude sümboolikaga monumendid ja maetute säilmed ümber matta kalmistutele, tehti seda ka Tapal.
29. novembril 2022. aastal toimus Paide maanteel monumendi lammutamine ja betoonijäätmete äravedu. Kuniks säilmete väljakaevamiseni, asetati endise monumendi kohale mälestuskivi kirjaga „Teise Maailmasõja ohvrid“.

9. mail 2023. aastal toodi mälestuskivi juurde endiselt lilli, mis on sedavõrd mõistetav, sest ümbermatmist polnud veel toimunud.

Säilmete väljakaevamine monumendi aluselt maa-alalt toimusid 28. juunil 2023. aastal. Enne tööde alustamist õnnistas maetute paiga Tapa Jakobi koguduse õpetaja Valdo Reimann. Väljakaevamisi viisid läbi Eesti Sõjamuuseumi arheoloogid ja töid juhtis Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt. Väljakaevamistel leiti pärastlõunaks vaid kümnekonna inimese säilmed, milledest vaid kaks tundusid kuuluvat sõjaväelastele. Ülejäänud olid esialgse hinnangu põhjal tsiviilisikud. Leiti veel üksikmatusega kalme ning siis leiti õige pea ka ühishaua asukoht. Ühes leitud kirstudest puhkas kindlasti sõjaväelane, 1944. aasta Nõukogude vormis leitnant. Mingid ampullid leiti leitnandi juurest, mis viitas, et tegemist oli meedikuga.

Pärastlõunal kaevamised jätkusid. Kunagine Tapa Täitevkomitee esimees Leonardo Valts oli aga maetud eraldi, hauaplatsi teise serva, mida kinnitas tolleaegne matmispaiga foto.

Õhtupoolikul toimunud väljakaevamised tõid välja ühishaua, milles olid maetud kihiti, pealmised säilmed vaid 60 cm sügavusel. Need olid hukkunud rindesõdurid. Arnold Undi hinnangul oli see ühishaud samuti 1941. aastast. Sellest hauast leiti nii pandlaid, poolik lusikas kui ka puitkäepidemega taskunuga, samuti vana lehmaketti. Haudadest väljakaevatud säilmete arv jäigi lõplikult paika panemata, sest näiteks ühes kirstus olid vaid ühe inimese kolp, aga neli lõualuud.

Hulga segadust avanes ka teistest haudadest. Lisaks tuli päevavalgele ka üks päris üllatav leid. Umbes meetri sügavuselt varasemal ajal läbikaevatud pinnasest, leiti arvatavasti eestlaetava kahuri kuul, mis päris kindlasti ei olnud pärit II Maailmasõjast vaid palju varasemast ajajärgust. Järelikult oli varasematel kaevamistel ja matmiste asjaosalistel kahurikuul märkamata jäänud.

Üldkokkuvõtteks ütles Arnold Unt, et sellele alale oli maetud vähemalt 40 inimest, kui mitte rohkem.
Säilmed viidi üle kontrollimisele, uurimisele ja ettevalmistamisele ümbermatmiseks. Üleskaevatud territoorium aga tasandati ja külvati muru.

Ümbermatmise päevaks 9. augustiks 2023. aastal oli selgunud, et kahe inimese säilmed kuulusid naisterahvastele. Nii võib isegi paika pidada Lembit Valtsi jutt kahest hukatud naisterahvast – üks Imastu ämmaemand ja teine tütarlapsest kommunistlik noor. Et üks tsiviilisikute reast oli naisterahvas, see selgus juba väljakaevamistel, kui pinnasest kontide juurest leiti naisterahva king. Ka oli vene arhiivi WWW.obd-memorial.ru andmebaas kinnitanud andmed, et raudtee äärest ümber maetud leitnant oli olnud tõesti rindemeedik. Samuti oli tuvastatud TK esimehele Leonardo Valtsile kuuluvad säilmed. Need anti matmiseks omastele. Leonardo Valtsi pojapoeg mattis säilmed 27. juulil 2023. a. Tartu kalmistule, kuhu oli maetud ka tema abikaasa Tamara Valts ja poeg Enno Valts.

Kokku maeti Tapa linnakalmistule 48 pappkarpi väljakaevatute säilmetega. Rindemeedik leitnant Tšerkes asetati hauda kõige paremasse alla nurka, seekord ilma ampullideta.

18. augustil 2023. aastal toimus Tapa linnakalmistul endise Tapa vangilaagri monumendi asupaigas matmispaiga pühitsemine.

Rahulikus leinameeleolus kõnelesid Tapa Apostliku Õigeusu kiriku preester Vadim Godunov, Tapa Jakobi koguduse õpetaja Valdo Reimann ja Tapa vallavanem Valdo Helmelaid. Ümber mälestuskivi, millel kiri „TEISE MAAILMASÕJA OHVRID“, asetati lilli, matmispaigal süüdati küünlad.

Üks etapp linna ajaloos jõudis lõpule. Hukkunute vintsutused lõpuks lõppesid. Oli see juba kolmas matus nende jaoks – esimene hukkumispaigal, teine ümbermattes Paide maantee vennashauda ja nüüd ümbermatmine linnakalmistule.
Ajad ja olud muutuvad, tahes tahtmata jääb meilgi soovida vaid rahu nende hingedele.