Kuidas teeme lastefotosid

Ajakirjast MARET 1934

Kuna lapsed ei mõista teeselda, siis on nende pildistamisel see neile suureks plussiks. Raskusi on aga laste fotode tegemisel laste püsimatusega. Mängu ja liikumistung sunnivad väikest olendit alatasa asendit muutma. Laste fotod, kui nad tahavad olla ehtsad, peavad seepärast kõik kujutama liikumist pildil peab midagi juhtuma. Häid ülesvõtteid ei saa juhuslikult, nad on pigem hoolikate kaalutluste tulemused. Me kasutame sealjuures päris kavakindlat meetodit. Esmalt mõtleme järele, millest võiks pilti teha. Me ei taha ju jäädvustada plaadile seda, kuis Malle või Antsuke nägi välja oma kolmanda sünnipäeva puhul, vaid luua huvitavaid laste pilte. Selleks on vaja kena, kuulekat last, kuid ka oskust last kohelda.

Loobudes aparaadi ette valmisseatu pildistamisest, me vaatleme lapsi, aparaat võttevalmis käes ja niipea kui märkame ehtsat ilmet, teeme võtte. Niisugused momendid ei kuku just taevast sülle. Nad vajavad intensiivset tööd, esiteks sobiva silmapilgu esile kutsumiseks ja siis veel raskemat kontsentratsiooni pildistamiseks endaks.

Kõige meelsamini viibime väljas pargis või mänguplatsidel. Pargis otsime näiteks ilusal päikesepaistelisel päeval tühja pingi. Sinna juhime ema ja lapse, küsides lapselt umbes nii, et kas ta ronib juba ema abita pingile või laseme lapse pingilt alla hüpata, kui ta on juba küllalt suur. Pink sobib toredasti peitemängudeks. Üks, kaks pea pingi alla, karnaps pea jälle välja! Me püüame kaks kärbest ühe hoobiga, on kena tegevus ja tore näoilme korraga. Ka puutüve ümber sobib mängida peitemängu. Pall, lapsevanker, rõngas, mänguasjakesed pakuvad üsna uusi võimalusi ja ülesandeid.
Tähtsaimaks ülesandeks tuleb pidada lapse tähelepanu kõrvaldamist aparaadilt. „Näe, tädi teeb pilti!“ Miski pole hirmsam kui see lause, siis pole enam midagi peale hakata. See täiesti sobimatu vihje ergutab veel lapse loomulikku uudishimu. Asetume siis kord ometi lapse mõttemaailma – tuleb suur võõras tädi, suure silmaga must kast käes. Mis asi see võiks olla? Kas tädi tõi oma lelu kaasa ja kas ma võin ka sellega mängida? On ju arusaadav see tähelepanu, mida laps osutab fotoaparaadile. Nii et jätame juba sellised laused ja teeme kõik, et laps aga rutemini unustaks kaamera.
Kõige parem on lugu, kui ema on alati juures ja tegeleb lapsega. Ema elab lapse jaoks, laps ema jaoks. Kumbki areneb teise jaoks ja täiendab teist. Ema juuresolekul tunneb laps end vabamalt. Samuti tunneb ema paremini lapse omapära, ema ja lapse vahelisest vestlusest võib saada endalegi uusi äratusi. Parem on teatada enne emale oma kavatsusest, sellega saame endale pildistamise ajaks osava assistendi.

Ülesvõtt ei õnnestu loomulikult iga ilmaga. Lastega sobib päikesepaisteline ilm paremini. Päike teeb rõõmsaks isegi tusase täiskasvanu, seda enam veel lapse. Lapse nägu on sile ja kortsuvaba, mis talub pikema jututa särava päikese pisut karmi valgustust. Võimalikult mitte siiski valida keskpäeva, kuna siis varjud on liiga järsud ja rasked, valgustus on liiga terav. Keskpäevane palavus avaldab tunduvat mõju ka laste meeleolule, sellal nad ärrituvad kergesti.

Kõrvaline valgus viltu ette või viltu tahapoole on kõige soodsam. Vastu valgust tuleb näopilti väga ettevaatlikult võtta. Mängu pildistamisel võib seevastu olla väga tore, kui vari elustab esiplaani. Siin aitab ju sellestki, kui lapsest ainult siluetti näeb ja juuksed päikeses helendavad. Muide, tegevus ongi pildi sisu ja mõte. Õige hea on ka pilvealune päike, kui ta end poollooritatult läbi udu välja võitleb. See annab valgustuse nagu hajutava varjuga toalamp.

Toalamp võimaldab Rolleiflexiga või Rolleicordiga eeldades ülitundlikku Panfilmi momentvõtteid 1/25 kuni 1/10 sekundiga, mis on hästi läbi valgustatud. Talvel, kui tuleb töötada toas, võtame parema meelega toavalguse appi, isegi kui kasutame seda ainult eelvalgustuseks. Muidu kehtib üldiselt tubaste võtete kohta seesama, mis on öeldud välisvõtete kohta. Vahe seisab ehk selles, et toas on raskem leida rahulikku tausta, kuna aga teiselt poolt on enam võimalusi rakendada laps tegevusse oma harjunud lelude või muude asjade juurde.

Valgustamiskestus ei tohiks lapse pildistamisel langeda alla 1/50. Nende liigutusi ei tea ette arvestada, nad on rutakad pealegi. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et me kaamerat paigal ei hoia. Me liigutame kaamerat alatasa, et jälgida liigutusi ja last pildile saada.

Iga lapsega ei tule toime võrdselt hästi. Kui on olemas sisemine meeldivustunne pildistaja ja lapse vahel, läheb töö olulisel määral hõlpsamini, kiiremini ja tagajärjekamalt.